Koomiksiklassik André Franquin

André Franquin (1924 - 1997) on meil siin Eestis praktiliselt tundmatu, aga ometi on tegu ühe maailma hinnatuima koomiksitegijaga. (Ehk ainult Rahvusraamatukogu Spirou-näitusel on tema loomingut põgusalt näha saanud.) Tema mõju nii kaasaegsetele kui järgnenud põlvedele on võimatu üle hinnata. Kuigi Franquini tegelaskujud ei ole väljaspool prantsuskeelset maailma kaugeltki niisama tuntud kui Asterix ja Tintin, on Franquin sama oluline tegija kui nende sarjade autorid. Ja, kes teab, mõne nurga alt ehk olulisemgi.

detail Franquini originaalist, foto Pariisi näituselt

Franquin alustas kunstnikutööd Teise Maailmasõja ajal, kui ta kohtus Brüsseli lühikeseks jäänud elueaga animatsioonistuudios mitme teise tulevase koomiksikuulsusega. 1945. aastal palkas nad enda heaks tööle kirjastus Dupuis. Jijé, alias Joseph Gillain, kes tollal vastutas suures osas lasteajakirja "Spirou" koomiksite eest, korraldas omaenda koju väikese stuudio, ja asus seal välja koolitama kolme paljulubavat noort tegijat - lisaks Franquinile olid seltskonnas ka Will ja Morris. Koos arendasidki nad väja dünaamilise ja lõbusa joonistusstiili, millest sai alternatiiv Hergé Tintinist pärit steriilsele ja püüdliku sirge joonega "clean line" stiilile. Nii sündiski nn. Marcinelle' koolkond, visuaalne koomiksikeel, mis sai oma nime kirjastuse Dupuis asukohaks oleva Brüsseli linnaosa järgi.
 

Franquini kaanepildiga ajakiri, november 1957,
foto Rahvusraamatukogu näituselt

Franquinist saigi juba 1946. aastal Jijé järeltulija Spirou sarja joonistamisel. Tema käe all muutusid lood pikemaks ja keerukamaks, mängu tuli mitmed nüüdseks klassikalised tegelaskujud. Inimolevustele lisaks on nende seas ka ülipika sabaga kollane džunglielukas Marsupilami.

Järgmistel aastakümnetel joonistas Franquin oma sarju ja koolitas nüüd juba ise uusi autoreid. 1955. aastal oli tal Dupuis'ga lepinguvaidlus, mis viis ta mõneks ajaks konkureerivasse Tintin-ajakirja. Seal lõi ta leheküljepikkuste naljalugudega peresarja "Modeste ja Pompon". Aga tüli lahenes ja peagi oli ta ka "Spirous" tagasi.

Alates 1957. aastast seikleb Franquini koomiksites Gaston Lagaffe, fantaasiarohke logard, kes läbi järgnevate aastakümnete põhjustas oma hullude leiutistega Spirou toimetuse fiktiivses koomiksi-versioonis täieliku kaose. Gastoni tegelaskujust sai üks prantsuskeelse koomiksi suurimaid staare, tema skulptuur seisab ka Brüsseli Koomiksimuuseumi kõrval.

Franquini originaal Angouleme'i muuseumis

1967. aastal andis Franquin Spirou ja Fantasio seriaali üle järgmistele tegijatele. Tema tervis polnud selleks ajaks enam päris korras, juba kümnendi alguses põdes ta tõsist depressiooni. 1977ndal alustas ta koomiksisarja "Idées Noires", "Mustad mõtted", kus ta vaatles meie maailma ja selle nii poliitilisi kui ökoloogilisi probleeme läbi väga musta huumori. 1974. aastal omistati Franquinile Angouleme'i festivali kõige esimene Grand Prix. André Franquin suri 5. jaanuaril 1997. aastal.

Franquini kohta ei olegi väga lihtne raamatuid leida. Tihtipeale on nad kas ammu läbi müüdud või siis kajastavad mõnda väikest aspekti tema loomingus - omaette raamat on olemas isegi tema signatuuridest. Samas on raamatupoodides saadaval kaks head ja odavat ülevaateraamatut, mis algselt ilmunud pehmekaanelise ajakirjana. Üks neist ilmus "Spirou" ajakirja 75. juubeli puhuks, teine teeb sujuva ülevaate Franquini karjäärist.

On aga olemas ka üks tõeliselt võimas raamat, põhjalik ülevaade kogu André Franquini loometeest - "Franquin, chronologie d'une oeuvre". Selle esimene variant ilmus 22. novembril 2007 kirjastuselt Marsu Productions. Raamatust tuli ka kordustrükk, mõlemast said kiirelt haruldused. Novembris 2012 ilmus raamat uuesti kui versioon 2.0. Seekord suurendati lehekülgede arvu täpselt kaks korda, võimaldades nii illustratsioonid kui dokumendid hoopis suuremalt ära trükkida. Ka see raamat kadus kiirelt, hiljem küsiti  selle eest raamatupoodides juba 130 eurot.

Raamatus on Franquini karjäär üksipulgi algusest lõpuni lahti võetud. See on väga põhjalik ja isegi kui prantsuse keelt mitte mõista, siis selliste "lugejate" rõõmuks võtab kõigile arusaadav pildimaterjal raamatu mahust oma kolmveerandi.

30. oktoobril 2015 tuli nüüd juba suurelt kirjastuselt Dupuis välja raamatu uus trükk. See on sisuliselt sama kui eelmine - suurus 27 x 27 cm, lehekülgede arv 384 ja hind 59 eurot, ainult kaas on matt ja parandati vaid mõned ilmnenud faktivead. Prantslased on üldiselt suured meistrid väga korralike eluloo-pildi-raamatute koostamisel, selliseid on olemas nii mitmestki koomiksiklassikust. Ka André Franquini oma on väärt, et olla igal tõsisel koomiksihuvilisel olemas.