Mõne klassikalise koomiksisarjaga on viimastel aegadel toimunud enneolematuid muutusi. Hugo Pratti (1927-1995) seriaalist Corto Maltese ilmus 30. septembril 2015 esimene uute autoritega album "Sous le soleil de minuit". Ka Asterix on uuesti ja uute autoritega käima tõmmatud - juba 2013 tuli Šotimaaga seotud album, kirjutajaks Jean-Yves Ferri ja kunstnikuks Didier Conrad.
Hädine eestikeelne raamat vabariigi algusajast, prantslaste kõvas köites album ja 2014. aasta eriversioon
Nüüd, kaks aastat hiljem, 22. oktoobril 2015 ilmus neilt siis juba teine album - "Le Papyrus de César", "Asterix ja Caesari papüürus". Lugejate ja kriitikute arvates on see, reaalsest Caesari kirjutatud raamatust ja vägagi tänapäevasest infolekkest inspireeritud BD hoopis parem kui eelmine. Tihti kuuleb isegi arvamust, et tegu on üldse parima René Goscinny (1926-1977) järgse Asterixiga. Mis tähendab, et paljude jaoks on uus raamat parem kui kõik Albert Uderzo üksipäini välja mõeldud lood.
Asterix on üks edukamaid koomiksisarju üldse. Ka uut raamatut trükiti kohe esimesel korral 4 miljonit (!), neist 2 miljonit prantsuskeelsena. Edu ei saatnud sedagi sarja muidugi kohe päris algusest - esimest Asterixi lugu trükiti esmalt kõigest 6000 eksemplari. Huvitaval kombel on täpselt sama trükiarv ka uue albumi eriversioonil - suuremas 26 x 36,5 cm formaadis raamatul, milles lisaks albumile ka selle tegemisest pajatav osa ja teistsugusel paberil albumi kõik leheküljed Conradi pliiatsijoonistena. [Täiendus jaanuaris 2016: ma ei tea enam, kust leidsin numbri 6000, sest prantsuse koomiksituru aasta-analüüs nimetab tiraažiks hoopis 30 000.]
Selliseid luksversioone on viimasel ajal tulnud neljast Asterixi raamatust, kahest uuest ja kahest varasemast ilmumisjuubelit tähistanud albumist. Ilmselt jätkatakse nendega ka edaspidi. Tegu on päris kenade raamatutega, mis üldiselt ka väga kvaliteetselt tehtud. Nii Uderzo kui Conradi joonistused on tavapärasest suuremana veel eriti ilusad, ka lisades on palju huvitavat materjali.
Kahjuks küll oleks uue raamatu pliiatsiosa võinud parem olla - joon on üsna nõrk ning ka kasutatud raster on suur ja kasvõi sarnases Franquini "Bravo les brothers" raamatus kasutatust palju ebatäpsem.
Lisaks ilmus ka veel eriti hinnaline "Edition Artbook", millel nummerdatud tiraažiks 1400, milles värvilise variandi asemel Conradi tušijoonised ja kaasas viis printi, üks neist trükitud papüürusele.
Eelmainitud nelja miljoni tiraažist pool jagunes erinevate keelte vahel, sest album ilmus üheaegselt paljudes riikides. Kahekümne keele seas oli otse loomulikult ka Soome.
Eestis on Asterixiga üsna kurvad lood. Kunagi eelmisel sajandil ilmus Egmontilt neid tegelikult isegi üsna palju, "koguni" 14 (kokku on albumeid 36). Esimene neist tuli 1994, juhtumisi paar aastat peale seda kui mina Asterixiga tutvust tegin, seda ühe tuttava poolakeelsete albumite vahendusel. Need olid ilusad, pehmete pappkaante ja kandilise seljaga igati kvaliteetsed raamatud. Selle kõrval olid Egmonti asjad tõeline pettumus, nii köide, paber kui trükikvaliteet olid ikka väga kehvad. Kuna ka kasutatud primitiivne pealkirja-šrift ei sobinud absoluutselt lugemiseks, muutes tõlkest jääva mulje veel kehvemaks kui see tegelikult oli, siis ostsingi vist ainult üheainsa raamatu.
Arvestades meie kohaliku E-kirjastuse üsna vähest huvi millegi väärtuslikumaga maha saada, siis pole vast põhjust loota, et vahepealsetel aastatel digitaalselt taastatud Asterixi raamatud uuesti emakeeles meiegi lugejateni jõuavad. Kuigi võiks ju, ikkagi klassika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar