Kui unustada hetkeks tegelaskujude Tintin ja Asterix loojad, on frankofoonsest Euroopa koomiksist raske leida mõjukamat autorit kui André Franquin. Eestis pole temalt eales midagi ilmunud, seetõttu on ta ka praktiliselt tundmatu (mis muidugi ütleb nii mõndagi mitte tema, vaid meie kohta). Olen temast juba varem kirjutanud, seetõttu siinkohal vaid sarjast "Idées Noires", mis ilmus 2017. aasta lõpus suure, kalli ja üsna haruldase väljaandena.
"Mustad mõtted" on Franquini loomingus üsna erilisel kohal asuv koomiks. Lõi ta ju ise ja arendas edasi mitmeid tegelaskujusid, kelle lustakad seiklused pakuvad tänaseni lugejatele rõõmu ning tööd ja leiba ka uue põlvkonna autoritele - hotellipoiss Spirou ja ajakirjanik Fantasio, kollane lõputu sabaga džunglielukas Marsupilami, kontorilogard Gaston Lagaffe, noor abielupaar Modeste ja Pompon ning kõik need teised. See koomiks siin on aga hoopis midagi muud...
André Franquini elus olid võrdlemisi depressiivsed ajad kui ta alustas lühikeste mustast huumorist pakatavate koomiksikülgede joonistamist. Sarja teemad on tavaliselt väga küünilised ja pessimistlikult morbiidsed, samas aga alati ka vaieldamatult naljakad. Teemadeks kõik see, mida tavaliselt huumoriga ei seostakski - hukkamised ja enesetapud, suurtööstus ja saastamine, religioon ja Jeesus, jahipidamine ja sõda... Enamasti kumab lugudest läbi ka autori enda seisukoht, mis pessimismile vaatamata siiski alati... võiks vast öelda, et progressiivne. Sarja nimi vihjab seejuures mitte ainult koomiksi sisule, vaid ka vormile - kaadrid on reeglina silueti-laadsed, nagu varjuteater.
Esmalt ilmusid koomiksid 1977. aastal "Spirou" ajakirja lisalehes "Le Trombone illustré", peale tolle lõpetamist ajakirjas "Fluide Glacial", kus sari jätkus aastani 1983. Ilmus ka kaks kogumikku, aastail 1981 ja 1984, ning hiljem ka ühine integral-kollektsioon. Raamat on paaril korral (1984 ja 2015) ilmunud ka Soomes, seda nime all "Mustat sivut". 2018. aasta algupoolel ilmub USA-s lõpuks ka kaua edasi lükkunud Fantagraphicsi ingliskeelne "Die Laughing".
Kirjastus Flude Glacial otsustas tähistada sarja 40. aastapäeva uue luksusköitega, milles Franquini leheküljed ära trükitud mitte kontrastse musta tooniga vaid just sellisena, nagu nad joonistati, midagi sarnast IDW kirjastuse "Artist's Edition" sarjale. Paar sellist raamatut on ka varem ilmunud, aastail 2005 (42.5x30 cm, 76 lk) ja 2009 (42.5x30 cm, 105 lk) kirjastuselt Marsu Productions. Seekordne köide on väiksem ja paksem - 35,7x25,8x2,6 cm, 144 lk - ja põikses, nn. "itaalia formaadis", mistõttu igal leheküljel on mitte neli vaid kaks rida koomiksit, just nii, nagu Franquin nad ka eraldi lehtedele joonistas. Lisaks on raamatus ka hulk visandeid ja muud pildimaterjali.
Siin raamatus on väga hästi näha KUI palju Franquini joonisest seda vähendades ja keskpärase kvaliteediga trükkides kaduma läheb. Ta oli lihtsalt uskumatu joonega autor, kelle dünaamiline ja lausa plahvatuslikult elus joon on jäänud siiani ületamatuks. Just seesugune suur formaat võimaldab tema pilte kogu nende ilus imetleda, kusjuures "Idées Noires" on selles osas otsast otsani imetlusväärne sari. Uues kogumikus on pildid ka sellise suurusega, et nad võivad originaalis just nii suured ollagi - 8,5 cm tundub koomiksiruudu joonistamiseks üsna loogiline kõrgus. Kaks varasemat trükki olid vist veidi vähendatud.
Franquini austajale on seesugune raamat tegelikult täiesti asendamatu, seepärast on isegi kahju, et need nii kallid ja tiraažid nii väikesed on. Fluide Glaciali raamat ei ole siiski täiesti perfektne - köide, trükk ja paber on küll väga kenad, aga trükiraster oleks võinud tegelikult palju tihedam olla - Dupuis' kirjastuse "Bravo les Brothers" on tavaformaadile vaatamata selles osas hoopis õnnestunum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar