Sissejuhatuseks paar sõna Pariisi linnatranspordi piletitest. Valikuid on mitu ja vahel lihtsalt tuleb kasutada üksikpileteid, aga meile meeldib kõige rohkem Navigo - kalendrinädala - E-P - kehtiv kaart, millele tuleb peale ostmist kleepida pilt, mida saab uuesti laadida (mul sama kaart juba neli aastat) ja millega saab sõita mitte ainult metroos vaid ka bussides-trammides. Lihtsalt aseta see sisenemisel lugeri vastu, kuula kõlli ja astu edasi. Hind seekord 19.15, ehk vist ligi euro kallim kui aasta eest, aga siiski sama aja eest üle kahe korra odavam kui turistidele reklaamitav Paris Visite.)
Soovitaksingi Pariisis liikumiseks vahel just busse kasutada - liinidest on küll raskem aru saada, aga tegelikult võib ta vahel olla mugavam ja kokkuvõttes isegi kiirem kui metroo. Lisaks muidugi näeb bussiaknast rohkem. Niipalju alustuseks.
Soovitaksingi Pariisis liikumiseks vahel just busse kasutada - liinidest on küll raskem aru saada, aga tegelikult võib ta vahel olla mugavam ja kokkuvõttes isegi kiirem kui metroo. Lisaks muidugi näeb bussiaknast rohkem. Niipalju alustuseks.
* * *
Tuleb ikka hakata vaikselt harjuma puhkuserütmiga... Kiiret ju pole. Sõime suppi ja läksime bussile number 87.
Väljusime majandus-rahandus-tööstusministeeriumi massiivse ja otsapidi jõeni ulatuva gigantse maja lähedal.
Pea sealsamas algabki park, mille servas asub kummaline ja Google mapsis silmatorkav bastionilaadne hoone, mis ilmselt mingisugune spordi- ja kontserdirajatis.
Tim Burtoni näitus toimus samas kohas, kus aasta eest Stanley Kubricku massiivset ülevaatenäitust vaatasime - kinomuuseumis nimega La Cinematheque Francaise. Koht seega tuttav ja maja endiselt kõver.
Näitus oli huvitav ja just paraja mahuga. Rahvast oli palju, näha oli ka palju, pildistada ei tohtinud, aga see kõik on juba veidi pikem jutt, mis väärib omaette postitust.
Siinkohal ainult niipalju, et näituseteemalise nänni seast olid paremad palad juba otsas, sealhulgas polnud saada ka ingliskeelset raamatut. Kahjuks... Ma veel kaalun, mida edasi teha.
Peale kinoajalugu tegime väikese lõõgastusringi raamatu-, saia- ja jaapanipärase nänni poodides ning peale puhkepausi viis tee Pompidou Keskuse kanti. Seal vaatasime kummalist kella...
...ja jälle mitut raamatupoodi - Mona Lisait, Super Heros ja Fantasmagories. Siis bussile ning enne trepist üles viiendale ronimist põikasime läbi aasia toidukohast ja Bastille'i väljakul paiknevalt telk-turult. Ostsin salli ja sain india verd kaupmehelt veel viis eurot aletki! Tuleb vist tõdeda, et päev läks enam-vähem korda.
Päeva raamatusaak - pildifoorumi CFSL tänavune artbook, mis tundus varasematest huvitavam, 22-aastase autori koomiks Egon Schielest, Eric Canete joonistatud prantsuse album seitsmest detektiivist, signeeritud ex librisega Gringos Locos ja klassika-adaptsioon Carmen. Lisaks üks Karine Bernadou ex libris, mille sain, kuna ostsin aasta eest sellega seotud raamatu "Canopée" ja veel neli samasugust pilti, millest kolm signeeritud ja mille autoriteks (mulle tundmatu) Aouamri, Tarrin ja kaks korda supervinge "Voyage aux ombres" kunstnik Virginie Augustin.
Õhtu tõmbas kokku üks maailma parimaid toite - tai riis, mis pärit vanast tuttavast kohast nimega Sushi Folie's. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad, seal peab olema mingisugune nõks lisaks munale, tomatile ja sibulale... Kuidas ta nii tume ja õlijalt mahlane saab? Lihtsalt teriyakikaste ei saa olla nende ainus nipp...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar