Watchmeni raamatud

Eile linastus USA-s järjekordne koomiksifilm "Watchmen". Koomiksifilm selles tavapärases mõttes, kus peategelased tingimata veidrat kostüümi kandma ja samavõrd grotesksete kurikaeltega võitlema peavad. (On ka teistsuguseid.) Siiski on seekord tegu tüki olulisema sündmusega kui suvalise Spider- või Iron Mani ekraanile jõudmine. Filmi aluseks on nimelt raamat, mis tavalise trikoomutandi-treiali loomingust oluliselt kihilisem, sisukam ja huvitavam.

Alan Moore'i kirjutatud ja Dave Gibbonsi joonistatud 12-osaline sari on ilmselt kõige hinnatum ja auhinnatum koomiksiraamat üleüldse. Just see graafiline romaan on viinud ka kirjandusgurmaanide teadvusse tõiga, et proosavabalt ja piltidega võib vägagi keerulisi lugusid jutustada, seda isegi kui tegelasteks on põlatud ja lapsikud superkangelased.

Aga mis seal tegelikult imelikku - mis need superherod muud on kui ameerikalikud versioonid Vana-Kreeka jumalustest kõigi oma puuduste, regaaliate ja vaenlastega. Moore lihtsalt võttis ja keeras lõpuks kokku loo, mis suutis žanris leiduva potensiaali ära kasutada. Varasemad tegijad ju eriti ei püüdnudki, piirdudes vinnilistele teismelistele odava eskapistliku meelelahutuse treimisega.

Sarja sisust ka paar ülimalt pealiskaudset sõna. Tegu siis meie maailmast erineva paralleel-ilmaga, kus osa ajaloost on tiba teisiti kulgenud. Käes on küll 80-ndad aastad, kuid USA-s on Nixon endiselt võimul. Külm sõda on samuti täies hoos ja vägisi tundub, et kohe-kohe lähebki USA ja Venemaa vahel tuumasõjaks. Õrn tasakaal siiski püsib, seda suuresti tänu faktile, et USA poolel tegutseb dr. Manhattan, laboriäparduse tõttu kvantmehaaniliseks üliolevuseks muutunud sinine teadusmees, kes kontrollib mateeriat, näeb üheaegselt nii minevikku, olevikku kui tulevikku ja kelle jaoks inimene kui niisugune on tegelikult samavõrd tähtsusetu kui suvaline sipelgas.

Tema ongi kogu maailma ainus tõeline superkangelane, kuigi maskeeritud kurjuse vastu võitlejaid on Teise Maailmasõja järel tegutsenud teisigi. Nüüdseks on nad aga seadusega keelatud ja kes veel oma vana kostüümi kannab, teeb seda illegaalselt. "Watchmeni" lugu käivitubki ühe sellise - Comediani - tapmisega. Asi on kahtlane ja kuna tundub, et tema ei jää ainukeseks, asub asja omal käel uurima Rorschach, psühhopaat, kelle maailmanägemine on sama kompromissitu ja must-valge kui tema aina muutuv mask.

10. trükk aastast 2002 kõrvuti Absolute Editioniga

Kes soovib endale "Watchmani" raamatut osta, saab hetkel valida kolme võimaluse vahel. Odavaim on osta paperback, mis nüüdseks jõudnud juba jumal-teab-mitmenda trükini, filmihaibiga seoses tehti neid aastal 2008 veel üle miljoni tüki lisaks. Teine variant on kõva köide ja kolmas nn. "Absolute Edition", mida kirjastus erinevalt teistest taolistest samuti juurde trükib. Viimane sisaldab raamatut suuremas formaadis ühes lisamaterjalidega, Gibbonsi detailset kunstnikutööd ja raamatu olulisust arvestades poleks see üldse halb investeering.

Filmiga seoses on ilmunud veel vähemalt neli tähelepanuväärset raamatut:

• "Watching The Watchmen" - kaadritagune kogumik koomiksi sünniloost, kus ära trükitud suur osa visandeist ja taustamaterjalist, mille kunstnik Gibbons alles hoidis;
• "Watchmen: The Film Companion" - filmi tegemisest pajatav raamat, pildimaterjaliks pigem fotod kui kontseptuaalne kraam;
• "Watchmen: The Art of the Film" - vähese tekstiga filmi artbook;
• "Watchmen: Portraits" - mustvalge fotoalbum, mille piltidel nii näitlejad, statistid kui kaadritagused tegijad

Paarist neist tuleb siinsamas loodetavasti veel juttu. Nagu ka filmist, kui see teist korda nähtud.

Lisalugemist:
Roger Eberti filmiarvustused, üks ja kaks