Augusti lõpus, paar nädalat varem kui tavaliselt, toimus meie põhjanaabrite pealinnas järjekordne Helsingi Koomiksifestival – Helsingin Sarjakuvafestivaalit 2015. Seekordne oli juba kolmekümnes, nagu tavaliselt leidis see aset otse kesklinnas ja oli kõigile külalistele täiesti tasuta, pakkudes lisaks raamatulettidele ja kohalike autorite esinemistele mitmeid huvitavaid väliskülalisi ja näitusi. Kui õigesti kokku lugesin, oli viimaseid kokku täpselt kolmkümmend.
Juba mitmendat korda oli peamiseks festivalipaigaks Klaaspalee platsile püstitatud suur telk, milles toimus peamine tegevus ja mille naabruses olid püsti veel mõned pisemad fanzine’i-telgid.
Ilmselt festivali kõige paremini korraldatud müügilaud
Esimest korda Helsingin Juhlaviikot koosseisu kuulunud festivali teemadeks olid seekord Hong Kong, Korea ja väikekirjastajad, külalisautoreid oli koguni 15st riigist. Näitused olid mitmel pool linnas laiali, kuid põhiline hulk toimuvat oli ikkagi koondunud peatelgi ümbruskonda. Vaatamata nädalalõpu vihmasele algusele oli külastajaid selgi aastal 24 000, mis tähendab festivali püsivat ja stabiilset populaarsust.
Otto Sinisalo küsitleb Richard McGuire'it
Risograafi-trükkalid rootsist - Peow! Studio
Eestlaste jaoks on Helsingi Koomiksifestival muidugi, kui parafraseerida tuntud ütlust Soome sündimise kohta, tõeline lotovõit. Vähem kui saja kilomeetri ja kõigest 16-eurose päevakruiisi kaugusel meie enda pealinnast toimub Skandinaavia suurim koomiksiüritus, mis pakub mitte ainult sissevaadet naabermaa väga elavasse koomiksikultuuri, vaid toob alati kohale ka mitmeid maailmakuulsaid autoreid, kellega kohtumine oleks muidu äärmiselt ebatõenäoline. Olen seal varasematel aastatel kohanud näiteks Neil Gaimanit ja Joost Swartet, seekordsetest külalistest olid kahtlemata kõige huvitavamad Kanada indie-klassik Seth ja briti noor geenius Luke Pearson.
Lõunanaabrid Lätist - Kuš!
Ajad on muidugi muutunud. Maailm on aina rohkem lahti nii päriselt kui virtuaalselt, info on hetkega kõikjalt ka Eestis kohal, selles osas on soomlaste tähtsus muidugi väiksem kui vanasti. Emakeelsete mootorratturhiirtega kasvanud põlvkond ei oska enam ei vene ega soome keelt, digitelevisioon on ka tv-kanalid huviliste ulatusest ära kaotanud. Kalevipojad muidugi panevad Soomes küprokit küll, aga kahtlustan, et sellega nende huvi ka piirdub. Kõige selle tõttu on ka soome poppkultuur ühes koomiksiga eestlase jaoks tegelikult üsna tundmatu maa. Samal ajal seal mitte ainult ei toimu palju huvitavat, vaid seal on ka palju, millest võiks siinpool lahte tõsiselt õppust võtta.
Ida-Euroopa tuntuim antoloogia - Stripburger Sloveeniast
Soomlased on suutnud sel multimeedia-ajastul üles ehitada väikese rahva kohta ikka väga elujõulise koomiksikultuuri. Muidugi, neil on alati ju varnast võtta maailmaklassik Tove Jansson, kes koos palju põlvkondi lugema õpetanud “Aku Ankka” ajakirjaga on kogu rahvale selgeks teinud, et koomiksid on loomingu-, kunsti- ja meelelahutuse vormina täiesti võrdväärne kõigi nende teistega, mis palju agressiivsemalt igast aknast-uksest sisse poevad.
Vestlus kirjastuse Kutikuti 10-aasta juubeli teemadel
Tallinlane Kivi Larmola signeerimas
Soomes on väga aktiivne Koomiksiselts, kes on Internetis keema pannud suure osalejaskonnaga koomiksiblogide kultuuri. Neil on hulk aktiivseid kirjastusi ja oma “Koomiksi-Finlandia”, millega auhinnatakse iga aasta parim kodumaine koomiksialbum; aasta eest kandideeris sellele 63 raamatut. Soome koomikseid tõlgitakse aina rohkem nii inglise kui prantsuse keelde. Isegi Soome riigieelarves on omaette rida koomiksiga seotud kultuursetele kulutustele.
Jean-Michel Dupont ja Mezzo kõnelevad oma bluesiraamatust "Love in Vain "
Neid mehi olen signeerimas näinud koguni kolmel festivalil
Tundub, et seekordne festival ei paistnud eestlastele nii huvitav kui mõni varasem, seetõttu ei olnud meie tutvusringkonnas inimesi, kellega koos laupäevane Helsingi päevakruiis ette võtta. Osalt oli põhjuseks ilmselt viimane koolieelne nädalalõpp, osalt kiired tööasjad, osalt see, et aktiivsematel on mitu huvitavat autorit juba mujal festivalidel nähtud.
Samas oli seekord festivalil koguni paar eestlast müügilettide taga – peatelgis müütas oma mootorrattasisaliku raamatuid Heiki Vaher ja Pienlehtitaivaas oli Anni Ho. See polnud muidugi esimene kord eestlastel osaleda - varasemast meenuvad Sildrete müügilaud ja aasta eest soomes ilmunud “Mürakarude” kogumikku müütanud Urmas Nemvalts.
Sakslane Mawil, kelle "Kinderland" ootab ka inglisse tõlkimist
Niisiis, tegime ilusa ilmaga hilisel augustipäeval laupäevase festivalisõidu. Reedene vihm oli unustatud ja ilm meeldivalt jahe, võrreldes septembrikuiste festivalidega oli õhus veel ilmselgelt suvelõputunnet. Samal päeval toimus Helsingis teisigi suuri üritusi – linnas oli näha hulk nummerdatud jooksurahvast, ka toimus massiivne vanakraamiturg.
Vesa Kataisto intervjueeritav on Hispaania klassik Max
Kui päris aus olla, siis minu subjektiivse pilgu põhjal oli kahel viimasel korral koomiksifestivali peatelgis tuntavalt vähem tunglemist kui 2013. aastal. Kui aga ametlikud numbrid näitavad endiselt samasugust rahvamassi... eks siis tuleb uskuda. Selge on muidugi see, et huvilisi oli palju ja palju oli ka selliseid, kes täiesti juhuslikult kaubanduskeskuste naabruses paiknevasse koomiksitelki sattusid. Sealhulgas ka neid, kelle ainsaks huvialaks elus uimastavad joogid ja ka neid, kelle kodumaa kusagil Rumeenia kandis.
Jõudsime päeva jooksul vaadata paari näitust, täpsemalt hotelli fuajeesse riputatud Sethi printe...
...ning Annantalos toimunud Kati Närhi “Agnese” triloogia ja Luke Pearsoni “Hilda” sarja lastele suunatud näitusi.
Kuulasime ka peatelgis mitut esinemist, Sethi ja Pearsoni intervjuud püüdsin lisaks fotodele ka videosse võtta. Müra oli ümberringi päris palju, aga enam-vähem, et õnnestus.
Soome Koomiksiselts andis just festivaliks välja Pearsoni esimese Hilda-raamatu, selle, mil originaalis nimeks “Hildafolk” ja hiljem “Hilda and the Troll”. Soomes kannab see nime “Hilda ja kivipeikko”.
Intervjuu noore autoriga oligi üsna ülevaatlik ja tegelikult midagi päris uut ei sisaldanud. Põgusalt puudutati ka tema väikest tööotsa kultusseriaalis “Adventure Time”.
Sethi intervjuu oli hoopis huvitavam. Arvata võiks, et Kanada väikelinnast pärit melanhoolsete koomiksite autor, kes ka oma välimusega näib kuulutavat, et inimkonna parimad päevad on juba poolsajandi eest lõplikult läbi saanud, on ka ise melanhoolne ja depressiivsevõitu persoon. Tegelikult pole see üldse nii. Seth on heatujuline endine punkar, kellel on päris muhe huumorimeel ja kes on ka hea ja huvitav esineja. Kuulasin teda juba 2014. aasta ELCAF-il Londonis paaril korral ja ka nüüdne Helsingi intervjuu oli algusest lõpuni huvitav. Nagu öeldud, võtsin selle arvutiga linti. Väike tõlkekatke:
"Kui ma olin noor, osalesin ma punk-liikumises. Olin üsna keerulise välimusega, pikad pahmakad valgeid juukseid... ja..."
"Mulle tundub, et ma näengi, et sul on kõrvas augud?"
"Jah, palju, palju auke ja muu selline värk. Ma olin väga... nagu kõik, mida ma tegin, tahtsin ma minna lõpuni välja. Seetõttu olin ma väga läbimõeldud väljanägemisega punkar ja tõmbasin tänaval palju tähelepanu, suurem osa sellest negatiivset. Ja nii ma siis tegin koomiksi sellest, kuidas ma metroos tappa sain. Nii et, kui ma selle loo tegin - mis on nüüdseks väga-väga haruldane, sest mulle ei meeldi see lugu... Mis selles ebaõnnestus... See on ju okei anekdoot, selline lugu, mida jutustada kui oled kellegagi väikest drinki tegemas. Aga see ei ole hea mõtestatud kirjatükk, seal ei ole mingit sügavamat mõtet sees."
Seth signeerimas
Iga festivali osaks on ka raamatuostud ja –signeerimised.
Mõned plaanitud asjad jäid siiski ostmata, nii koguneski uusi raamatuid seekord ainult viis. Blaini auhinnatud välisministri-albumid olid üheskoos müügil vaat, et poole odavamalt kui naabruses asunud kirjastaja letil. Franquini kahe “Spirou” albumi kogumik sisaldab ka hulgaliselt taustakraami ja artikelid. Michael Deforge’i raamat jäi silma rootslaste Peow! Studio letil ja hispaanlasest festivalikülalise Maxi väikese kogumiku kirjastas koomiksiselts ise.
Signeeritud said seekord ka kõigest kaks raamatut, kusjuures mõlemad olid kodust kaasas.
Sethi kõvakaanelise antikvaarse klassiku sain tollist kätte alles eelmisel õhtul. Seda avades selgus, et raamatus juba on signeeritud pilt! Tuli välja, et antud eksemplar on 2001. aastal ilmunud signeeritud tiraaži osa. Nüüd siis lisas Seth sinnasamma juurde 14 aastat uuema joonistuse.
2016. aastal on Lasipalatsi plats remondis ja festivali ootab seetõttu paratamatult ees mõningane muutus. Aga toimub ta päris kindlasti. Juba on teada ka aeg – 2.-4. september 2016 – ja peateemad – Prantsusmaa ja reisimine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar