Kirjamessut, Kiki ja 3 x Berberian

This post is about our trip to Helsinki Book Fair and about a couple of comic books we got signed there.

"Helsingi on täna haige," laulis kunagi Raadio Maria. Olen küll Soome meedia mõjuväljas kasvanud, ei ole aga kunagi sealmaal ööbinud ega ka ülearu palju kordi käinudki, aga ikkagi on tunne, et viimastel aastatel on seal tõesti midagi muutunud. Kuidagi kulunud ja väsinud on kogu olemine, sõna otseses mõttes - nagu toss oleks kogu kupatusest väljas. Pealinn on muidugi sellele vaatamata tüki suurem ja linlikum kui meie kant siinpool lahte, aga... minaeitea, ennast seal elamas või töötamas ei suuda ma küll mitte mingi nipiga ette kujutada.

Aga käia vahel siiski ju võib. Tänavune Koomiksimess oli juubelinumbrile vaatamata aneemiline, seetõttu jäi vahele. Kuna aga Raamatumess oma Prantsusmaa teemaga tõotas kohale tarida ühe mu lemmikautoritest, siis sai laevasõit kavva võetud. Bloginaaber Joonas oli kaubeldud Koomiksiseltsi koostatud messi-ajalehte pildiseeriat joonistama, temal oli seega ka kohustus kaelas, minu mure oli põhiliselt kohale jõuda ja ennast pressikaardiga sisse nihverdada. Seda tegingi ja tõin messi teisest otsast seltsi boksist ka Joonasele priipääsme ära.

Enne seda vaatasime veel veidi linnas ringi. Joonas ostis Akateemisest paar koomiksialbumit, mina ei leidnud raamatupoodidest midagi, isegi mitte värvilisi tinte või head paberit. Selle asemel ostsin suurest hobipoest meetripikkuse, 0,5 mm läbimõõduga kandilise vasktoru ja murdsin selle kohe ära kolmeks ergonoomiliseks jupiks. Sellisest torust, mida ma polnud varem kunagi isiklikult kohanud, tehakse nimelt kujudele ühenduspistikuid, kui seesugune veider ost peaks sinus, lugupeetud lugeja, küsimusi tekitama.

Ja siis sõitsime trammiga, ise samal ajal nutikatest telefonidest GPS-kaarte piiludes, Messukeskuse poole. Ümbritsev Kallio kant oli kole ja kahtlane, trammi tagaotsas lärmasid ja vennastusid soome parmaadid. Ka selles osas on meil siin elu parem - eesti jotad ei liigu karjana, nad lihtsalt haisevad ja on vähemalt vait.

Messil oli palju raamatuid, kirjastusi, poode ja kõike muud, pidevalt käisid nii boksides kui lavadel konkureerivad esinemised. Korralik mess seega, mis vaatamata reedesele päevale oli üsna rahvastatud. Raamatud tihti 20% odavamad kui poodides, arvata võib, et liikevaihto oli korralik. Ise ostsin tuliuue "Blacksadi" albumi, Mauri Kunnase nunnu ja naljaka "Kuningas Arthuri" ja "Kiki", millest tagapool pikemalt. Ostmata jäi ühe mu lemmikbändi PMMP uus fotoraamat, kuna see lihtsalt ei olnud päris see, mida ootasin. Kaasa taritud biograafia jäi ka signeerimata, kuna algselt plaanitud bänd messile ei jõudnud ja uusteose promoga tegeles ainult päevapiltnik. Ei ostnud ma ka "Punanahka" sarja paari antikvaarset albumit, mida viimati nägin kaugel vene ajal. Kodust kaasa tarisin aga veel kolme raamatut ja need said igatahes autori poolt tähistatud.

Prantsuse koomiksitiimi Dupuy-Berberian üks pool, Charles Berberian oli kohal ilmselgelt seetõttu, et äsja ilmus neilt Soomes WSOY-lt kunagise mustvalge Härra Jeani lisa-albumi uuendatud variant. (Loe sellest siit.) See on siiamaani maailma ainus trükk, kuna Prantsuse oma ilmub alles novembris. Mis oli mulle uudiseks, kuna sellekohast teavet ei olnud ma eelnevalt mitte kusagil kohanud. Raamat tuleb samas formaadis kui kolm senist topeltalbumit, seega Soome omast veidi suurem.

Uusi Jeani albumeid autoritel aga hetkel plaanis pole. Nagu kuulsin raamatute tõlgilt, kes külalist saatis, pole hetkel kavas ka seni viimast (ehk seitsmendat) Soomes ilmutada. Pigem uuritakse maad, ega mõni ajakiri taha selle leheküljepikkusi lugusid järjeloona ära trükkida. Aga raamatute soomekeelne tõlge on igatahes super, oluliselt mõnusam lugeda kui Kanada D&Q oma, mis lisaks ka veel formaadilt veidi liiga väike. Tolles kõvade kaantega köites on koos sarja kolm esimest albumit, veel kaks on ilmunud ajakirjas.

Ühesõnaga, kella kahe paiku ilmus Koomiksiseltsi boksi tuttava välimusega prantslane. Laud, millel kogu muu aja toimus koomiksite joonistamine ja mille tunnistuseks juba reedeks kogu seina kattev (reeglina laste) tehtud pildilooming, tehti lagedaks, dekoreeriti raamatutega ning Charles Berberian võiski töökoha sisse võtta. Tõsi küll, mingi aja pärast vahetus tool mugavama vastu. Pilt, mille kallal ta mõnda aega segamatult nikerdas, läks lehte. Mis aga puudus, oli soome fännidest moodustuv saba - neid lihtsalt polnud. Okei, urgitsesin siis ise oma raamatud välja, astusin ligi, tervitasin ja istusin maha ootama ja vaatama.

Naljakas oligi see, et lõppkokkuvõttes kujunes sellest autogrammisessioonist praktiliselt "Eesti Eri". Peale minu ja Joonase polnud seal kedagi oma aega ootamas, lõpuks küll ilmus välja veel üks meesterahvas. Seetõttu sain ma üle paarikümne minuti ühe oma lemmikkunstniku vastas istuda, juttu ajada ja joonistamist vaadata. Ma ise arvestasin, et prantslastele omase dédicace ehk joonistusega pühenduse võtaksin kõige kobedamasse raamatusse, mis kaasas, teistesse piisaks ka lihtsalt signatuurist. Aga ta võttis kõik kolm ette ja joonistas igaühte ka pildikesi. Ja kes olen mina, et selle vastu protestida. Seda enam, et järge ootas tõepoolest ainult Joonas, temagi minult hommikul ostetud raamatuga.

Olukord oli seega üsna relaxing ja rahulik, seetõttu sain ka ühte-teist küsida. Lugesin mõne päeva eest uuesti läbi Jeani 5. albumi (mida soovitan absoluutselt kõigile hea kirjanduse huvilisele!!!) ja kohtasin seal detaile, mis varem mulle midagi ei öelnud. New Yorgi osas toimus tegevus näiteks Strandi raamatupoes. Tuli välja, et Berberian on selle tõeline fänn, esimest korda NY-sse jõudes tormas ta esimese asjana läbi paduvihma sinna ja ostis kokku paraja portsu raamatuid. Poe enda joonistasid nad koomiksisse fotode põhjal, sisevaated mälu järgi.

Jeani koomiksite ainetel tehtud film talle suurt ei meeldi, eriti lõpp, kuigi peaosaline on hea.

Suvistest Soomekäikudest peaks tulema ka raamat. Mitte selline, nagu nende varasemad reisivisandite vihikud (paar neist on ülalpool ühel fotol näha), aga veel pole päris selge, milline täpselt. Igatahes on plaan järgmisel aastal Soome tagasi tulla.

Küsisin veel ühte ja teist, pistut töövahendeist ja Jeani kanaliümbruse tegevuspaikadest, aga ega siis kõik see enam ju meeles pole. Kui meenub, siis lisan.

Ka Joonas sai oma pildi kätte ja seejärel veel üks idabloki nukufilmi pildiga T-särgis kodanik. Paar tundi hiljem küsitleti Berberiani sissepääsu lähedal Eino Leino laval, vaatajaskonnaks hulk ilmselgeid frankofiile.

Selle tulemusel kujunes järgnenud WSOY signeerimisel juba üsna korralik saba, kus piltide vormistamisel oli käigus vist ainult must brushpen. Meil seega ilmselgelt vedas, kuigi kahjuks jäi mul Berberiani lavaesinemine lõppkokkuvõttes pea nägemata.

Enamus autogrammisoovijaist olid ilmselt spontaansed huvilised, kel näpus uusim raamat. Aga kohe alguses oli platsis ka onkel kõigi Soome albumitega, ju jättis Berberian kõigisse neisse mingi märgi maha.

***

Viimastel aegadel on mul tekkinud huvi ajaloolise koomiksi vastu. Mitte vanade asjade, vaid vanal ajal toimuva, või siis klassikalist sorti kirjandusteoseid kohandavate pildisarjade vastu. Olen mitmeid seesuguseid albumeid ostnud, ja neile on tulemas lisa.

Kui aus olla, tundubki mulle, et see nipp, mis Eestis kohalikule koomiksile tõepoolest kõlapinna alla annaks, oleks JUST NIMELT see kui keegi suudaks meie kirjandusklassikast korraliku ja uudse vaatenurgaga koomiksiadaptsiooni teha. Mitte mingi tolatseva paroodia, aga midagi korralikku, nagu on näiteks prantslaste "d'Artagnani päevik". Tuliuus "Milady de Winter" tundub ka paljulubav. Kas see aga ühel päeval ka juhtub, ei tea. Isegi kui joonistajaid leiduks, korralikke käsikirjutajaid meil ju pole. Ja ma ei räägi siinkohal üldse ainult koomiksitest...

Üks seesugune ajalooline lugu, mis mõne aja eest silma jäi, on "Kiki de Montparnasse". Lugu sõdadevahelisest kunstimuusast Alice Prinist, autoriteks Catel ja José-Louis Bocquet. Mustvalge raamat on mahukas ja põhjalik, sisaldades lõpus ka allikate loetelu ja paarikümne ajaloolise isiku biograafiat, aga Soome versioonis varustetud ka üsna kalli Skandinaavialiku hinnaga. Festivalil maksis ta aga 20 eurot ja selle numbriga ei saanud seda lihtsalt mööda lasta. Autorid ju kohal, äkki ikkagi on raamat hea (millele vihjab ju kirjastusepoolne väga korralik vormistus) ja kui see alles takkajärgi selguks, siis ei jaksaks end ära noomida.

Vestlus autoritega kestis ligi tund aega, vahendajaks minu teada raamatugi tõlkinud Kirsi Kinnunen, mispeale läks sealsamas Arktise Banaani boksis kiireks signeerimiseks.

Ma pean ausalt ütlema, et nii ebamugavat signeerimise-situatsiooni, kus ju vaja ka joonistada, pole mina varem näinud. Kogu üsna pikk saba võetigi ette seesuguses püstijalabaari olustikus...

Olime sabas auhinnalistel teisel ja kolmandal kohal ja saime Joonasega oma raamatuisse üsna identsed pildid. Tundus, et seesama valmis ka kõigisse teistesse. Kunstnik joonistas tibi, käsikirjutaja värvis suu punaseks ja lisas omapoolse pühenduse.

Ja siis oli viimane aeg veel veidi ringi hulkuda ja Joonasel lõpuks lubatud koomiks paberile panna. Mina kuulasin mõningaid esinemisi, kritseldasin oma lõbuks, lehitsesin uut Jaan Tõnissoni raamatut ja otsisin lettidelt vahepeal kuhugi kadunud kuningas Arthuri lugu. Kusagil kaheksa paiku korjasime oma kodinad kokku ning loksusime trammi ja bussiga tagasi sinna pärapõrgusse, kust väljus Tallinki laev.

Kass Arthur ja teised ümarlaua elukad

Põhjanaabrite Mauri Kunnas (kodukas on siin!) on põhiliselt tuntud oma jõulu- ja koeraraamatute poolest, midagi neist on isegi eesti keeles ilmunud. (Tundub, et neli raamatut.) Tal on lasteraamatute illustreerimiseks äärmiselt õnnestunud stiil - piisavalt lõdvalt joonitud, et olla elav ja humoorikas, samas väga detailne ja ilmselgelt äärmiselt mahuka eeltöö tulemusena tekkinud. Mulle endale oleks küll väiksena meeldinud just sellised raamatud, kus lisaks lustakale loole on ka piltides väga palju avastamisrõõmu ja tohutult tegelasi, keda seepeale kasvõi ise plastiliinist valmis vorpida.

Nägin Helsinki Raamatumessil tegelikult päris suurt hulka tema raamatuid, mees on ikka olnud tõeliselt produktiivne. Ja miks ka mitte kui asi sedavõrd käpas on. Mitu muhedat raamatut võiks tegelikult endalegi osta, "Koerte Kalevala", "Robin Hood" ja "Viikingid tulevad!" eelkõige. Ostsin aga ühe, mida korra nägin, mida aga õhtul enam kuidagi leiduda ei tahtnud - "Kuningas Arturi rüütlid". Lõpuks leidsin, kallima küll kui teised tema raamatud ja ingliskeelse, aga mis sellest.

Tõeliselt äge asi, arvan, et kui selle peale esmast tunnipikkust lehitsemist ja piltide uurimist lõpuks ka läbi loen, saan noolemängu moodi laua ümber istuvate rüütlite loost hulga rohkem teada ja tuttavate nimede taga olevale loole sisu juurde. Mis sellest, et Merlin on selles loos põder, Sir Mordred harakas ja enamus teisi kassid.

Loodan ka, et raamat aitas ja autori pere vurrulised lõpetasid tänutäheks mööblil küünte teritamise.

Hellboy The Corpse bust - 04

Hellboy The Corpse bust - 03

Hellboy The Corpse bust - 02

Hellboy The Corpse bust - 01

Pop Sculpture contest

"Pop Sculpture: How to Create Action Figures and Collectible Statues", a making-of book about... pop sculptures, is out now. (It has a blog, I was writing about it here months ago.)

Based on this video it's pretty good and I really should order it. I'd done that already, but for some weird reason it isn't available in Amazon.com and in UK it will come out in December.

Anyway, to celebrate the release of this book, there's a scupting competition in conceptart.org - The Official Comiquette Challenge 2010 Competition. Deadline is November 23. The Brief: Sculpt your favourite action comic character.

The statue or bust should be made between Oct 19 and Nov 23; there should be 6 photos taken, including a photo of armature with piece of fruit next to it.

I have an idea for another Hellboy bust, this time the same size as my Liz and official Abe. I think it's called "Bowen scale". If I'll make it, it should really be the last Hellboy I'll ever make... but the idea is actually pretty good. I'll see, if I could make the armature over the weekend, I may take part of this competition. if I could finish it in time, then it will be the fastest polymer clay statue I've ever made.

Arst & õde

Tallinn, October 18, 2002

Just found this 8 years old photo on my hard disk... A day less than 8 years, to be exact.
Third month with a digital camera... 4 megapixels!

Oz osa 2

Kuna superkangelased mind ei huvita, siis pole ma kunagi ka Marveli raamatute vastu mingit huvit tundnud. Kogu see superherode kamarajura on ju sama hambutu, lõputu ja süldine kui kõik need "Vaprad ja ilusad". Ei ole neil lugudel ei algust ega lõppu ega saba ega sarvi. Alles paaril viimasel aastal kui Marvel on asunud prantslaste Soleili asju tõlkima ("Sky Doll", "Universal War One"), viskan ka nende tulevaste asjadele listile kiirpilgu peale. Ja nii leidsin ka "Võlur Ozi" koomiksiadaptsiooni, tõsi küll, kunstnik Skottie Young oli mulle juba varasemast teada.

Olen juba esimest raamatust kirjutanud, seetõttu seekord lühidalt - väljas on sarja teine kõvas köites raamat, mis algselt samuti 8-osaline vihikusari - "The Marvelous Land of Oz". Seegi osa on sama ilus ja hästi joonistatud, nii leheküljed kui kaanepiltide ja tegelasvisandite galeriid on väga inspireerivad. Young on ikka väga kõva kunstnik, kusjuures täisdigitaalne.

Ja ega's nii edukas sari saa lõppeda kui algmaterjali küll ja veel võtta. Ehtbondilikult on lõpus leheküljesuurune kuulutus, mis teatab et lugu jätkub raamatus nimega "Ozma of Oz". Tuleb katsuda sedagi mitte maha magada, praktika näitab, et kogumik tuleb juba kuu-paar peale viimase vihiku ilmumist, ilmselt septembris 2011.

Dollari-ajakiri

Brittidel ilmub aasta 2004 detsembrist alates säärane ajakiri kui Cinema Retro. Tegu vanadele (kuuenda ja seitsmenda aastakümne) filmidele pühendatud tõelise friigiväljaandega, millel hetkeks ilmunud ka kaks spetsnumbrit. Uuem jäi ka mulle koomiksipoes silma ja jõudis nüüd teiste tellitud asjadega ühes minuni. Tellisin ta aga otse loomulikult ainult ühel põhjusel - tegu Sergio Leone "Dollaritriloogia" erinumbriga.

Kuigi see 80-leheküljeline trükis on pehmekaaneline ajakiri, on infot ja pilte selles raamatu jagu. Väidetavalt saabki kogutud materjalist kunagi ka päris raamat. Ise nad väidavad eessõnas, et see ongi kõige põhjalikum kunagi ette võetud katse sellest filmisarjast ülevaadet kirjutada. Võib täitsa uskuda - pildimaterjaligi on siin üliohtralt, sealhulgas tohutus koguses postereid. Nende seast avastasin juba ka vea - ühte kahest Soome "Hyvät, pahat ja rumat" posterist on nimetatud Jugoslaavast pärinevaks.

Aga muidu, kui kolmele Clint Eastwoodiga filmi DVD-le lisada veel "Once Upon a Time in the West", kuulata-vaadata läbi kõigi nende lisakraam ja lugeda otsa see väljaanne, siis peaks olema küll spagetiwesternite kullafondist väga põhjalik pilt ees. Veel parema saaks ainult siis kui minna ja osta Amazonist ka Eastwoodi filmide plakatite raamat.

Põhjalikumalt saab "Cinema Retro" erinumbrist lugeda siit. Arvan, et vähemalt seni kuniks takkajärgi tellimise võimalust pakutakse.

Casting party

Casting is the most frustrating step in making resin statues, as there are so many moments when something can go wrong. And something usually goes. There are details on every sculpt where some little annoying air bubble can park itself and then there will be another resin copy without some fingers or buckles. Or, when pouring to several moulds simultaneously (usually I mix a little bit more resin than needed for bigger parts, I'll use the rest in small moulds, like hands or tails), resin could get too thick too soon and not flow to all the parts. There are some tricks to try to avoid this, but there's no guarantee that they will work. I don't think even pressure pot + compressor could really help.

Anyway, I've been trying ot pour some copies of my statues lately and usually the whole session doesn't turn out that well. From 7 details I get 2 or 3 which are more or less ok. Some statues are especially pretentious. Like Ilsa - I have several copies with one or more fingers missing. It's just a nuisance!...

Sometimes there are pleasant surprises. First one from today was, that I actually managed - finally! - to get an Ilsa copy with all the fingers intact. So, it IS possible... The first Ilsa mould was better, but I made some modifications to the sculpt and was forced to make a new mould. Although it MAY be possible to modify the old one... But now I just need to get a couple of more good copies, paint one or two for myself and forget it. By the way, polymer clay original is broken now, after all those mouldings.

Second surprise was, that I actually had made a new and different mould for 7 inch Hellboy's legs! I had no resin at that moment, so I just packed it away to wait and then forgot about it. And it turned out to be better than the first mould! No trapped air in revolver or pouches, all the belts and buckles are ok. Nice!

And 7-inch Hellboy body, now with separate hands, turned out OK too! Cool! All the other details - base, tail, hands - are much easier to make.

I already have my painted Liz bust, so a couple of more castings and that's it for this one.

I'm sorting out the decent castings, then I'll fill a small box with some of them and send it to USA. Next I'll paint some statues for myself and then it's probably time to try to make something new. I'd really like to feel again the urge to sculpt, but for some reason the drive has been gone in recent months. It just feels like I couldn't make something I will like or enjoy.

I have some new ideas... but they feel too complicated. It's so much easier, faster (and cheaper) to just buy ready made stuff... But the problem is - no one is producing statues I'd like to have.

Sumo

Midagi kiiret Joonistajate blogile. Tahtsin tegelikult algusest peale joonistada kahte koledat meest üksteist väänamas, nii, et selles mõttes oli asi selge. Aga alles siis kui nende kehade visandamisel ringist lähtusin, läks kompa nii enam-vähem paika. Lisaks hakkasid nad meenutama Yin-Yang sümbolit, mis küll lõppvariandis jälle pigem aimatavaks muutus... Aga, jah, seekord siuke kiire räme pildike.

"Nagu mingi suguhaigus mikroskoobi all," öeldi mulle kodus. Ma võtan seda kui komplimenti.

Muumia kättemaks

Paradis e

Soome Instituudis Harju tänaval, kohas, kus on toimunud ilmselt sama palju koomiksiüritusi kui mujal Eesti pinnal kokku, toimus 1. oktoobril pidulik sündmus - avati Katja Tukiaise näitus "Paradis e (Extension of my personality)" ja ühtlasi ka trepimademel tema tehtud elektrifitseeritud fresko.

Katja Tukiainen, kellel varemgi siin üks näitus olnud, pildil paremal.

Näitus on avatud 4. oktoobrist 5. novembrini 2010 E-R kellaaegadel 10-16. Kujutan ette, et samas saab üleüldse Soomemaa kultuuri ja (aja)kirjanduse (riiulite) vastu huvi tunda.

Spectrum ja raamatute jõgi

Ma olen ilmselt täielik Amazoni fänn. (Amazon. com ja kõik need teised samasugused on siis kokku maailma suurim raamatupood.) Ilma selleta oleks elu siin Eestis ikka üsna keeruline, ilma selleta oleks meie väike maa lihtsalt üks Euroopa äärel asuv kolgas, kuhu info eriti ei liigu ja kus mingi vähegi obskuurse hobiga oleks üsna võimatu tegeleda. Sest raamatud on iga tegevusala lahutamatu osa.

Väide tundub natuke karmivõitu? Okei, toon siis näite omaenda elust.

Üheksakümnendate keskel oli elu siinmail vaikselt kaptalistlikuks kiskumas, isegi Internet oli juba midagi enamat kui kaugekõne Rootsi Amiga serverisse. Kui õigesti mäletan, sain esimese päris oma mailiaadressi 1994. aastal... WWW-d veel polnud, sellisest imeasjast polnud juttu tollases maakeelses internetiõpikuski. Muu aga oli, ftp ja mailing listid näiteks. Olen ilmselt eluaeg püüdnud koomiksitest midagi teada saada, seetõttu lugesin ka ühte koomiksiteemalist listi. Saingi sealt teada mitmeid uusi intrigeerivaid nimesid ja muidugi oleks siis tahtnud mõnda raamatut näha ja ka endale hankida.

Nagu mainitud, oli alanud kapitalismiaeg ja tekkinud uusi välismaa raamatutega kauplevaid poode. Üks neist kandis nime Homeros, tegutses see Tallinna Raekoja platsi serval veneaegse antikvariaadi ruumes. (Ja hiljem mõnes muus kohas, Vene tänaval näiteks). Põhiliselt äritsesid nad õppekirjandusega, aga oli ka Tolkieni ja vist isegi paar koomiksit (Pratchett ja teised seesugused olid selle poe jaoks samas täiesti tundmatud nimed). Seal poes oli ka arvutamise massin ja selles mingi sinine andmebaas, milles kirjas üsna mitu raamatut, mida väidetavalt sai ka tellida. No tellisingi siis paar Sandmani (#2 ja #6) ja Will Eisneri koomiksiõpiku ka. Kui õigesti mäletan, tuli osa rahast ette maksta. Parajasti käisid Vanalinna Päevad, maksin siis ära ja jäin raamatuid ootama.

Möödus aasta, jälle olid Vanalinna Päevad ja mul ootamisest täielik siiber. Ja just siis kui ma raha tagasi küsima läksin, olid raamatud kohal. SEE VÕTTIS AASTA! AASTA!!! Ja ega Homeros polnud erand, hiljem tekkinud muusika- ja koomiksipoest Kosmos Control ei saanud ma ka mitte ühtegi tellitud asja kätte.

Ja siis asus tegutsema Amazon. Aasta oli 1995 ning halli tausta ja siniste linkidega www-leheküljed siin-seal tekkimas. See raamatupood oma netikaubandusega oli ikka üsna uus ja ennenägematu sõna. Just sel ajal meenus mulle kunagi nähtud animatsioonipiibel "Illusion of Life" ja kuna imekombel ilmus just siis selle uustrükk, tegingi oma esimese tellimuse. Ilmselt äsjasaadud plastikkaardiga... Ja kui ma ei eksi, siis mingi kuu-pooleteise pärast olid raamatud käes.

Puhtalt iseendale ääremärkuseks - minu esimene Amazoni tellimus, mis tehtud 26. oktoobril ja postitatud 2. novembril 1995 sisaldas järgmisi raamatuid: Understanding Comics, The Illusion of Life: Disney Animation, Cartoon Animation ning kaks Burne Hogarthi raamatut - Dynamic Anatomy ja Dynamic Figure Drawing. Päris asjalik valik!

(Püüan eelmainitud mälu järgi kirja pandud numbrid ja daatumid hiljem üle tsekata ja vajadusel muudatused sisse toksida.)

Ja nii läkski elu teistele radadele, muusikavalda ilmus näiteks tegutsema ka kadunud CDNow. Ja siis tulid ka teised. Ja sellest peale on mul tegelikult täiesti kama, mida müüvad või ei müü kohalikud raamatu- ja muusikapoed.

***

Ahsoo - SPECTRUM. Vahel on Amazoni andmebaasis vigu ja nii võib leida üsna hämmastavaid hindu. Iga-aastase fantaasiakogumiku kõvaköiteline 2008. aastat kajastav "Spectrum 16" oli näiteks hetkeks müügis 40 dollari asemel hinnaga $4.59. Tellisin ka, ilma erilise lootuseta, et see ka tõesti posti läheb. Aga läks! Kuigi paar kuud peale tellimist, aga nüüd on see mul käes ja ma pean üllatusega tõdema, et vaid hinna pärast tellitud raamat on ehk kaugelt kõige asjalikum sedasorti kogumik, mida näinud olen. Tase on väga kõrge ja sisukas, mille põhjuseks see, et raamatusse saamiseks tuleb maksta osalemismaks ja siis loota, et žürii pakutu ka kõlblikuks kuulutab. Päris karm meetod, aga igatahes taseme see tagab. Kõik pildid on head ja tühja speed paint-tuututamist või raudbikiinides fantaasiabeibesid siin praktiliselt pole. Ainult et nüüd tahaks ka teisi selle sarja köiteid näha... Aga meie raamatupoodides neid muidugi ei müüda.

Olid ajad kui Amazon saatis oma kliendile jõulukingiks hiirepadja. Kusjuures hea, raske ja ideaalse riidekattega padja, mis mul tänaseni rakkes.