31 detsember 2017

Copenhagen, osa I - linn


Hellboy koomiksisarja autor Mike Mignola on üks mu pikaajalisemaid lemmikuid. Kui selgus, et tema, kes ta aastas vaid paaril festivalil osaleb, on seekord tulemas Taanis Kopenhaagenis toimuvale Art Bubble’le, oli see tõsine mõtlemiskoht. Ei ole just väga põhjust loota, et ta kunagi veel mõnele siitkandi – Skandinaavia ju siiski lähedal – festivalile satub… Kuna Taani on mulle senini olnud vaid läbisõidumaa, siis otsustasimegi võtta ette ühe novembrikuise nädalalõpureisi.


Ilm Kopenhaagenis oli eestipäraselt jahe, vihmane ja tuuline. Ööbimispaigaks sai Steel House, netis mitmel pool kiidetud ja tegelikult ka päris cool hostel, kus kuuenda korruse rõduga tuba mahutas küll põhiliselt voodi, kus aga tegelikult oleks olnud hulk võimalusi numbritoast väljas aega veeta – söögikohad, korralik kõigi võimalustega köök, jõusaal, isegi bassein ja seejuures ka tõeliselt kiire wi-fi.


Hosteli asukoht oli ka hea – reede lõuna paiku lennujaamast Tivoli kõrvale rongijaama jõudnud, kulus kohvrite Steel House’i vedamiseks kümmekond minutit. Tegelikult muidugi kauem, sest tegime aega parajaks ja vaatasime enne veel ka kesklinnas ringi. Ilmaga tegelikult sel nädalalõpul väga ei vedanud, oli see üsna tuuline ja vihmane.


Linnaga tutvumiseks jäigi põhiliselt reede-laupäeva varaselt pimedad õhtud ja pühapäeva pealelõuna. Festival võttis oma aja, nii me linnas lõpuks väga laialt ringi ei liikunudki. Tegime siiski vanalinnas mitu ringi, vaatasime poodidesse, ostsime saiakesi, sõime aasia toitu, põikasime hetkeks ka muuseumisse ja vee äärde ning ostime õhtuselt jõuluturult glögi.


Päris maitsev ja meeleolukas oli, mõlemad jõuluturud muidugi lumevabad, aga kõiksugu käsitööd ja veidraid toite oli piisavalt. Näiteks käsitööseepi, šokolaadist polte ja torutange.


Külastasin ka kolme koomiksipoodi, kõik vanalinnas kõrvuti, kõigil Tintinist inspireeritud nimeks Faraos Sigarer. Üks sisaldab kohalikus keeles koomikseid ja seal oli näha, et tegelikult on kogu oluline osa Euroopa klassikast taani keeles saadaval, eriti kenad olid näiteks kasvõi Moebiuse boksid. Hiljem kodus kuulsin, et kunagi, kui soomekeelseid tõlkeid veel eriti palju polnud, olid just Taani raamatud rootsi keele kaudu ka soomlastele aknaks frankofoonse koomiksi maailma.


Teine pood müüs kõiksugu mängukraami ja kolmas ingliskeelseid koomikseid. Taani kroonidest eurodesse teisendades olid hinnad muidugi päris krõbedad, näiteks äsjailmunud “Akira” boksi Taani hind oli vist pea topelt kallim kui mu Amazoni ost. Aga ühe raamatu siiski ostsin – ELCAF-ilt tuttava WJC ja Mignola uue vampiiriloo, seda muidugi samal õhtul signeerimiseks.


Tagasilend oli meil pühapäeva õhtul, mistõttu oli meil veel piisavalt aega nii festivaliks kui linnas hulkumiseks. Jätsime kohvrid ennelõunal hosteli 20-kroonisesse pakihoidu ja tulime neile õhtul enne rongile ja lennuväljale suundumist järele. Väga mugav.


Üldiselt jättis Copenhagen linnana võrdlemisi sümpaatse mulje. Kusagil Taanis on LEGO, viikinglaevad ja Roskilde festival, mida väikese riigina polegi nii vähe. Midagi väga enneolematut selles Skandinaavia suurlinnas siiski vast pole, mistõttu võib vabalt juhtuda, et ma tulevikus sinna enam ehk ei satugi. Kui, siis lennujaama.

19 detsember 2017

Franquin - Idées Noires - 2017 edition


Kui unustada hetkeks tegelaskujude Tintin ja Asterix loojad, on frankofoonsest Euroopa koomiksist raske leida mõjukamat autorit kui André Franquin. Eestis pole temalt eales midagi ilmunud, seetõttu on ta ka praktiliselt tundmatu (mis muidugi ütleb nii mõndagi mitte tema, vaid meie kohta). Olen temast juba varem kirjutanud, seetõttu siinkohal vaid sarjast "Idées Noires", mis ilmus 2017. aasta lõpus suure, kalli ja üsna haruldase väljaandena.


"Mustad mõtted" on Franquini loomingus üsna erilisel kohal asuv koomiks. Lõi ta ju ise ja arendas edasi mitmeid tegelaskujusid, kelle lustakad seiklused pakuvad tänaseni lugejatele rõõmu ning tööd ja leiba ka uue põlvkonna autoritele - hotellipoiss Spirou ja ajakirjanik Fantasio, kollane lõputu sabaga džunglielukas Marsupilami, kontorilogard Gaston Lagaffe, noor abielupaar Modeste ja Pompon ning kõik need teised. See koomiks siin on aga hoopis midagi muud...


André Franquini elus olid võrdlemisi depressiivsed ajad kui ta alustas lühikeste mustast huumorist pakatavate koomiksikülgede joonistamist. Sarja teemad on tavaliselt väga küünilised ja pessimistlikult morbiidsed, samas aga alati ka vaieldamatult naljakad. Teemadeks kõik see, mida tavaliselt huumoriga ei seostakski - hukkamised ja enesetapud, suurtööstus ja saastamine, religioon ja Jeesus, jahipidamine ja sõda... Enamasti kumab lugudest läbi ka autori enda seisukoht, mis pessimismile vaatamata siiski alati... võiks vast öelda, et progressiivne. Sarja nimi vihjab seejuures mitte ainult koomiksi sisule, vaid ka vormile - kaadrid on reeglina silueti-laadsed, nagu varjuteater.


Esmalt ilmusid koomiksid 1977. aastal "Spirou" ajakirja lisalehes "Le Trombone illustré", peale tolle lõpetamist ajakirjas "Fluide Glacial", kus sari jätkus aastani 1983. Ilmus ka kaks kogumikku, aastail 1981 ja 1984, ning hiljem ka ühine integral-kollektsioon. Raamat on paaril korral (1984 ja 2015) ilmunud ka Soomes, seda nime all "Mustat sivut". 2018. aasta algupoolel ilmub USA-s lõpuks ka kaua edasi lükkunud Fantagraphicsi ingliskeelne "Die Laughing".


Kirjastus Flude Glacial otsustas tähistada sarja 40. aastapäeva uue luksusköitega, milles Franquini leheküljed ära trükitud mitte kontrastse musta tooniga vaid just sellisena, nagu nad joonistati, midagi sarnast IDW kirjastuse "Artist's Edition" sarjale. Paar sellist raamatut on ka varem ilmunud, aastail 2005 (42.5x30 cm, 76 lk) ja 2009 (42.5x30 cm, 105 lk) kirjastuselt Marsu Productions.  Seekordne köide on väiksem ja paksem - 35,7x25,8x2,6 cm, 144 lk - ja põikses, nn. "itaalia formaadis", mistõttu igal leheküljel on mitte neli vaid kaks rida koomiksit, just nii, nagu Franquin nad ka eraldi lehtedele joonistas. Lisaks on raamatus ka hulk visandeid ja muud pildimaterjali.


Siin raamatus on väga hästi näha KUI palju Franquini joonisest seda vähendades ja keskpärase kvaliteediga trükkides kaduma läheb. Ta oli lihtsalt uskumatu joonega autor, kelle dünaamiline ja lausa plahvatuslikult elus joon on jäänud siiani ületamatuks. Just seesugune suur formaat võimaldab tema pilte kogu nende ilus imetleda, kusjuures "Idées Noires" on selles osas otsast otsani imetlusväärne sari. Uues kogumikus on pildid ka sellise suurusega, et nad võivad originaalis just nii suured ollagi - 8,5 cm tundub koomiksiruudu joonistamiseks üsna loogiline kõrgus. Kaks varasemat trükki olid vist veidi vähendatud.


Franquini austajale on seesugune raamat tegelikult täiesti asendamatu, seepärast on isegi kahju, et need nii kallid ja tiraažid nii väikesed on. Fluide Glaciali raamat ei ole siiski täiesti perfektne - köide, trükk ja paber on küll väga kenad, aga trükiraster oleks võinud tegelikult palju tihedam olla - Dupuis' kirjastuse "Bravo les Brothers" on tavaformaadile vaatamata selles osas hoopis õnnestunum.

17 detsember 2017

Pariis - suvi 2017

Igasuvine Pariisikäik jäi meil seekord augusti lõppu. Mis pole tegelikult aeg, mida selle linna soovitada, sest kohalikel on puhkuste aeg ja seetõttu on ka suur osa muuseume ja näitusi suletud, lisaks on ka õhtud juba sügiseselt pimedad. Põgusaks tutvumiseks sobib muidugi seegi kuu, aga, jah, augustikuud on Pariisis vaiksed.


Siiski õnnestus seegi kord vaadata paari huvipakkuvat näitust. Parc de la Villette'i teaduskeskuses oli väljas "Valeriani" koomiksi näitus, põhjuseks muidugi Luc Bessoni äsjane film. Väike, aga sisukas näitus pajatas nii koomiksisarjast, selle tegelastest ja toimumispaikadest kui ka selle mitmesugustest seostest ajalooliste isikute ja sündmustega, mõni neist toimuva mõjutajaks, mõni sarjas vilksatamas kui homage. Väljas oli ka mitmeid Mezieres'i originaale.


Originaalid - kontuuriga koomiksilehehekülg ja värv selle vähendatud koopial



Enne jalutasime veel pisut Saint-Martini kanali ääres, vaatasime puhkust nautivaid inimesi ja põikasime sisse paari poodi ja vanakraamitule.


Vabaõhu-pissuaar



Pompitou keskuses toimus suur David Hockney retrospektiiv. Pole päris minu teema, aga näitus oli sellele vaatamata suur ja huvitav.


Kasutasin huvi pärast Amazoni postikapiteenust,


ja ostsin Marche d'Aligre turult mõned filmifotod.



Kuna pariisipäevadesse jäi ka mu selleaastane sünnipäev, siis oli see seekord mitmes mõttes ebatavaline. Osalesin Pariisi lähedal skulptuuri õppetoas. Takkajärgi kahetsen, et ei teeselnud algajat ja ei teinud kogu protsessi kaasa - jäin võrdlemisi omapead oma asju ja minu jaoks uut materjali katsetama.


Tagasi vihmases linnas, vaatasime põgusalt Austerlitzi jaama Corto Maltese näitust


ja suundusime tagasi Rue de Lappe rendikorterisse, et pisikest, aga ülihead sünnipäevatorti süüa...


...ning suunduda varem ostetud piletitega õhtuse Eiffeli torniga tutvuma. Sellest sai meil tegelikult üldse esmakordne Eiffeli-külastus, kuigi Pariisi-käike on ju kogunenud juba üsna üksjagu.


Ütlen ausalt - oleme seda turistimagnetit kõik need aastad sisuliselt vältinud, torni juures oleme muidugi paaril korral käinud, ja tegelikult käsin ma ka oma elu esimesel kaugemal bussi-turismireisil juba torni teisel platformil ka ära.


Hämmastaval kombel pääsesime torni ilma igasuguste sabadeta (kui igati normaalne lifti-ootamine välja arvata) ja saime seal üsna ka vabalt ringi vaadata, kuigi pimenes, tibas hooti vihma ja oli üsna jahe ja tuuline.


Torni juurest tagasi metroosse jalutades nägin ringi jooksmas mitut suurt rotti. Möödusime ka täiesti juhuslikult sõjamemoriaalist, mis oli tollel 30. augusti õhtul taas muutunud printsess Diana ohtrate lillede, muusikute ja telekaameratega mälestuspaigaks, sest just sealsamas asub tunnel, kus toinmus saatuslik autoavarii.



Nagu ikka, ostsin seeki kord nii mõnegi raamatu. Seekord sai suur kasutatud raamatute osakaal, tervelt 6 neist on pärit koomiksi-antikvariaadist Aaapoum Bapoum - Daniel Torrese seriaali osad 3 ja 4 aastaist 1987 ja 1989, teise atom style'i klassiku Ted Benoiti 30 aasta tagune artbook, Guy Davise sarja "The Marquis" sissejuhatav vihik aastast 1997, mitmele Eisneri auhinnale kandideerinud mulle varem tundmatu pulpseiklus "Rocketo" ja "Sam & Max" kogumik aastast 1995, mille 15€ hinnal oleks Ebay-d uskudes pidanud üks null lõpus olema;
Siis veel uued - Amazoni lockeri abil ostetud Dino Attanasio "Spaghetti"-kogumik, mille vanahärra Brüsselis ära signeeris, "Ornithomaniacs", gootilikult vanamoodne ja signeeritud ex librisega album Pariisi parimast koomiksipoest Super Hero, Stanislasi väike koomiksiraamat sealtsamast, 10-eurone illustratsiooniraamat Pompidoust ja Alain Gree Jaapanis ilmunud ülevaade kanaliäärsest disainipoest.


Rohkem fotosid siin.

09 detsember 2017

Serge Clerc - Intégrale Noir


1. detsembril 2017 ilmus kirjastuselt Dupuis "aatomistiili" klassiku Serge Clerci kogumik "Intégrale Noir". Tegu on sarja neljanda raamatuga, milles tema kriminullidest ja film noir'ist inspireeritud koomiksid ja pildid. Sarja esimene raamat "Phil Perfect" oli tavaline, aga kõik ülejäänud ilmusid vägagi väikeses - 2500 - ja signeeritud tiraažis. Aasta eest ilmunud ulmekogumik on veel poodides leida, aga 2014. aasta muusikateemaline raamat on muutunud väga suureks harulduseks, mida on väga keeruline isegi kordi kallima hinna eest leida.


"Noir" sisaldab Serge Clerci mitmest kunagisest raamatust pärit pilte ja visandeid, mis on siin reeglina paremas kvaliteedis kui originaaltrükises. Siin on nii koomikseid kui homage-filmiplakateid ja kaasi olematutele kõvaks keedetud kriminullidele.


Nagu öeldud, on raamat nummerdatud ja signeeritud, selleks puhuks on raamatu alguses lisaleht. Ilmselt on nende nelja raamatuga Serge Clerci looming kokku kogutud ja see, mis neis raamatutes pole, on ilmunud eraldi mahukates koomiksialbumites.