Augusti keskel, kuupäevil 10-12 toimus Helsingis paar koomiksiteemalist üritust. Täpsemalt kaks workshoppi, arupidamisi ja üks näituse avamine. Osalejaid oli nii Soomest, Eestist kui Lätist, kummalisel kombel sattusin minagi nelja-viie eestlase hulka.
Soome koomiksielu keeb ja kihiseb, suur hulk andekaid inimesi on leidnud endale väljendusvahendi just nimelt pildisarjades. Albumid ilmuvad nii kodu- kui välismaal, sealhulgas USA-s ja Prantsusmaal. Koomiksiblogide üle on raske arvet pidada, kõigil neil on oma lugejaskond ja nii mõnestki netis alustanust on saanud vaat et staar. Koomiksiselts - Suomen Sarjakuvaseura - korraldab kõikvõimalikke üritusi, sealhulgas septembrikuist festivali. Ühesõnaga - soomlaste koomiksielu on sedavõrd aktiivne, et ületab tugevalt kõiki naabermaid, sealhulgas Rootsit.
Aadressil Hämeentie 150, paarikümne minuti trammisõidu kaugusel Helsingi raudteejaamast asub Sarjakuvakeskus, mis oli ka meie sõidu sihtpunktiks.
Sildred söövad arktilisi banaane (mis kodust kaasas)
See on soome koomiksikunstnike pesa ja pealinna peakorter, kus on koos väike koomiksipood, kohvik ja piisavalt ruumi ürituste, näituste ja õpitubade korraldamiseks.
Keskuses toimub alatasa ka lastele suunatud koomiksitöötubasid ja muid ettevõtmisi, seal leidsid aset ka koolitused, kus meie osalesime.
Sealsamas avati 11. augustil ka meie lõunanaabrite lätlaste näitus "Külm supp", mille taga antoloogia nimega Kuš!. Aga sellest hiljem lähemalt.
Startisime neljakesi - mina, Mattias, Joonas ja Elina, kõik juhtumisi Joonistajad koos-blogi liikmed - Tallinnast kolmapäeval poole kaheksase laevaga. Kaks tundi hiljem olime Helsingis, piletiost ja taksoga läbi punase laine venimine võtsid oma aja, aga lõpuks olime kohal. Lätlaste suureks imestuseks hilinemisega... Aga tõestasime järgnevalt, et nii see käibki - eestlased jäävad hiljaks, lahkuvad esimesena ja lisaks söövad omaenda toitu. :-)
Ja kohe läkski asjaks, sest teised olid juba kohal ja alustanud.
Esimese päeva teemaks oli World Comics Finland. Tegu siis 1997. aastal asutatud organisatsiooniga, kes püüab omal väiksesel moel maailma parandada jat teeb seda koomikseid joonistades. Lihtsalt ja lühidalt on nad välja töötanud formaadi ja meetodi, kus kahele sarnasele A4 lehele joonistatakse kummagile kaks koomiksikaadrit ja servale tekst. Need teibitakse-paljundatakse kokku A3 formaadis koomiksiplakatiks, millel neljast pildis koosnev lugu. Tegevuspaikadeks on maailma vaesemad paigad nagu India, Burundi ja Tansaania ning autoriteks koomiksikoolituse läbinud kohalikud inimesed. Ka teemad on suunatud just nimelt kohalikule kogukonnale, propageerides ja levitades õigeid arusaamu maailma asjadest.
Leif Packalen kommenteerib Elina sihvkakoomiksit
Meiegi pidime ühe sellise koomiksiloo tegema ja enda üllatuseks sain ka mina sellega hakkama. Huvitaval kombel ei olnudki lõpptulemus paberil vaadates päris nii küüniline kui ette arvasin... :) Baltlaste lugudes oli korduvaks motiiviks muidugi suhted venelastega, soomlastel paistis kõige rohkem olema hingel tumedate emigrantide integratsioonimure. Mõni lugu oli huvitav, aga tihtipeale kippusid nad hambutuks ja plakatlikult pealiskaudseks. No eks ta ole, heaoluühiskond, ninnunännu, kõik on ju tegelikult nii tore, inimesed on tegelikult kõik nii ilusad ja head. Kuni järgmise breivikuni.
Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga suur küünik, ei usu ma ju praeguse maailmakorra võimekusse inimkonnale kestvat tulevikku tagada... Vana hea mustvalge maailm on lihtsalt muutunud juba liiga arusaamatuks rosoljeks. Lihtsalt öeldes arvan ma, et inimkond on täistuuridel teel sõna otseses mõttes omadega persse ja kas selliste naiivsete koomiksitega tõepoolest annab võidelda nähtuste nagu näiteks FGM (Female Genital Mutilation) vastu... Andke andeks, mina ei usu. Samas muidugi, diskussioon ja võimaluste teadvustamine on ka väike saavutus ja parem kui mitte midagi. Lahendused tulevad aga ikka kusagilt hoopis mujalt kui plakatist, mis on kleebitud piisavalt kõrgele, et kits teda ära ei sööks.
Joonas, Elina & Mattias
Õhtu lõpus käisime veel Kalasadamas, kus toimus pisike alternatiivfestival merekonteinerisse tehtud näituse ja pungi poole kalduva muusikaga.
***
Teine päev oli juba märkimisväärselt huvitavam, siis haarasid juhtohjad oma kätte lätlased.
Meil siin Eestis meeldib mõelda, et olime NSVLiidus progressi eesliinil, vaatasime lääne telesaateid ja lugesime kapsaiks ainsat vene korra ajal ilmunud Disney koomiksiraamatut. Oligi ilmselt nii, aga koomiksite alal on Läti meist hetkel ikkagi jupi maad ette rebinud. Nagu ikka, on põhjuseks üks õige inimene õigel ajal õiges kohas - šveitslane David Schilter, kes juhib kindla käega sealset koomiksielu. Ma ei ole detailidega kahjuks kursis (ehk võib keegi kommentaaridesse täpsustusi lisada?), aga igatahes on neil välja kujunenud täiesti toimiv koomiksitegijate kogukond. Ilmunud on 7-8 numbrit ajakirja Kuš! ja selle pisemat sugulast Š!, nimi muuseas tähendab sedasama, mis eestlaste "kuss!". Lätlaste tegemised paistavadki keerlevat eelmainitud väljaannete ümber, mis toimumas, võib lugeda nende ingliskeelsest blogist.
Niisiis, lätlased olid välja mõelnud omaenda workshopi ja see oli sõna otseses mõttes täiega geniaalne. Huvitav, ootamatute pööretega, inspireeriv ja väga lõbus. Ma püüan nüüd mõne sõnaga kirjeldada, mis toimus.
Algas asi sellega, et kõik voltisid A4 paberi neljaks kokku. Tulemuseks riba, millele igaüks seepeale suvalise tegelaskuju pea joonistas, paberi varjavalt kokku voltis ja edasi andis, täpselt nagu kunagises lastemängus. Järgmine joonistas kere, kolmas jalad vöökohast põlvini ja neljas lõpetas labajalgadega. Nii sai iga osaleja enda kätte pildi veidra tegelaskujuga, mille välisilme selgus alles lahtivoltimisel. Seepeale tegi igaüks oma mutandist koherentse karakteri, püüdis välja mõelda, kes ta selline on ning tutvustas seepeale oma tulemust ka teistele. Ja siis tuli joonistada selle tegelaskujuga kaheksast pildist koosnev koomiks. Kusjuures, see koomiks pidi mingil kombel sisaldama ka suppi, see tähendab, haakuma lätlaste samas toimuva näituse teemaga. Lisaks pidi vähemalt kuuel leheküljel kaheksast olema ka teksti.
Eelneval pildil on näha, kuidas voltimise ja ühe käärilõikega tekitada tavalisest A4 paberist pisikene A7 formaadis koomiksiraamat. Asja geniaalsus seisneb selles, et selliselt volditud raamatu kõik pildid asuvad lehe samal küljel! See tähendab, kui ta lahti voltida, saab seda edukalt nii skännida kui paljundada.
Tegimegi siis igaüks oma pildiseeria, taas kord ületasin ennast ja juba teist päeva järjest joonistasin minagi täiesti toimiva koomiksi! Seda on rohkem kui sellel sajandil kokku, kahtlustan ma...
"Remiksitud" tekstiga koomiks ja minu originaal
Aga see oli alles algus. Lätlased korjasid koomiksid kokku, tegid neist koopia ja värvisid kõik tekstid valgeks. Taas paljundus, mispeale jagati tekstituks muutunud koomiksid laiali, nii, et igaüks sai kellegi teise töö. Eesmärgiks oli piltide põhjal toimuvast aru saada ja seejärel ise uued tekstid kirjutada. Kui seegi töö valmis, lugesime koomiksipaarid ette, esmalt remixi ja siis originaali. Sai palju nalja, oli päris üllatav kui erinevaks sai teksti muutes lugusid teha. Vahel olid versioonid suhteliselt sarnased, vahel oli uus tekst natsa kohmakas, aga juhtus ka seda, et uus variant oli isegi parem.
Aga seegi ei olnud kõik. Peale lõunapausi tegime veel teise satsi koomikseid. Seekord nii, et igaüks joonistas esimese pildi ja kui see valmis, siis ootamatult ka viimase ehk kaheksanda. Seejärel rändasid voldikud edasi järgmisele osalejale, kes lisas teise ja seitsmenda pildi, siis järgmine omakorda kolmanda ja kuuenda ning lõpuks ühendas viimane joonistaja pooled #4-#5 lehekülgedega kokku. Siingi sai ohtralt nalja ja mõni niiviisi tekkinud lugu osutus päris lõbusaks.
Kokkuvõttes oli lätlaste workshop täielik õnnestumine ja kui nad kõik selle tõepoolest ise välja mõtlesid, siis maani kummardus!
Ingrīda Pišukāne, David Schilter, Sabine Moore, Mārtiņš Zutis ja Reinis Pētersons, taustaks näituse Cold Soup seinamaaling, 11. august 2011
Õhtul kell 6 toimus sealsamas Koomiksikeskuses lätlaste "Cold Soup" näituse avamine. Tutvustati autoreid ning ajakirju ja pilte seintel, pakuti veini, Riia palsamit, läti kompveke ja loomulikult näituse nimitegelast - külma suppi, mis nägi välja ja maitses nagu vedel rosolje. Ilma heeringata.
Kohal oli mitmeid soome koomiksiprominente...
Vestsime juttu, lehitsesime riiulites leiduvaid koomiksiraamatuid, mõni meist tegi ka paar ostu. Lisaks lugesin keskuse arvutist Facebooki külastades, et samal ajal oli Tallinnas päevauudis number üks püssimehe tungimine Kaitseministeeriumisse ja kõik sellele järgnev. No oli alles päev!...
Sabine Moore oli sama värvi kui tema koomiks
Sain oma raamatukollektsiooni juurde ka ühe signeeritud koomiksialbumi - Mari Ahokoivu "Batumani". Väga ilus ja väga hästi kirjutatud pisike raamat. Mari koomiks oli üks parimaid ka "Call It A Day"-kogumikus, tal on väga lihtne ja elegantne, kahte värvitooni ja ohtralt negatiivset ruumi kasutav stiil. Ta on muuseas kirjutanud-joonistanud koomiksiõpiku, mis tuleks ka ilmselgelt leida ja ära osta.
Teise päeva lõpetas teeõhtu hotellitoas dalmaatsia nuustikutest ja laserkassidest juttu vestes ja sõna otsese mõttes poolsurnuks naerdes.
Kolmandal päeval pidasid Joonas ja teised pea-aktivistid veel ühe varajase koosoleku, meie teised sõitsime ja vaatasime linnas ringi. Mina näiteks ostsin ette sattunud antikvariaadist 15 euroga raamatu "Minä, Mauri Kunnas".
Siis toimus Koomiksikeskuses veel üks arutelu, mida ja kuidas edaspidi Eestis-Lätis õpetada ja juba tuligi takso ning viis lõbusad eestlased sadamasse, kus tuli tungida reedeõhtusele võõrtöölistest kubisevale laevale. Lätlased olid selleks ajaks ilmselt juba lennukis ja teel koju.
Oli väsitav, aga ootamatult positiivne reis. Järgmine kord Helsingisse juba septembris kui seal toimub Soome koomiksi 100. sünnipäevale pühendatud 26. sarjakuvafestivaali!
4 kommentaari:
Tubli, et nii põhjalikult kronikeerisid! :) Kas võib mõne käesoleva postituse fotoga oma blogis seda ära märkida ja sinu blogisse linkida?
Lingi aga, eks ta tore oleks kui ka mul counter kasvaks.
:)
Aga - kes osales, võiks ju ka oma arvamusi ja kommentaare lisada, ega ma ei pretendeeri oma arvamusega absoluutsele tõele.
Tänks! :) Ei, ma ise ka kriban midagi mälust enda blogisse. Mul on lihtsalt ainukesed fotod moblaga tehtud ja need avalikku tähelepanu ei vääri. :D
Postita kommentaar