Samas, Eestis ju toimus just aasta lõpus mitu huvitavat filmisündmust. Remonditud Kosmose kinos avati siitkandi esimene IMAX, kust peaks ka kunagi kasvõi korra läbi astuma. "Mandariinid" sai kandideerima mitte ainult parima võõrfilmi Kuldgloobusele, vaid jõudis ka Oscari 9 võõrkeelse filmi shortlisti. Rohkemat oleks juba palju tahta, sest konkurendid on kõvad.
Telesarjadest jätkus endise hooga "The Game of Thrones", "Boardwalk Empire'i" viimane ja lühike viies hooaeg tõmbas aga selle seriaali otsad korralikult kokku. Mõni kunagine lemmik nihkus vaatamis-prioriteetides tahapoole ja jäi pooleli ("Mad Men"), mõne vastu kadus igasugune huvi ("True Blood", "New Girl"). Marveli koomiksifilme laiendav "Agents of S.HI.E.L.D." ei kujunenud ikkagi nii huvitavaks kui alguses tundus. Batmanivaba "Gotham" on veel nägemata, paljukiidetud "True Detective" ootab samuti oma aega. Aga ilmselt jõuavad tuleviku vaatamisnimekirja hoopis brittide ajalooline pätisari "Peaky Blinders", viktoriaanlik horror "Penny Dreadful" ja sajandivanune arstidraama "The Knick".
Uutest sarjadest jäävad meelde "Welcome to Sweden", lõbus lugu ameeriklase kultuurišokist ja USA aatompommi loomisest pajatav realistliku olemisega kuid väljamõeldud peategelastega "Manhattan". Tegelikult muidugi kujunes see aasta suuresti kvaliteet-naistekate vaatamiseks, sest nähtud sai nii šotimaine ajarännuromantika "Outlander" kui lõpuks ka ajastudraama "Downton Abbey" kõik senised seeriad. Viimane põrutas küll seebiosuti vahel üsnagi punasesse, kuid tuli sellest siiski stiilselt välja.
Enne aasta lemmikuid veel lühidalt mõned 2014. huvitavamad filmielamused, millest osa võiks vabalt ka järgnevasse põhinimekirja kuuluda:
12 Years as a Slave - korralik illustratsioon USA ajaloole;
All Is Lost - peaaegu dialoogivaba meresõiduvastane vaktsiin;
Saving Mr Banks - Disney tuntud animafilmi sünnilugu;
Captain America: Winter's Soldier - edukas järg superhero-filmile, mis mulle rohkem meeldis;
Noah 3D - omapärane versioon tuntud muinasjutust;
Behind The Candelabra - eluloofilm nilbevõitu klaverdajast Liberace'st;
Redirected - Leedu jabur pätikomöödia, parem kui Guy Richie filmid;
Fury - neli tankisti ja mehhiklane;
The Drop - tõeliselt korralik Brooklyni krimidraama;
John Wick - ülisuure bodycount'iga kättemaksupõnevik;
The Fault in Our Stars - mitte liiga nutune noorsoodraama;
God Help the Girl - mõnus muusikaline lugu Belle & Sebastianilt;
Lego Movie - ootamatult huvitav animaseiklus;
Trash - "Billy Ellioti" ja "Blackadderi" tegijate mõjus draama Rio getodest
Nightcrawler - kõheda peategelasega lugu öiste krimiuudiste kaameramehest
ja
Philomena - lugu katoliikliku Iirimaa silmakirjalikkusest; tegelikult üks aasta parimaid filme, ilmselt Steve Coogani parim filmiroll, aga ka Judi Dench pole kehvem, pigem vastupidi.
Kirjutasin kohe peale filmi nägemist nii:
Tundub, et kui eesti filmitegelased metsa või rappa lähevad, on tulemuseks korralik kino. "Kirsitubakas" on hea. (Väga chill kulg, pigem detailid kui räuskamine, südamlikult piinlik huumor, nunnu peategelane; üllatavad kõrvaltegelased ja -näitlejad, ka need, kes muidu neurootikuid või vaevatud kodukanu kehastavad. Mõnusad väikelinna korterid ja ilus loodus. Ainuke pisike miinus oligi see, et mitu korda oli tunne, et nüüd on lõpp, aga kui pärislõpp saabus, siis oli seegi paigas.)
Ja nii oligi - Andres ja Katrin Maimiku "Kirsitubakas" Maris Nõlvaku ja Gert Raudsepaga peaosades on parim kodumaine film, mida 2014. aasta jooksul nägin.
Animafilm viikingitest ja lohedest, kus kunstjalaga Kokutis lendab pooliku sabaga Hambutu seljas ringi, otsides adrenaliini ning avastades ja kaardistades uusi paiku.
Aga unustame parem heaga eesti tõlke, juba esimese filmi oma oli üsna jube.
Draakonite treenimise sari (kuhu lisandub tulevikus veel üks pikk kinofilm) on mitmel põhjusel täiesti erakordne. Ma ei tea ühtegi teist animafilmi, kus peategelane, laps seda enam, mõnest jäsemest ilma jääks ja oleks seejuures endiselt positiivne kangelane ja rollimudel. Lisaks on tegelased ka välimuselt teises filmis vanemad kui esimeses, mis samuti animafilmi kohta ebaharilik. Draakon 1 oli väga vinge; teine vast päris nii hea pole, aga seiklusena on ta endiselt suurepärane ja kõik uued juhtumused ja lisanduvad tegelased arendavad seda maailma väga ilusti edasi.
Norra film, millel meil siin nimeks "Kadumise järjekorras" on üks tõeline must komöödia ja seda kõige paremas mõttes. Sellist harvanähtud maalt pärit filmi vaatama minnes ei oska ju eriti midagi oodata ja kui siis ekraanilt hakkab tulema Sergio Leonet väärt kättemaksudraama, täielik spaghetti western lumes, siis on lusti laialt. Tegijad on osanud kõike päris osavalt doseerida, nii kaastunnet peategelasele kui hoolimatust kuritegeliku kahuriliha suhtes. Nutikas käsikiri, head rollid ja pahaendeline talveilm annavad kokku igati nauditava filmielamuse. Isiklikult oli eriti lõbus näha neurootilise maffiabossi ja lapsevanema rollis näitlejat, kes alles äsja oli Thor Heyerdahl.
Seitsmekümnendad olid üks võrdlemisi ilge ajajärk inimkonna ajaloos. Kõik viimseni oli pruun, nii rõivad, ruumid kui inimesed, isegi muusika. Ja lisaks nägi see kõik ka täiesti jäle välja. Isegi muusika. Seesugune maailm koos kõigi detailidega ongi siin filmis ekraanile toodud, et jutustada lugu, kuidas FBI pisipetiste abil korrumpeerunud poliitikuid vahele võttis. Päris lõbus ja kriminaalne lugu, kus Christian Bale suudab teha kiilaneva ja rasvase rolli, millel pole mitte ühestki otsast Batmaniga pistmist.
Üks tõeline heatujufilm võiks ju ka aasta edetabelisse kuuluda. Raudmehi lavastanud Jon Favreau on oma filmis ise ka peaosaline, tätoveeritud superkokk Carl Casper, kellel saab oma nõmedikust tööandjast siiber ja kes läheb seepeale ratastel toiduputkas riiki läbivale road tripile. Seda selleks, et olla koos oma nutika pisipojaga, et müüa rahvale ülihäid kuubapäraseid võileibu ning ühtlasi lüüa taas hõõguma oma kokanduskirg. Tõeliselt mõnus lugu eranditult sümpaatsete näitlejatega, võiks isegi öelda - toiduporr, mida võiks edaspidigi, näiteks korra aastas, ikka ja jälle üle vaadata.
David Fincher on raamatutest teinud päris mitu põnevat filmi, tegelikult ta ju suurt muud teinud polegi. Seekordne kriminull abielumehest, keda kahtlustatakse tema kadunud kaasa mõrvas, tundus küll ette ikka üsna kahtlane ettevõtmine. Seda just peaosaliste tõttu - töllakas Ben Affleck on näitlejana ikka väga hit and miss, lisaks oli naispeategelaseks valitud senise põhjal hinnates täi-es-ti karismavaba Rosamund Pike. Film aga oli hea, kuigi algus tunduski üsna rappa minevat. Mingil hetkel selgus siiski, et seebilik dialoog ja puine tegevus pärinevad ebameeldiva peategelanna päevikust ja on ilmselt lihtsalt tema versioon toimunust. Edasi läks juba põnevaks ja isegi ootamatult veriseks. Korralik Fincher, ühesõnaga.
Marveli koomiksifilmid mind tegelikult eriti ei huvita, X-Men sari on väheseid erandeid. Ja sealt ka tegelikult just Bryan Singeri filmid - tema tegi avatriloogia kaks esimest head osa, enne kui Foxi solgutuspoliitika tõttu teise töö võttis ja uus lavastaja asja peaaegu, et ära rikkus. 2011. aastal tuli aga Matthew Vaughnilt uus "X-Men: First Class", mis sarja jälle korralikult käima tõmbas, tuues sisse retroliku minevikuteema ja James McAvoy ja Michael Fassbenderi mutant-patriarhide nooremad versioonid. Seejärel tuligi Singer taas mängu ja lavastas X-saaga järgmise osa. See on oma letaalsete Sentineli-robotite ning noorte ja vanade versioonide ühte lukku miksimisega taas üks korralik ja põnev vaatemäng.
Jaapani kergromaanil (light novel olevat sealset noorteraamatut tähistav termin) "All You Need Is Kill" ja järgnenud mangal põhinev ulmekas ei saavutanud USA kinokassas kaugeltki seda, mida raha kulutades loodeti. Ilmselt pole Tom Cruise enam väljaspool paari filmisarja eriline kassamagnet, filmile antud uus ja nüri nimi aitas ka ilmselgelt huvipuudusele kaasa. Tegelikult aga on see film, mis DVD ilmumise ajaks kandis äkitselt hoopis nime "Live Die Repeat", üks viimaste aegade mäletamisväärsemaid ulmekaid, milles nii hulk huvitavaid pöördeid kui iroonilist huumorit. Ehk ainult vesises ja pimedalt sinises Pariisi kesklinnas toimuv kulminatsioon on mõnevõrra tüütu. Samas, tervikuna on takkajärgi-mulje sest ulmefilmist ikka väga hea, mida tegelikult ju väga tihti ei juhtugi.
Täiesti hämmastav dokumentaal sellest, kuidas mitmekülgne tšiili geenius Alejandro Jodorowsky püüdis kinoekraanile tuua Frank Herberti ulmeklassikut "Dune". Ta suutis ära rääkida fenomenaalse seltskonna noortest tundmatutest geeniustest vanade kuulsusteni - nende seas olid näiteks Moebius, H. R. Giger, Salvador Dali, Amanda Lear, Orson Welles, Pink Floyd ja mees, kes tegi hiljem "Alieni" eriefektid. Film jäi tegemata, nüüd sündis lihtsalt see uskumatu dokumentaal.
Aga mind huvitab see, mis ikkagi sai neist Moebiuse joonistatud storyboardide ja kontsept-piltidega promoraamatutest, mis suurtele stuudiotele saadeti ja mis kõik, peale kahe eksemplari, jäljetult kadusid? Sest selle olematu filmi jälgi ja plagiaate on täis praktiliselt kogu järgnev ulmekino.
Mina teadsin Rocket Raccooni varem ainult seetõttu, et Mike Mignola joonistas oma karjääri alguses temast ühe koomiksi. Ei teadnud selle koomiksifilmi tegelasi ka keegi teine, mistõttu oli Marveli uue omaniku Disney poolt ikka päris julge liigutus anda töösse kallis ulmeseiklus, mille peategelaseks on lisaks paarile kosmose-cowboyle veel pesukaru ja kõndiv puu. Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud järgnema häving, tuli aga üks aasta suurimaid hitte. Star-Lord ehk Chris Pratt on peale seda filmi de facto superstaar ja kui mitte juba praegu, siis peale tulevast "Jurassic Parki" on Hollywood lõpuks leidnud Harrison Fordile väärilise mantlipärija. Kes veel ei usu, et Pratt on tõeline staar - tõestus on siin.
Julie Delpy - Ethan Hawke "Before"-triloogiaga tuntud Richard Linklateri tosina aasta jooksul tehtud film ühe poisi kasvamisest on igatahes erakordne. See, et samad näitlejad läbi aastate samades rollis vananevad ja film üldse oma praeguse lõpuni jõudis, on enneolematu saavutus. Sisu on ju ka kritiseeritud, aga minugi jaoks on see üks lihtne ja sümpaatne lugu, mis läbi väikeste detailide ja filmi kokkusurutud aastate näitab, kui kiirelt läheb tegelikult aeg, kuidas ühel hetkel olulised inimesed võivad meie elust juba teisel lõplikult lahkuda ja kuidas tegelikult tuleks iga viimast kui hetke hinnata ja sellest viimast võtta.
Jim Jarmuschi vaevaliselt valminud vampiirifilm paistab teiste samasuguste seast ikka tugevalt silma. Esiteks on juba näitlejad väga head, kusjuures mitte ainult alati särav Tilda Swinton. Pärast seda filmi ei imesta ma üldse, et Neil Gaiman sooviks just Tom Hiddleston'i oma legendaarset Sandmani kehastama. Teiseks on see film lihtsalt väga cool ja väga hea muusikaga ning püüab lõpuks natukenegi vastata küsimusele - mida teevad lõputult elavad igavesti noored inimesed kogu selle ajaga, mida neil nii laialt käes? Nagu arvata võis, ega see lihtne ei ole, kogu see pimedus, konspiratsioon ja regulaarne verevajadus. Ja ümbritsev lolli-, see tähendab, zombiekari.
Hayao Miyazaki uusim film on mitmeski mõttes teistsugune kui tema varasemad. Väliselt oleks nagu tegu eluloofilmiga, mis pajatab legendaarsete Mitsubishi sõjalennukite disaineri Jiro Horikoshi elust ja tegevusest. Tegelikult see muidugi eluloofilm ei ole - tolle leiutaja filmis dramaatiline pereelu oli tegelikult hoopis teistsugune ja lasterohke, kurvavõitu abielu tuberkuloosi põdeva kaunitariga on pärit hoopis 1937. aasta Tatsuo Hori novellist, mille põhjal Miyazaki ise varem mangakoomiksi joonistas. Minu jaoks on "Tuul tõuseb" Miyazaki "Printsess Mononoke" järgsete filmide hulgas parim ja sobib ühtlasi ideaalselt eluaegse lennundusfänni lavastajakarjääri lõpetajaks.
Laika Stuudio iga uus film on sündmus - nukufilm on isegi tänaste digitaalsete abivahenditega äärmiselt töömahukas ja täpsust nõudev ettevõtmine. "Kastitrollid" ongi alles stuudio kolmas täispikk animatsioon, seegi kord on animaatorid ja kõikvõimalikud meistrid loonud detailse ja omapärase maailma, mille tekkelugu on dokumentaalide ja "Art of"-raamatu abil väga huvitav jälgida. Kui ma aga peaksin seda uut filmi võrdlema "Coraline'i" ja "ParaNormaniga", siis minu lemmikuks jääks endiselt viimasena mainitu. Ma ei oskagi öelda, millest täpselt siin trolliloos puudu jäi... Aga igatahes tabasin end peale kino selliselt mõttelt, et tegelikult vist ei olegi maailmas olemas ühtegi lugu, mis vääriks nii keerulisel ja töömahukal moel ekraanile toomist.
Mustvalge Poola retrofilm pajatab kloostris kasvanud neiust nimega Anna, kes enne nunnavannet läheb lõpuks kohtuma oma ainsa elusoleva sugulase, tädi Wandaga. Tädi osutub endiseks stalinistlikuks prokuröriks ja nüüdseks alkohoolikuks, Anna avastab sel retkel ootamatult nii omaenda juudi vere ja tõelise nime - Ida kui ka perekonna jõhkra saatuse.
Filmis toimuv on ilmselt olnud Poolas pikka aega tabuteema - kunagise suure juudikogukonnaga maal saabusid ju hävitatud inimeste kodudesse uued asukad, kes ilmselgelt ei tahtnud minevikust mitte midagi teada ja kes võisid vabalt ka natside puhastustööle kaasa aidata. Totalitaarne punavõim tuli muidugi ka üldisele mälukaotusele kasuks. Ilmselt on see kõik väga valus teema niigi keerulise ajalooga maa jaoks. See, millise taktitunde ja poeetilise pildikeelega on briti lavastaja Pawel Pawlikowski keerulise loo ekraanile toonud, on üsna imetlusväärne.
***
Aasta 2015 algas kinos filmiga "Birdman". Mehhiko lavastaja Alejandro González Iñárritu "Amores Perros" oli kunagi võimas elamus, ka see film andis uuele filmiaastale väga kõva avapaugu. Ausalt öeldes kipun ma arvama, et ma polegi kunagi kinos nii hea heliga filmi näinud-kuulnud. Kui tabeli koostamine peaks jätkuma, on üks filme selles juba kindel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar