Televisioonis oli selgi aastal rohkem näha kui ära vaadata jõudis. Tegelikult küll suurt midagi uut ma ei avastanudki, aga vanad tuttavad jätkasid endise hooga. "Boardwalk Empire" kolmas hooaeg pakkus tõsise üllatuse, olles parem kui teine ja lõppedes päris tõsise pauguga, seda sõna otseses mõttes. Otse loomulikult jätkus "Game of Thrones", mille kiitmisele ei tasu ruumi raisata. Uutest sarjadest meeldis "Magic City", ajastulugu kuritegevusega maadlevast lukshotelli-omanikust Kennedy-aegases Floridas. Samas, aasta lemmikuks jääb ikkagi austraallaste "Danger 5", austusavaldus vanadele kuuenda kümnendi spioonisarjadele, milles tolle aja klišeesid ja tehilisi piiranguid päris osavalt ja samas sügavalt sooja respektiga tögatakse. Natsid, saurused, mutandid, tibid, seksism, alkohol, dublaaž, tiitrid, mudelitega tehtud "välivõtted" ja muu enam või vähem totter-absurdne - kaua pole midagi nii mõnusat näinud.
Ja nüüd edasi kinno. Eestis tähistati ju kohaliku kino 100. aastapäeva, sellega seoses panime koomiksirahvaga kokku väikese näituse "Eesti Film Koomiksina", millel osales koguni 41 autorit! Ilmselt saab seda kokkuvõttes päris mitmes kohas näha. Aga tuli välja ka mäletamisväärseid filme. "Eestlanna Pariisis" oli (ühte piinlikku kohalike näitlejate stseeni kõrvale jättes) korralik, kuigi mu lemmiklinn oli selles üks üsna pime koht ja film ise emotsioonidelt natuke liiga taltsas ja tasane nagu Põhja-Eesti maastik.
Nägin selle filmi ära alles päris aasta lõpus, olles kuulnud kõikjalt ainult kiidusõnu. Ja - ime küll! - oligi hea film! Algusest lõpuni püsis kerge irve näos, dialoogis oli üle hulga aja kuhjaga terevmeelsust, näitlejatööd olid paigas - ei mingit ülemängimist! -, muusika ja montaaž toimisid... Lolle loogikavigu või kohatuid cameosid ka nagu polnud. Päris hea irooniline pilk poliitikamaastikule, mis paistab filmina olevat piisavalt toimiv ja universaalne, et ka mujal maailmas huvi pakkuda. Kristen Michali valge kampsun Mihkel Raua telesaates pani "i"-le veel muidugi piraka täpi peale.
Ja nüüd lühidalt veel mõnest filmist, mis ka aastast 2012 meelde jäävad:
"Prometheus" - Ridley Scotti ulmekas, milles kahjuks liiga palju loogikavigu, et viitsiks üldse pikema versiooni vastu huvi tunda. Aga meelde ta ju jääb;
"The Dark Knight Rises" - Christopher Nolani Batmani-triloogia lõpufilm. Sarja teine osa oli parem, aga hädisele peategelasele vaatamata oli seegi päris ok. Eriti lõpp. Anne Hathaway oli Kassnaisena isegi väga hea;
"John Carter 3D" - see fantaasiaklassika ekraniseering oleks väärinud küll ju küll veidi paremat saatust. Kui otsustada selle järgi, kui käbedalt artbook müügilt haihtus, on tegu ilmselge tulevase kultusfilmiga;
"Argo" - lõpuhetkedeni põnev ja hästi tehtud lugu Iraani pantvangikriisist;
"The Avengers" - Joss Whedoni superedukas Marveli-adaptsioon pakkus head dialoogi ja päris korralikku vaatemängu;
"Submarine" - kunagist "Adrian Mole'i salapäevikute" telesarja meenutav filmike IT-meeste telesarja peaosaliselt;
"The Hunger Games" - kahtlustan, et raamat on parem, kuidagi põhjendamatu tundus see lambakarjana käitumine, barokkfašism oli ka nagu kuidagi groteskne riigikord;
"Hodejegerne / Headhunters" - ootamatult toimiv ja vägivaldne Skandinaavia krimka;
"Beginners" - suurepärane draama Ewan McGregori ja Christopher Plummerga;
"The Secret World Of Arrietty" - Studio Ghibli kibemagus animafilm ilusate aegade kaduvusest;
"Children Who Chase Lost Voices" - teine anime, mis näitas, et jaapanlased oskavad isegi klišeedest originaalseid fantaasiamaailmu kokku panna;
"Looper" - päris nutikas ajarännu-ulmekas, mille olulised detailid tulid ka treilerit näinuna üllatusena;
"Dredd" - üllatavalt kobe adaptsioon brittide koomiksiajakirja "2000 AD" klassikalisest seriaalist;
"Les Misérables" - täiesti toimiv muusikal, eriti hea oli muidugi üheainsa suure plaani võttega tehtud Anne Hathaway esitus. Hm, juba teist korda mainin siin teda...
Ja nüüd siis aasta 2012 parimad filmid.
Laika Stuudio nukufilm on ilma kahtlusteta aasta kõige parem animafilm. Nende "Coraline" oli samuti väga hea asi ja latti ei lastud seegi kord üldse mitte madalamale, pigem vastupidi. Peategelase põhjal võiks ehk öelda, et C oli tüdrukute film ja PN on poistekas, aga tegelikult on nad mõlemad üsna universaalsed filmid kõigile vaadata. Vaimudega suhtlev Norman on tõeline nerd ja outsider, kes olude sunnil peab oma kodulinnakese kunagistest nõiaprotsessidest pärit needusest päästma. Siin on palju viiteid horrorfilmi-klassikale, aga see kõik pole vaadates oluline. Oluline on see, et siin filmis on hea huumor ja samas võetakse jutuks tõsiseid teemasid ega püüta kõike madamale keskmisele ühisnimetajale lamandada.
Omaette tase on muidugi kogu filmi tehniline pool - nukufilm on üldse üks üliinimeste tehtud kunstiala ja siin on meistrite kätetöö tohutu tase igal sammul näha. Nii tegelased kui paigad on siin ju täiesti ebasümmeetrilised ja täisnurgavabad, mis tekitab kohe hulgaliselt probleeme. Joonistusena võib see ju toimida, aga et see kõik on suudetud ka päriselt valmis teha, on hämmastav. Pluss - kõik see on lihtsalt ülidetailne. Hoopis teine asi on ju vaadata meisterliku operaatoritöö ja valgusrežiiga filmi kui tead, et suurem osa nähtavast on päriselt olemas ja pole mingi järjekordne pikseli-nikerdajate ja render-farmide silmamoondus. Arvutiteta muidugi ei pääse, värvilised 3D printerid olid selle filmi puhul juba tugevas töös ja nii on see film ka tehniliselt tõeline verstapost ja tema tekkelugu väärt uurimist. Filmi artbook on päris hea, ka Blu-ray lisamaterjalid on sisukad.
Joss Whedoni "The Avengers" tegi üle maailma ikka si**akanti raha ja polnud paha film, aga see lugu, mille käsikiri samalt mehelt, oli ikka hoopis huvitavam. Ma pole õudukafänn, aga see, kuidas siin klišeed pea peale pöörati, oli väga nauditav. Tegu filmiga, millest on enne vaatamist soovitav võimalikult vähe teada, seepärast ma sisust ei räägi (kuigi... lõbus seltskond noori suundub metsaonni nädalalõppu veetma). Aga ikkagi... Filmis jälgib toimuvat horrorit kontoritäis niiditõmbajast asjapulki, kelle emotsioonitut ilkumist oli võrdlemisi võõrastav jälgida. Kuni taipad, et täpselt samas positsioonis on ju iga "Hosteli"-sarnast piinapornot nautiv kinoline. Irooniat mitmel tasandil.
on alternatiivsemat sorti animeeritud asi Kuuba saarest ja selle muusikutest pöördelistel aegadel, mis paneb kohati isegi unustama, et tegu animafilmiga. Esmapilgul robustne stiil võib mõjuda primitiivsena ja huvivähendajana, aga selline müüri-maalingu moodi joonis sobib tegelikult looga väga hästi. Ja ma võin kinnitada, et sellisel moel stiliseeritud inimesi on ilmselt väga raske animeerides tüübis hoida, olgu või tegu rotoskoobiga.
Chronicle
Peale pidu lähevad kolm keskkoolinoort metsa alla maase tekkinud auku uurima ja omandavad seal mingil salapärasel moel ülivõimed, suutes edaspidi mõttejõul asju liigutada ja taevas ringi lennata. Film on päris osavalt vormistatud ühe asjaosalise videopäevikuna ja toimib sel moel vägagi hästi. Tihti võrreldakse seda mõne ameeriklaste superkangelase-looga, aga mulle meenutas "Chronicle" kõige rohkem live-action "Akirat". Mida, ma loodan, kunagi ei valmistata.
1225-seerialist gooti seebiooperit (1966-71) ma muidugi näinud pole (kui avaosa välja arvata), seepärast pole mul sellega seoses ka mingit nostalgiat ega osanud ma ka Tim Burtoni uusversioonist midagi oodata. Burton on viimastel aegadel üsna hit-and-miss ja ega seegi film üleliia kiita saanud. Mulle aga tegelikult meeldis, kuigi Burtoni asjade põhihäda - mingi kummaline distants vaatajast ja teatraalne emotsioonitus oli ka siin olemas. Lõpuots läks ka kuidagi tüütuks. Siiski, mida vähem tuuleveskeid ja spiraale tema uutes filmides on, seda parem. Igatahes on see film, mida vaataksin kindlasti veel tulevikuski üle - näitlejatööd ja visuaalne pool on ju mõnnad, kui mainida kasvõi Eva Greeni kontoriseinal olnud võlts-Lempickat.
Pixari järjekordne täispikk film on kahtlemata ülimalt ilus vaatepilt, olgu siis kahes või kolmes mõõtmes. Siin ei ole lihtsalt midagi vaielda, arvutitest pigistavad nad seal välja viimase, mida antud hetkel üldse pigistada annab. Merida punane juuksepahmakas, mille iga lokk on omaette tooni, keerdude ja käitumisega, Šotimaa kivine loodus oma kõikjal kasvava sambla ja lõputu värvidemänguga... Teostusele ei saa muud hinnet anda kui maksimumi.
Samas on selle looga ka omad probleemid - ma ei saa öelda, et mul kinos filmi tagumist poolt vaadates just ülemäära huvitav oleks olnud... Vahel kiskus ka mäsu nii kiireks, et detaile või toimuvat polnud enam lihtsalt võimalik jälgida. Kokkuvõttes - tundub, et selle filmi lõplik koht Pixari pingerivis saab selgeks alles mõne aja pärast, praegu võiks ta vabalt sinna kusagile parimate filmide sappa paigutada.
Ajalooliste filmidega, olgu lähedalt või kaugelt, on alati see oht, et pärast tausta juurde lugedes selgub, et filmitegijad on andestamatult palju oma suva järgi ümber kohandanud. Siin seda ohtu vast pole - Jaapani okupatsioon Hiinas oli ka tegelikult väga jõhker, tegelikult isegi hullem kui see, mida siin filmis näha sai. Zhang Yimou ("Hero") film pajatab 1937. aasta Hiina pealinnas Nankingis toimuva loo, kus müüriga ümbritsetud katoliku kirikusse põgenevad varju nii tüdrukutekooli õpilased kui kohalikud eliitprostituudid. Preester on hukkunud, teda matma tulnud joodikust ameeriklane (Christian Bale) leiab eest pommiaugu, aga ka veinivarud ja pehme voodi. Siis aga peab ta olude sunnil ise preestriks kehastuma, lootes, et ehk jaapanlased, kelle taktikaks on põhimõtteliselt kogu rahvastik jõhkraimal moel hävitada, lääne inimesi ja nendega seotud institutsioone ei puutu...
Film on võrdlemisi karm, aga samas väga-väga ilus. Üks peategelasi Ni Ni on ka ilmselt üleüldse üks maailma ilusamaid inimesi... :-) Minu jaoks on see üks parimaid sõjafilme, mis mulle kunagi korda on läinud, koos ameeriklaste "Saving Private Ryani" ja venelaste "Mine ja vaata'ga."
Meie keeleski ilmunud paksu piltidega lasteromaani ekraniseering Martin Scorseselt pole mitte ainult tõeline austusavaldus filmikunsti ajaloole ja selle suurmehele Geroges Méliès'le (kelle "Lend kuule" hiljuti värvilisena ära taastati ja uue Airi soundtrackiga varustati), see on ka üks väheseid filme, mille puhul ebamugavad 3D-prillid end ära õigustavad.
Keeluseadus on moes, teleekraanidel taaselustab HBO "Boardwalk Empire" seda kummalist ajastut. Seegi film on salaviinast, aga mitte linnainimestest, vaid Virginia osariigi Franklini maakonna samaka-ajajatest, aluseks ajalooline romaan, mille autoriks ühe asjaosalise lapselaps.
Filmi peaosades on Shia LaBeouf, Tom Hardy, Gary Oldman, Mia Wasikowska, Jessica Chastain, Jason Clarke, Dane DeHaan ja Guy Pearce, raske on isegi öelda, kes neist on parem. Selge on, et halb pole neist küll keegi. Samas on minu jaoks ikkagi kõige olulisem, et nii muusika kui tihke stsenaariumi taga pole keegi teine kui härra Nick Cave isiklikult. Ma olin isegi mõnevõrra üllatunud, aga lõppkokkuvõttes sai sellest filmist üks mu aasta suurimaid kinoelamusi.
Wes Anderson on väga isikupärase käekirjaga lavastaja, kelle tegevuspaigad on alati nagu detailsed teatri-dekoratsioonid, kaamera tunneb ainult sirget liikumist ja täisnurki ning pääseb takistamatult läbi seinte ja põrandate. Tema filmid on alati huvitavad, kuid see on neist esimene, mis mulle tõepoolest meeldib ja mida ma oma tulevases elus tahaksin veel ja veel näha.
Kuigi treilerid olid väga ilusad, jätsid nad samas DreamWorksi filmist mulje kui ühest järjekordsest märuliloost, milles tuntud tegelaskujud Jõuluvanast ja Une-Matist kuni Lihavõttejäneseni on lihtsalt superkangelasteks kohandatud. Seetõttu tulid päris hea stsenarium ja väga-väga stiilne välisilme mulle kinos tõsise üllatusena. Filmi tegemisel valminud pildimaterjalist koostatud raamat on samuti väga kõrgel tasemel - nii paber kui trükk tunduvad teistest samasugustest oluliselt paremad ja pildid sama kirkad kui filmikaadrid kinolinal. Uurimist on tegelikult väärt ka oscarivõitjast illustreeriva kirjaniku William Joyce'i lasteraamatud, millel film põhineb.
James Bond ei ole just minu lemmikteema. Loomulikult on ta oluline osa popkultuurist, loomulikult on ka filmid vaadatavad, kuigi oma aja peegelpildina ei pruugi nad alati just alati parimal võimalikul viisil vananeda. Üldiselt läksid ka peaosalised aina kehvemaks, seetõttu oli kaubamärgis Daniel Craigi palkamisega tehtud kannapööre üllatav ja samas päris hea liigutus. Tema kolmas etteaste Sam Mendese lavastatud poolsajandi-juubeli-filmis on ka tõenäoliselt üldse kõigi aegade parim 007, pakkudes just paraja portsu uut ja moodsat koos nutikate austusavaldustega möödunule, olgu see siis auto või mõni ammutuntud tegelaskuju.
Bondi lugudes on alati üks olulisemaid komponente järjekordne kurikael. Seekordne, Javier Bardemi kehastatud Raoul Silva on samuti omasuguste seas parimaid - vahel ülimalt naljakas ja juba hetk hiljem äärmiselt õõvastav. Üldse - hea film, isegi Adele klišeeline filmilaul muutub kujundatud algustiitrite saatel kuulatavaks.
The Artist
Mustvalge ja peaaegu tumm film, mis võidab aastal 2012 Oscareid. Kes oleks võinud seda arvata... Taas üks austusavaldus filmiajaloole, mis ka osutus hoopis paremaks kui treilerid tõotasid. Ehk siis täpsemalt - peategelane polnudki nii kleepuv nilbik ja naistegelane liiga latino. See on üks neid filme, mille loomisloost tahaks rohkem teada saada. Ilmselgelt ei tulnud see kergelt, ilmselgelt on siin hulgaliselt viiteid filmiajaloole, mida lihtne vaataja ei märkagi. Aga hea film ongi selline, mida naudid ka kõiki kihte mõistmata.
Une vie de chat
Prantsuse multikas juveelivarga kannul käivast kassist, väikesest tüdrukust, tema emast, kes politseinik ja Pariisi linnast. Joonisfilm, mis tavapärasest hoopis teistsugusel moel värviliseks tehtud, mõjub igatahes üldpildis üsna originaalse ja omapärasena. 
Life of Pi
Ang Lee film, mille peategelane Pi Patel veedab suur osa ekraaniajast päästepaadis koos loomadega, meenutas mulle positiivsel viisil vana head Jean-Pierre Jeunet' "Amélie'd" - oli ju ka tegevuskohal prantsuse kolonistide kaudu seos olemas. See on üks väheseid ekraanitükke, mille puhul 3D formaadina tõepoolest õigustatud on - kogu see film on vaatemäng, juba alguses näidatud loomaaiastseenid pakkusid omapärase ruumilise elamuse. Ehk oleks raamatut lugenuna ka filmi kohta midagi kriitilist öelda, aga mina ju ei ole ja niiviisi oli see minu jaoks üks üsna meeldejääv kinoskäik.
* * *
Ja selline saigi kokkuvõte filmiaastast 2012. Ei mingit Pöff-il elamuste jahtimist või tundmatute asjade seast pärlite sõelumist, puhas primitiivne mainstream. Nii jääb see ilmselt ka edaspidi, vähemalt ma loodan. Muidugi, kui tulevad päikseplahvatused ja vool ära läheb, eks ma siis veedan aega raamatutega. Mis poleks ka paha.
4 kommentaari:
Paljud filmid/seriaalid on muidugi ammu juba korduvalt läbi nämmutatud, nii et ma pisikese ja abitu hiina sõjalillekeste, Troonide mängu ja Broadwalk Empire kohta ei hakka enam midagi uuesti arvama.
ParaNorman oli tõesti hea, minu lemmikfilm on see ka raudselt sellest aastast. Seda käisime ka lausa kinos vaatamas.
Prometheust käisime samuti kinos vaatamas. Meile meeldis.
Brave on samuti kinos nähtud. Stsenaarium jäi jah ehk natuke nõrgaks, aga kannatas vaadata küll. Joel igatahes hakkas kodus vaadataes seda natuke kartma.
Cabin in the Woods oli ka täitsa huvitav.
Chronicle on nähtud, aga mitte midagi kahjuks ei mäleta:D
Hugo nähtud. Meeldis.
Skyfall on nähtud. Kuigi minu meelest sobiks D. Graig hoopis mingit vene pahalast seal mängima, mitte šoti päritolu agenti, aga no las ta siis olla. Piinlik asjaolu oli paraku see, et mul õnnestus finaalstseeni ajal siiski magama jääda.
Artist- pole veel näinud kedagi, kellele see ei meeldiks:)
Moonrise Kingdom on samuti nähtud, ja ka täitsa meeldis. Kuigi mina vist jäin lõpupoole siiski magama.
Kuidas meil see "Life of Pi" täitsa vaatamata on? Selle peaks küll kohe ette võtma.
Noh "Danger 5" vist ikkagi ei ole väga mainstream :D aga üldiselt ei pea jah punnitama aastaid juba, et filmielamusi saada, kiidan isegi enamus filme väga headeks mis siin on sul siin välja toodud.
Eriti nõus Lawlessi tunnustusega -
üsna arusaamatuks on jäänud Lawlessi keskpäraseks tembeldamine "kriitikute" poolt, väga okei ju, müstika miks maha tehakse.
Koomiksite best of 2012 ka tuleb?
Koomiksite tabelit ilmselt ei tule, mitu põhjust selleks -
esiteks ostan ma (kuna lugemiseks on ostmine Eestis ju praktiliselt ainus võimalus) rohkem artbooke ja sketchbooke kui päris koomikseid;
teiseks, jah, ma väga palju koomikseid ei osta ja neistki on suurem osa läbi lugemata;
kolmandaks on suur osa uutest vingetest koomiksitest, mis mul on, prantsuskeelsed ja neis piirdun ma enamasti üldse ainult pildipoole imetlemisega... :(
Aga kui ma nii kiirelt mõtlen, siis üks parimaid asju on soome autori duubelraamat "Perkele" ja "Santala", esimesest on mõned lood veel lugemata, aga üldmulje on super;
"Läbi seinte" inglise tõlke sain päris aasta lõpus, see tundub väga hea asi, ka pildid meenutavad Cyril Pedrosat, mis on hea;
"Nausicaa" uus väljalase on muljetavaldav, aga lugemine võtab aega;
"Parkeri" sarjas on ilmunud kolm albumit, poolteist on lugemata;
"BPRD" kolm viimast kogumikku sain ka aasta lõpus, loen kolmandat ja selle sarja taset ja kinemaatilist käsikirja ei väsi ma ka ära imestamast;
Fantagraphicsi Barksi ja Gottfredsoni vanade Miki ja Donaldi ribade kogumikud on väga hästi taastatud ja kokku pandud...
Prantsuse asjadest tahaks eelkõige läbi lugeda kaheosalise "Shelley", millesse autorid maikuus ka kena pildi joonistasid.
A muidu on huvitavaid asju ikka väga palju, praktiliselt kõik prantslaste kirjastuse Soleil alajaotuse Metamorphose raamatud näiteks.
Üks aasta oste oli tegelikult ka Hispaania "Hooandjast" "Brigada"-nimeline koomiks, mida Enrique Fernandez veel joonistab. Seegi uus kogemus, raamat ilmub suvel kolmes keeles ja koos making-of-raamatuga..
Ahahahaaaa @ prantsuse koomiksitest vaatad aind pilte aga ma saan aru sellest 100%, mis teha, tõepoolest on seis selline nendega.
Aga näed päris palju oli meenutada ka koomiksiaastast ;) Ma tänan.
Postita kommentaar