Yuki 7

Some people just are so talented it's unfair. Looks That Kill, a new artbook, filled with Bond-like cartoony retro art, arrived today! Took less than a week, as the postal stamp on the box has the date of July 27th. It's similar to the previous book Seductive Espionage from the same autors, only it is even more flashy with it's plastic dust covers and bonus DVD. More about the books, Kevin Dart and Fleet Street Scandal H E R E.

And here's the Looks That Kill video

Facebook went away

Viimase ööpäeva jooksul ei ole mul õnnestunud oma Facebooki kontot külastada. Öösel "kadus pilt" ja nii see jäigi, erandiks tunnike lõuna paiku, kus äkitselt oli kõik jälle olemas, lasin pilgu üle ja nägin, et tuttavatel sellist probleemi ei paistnud olevat. Ja siis oli sisu jälle tõkke taga. Ehk olen sattunud sellisesse demograafilisse segmenti, kelle account on just nüüd mingil põhjusel suurpuhastusel...

Igatahes on Facebook pea märkamatult kogu Interneti kasutamiskogemuse oma kasuks ära muutnud. Mitte ainult tuttavad ei teavita seal, mis mõttes ja teoksil, kõiksugu infosaidid, kirjastused, kunstnikud ja muusikud annavad just seal teada, mis uut. Tulemuseks vähemalt minu puhul on see, et portaalide külastamine on väga tugevalt kukkunud - mida ikka uurida kui kõik sealsed uudispealkirjad jooksevad nagunii ühte kohta kokku. Kui midagi huvitavat silma jääb, eks siis suundun saidile lugema.

Viimane ööpäev ongi üle tüki aja olnud kuidagi kummaliselt vanamoodne, vähemalt, mis surfamisse puutub... Eks siis näeb, kauaks.

PS: No ei läinudki kaua peale selle posti valmimist kui FB oli - krõpsti! - tagasi.

Everything We Miss

Second best book I've read so far in 2011 - Luke Pearson's Everything We Miss...

Luke Pearson on üks mu viimaste aegade suuremaid avastusi koomiksitegijate seas. Kunstnike oleks vale öelda, sest samavõrd hea on ka tema jutustamisoskus. Kui "Hildafolk" (millest juba kuu aja eest kirjutasin) oli tavapäraselt nunnu, isegi lasteraamatuks kõlbav, siis uus "Kõik, mida me igatseme/ei märka" on melanhoolne ja traagiline, kud samas ikkagi täis väga ootamatuid ja sürrilt humoorikaid detaile nii pildis kui sõnas. Lugu siis ühe inimsuhte lõpust ja väikestest asjadest, mida me ei märka või ei taju, mis aga võinuksid elu hoopis teistele radadele keerata.

Väga hea raamat ja väga hea autor, nagu alguses öeldud, on see mu senise aasta paremuselt teine raamatuelamus. Ja see, et tegu tegelikult lühikese looga - 34 lk-d, ei tähenda midagi, sisu on siin enam kui mõni teine oleks suutnud sadadesse lehekülgedesse valada. Nobrow kirjastuse välimus on ka tavapäraselt maitsekas ja väga-väga meeldiv paberist kuni köiteni. Parim koomiksinovell siiamaani selle aastanumbri sees!

Koomiksiribad esitlevad

Tohutu kogus klassikalit briti huumorit! 9 DVD-d, 39 seeriat, enam kui 26 tundi, paar tundi lisasid... Kõik see nali 11 naela eest!

(Ahsoo, nimel pole koomiksitega midagi pistmist, need toona noored koomikud - Keith Allen, Robbie Coltrane, Adrian Edmonson, Dawn French, Rik Mayall, Nigel Planer, Peter Richardson, Jennifer Saunders, Alexei Sayle - alustasid oma ühiseid esinemisi lihtsalt mingi stripiklubi laval.)

Retk minevikku...

Found this primer from a model shop here, was quite surprised, as usually I need to get everything abroad.

Sattusin täna peaaegu et Twilight Zone'i. Kuuldavasti pidi Lasnamäe Euromekka-nimelises urkas olema mingisugune mudelipood ja kuna tee viis sealt mööda, siis põikasin sisse. Kuigi putkadepaiga parimad päevad on ilmselgelt möödas, siis teisel korrusel leidus üldise vaikelu taustal tõepoolest mudelipood. Letil igavles maja olemusega harmoneeruv müüjatädi, aga kamber ise oli maast laeni tankide ja lennukite karpe täis.

Ei saaks öelda, et värvipotsikute ja muu riistvara valik oleks olnud supersuur, aga kui ma tähelepanelikumalt klaasletti uurin, siis avastasin sealt üllatusega midagi säärast, mille järgi ma sinna poodi ju tegelikult suundusingi. Ehk Tamiya-nimelise Jaapani mudelifirma primerit ehk krunti. Ja, nagu hiljem selgus, seejuures täpselt seda, mida mulle mõne päeva eest soovitati, kui kurtsin oma probleemi resin-kujude värvimisel. Nimelt kipub meie ehituspoodidest pärit krunt teravamatelt nurkadelt koos värviga maha kuluma, vahel on tunne, et isegi kattelakk ei aita. Antud spetsiaalne mudelikrunt peaks ehk lõpuks ometi olema ollus, mis ka tõepoolest plastikule kleepub.

Eks siis näeb, tegelikult ongi plaan lähiaegadel oma Ilsa kujust lõpuks korralik koopia valada ja värvidega valmis teha...

Corto Maltese bust - 7

Finally - the eyes! Actually, it's good enough now to leave it there, but I will make some additional clean-ups here and there.

Jänesed

Bruce Timm artbook

Big news for me today was a discovery that there will be a 304-page Bruce Timm artbook soon, and that there will be small promotional "chapbook" in SDCC! More here, in publisher's blog.

I really should sculpt some of his pictures one day. Oh, wait... There's one unfinished Harley Quinn statue collecting dust...

The Corpse

"Avastasin" täiesti kogemata, et joonistajate blogi värviteemade alla saaks suruda mitu Mike Mignola Hellboy tegelast. Proovisingi siis midagi joonistada... Pilt põhineb lool "The Corpse", millest mul tegelikult ka kuju pooleli. Selles otsib Hellboy taga deemoniga vahetatud beebit ja peab iiri härjapõlvlase teene vastutasuks ühele poodule rahuliku puhkekoha leidma.

Corto Maltese bust - 6

Some more work-in-progress photos from June-July...


I removed the head and broke the base in th process. Damned paper (?) clay is really fragile sometimes. I still haven't fixed it properly, even if I tried several times. It just brokes again and again.

And now - new head position and some more details here and there.


There will be several tries to get the hair right. Those photos are taken with flash, I really should try to get more hard shadows.

Hellboy vol 4

Hellboy neljas suureformaadiline kõvas köites kogumik on väljas. Tegelikult on see küll viies, sest esimesena ilmus täpselt samasugune "The Art of Hellboy", aga see pole eriti oluline.

Ega see 4. osa ka enam nii oluline pole kui varasemad. Lihtsalt kajastab see perioodi, kus Mike Mignola põhiaur läks Hollywoodi, filmidele ja paarile so-so multikale, ning kust ta ise tegeles pigem kirjutamise kui joonistamisega. Kümnest loost kuus + veel ühe loo 10 raamlehekülge on siiski Mignola joonistatud, kuid suurema osa siin raamatus võtvad siiski teiste tehtud pildid, nagu P. Craig Russelli pedantne ja juugendlik, kuid absoluutselt ebahirmus stiil ja Richard Corbeni imelikult deformeeritud anatoomiaga asjandused, mis samuti pärit hullari mingist hoopis erinevast palatist.

Siiski on siin ka üsna mitu Mignola enda joonistatud asja, enamus neist pärit Dark Horse'i teemakogumikest. Lisaks kaanepilte ning lõpus isegi üllatavalt mahukas sketchbooki osa, mis küll ehk lehepinna katvuselt hõredavõitu, aga ikkagi on seal nii tegelaste- kui kaanevisandeid ühes lõppversioonidega ja ühte-teist muud huvitavat.

Eks siis näeb, mis edasi. Ilmselt Duncan Fegredo joonistatud lood? Ja siis juba Hellboy järjesaaga lõpuots, mille paneb igas mõttes paberile autor ise...

Wendling ja hiina loomad

Claire Wendling on üks neid kunstnikke, kes lihtsalt ei väsi hämmastamast. Mul vedas, märkasin 2005. aasta suvel jumala juhuslikult Pariisi Albumis tema ülevaateraamatut "Drawers 2.0" ja, noh, siis oli korras. Ta on ikka täiesti uskumatu käega tegija. See oli tegelikult ka veel päris viimane hetk hakata huvi tundma, sest - imede ime! - sain veel otse Amazon.fr-st tema signeeritud "Iguana Bay 2.0 Deluxe" ja viieosalise koomiksisarja kogumikalbumi, kõik need raamatud tänapäevaks praktiliselt leidmatud. Sinna otsa veel nipet-näpet, paar prindikomplekti, boonusraamat Sky Dolli roosast boxist, "Daisies" nii USA kui hilisemas Prantsuse redaktsioonis. Kõik nii head, et võta üks ja viska teist.

Nüüd siis lisandus tema tosinast postkaardist koosnev Hiina zodiaagimärkide komplekt. See pole just rariteet, aga hea näide ülimalt elegantsest illustratsioonikunstist ikkagi.

Salander

Girl with the Dragon Tattoo

Kas poleks tore kui Disney teeks täispika joonistatud koguperefilmi, mis põhineks Stieg Larssoni krimitriloogial? Victor Hugo "Jumalaema kiriku kellamehest" sai ju küll muusikalise multika teha, miks siis mitte sellest?

Pilt on tehtud nii - kontuur on punasega joonistatud poorse paberiga sketchbooki ja sealsamas brushpeniga üle kontuuritud. Tulemuseks väga karvane ja keeruline joon, kui takkajärgi töötlusest rääkida. Draakoni tekstuur on kalkal ja see oli puhastamise osas veelgi hullem. Taustaruut tekkis vedela vesivärviga akvarellipaberile. Kõik see sai arvutis kokku ja omandas teatava terviklikkuse.

Mary Poppins

Hildafolk

Brittidel on üks mõnus väikekirjastus, millel ka oma pood ja galerii - Nobrow. 2008. aasta talvel astutatud sõltumatu ettevõtmine, mille nimi viitab ju lowbrow kunstile, annab välja tõeliselt ilusaid raamatuid. Neis on nii koomikseid kui lihtsalt graafilist ilu ja oma kujunduselt on nad tõeliselt stiilsed. Igatahes tasub kodukal põhjalikult ringi vaadata, kasvõi juba esteetilise elamuse mõttes.

Üks Nobrow sarju kannab nime 17x23. See viitab lihttlabaselt sarja kuuluvate raamatute sentimeetermõõtudele. Eesmärgiks on pakkuda paljulubavate uutele autoritele mõistlik platform oma loomingu avaldamiseks. Kujundus, maht ja materjal on sarja raamatutel sarnane - paks katmata paber ja "lakkadega" kaaned. Olen näinud sarja paari raamatut, üks neist ongi see, millest ülalpool pilt.

Luke Pearson on minu jaoks autorite vallast üks viimaste aegade huvitavamaid avastusi. Tema esmapilgul lihtne joonistusstiil on oma selguses ja samas detailirikkuses tegelikult geniaalne, tema kompositsioonitaju on võrratu ja värvitaju kohta peaks vist veel rohkem ülivõrdeid kasutama. Tagatipuks on ka lood, mida ta oma koomiksites jutustab, alati muhedad ja lobedad ega pane tavapärase indiekraami kombel lugeja pead valutama. "Hildafolk" on esimene tema raamat, mis minuni jõudis ja see ei jää kohe päris kindlasti viimaseks (üks on kohe ilmumas). Näitepilte, muuseas, võib leida nii autori enda blogis kui ka kirjastuse leheküljel.

Rabarberikook

Tõin maalt tohutu koguse rabarberit, kuus ja pool kilo, kui üsna täpne olla. Osa võtsin külla minnes kaasa, ise aga tegin esimese asjana ühe padusuvise mõnusa rabarberikoogi.

Peal tavaline munad-suhkur-jahu biskviittaigen, vahel rabarberid ja all vanast veneaegsest kokaraamatust pärit liivataigen - 1 muna, 100 g suhkrut, koore riivimise asemel paar tilka prantsuse sidruniessentsi, 200 g võid ja otsa 250 g jahu.

Arvestades, et Virumaal oli suvel 2011 tohutult sääski, paljud neist oma missioonil edukad, ja et ma lõikasin rabarberipõõsast rappides endle üsna vastikult sõrme, oli täiesti õiglane, et kook tuli hea!

Telefoniga maal

Phone is not a real camera.

First wild strawberries

Gorillade kunstiraamat

This is one of the best collective artbooks I've seen or have. Got it from Paris this May, here's my little review in Estonian.

Prantsusmaal tegutseb massiivne virtuaalne jooniskommuun nimega Café Salé. Sinna on kogunenud lihtsalt masendav hulk prantsuskeelseid joonisgeeniusi, kellest mitmed, näiteks Maya Mihindou, on jõudnud endale hiljem juba ka kasvõi koomiksivallas nime teha.

Lisaks sellele, et nende kodukülg ja foorum on väärt põhjalikku uurimist, annab CFSL välja ka raamatuid. Iga aasta maikuus ilmub järjekordne massiivne artbook, nüüdseks on neid viis. Olen neid lehitsenud, aga kahjuks on nad minu jaoks natu-ke-ne liiga eklektilised - speed paint ja digitaalmaastikud pole lihtsalt minu rida. Nende väiksemad ühe-teema-raamatud on konkreetsema sisuga, ühes seesugusest olen ma siin ka juba kirjutanud. [Ja täiesti juhuslikult ilmus just 16. juunil Shuffle-sarja viies raamat - Character Design.]

Kevadel 2011 ulatas aga CFSL sõbrakäe teisele jooniskommuunile nimega Gorilla Artfare. See seltskond on mõnevõrra internatsionaalsem, töökeeleks on inglise keel, liikmeskond aga limiteeritud sajakonna osalisega, kellele lisa ei võeta. Nüüd siis ilmus neiltki oma artbook.

Gorillade raamat on veidi teist masti kui kohviku oma. Tundub, et paljud seal on mingit pidi animaatoritaustaga, seetõttu on ka suurem osa pilte tegelasi kujutavad, neis toimub midagi. Ampluaa on siiski väga lai fantaasiamaalidest nunnude tegelaskujudeni, samas aga alati uskumatult kõrgetasemeline. Päris palju on siin näiteks võltspostereid olematutele filmidele, tegelikult ongi 256 leheküljega kõvas köites raamat jagatud mõnevõrra tinglikeks filmilikeks teemapeatükkideks - need on Comedy, Horror, Action, Romance, Drama, Adventure ja Documentary. Lõpus, nagu ikka, on ka kõigi osaliste virtuaalmaailma kontaktandmed.

Väga-väga šeff raamat. Olen ju ka seesuguseid päris palju lapanud, aga ega peale Spectrumi sarja samal tasemel asju tõesti ei meenugi.

Saurusemaalija näpunäited

Kivisildnik kirjutas äsja EE-s, et kirjastajad on ühiskonna põhjakiht, kellel muudele jamadele lisaks tuleb teha ka hiromantlikke otsuseid - trükid oma raamatut liiga palju, ei saa jääkidest ka võileivahinnaga lahti, trükid liiga vähe, on mõttekas lisatiraaž jälle kaugelt liiga suur.

Mingid jamad nende raamatutega igatahes on. Võtame või James Gurney "Dinotopia". Ilmus see Sinisukalt aastal 2008, aga raamatupoodides pole mina seda mitte kunagi näinud, ainsaks erandiks kadunud Apollo Raamatumaja, kus seda oli lasteosakonna riiulis täpselt kaks tükki. Ostsin neist ühe ära ja nii mul ongi see olemas. Lasteraamat, mille maailmas elavad käsikäes inimesed ja dinosaurused, on tänu autori õlimaalitud illustratsioonidele ja täiesti korralikule köitele ühtlasi tõeliselt ilus artbook. Ainult, et - jah, aru ma ei saa, miks see üldse eesti keeles ilmus ja kus seda müüdi.

Gurney on kirjutanud ka paar joonistamisõpikut. Esimeses õpetas ta joonistama asju, mida tegelikult olemas pole, kasutades selleks siiski kõiksugust referentsi. Teine raamat, mis esimesest välja kasvas, räägib aga ainult ühest teemast - valgusest ja värvist. Tegelikult muidugi on see teema väga lai ja katab praktiliselt kogu maalimistemaatika.

Ma olen oma pikas elus nii näinud kui ostnud kõiksuguseid õpikuid, nii skulptuuri, joonistamise kui koomiksite valdkonnast. Maalimise ja värviteooria alal pole ma üldse asjatundja, aga igatahes tundub, et teist samavõrd põhjalikku ja samas arusaadavalt ülevaatlikku raamatut sellest vallast ei olegi olemas. Arvestades veel seda, kui vähe see tegelikult maksab, mingi 15-20 dollarit, on see üks parimaid investeeringuid, mida joonistamishuviline inimene teha võiks. Olen aru saanud, et selles raamatus olevat tarkust (disaineritele vähemalt) EKAS-s näiteks ei õpetatagi.

Louise Brooks

Louise Brooks

Rüütlipäev

Käisin Tallinna Vanalinna päevade Rüütlipäeval. Hobused kappasid, kootud rüütlid seljas, vibukütid said paar korda kapsapeale pihta, mõõklejad võitsid üksteist, žongloorid, tantsijad ja narrid tegid oma tegusid. Polnudki kõige hullem paartund.

Joonistajate kolmas sünna

Third birthday of the Drawing Blog...

Joonistajate blog sai kuu aja eest kolmeaastaseks. Algselt oli plaanis sünnipäeva tähistada maikuu viimasel pühapäeval ühise piknikuga, aga tuuline ja jahe ilm pani sellele plaanile põõna. Kolisimegi siis Liivalaia loomingulisse ateljeesse, kus joonistasime, sõime-jõime ja veetsime üldse tavapäraselt meeldiva õhtu. Osa pilte tekkis valguslauale, täis sai joonistatud ka Elina valmistatud martsipankattega tort. Need on nüüdseks läinud, aga produktiivsemad meist panid midagi ka paberile. Aga üks suvine piknik on ikkagi ka plaanis ja sinna võiks tulla ka hulgaliselt uusi osalisi!

Kogu tõde figuurist

Vähe on neid joonistamisõpikuid, mille kohta võiks ilma liialdusteta kasutada sõna "legendaarne". Nii mõnegi neist kaanel on autorina kirjas Andrew Loomis.

William Andrew Loomis (1892-1959) oli legendaarne ameerika illustraator, kommertskunstnik ja õpetaja. Just tema kirjutas kuus äärmiselt mõjukat ja hinnatud joonistamisõpikut, millest parimad on ilmselt kaks - inimese joonistamisele pühendatud "Figure Drawing For All It's Worth" ja "Creative Illustration". Viimane sisaldab ka ulatuslikku värviteooria osa ja oli ilmselt asendamatu raamat igale poolsajandi tagusele reklaamiala kunstnikule.

Kõik need said äärmiselt populaarseks, esimesena mainitust näiteks ilmus esimese kolme aastaga vähemalt 12 trükki. Samas olid autori religiosse taustaga pärijad paljaid inimesi sisaldavate raamatute vastu, mistõttu peale autori surma ei näinud need enam aastakümnete kaupa trükivalgust. Ilmunud eksemplaridest said haruldused ja uued kunstnikupõlvkonnad maksid korralikumate koopiate eest kõva hinda. Või, kui saabus internetiajastu, piirdusid piraatskännidega.

Nüüd siis, hiliskevadel 2011 on sündinud ime ja kirjastus Titan Books on asunud Loomise raamatuid taas välja andma. Esimesena ilmus "Figure Drawing" ja kui uskuda ümbrispaberit, on tulemas veel vähemalt kolm.

Uustrükk on originaaliga väga sarnane, seda nii seest kui väljast, ka kaanekujundus on sama. Võrdlesin seda 1946. aasta trükiga ja leidsin tegelikult ka paar erinevust. Esiteks on uus raamat oma 1,5 korda paksem, seda puhtalt paberi arvelt. Muidu on see sisult praktiliselt identne, v.a. trükiinfoga tiitellehe pööre. Illustratsioonid, mis reeglina ka originaalis rasterdamata, st. tänapäeva mõistes bitmapid, on samasugused ka siin, ka hallskaalas illustratsioonid on samad. Ainult need leheküljed, kus väiksed spordipooside fotod, on Moiré tõttu silmnähtavalt teistsugused.

Üldiselt on see raamat väga hästi tehtud ja väga mõistliku hinnaga faksiimile. Joonistaja, kellel muidu ka õpikuid riiulis, kes nüüd aga neid väljaandeid eirab, teeb ikka üsna suure vea. Sest, kes teab, kauaks neidki Loomise raamatuid jagub ja millise lepingu pinnal neid kirjastatakse. Tänapäeval kaovad ju isegi animafilmide artbookid müügilt juba paari kuuga.