Jätsime kohvrid hotelli ootama ja suundusime ise esimese asjana metrooga kuulsat aatomikujulist ehitist vaatama. Asub see 1958. aasta maailmanäituseks püstitatud paviljonide seas. Kogu kompleks oli päris suur ja meenutas kohati "Sõrmuse Isanda" filmide päkapiku-koopaid...
ja kohati lihtsalt puhast fašistlikku arhitektuuri.
Aga raua aatomi kujuline ehitis Atomium ise on muidugi vaatamist väärt.
Nagu Pariisi Eiffeli torn, oli ka see mõeldud vaid ajutise näituseaegse ehitisena, millest aga on nüüdseks saanud Brüsseli lahutamatu maamärk.
1958. aasta maalimanäitus oli tänaseni ulatuvate mõjudega tähelepanuväärne ettevõtmine. Nii aatomimudeli-kujulise hoone ehitamisest kui kogu maailmanäitusega kaasnenud trallist ja visuaaliast annab ülevaate ka ehitise kerades asuv püsinäitus.
Esmalt viib aga lift kõige kõrgemasse kerra, kus 92 meetri kõrguselt avaneb panoraamne vaade ümbritsevale, sealhulgas Mini-Euroopale. Kui väga hästi uurida, leiab sealt ka meie Rannavärava koos Paksu Margareetaga.
Aasta 1958 ja Atomiumi hoone on olulised ka koomiksimaailmas - just selle ajahetkega on seotud "Atom Style", Tintini sarjast alanud "selge joone" - "ligne claire" stiili viiekümnendate optmistlikust esteetikast lähtuv edasiarendus, mille silmapaistvaim esindaja on varalahkunud Yves Chaland.
Igatahes on see huvitav ulmeline hoone, kuigi asukoht ei ole just kesklinnas, mistõttu eeldab ta turistilt spetsiaalset mini-ekskursiooni.
Õhtul hulkusime veel veidi kohaliku soomlase saatel kesklinnas ja käisime Grand Sabloni väljaku lähedal söömas ühes väidetavalt Brüsseli vanimas toidukohas L'Estrille Du Vieux Bruxelles. Samas majas oli kõrts juba aastal 1587.
Ja oligi õhtu käes ja käes aeg kuningalossist mööda tagasi hotelli jalutada.
Järgmistel päevadel võtti suure osa ajast juba Brüsseli Koomiksifestival. Hommikuti oli siiski veidi aega ka linnas hulkuda.
Festivali puhul tervitas parginurgas inimesi hiigelsuur smurf, väiksemaid siniseid olevusi oli suveniiripoekestes igal sammul näha. Samas oli linnas ka niisama huvitavaid skulptuure.
Kesklinna koomiksipood, mis ennast väikese väljapaneku tõttu muuseumiks nimetab, müüb muuhulgas paljudes eri keeltes Tintini raamatuid. Teiste seas oli ka neli eestikeelset, kahte neist enam ammuilma Eestist ei leiagi.
Raekoja platsil toimus samal nädalalõpul mingi õllefestivali moodi asi.
Platsi servalt leiab aga portaali sipelgate maailma.
75 aastat tagasi, 3. septembril 1939 kuulutasid Prantsusmaa ja UK Saksmaale sõja. Ehk just sel puhul oli kesklinnas näha mitmeid retrovormides inimesi ja vanahärrasid-orkestrante.
Aga loomulikult on Brüsseli linnakese põhiline vaatamisväärsus ikkagi too pisike pissiva poisi kuju.
Samasugune turistiatraktsioon on ka vahvel, mida sealsamas pakuti mitmes kohas ja mitmel moel. Tuleb tõdeda, et kuigi pisike plastmassist kahvel oli üks võrdlemisi kasutu söögiriist, oli vahvel ise päris hea.
Retro-robot poeaknalt.
Loomulikult on Brüsselis ka hulk koomiksipoode. Le Depot nägi väljast väike välja, aga osutus tegelikult väga mahukaks ja väga hea valikuga kohaks, kus ringi vaatamisele kulus ikka päris hea hulk aega. Ostsin sealt Floc'h-i kogumiku.
Kuid linna peamine koomiksipood on ilmselt ikkagi Brüsel. Olles läbi aastate käinud väga palju Pariisi koomiksipoodides, on üllatav näha, et tegelikult on neis samale keelele ja kultuurile vaatamata mõningaid erinevusi. Ma ei tea, kas tuleneb see sellest, et kirjastused on Belgiale jätnud ebaproportsionaalselt suure osa tiraažist, aga igatahes on Brüsselis võimalik leida suurt hulka haruldasi raamatuid, mis Pariisis ammailma läbi müüdud. Kusjuures hinnad on endiselt praktiliselt kaanehinna tasemel.
Teel koomiksimuuseumi põikasime kiirelt sisse ka katedraali, mil inglise keeles nimeks St Michael and St Gudula Cathedral.
Sealgi oli näha päris kenasid skulptuure, näiteks oli sammastel reas praktiliselt reljeefidest koomiks Kristuse elu olulisemast päevast.
Ka Brüsselis toimib mujalt suurlinnadest tuttav jalgrattalaenutus.
Väljakul Grand Sablon tegutseb vanakraamiturg. Sealt võib leida hulgaliselt lauahõbedat ja üleüldse kõiksugu nuge-kahvleid-lusikaid.
Eriti huvitavad on muidugi antiiksed metallist šokolaadi- ja puust koogivormid.
Tegelikult aga meenutab kogu Brüsseli linn üht suurt rongijaama. Sellist, mis on omal ajal olnud tipptasemel, mis aga pikapeale laguneb ja luitub ning kuhu alati koguneb tolgendama kõiksugu kahtlast rahvast. Kusagil seal linnas elavat ju ka kuningas, aga impeeriumi hiilgus on ilmselgelt minevik ja praegu tundub see linn toimivat osalt inertsist ja osalt uue euroimpeeriumi rahadest. Kohati on ta ju päris ilus ja huvitav, aga ilma koomiksifestivali kutseta on mul siiski üsna raske ette kujutada, miks pidanuks reisi sinna ette võtma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar