Neil Gaiman - Charles Vess "Stardust" by Lyra's Books

Sain täna kullerilt iseendale tehtud jõulukingi - käsitööna valminud raamatu Neil Gaimani "Stardust", mille illustraatoriks Charles Vess ja väljaandjaks Lyra's Books. "Stardust" on algselt DC/Vertigo kirjastuselt 4-osalise minisarjana ilmunud "illustreeritud muinasjutt täiskasvanutele", millest tuli 2007. aastal ka Matthew Vaughni lavastatud film.

Raamat oli väga hästi pakitud, kuller tõi selle Inglismaalt kohale kahe päevaga!

Pool 500 koopia "tavatiraažist" on sinepitoonis seljaga, teine pool tumesinisega. Mina valisin sinepikollase, see tundus huvitavam ja ehk ei paista ka näiteks tolm nii hästi välja. Oli ka mitu korda kallim tumesinisesse nahka köidetud variant (100 eksemplari) ja eriti võimas "Lettered Edition" luksversioon (26 koopiat).

See "Stardusti" variant on kogu täiega trükist köiteni vanamoodne käsitöö, isegi marmoreeritud kaanepaber on käsitsi valmistatud. Trükil ja köitmisel oli muidugi ka masinaid abiks, sellest näeb Facebookis mitmeid huvitavaid videoklippe.

Raamatut sai tellida suvel 2020. Kuna seesuguste väiketiraažide kogumine on omaette subkultuur, pole ime, et esimesena said otsa just kallimad versioonid. Aga paari päevaga leidsid kõik raamatud omaniku.

Kujunduses on eeskuju võetud sajanditagustest muinasjuturaamatutest, mida illustreerisid klassikud nagu Arthur Rackham, Edmund Dulac või Kay Nielsen. "Stardusti" kahes kallimas versioonis on kõik pildi ükshaaval vahelehtedele kleebitud, just nii, nagu seda vanasti tehti. Odavamas (mis loomulikult ei olnud ka just odav) on pildilehed eraldi trükitud ja liimitud, ainult maisipaberiga kaitstud tiitellehel on vanamoodsalt liimitud pilt.

Köite ülaserv on sinine ja kuldsete pritsmetega kaetud. Kallitel versioonidel on kuldsed servad.

Siin pildil on Lyra's Books versioon koos DC/Vertigo 2007. aastal ilmunud ohtralt illustreeritud raamatuga. Üks pruuni seljaga kõvas köites kogumik tuli Vertigolt ka varem, see siin on teine trükk. Hiljem ilmus sama Neil Gaimani lugu ka tavapärase juturaamatuna.

Kallites versioonides on mõlema autori signatuurid, 2x250 tiraažis Charles Vessi oma. Minu eksemplar on #416. Ilus raamat.

Filmiaasta 2019 - Pahn ja pettumused

Alati satub lisaks elamustele ette ka filme, mis osutuvad halbadeks või mis suurtele eeldustele-ootustele mitte kuidagi ei vasta. Siin on valik seesuguseid aastast 2019:

Yesterday
Olid ajad kui britid tegid ühte jutti mitu mõnusat komöödiat, küll pulmadest ja matustest, küll töötutest riieteta meestest. Üsna ruttu tuli aga seesugustele juurde tugev rahastamise ja kalkuleerimise kõrvalmaik. Film maailmast, kust elektrikatkestus The Beatlesi muusika minema pühib, on samuti üsna "by the numbers" lugu, kus ühe idee ümber on kuhjatud suur hulk klišeeraamatust pärit peatükke ja mida ei päästa ka biitlite surematu muusika.

Kiirtee põrgusse
Väidetavalt Eesti esimene pikk õudusfilm, kus paar amatööri on päris head, kus aga tuntud näitleja järeltulija peaosaga absoluutselt hakkama ei saa; mille sisu koosneb justkui mitmest kergelt kokku kleebitud loost; mis aga oli kinos piisavalt igav ja segane, et unele alla vanduda; ja kus mõneks sekundiks näidati preemiaks suures plaanis naissoost kubemepiirkonda. Selline vajalik film.

Hustlers
Juhtus kord nii, et New Yorgi stripparid hakkasid kambakesi kiimas ärimeeste krediitkaarte tühjendama. Mõne aja pärast ilmus sellest kõigest ajakirjanduses põhjalik lugu ja siis tehti sellest ka film. Stripparite pealiku ossa võeti Jennifer Lopez, kelle näitlemist ja postitantsu on kiidetud suisa oscarivääriliseks. Aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oli see üks väga keskpäraselt lavastatud väga keskpärane film, mille rollisooritused ei paistnud ka mitte millegi erilisega silma.

Star Wars: The Rise of Skywalker
Eelviimane Tähesõja-film sai tähenärijatest fännidelt palju rappida, kuigi oli oma punase planeediga ju visuaalselt päris huvitav. Kogu 9-osalise saaga lõpufilm oli aga küll pettumus. Peale lendavate stormtrooperite polnud siin ju mitte ühtegi uut ideed, kõik käis kui autopiloodil ja oli väga etteaimatav. Tundus, et J. J. Abrams püüdis loo nii turvaliselt ja etteaimatavalt lõppu veeretada kui see veel vähegi võimalik oli. Nii juhtuski, et saaga kõige pikem osa on ühtlasi ka kaugelt kõige igavam. Pikk-pikk saaga kaugel-kaugel toimunud kosmoseseiklusest lõppes nii nagu telesari "Troonide mäng" — vaikselt oma väsinud vedru maha kerides, jättes lõpuks mulje, et kogu see kaasaelamise-asi ei olnudki seda aastatepikkust vaeva väärt.

The Irishman
Martin Scorsese tegi aastal 2019 oma üsna vanade semude Robert De Niro, Al Pacino ja Joe Pesciga Netflixile uue maffiafilmi. Silma paistab see oma tohutu pikkusega - 209 minutit - ja sellega, et läbi aastakümnete liikuva loo jaoks tegi kuulus ILM peaosalised digitaalselt nooremaks. Seda tegemist reklaamiti kui revolutsioonilist, tulemus sai aga kummaline, sest noor De Niro liikus ja nägi endiselt välja kui pensionieelik. Siis aga tuli suvaline tüüp tänavalt ja tegi kättesaadava "deep fake" tarkvaraga mõnest filmikatkest silmnähtavalt parema variandi. Kuidas see võimalik on, ei tea.

Blanche comme neige / Puhas kui lumi
Prantslased oskavad väga mõttetuid filme teha, aga kuna mõned sealsed on olnud ka edukad, siis eksib seesuguseid järjekindlalt ka meie kinodesse. See siin on Lumivalgekese loo moodne töötlus, kus rikas tibi satub peale kadeda kasuema mõrvakatset kolkakülla, kus kohalikud mehed (loomulikult on neid seitse) temast ohjeldamatult kiima lähevad. Film on tõeliselt nõme ja tegelaste käitumine täiesti ebaloogiline. Okei, peaosaline Lou de Laâge on ilus ja ka tihtipeale paljas, aga filmiks oleks siiski midagi muud ka vaja.

Men in Black: International
Filmitegemine on nii kulukas ettevõtmine, et ilma korraliku käsikirjata pole mingit mõtet asja üldse ette võtta. Nii ütleb terve mõistus, aga see, mida Hollywood aastast aastasse ekraanile toob, tõetab risti vastupidist. Sellegi filmi valmimine oli paras segadus, kus pidevalt sekkuv produtsent käigu pealt arusaamatut käsikirja juurde tootis. Nii kadus filmist igasugune ekraanikeemia ja kuna lugu ise oli ka väga igav, siis hävis kogu kupatus kinodes ka rahaliselt.

Cats
Niisiis, kassid, aasta 2019 kõige kõmulisem film. Filmi vaadates hakkasin lõpuks aru saama, kust selline asi üldse maailma tekkis — T. S. Eliot kirjutas kunagi sarja luuletusi, kus kassid erinevaid inimtüüpe kehastasid, palju aastaid hiljem leidis need Andrew Lloyd Webber ja pani kokku võrdlemisi psühhedeelse muusikaetenduse. Teater on teater, aga mõte sellest kõigest ka kinofilm teha ning suured staarid digitaalselt mutantkassideks muuta, on ikka ülimalt jabur. Kogu seda segast "jellicle cats" jauramist vaadates on raske oma silmi uskuda. Kõik see on ikka nii imelik ja üle võlli, et vist ei olegi enam väga-väga halb vaid pigem tulevane kindel kultusfilm.

Zombieland: Double Tap
2009. aasta "Zombieland" oli hästi tehtud komöödia post-apokalüptilises zombiemaailmas elus püsida püüdvast kirjust kambast. Kümme aastat hiljem tuli siis suuresti samade tegijate ja osalistega jätkuosa. Tore oli näha, et tegelaskujud on endiselt elus, aga mingi säde oli vahepeal kadunud, teravmeelsus ei olnud enam üldse nii terav ja ka lugu, mida rääkida või mille läbi kuhugile välja jõuda, ei suutnud kohe üldse huvi tekitada. Teist korda seda filmi ei vaataks, millest tegelikult kahju.

How to Train Your Dragon: The Hidden World
Sama ka siin. Kaks esimest draakoni filmi olid väga head animafilmid, milles stiilse visuaalia kõrval puudutati ka teemasid, millest lastefilmid tavaliselt ei räägi. Lavastaja Chris Sanders tegi head tööd, kujundaja oli pandafilmidest tuttav joonisgeenius Nico Marlet. Kolmas film kahjuks mulle eriti ei meeldinud, käsikiri oli varasematest oluliselt lahjem, tegelased ja dialoogid palju primitiivsemad ja üldse oli tervik kuidagi ebahuvitav. Kahju, sest see triloogia oleks väärinud küll paremat lõppu.

Gemini Man 3D+
Ang Lee lavastatud ulmefilm vana ja noore Will Smithi omavahelisest jõukatsumisest ei olnud sisuliselt midagi erilist, tavaline klooniulmekas ilma igasuguse eripärata. Isegi Clive Owen oli siin täpselt sama pahalane nagu tal viimasel ajal kahjuks kombeks. Will Smithi noorem digiversioon oli kohati päris hea, mõnes stseenis aga hämmastavalt halvasti tehtud, just lõpp torkas selles osas eriti teravalt silma. Filmi reklaamiti ka kui kinoelamuse täiesti uut sõna — 120 kaadrit/sekundis 3D tõotas enneolematut elutruudust. Tegelikult tähendas see aga, et kinosaalis oli tunne, nagu ei vaatakski filmi, vaid videosse võetud näitlejate kaameraproove. Jah, see ei olnud film, mida ma nägin, parimal juhul oli see suurte rahadega tehtud telelavastus. Või "halvemat sorti pulmavideo", nagu üks kriitik mürgiselt ütles. Ime siis, et see kinokassades läbi kukkus. Film peaks ikkagi jääda filmiks. Ma ei saa aru, miks on tekkinud luul, et inimesed lähevad kinosaali "päris elu" vaatama?? No, ei lähe ju.

Ja nüüd:

AASTA PETTUMUS 2019

Hellboy
Olen Mike Mignolat oma lemmikautoriks pidanud juba päris pikka aega, ilmselt kusagil aastast 1997, kui ilmus teine Hellboy lugude kogumik "Wake the Devil". Tema kuiva huumoriga ja gootilik, valguse ja varjuga mängiv ning väga skulpturaalne stiil on Ameerika koomiksis midagi väga erilist ja visuaalselt alati äratuntav. Veerand sajandiga on Hellboy algselt lihtne lugu kasvanud keeruliseks mignolaverse'ks, kus ka hulk kõrvaltegelasi on oma raamatud saanud. Kinoekraanidele on jõudnud küll ainult Hellboy ise, seda kahe Gullermo del Toro filmina, kus punase peaosalise rollis Ron Perlman. Del Toro tahtis teha ka kolmanda, aga paljudel põhjustel jäigi see tegemata.

Uudis uue Hellboy filmi tegemisest tuli 2017 maikuus nagu välk selgest taevast. Lavastajaks sai paari korraliku pinevikuga maha saanud Neil Marshall, peaossa võeti "Stranger Things'ist" tuntud David Harbour. Mike Mignola ise tundus asjade käiguga rahul olevat. 2017 novembris Kopenhageni koomiksifestivali esinemisel rääkis ta ka filmist ja väitis, et nägi võtteplatsil esmakordselt stseene, mis oleks nagu otse koomiksist välja astunud. Kõik tundus paljulubav. Miskipärast valiti filmi aluseks lugu Hellboy eluloo lõpuotsast, aga — miks ka mitte.

Samal ajal toimus kogu asja ümber palju kummalist. Esmalt pikk vaikus, millele järgnes suvel skandaal, kus jaapanlase Daimio ossa palgatud valge mees ise rollist loobus. Siis, 2017 septembris, ilmus esimene ehmatav foto, kus Hellboy väljanägemine igas mõttes väga võõras. Suure mutri moodi tahuline kivikäsi, kuri kolbanägu, mis ühes suure karvase pea, ahvi nägu meenutava silikoonkõhu ja Harbouri looduslikult lühikeste kätega muutis kogu tegelase mingiks Manowari-metallpäkapikuks. See polnud ju üldse see Hellboy, keda fännid juba veerand sajandit tundsid… Ja siis, peale enam kui aasta pikkust täielikku vaikust, tuli treiler, mis püüdis halvasti valitud muusika saatel Deadpooli-moodi huumorit teha. Asi hakkas tunduma aina kahtlasem. Hakkas lekkima lugusid suurtest erimeelsustest... Kuni aprillis 2019, kolm kuud peale algset tärminit, uus "Hellboy" film lõpuks linastus.

Et mitte väga pikale minna, siis lühidalt põhjustest, miks see "Hellboy" film pole üldse see, mis ta oleks pidanud olema:

* Filmis ei näe tegelikult Mike Mignola loodud visuaaliat, sest aluseks võetud koomiksilood on teiste kunstnike joonistatud. Ka on neis lugudes kaugelt liiga palju tegelasi ja toimuvat.

* Filmi toon on esimestest hetkedest peale täiesti erinev Mignola koomiksite gootilikust stiilist. Matslikult räige ropendamine, maitsetu muusika, limane ja lärmakas odav horror... kõik see on hoopis midagi muud kui koomiksisari.

* Hellboy välisilme on ehmatavalt võõras, paks silikoonkoorik muudab muidu sümpaatse David Harbouri täiesti äratundmatuks ega lase ka eriti näidelda. Nagu mitmed teised tegelased, ei ole ka Hellboy vaataja jaoks sümpaatne, ta on kole ja räpane joodik, kes mõjub pigem ise kurjamina.

* Kuigi filmis on suure täpsusega kopeeritud koomiksi olustikke ja sündmusi, käiakse samas tegelaskujudega väga hoolimatult ümber, muutes neid kohati täiesti teistsuguseks. Kõik see muidugi koomiksifännidele ei meeldinud.

* Tavavaataja ootas vana tuttavat Ron Perlmani Hellboyd ega saanud üldse aru, mis toimub. Halb reklaamikampaania tekitas samas ka  mulje, et tegemist on mingi odava koopiaga, ega suutnud vaatajates tekitada mitte mingisugust huvi. Nii saigi sellest filmist üks aasta suuremaid ebaõnnestumisi ka rahaliselt.

Kes teab, võib-olla on Hellboy ja B.P.R.D. saaga õige koht hoopis telesarjas...

Filmiaasta 2019 - Parimad palad

Filmiaasta 2019 ei pakkunud just enneolematuid elamusi, kuid seda, mida vaadata, loomulikult jagu s. Kõiksugu järjelood olid küll reeglina pettumused, olgu nad siis animeeritud või mitte. Animafilmid olid isegi nii ebahuvitavad, et esimese hooga midagi ei meenunudki, alles nimekirju uurides selgus, et nende seas on isegi paar kodumaist. Mitu suurt Disney hitti jäi mul üldse nägemata, nii ei oska neist ka midagi arvata. Eks hiljem Blu-raylt vaatan.

Telesarjade poolel saabus aasta lõpus suure hooga algset Poola päritolu fantaasiaseiklus "The Witcher". Et kõik toimuv ajaliselt paika saada vajas küll parasjagu seedimist, aga lugu oli üsna hea ja erines piisavalt geneerilisest angloameerika toodangust. Kui veel fantaasiast, siis "The Game of Thrones" tõmbas kiirustades oma otsad kokku, seda aga nii, et keegi vist väga rahule ei jäänud. Tea, kas tegijadki. Igatahes muutis finaal kogu sarja kuidagi kahvatuks ja kuigi asi ju lõppes, jäi tunne, nagu oleks midagi olulist ikkagi puudu jäänud. Mida, kuulen ehk kunagi neilt, kes veel seni ilmumata raamatud läbi loevad.

Aasta telesündmus oli aga kahtlemata Damon Lindelofi HBO-le tehtud "Watchmen". Alan Moore'i ja Dave Gibbonsi graafiline romaan on angloameerika koomiksi klassika, sellest tehtud film ka hea, kuigi mõne maitse jaoks liigagi koomiksi moodi. Visuaalselt pani see siiski asjad nii paika, et uus telesari toimib jätkuna nii raamatule kui filmile. Igatahes oli see rassismiteemadest tõukuv lugu täiesti algmaterjali vääriline, tegeldes uute teemade ja tegelastega, unustamata samas ka vana. Koomiksi poolel on DC püüdnud korduvalt "Watchmeni" eel- ja järjelugusid teha, aga see telesari on ilmselgelt neist kõigist üle.

Nüüd mõned märkimist väärt filmid 2019. aastast:
Green Book - lugu rahvaste ja rasside ja sättumuste sõprusest;
The Favourite - lugu kuninganna ja teenijanna sõprusest;
Stan & Ollie - lugu kahe vananeva koomiku sõprusest;
Kapten Morten lollide laeval - eesti multikas;
Dragged Across Concrete - Mel Gibson on jälle politseinik;
Shazam! - DC Comics teeb natuke nalja;
Humorist / Юморист - lugu nõukogude estraadikoomikust;
Le Mans ´66 - Ford arvab, et teeb parema auto kui Ferrari;
The Dead Don't Die - Jim Jarmusch ja zombied; 
Scary Stories to Tell in the Dark - õudukas jubedast raamatust;
Official Secrets - kontoriluurajast saab vilepuhuja;
Vanamehe film - eesti multikas;
ja
1917 - tükike Esimest Maailmasõda;

Ning nüüd kõige meeldejäävamad filmid aastast 2019:

Parasiit
Alustan siis filmiga, millest ei saa sel aastal ei üle ega ümber. Lõuna-Korea lavastaja Bong Joon-Ho on oma rumalate rikkurite villas salajast parasiidielu elavast perest pajatava kummalise filmilooga saavutanud rohkem kui keegi oskas ette arvata. Personaalselt sama filmiga võidetud neli Oscarit olevat üldse filmitegijate seas esmakordne saavutus, veelgi tähelepanuväärsem, et esimest korda sai seesama välismaa film ka aasta parima filmi tiitli. Lisaks Cannes'i Palmioks ja kõik muud auhinnad, selge see, et tegu tähelepanuväärse kinotükiga. Mul endal võttis küll filmielamust hulga väiksemaks väga ebamugav Sõpruse kino saal, kus tiitritega filmi on lihtsalt ü-li-malt ebamugav vaadata. See muidugi polnud "Parasiidi" viga. Samas, Joon-Ho prantsuse koomiksil põhinev "Snowpiercer" oli minu jaoks siiski hulga huvitavam film.

Missing Link
Iga Laika Stuudio uus nukufilm on sündmus, seda juba nende esimesest, Neil Gaimani raamatul põhinevast "Coraline'ist" alates. Filme on nüüdseks valminud viis, kahjuks ei saa öelda, et iga järgmine eelmisest parem või põnevam oleks. Uus lumeinimeselugu "Missing Link" võitis küll Golden Globe'i, aga näiteks Eestis ta kinolinale ei jõudnudki. Mis on tegelikult arusaadav, sest kuigi see meenutab sisult vanu häid Jules Verne'i seiklusi, pole siin kummalisel kombel ühtegi tegelaskuju, kellele väga kaasa elada sooviks. Ega ka sellist, kellega mänguasjapoodides raha teha saaks, mis ju ka oluline. Visuaalselt ja tehniliselt on see film muidugi oma ala absoluutne tipp. Digitaalsete lisandustega nukufilm on tegelikult juba nii täiuslik, et tekib küsimus - milleks üldse nukud? Kas poleks palju lihtsam kõik see arvutis ära teha, sest tulemuses ei pruugi mingit vahet olla. Lõpuks on hea lugu see, mis teeb hea filmi.

John Wick: Chapter 3 - Parabellum
Ega neid filmitriloogiaid, mis on ühtlaselt tugevad väga palju polegi. Ühe sümpaatseima filmistaari Keanu Reevesi ultravägivaldne saaga on tulevikus ilmselt pikemgi kui kolm filmi. Mis ju tore, sest teises filmis igavaks kippunud märul läks kolmandas sellise hooga edasi, et vaata ja imetle. Sest kõik see nägi ühtlasi ülimalt ilus välja.

Rocketman
Taron Egerton on mänginud nii totakat suusahüppurit kui agulipoisist salaagenti. Tuleb välja, et ta oskab ka laulda ja saab nii isegi Elton Johni rolliga hakkama. Teatraalsete muusikanumbritega pikitud eluloofilmi lavastas näitlejana tuntud Dexter Fletcher, sama mees, kes kutsuti lappima ka Freddy Mercury eluloofilmi. Kui nüüd neid kahte omavahel võrrelda, siis The Queeni lugu püüdis välja näha realistlik, sõitis aga samas faktidest üsna ükskõikselt üle. Elton Johni film oligi pigem puhas teatraalne muusikal, mõjudes sel viisil isegi ausamalt ja sümpaatsemalt. Samas, ega ta erilisi emotsioone ju ei äratanud, pigem oli selline põgus selgitus, kuidas ikkagi ühest matsipere pontsakast poisist, nimega Reginald Kenneth Dwight, kellel tohutu muusikaline anne, kes aga muus mõttes ju üdini maitsetu mees, ikkagi see üleilmne superstaar sai.

Midsommar
2019 oli "Väikestes naistes" ühte peaosa mänginud Florence Pugh' jaoks väga edukas aasta. Siin filmis on tema rolliks Dani, kes peale peretragöödiat sõidab tudengist poiss-sõbraga Rootsi, kus too tahab antropoloogina uurida kohalikku kummalist ja suletud paganlikku ususekti. Elu seal tundub käivat oma arhailiste reeglite järgi. Esmapilgul on kõik ilus, valge ja lilleline, siis aga kisuvad asjad aina kummalisemaks. Sõbralikult vastu võetud kauged külalised saavad osaks kohalikust elukorraldusest, kusjuures seda moel, mida nad ise ilmselt soovinud poleks... Ma ei tea, mida arvavad sellest hoopis Ungaris üles võetud filmist rootslased, turismi edendama see "The Wicker Mani" järeltulija küll ei kõlba. Vaataja naha alla poeb aga küll.

Aasta täis draamat
Dokumentaalfilmi sattumine aasta meeldejäävamate filmide hulka on minu puhul väga haruldane, kodumaise sattumine seda enam. Kinoteatri "elukutselise teatrikülastaja" eksperiment, kus palgati aastaks inimene valge lehena kõiki 2018. aasta etendusi vaatama ja neist netiarvustusi kirjutama, võiks olla asi, mis on huvitav ainult paadunud teatraalidele ja jätaks kõik teised külmaks. Marta Pulga dokumentaalfilm, kus peaosas algselt väga teatrikauge, vene perest pärit valgalanna Alissija-Elisabet, ei olegi teatrist, see kõik on lihtsalt taust ja dekoratsioon. See on hoopis suurepärane lugu sellest, kuidas üks suur juhus võib ühe noore ja loomingulise inimese elu kardinaalselt muuta. Ja, kes teab, võib-olla ka sõna otseses mõttes päästa.

Knives Out
Edukas krimikirjanik sureb oma 85. sünnipäevapeo järgsel ööl. Kuidas, pole päris selge, aga surnud ta on ja kuna mängus on nii mõndagi, on ka kogu sugulastest kaarnakari vägagi kahtlane. Kõigil neil on motiiv, et rikkast vanamehest lahti saada. Aga, oli see üldse mõrv, äkki hoopis õnnetus? Või ikkagi enesetapp? Ja kui, siis kes on mõrvar? Rian Johnsoni väga heas mõttes vanamoeline ja klassikaline krimifilm on oma musta huumori, täpse montaaži ning suurepäraselt kirjutatud ja ette kantud näitlejatöödega üks viimaste aastate parimaid. Ei mingit kahtlust.

Joker
Kui Disney masinavärki integreeritud Marvel on suutnud oma koomiksifilmidest teha massiivse ja hästiõlitatud rahamasina, on DC Comics oma filmidega pigem suures hädas. Seetõttu oligi keeruline midagi arvata kui selgus, et tulekul on Todd Phillipsi film Batmani põhivaenlasest Jokkerist, peaosas kinomaailma kummaline kuju Joaquin Phoenix. Kinos sai selgeks, et tegu väga tõsise looga, kus koomiks ainult algtõukeks ja ühtlasi üsna ebaoluline taustateave. Film ise pajatab lihtsalt loo mehest, kellele saatus sedavõrd kehvad kaardid kätte jaganud, et tal pole ei inimestelt ega ühiskonnalt mitte midagi head oodata. Ja nii ta siis asubki tegema oma tegusid, et oma armetus elus natukenegi rahuldust leida. Teades, et maailm on täis ebastabiilseid tüüpe, kes nähtut õppefilmina võtta võivad, tekikis kinos päris tõsine ohutunne — on ju seda varemgi juhtunud. Õnneks läks kõik siiski rahulikult ja filmist sai kõigi aegade edukaim R-reitinguga film, mis teenis kinodes üle miljardi dollari.

Once Upun a Time in Hollywood
Quentin Tarantino on oma filmides korduvalt harrastanud ajaloo ümberkirjutamist, parandades inimkonna tehtud vigu, muutes inimsaatusi ja näidates, kuidas oleks asjade käik kõigi jaoks hoopis parem olnud. Nii ka siin, tema üheksandas filmis. 1969 toimus Hollywoodis väga šokeeriv ja siiani kuulus kuritöö, mis on kõigile teada ja mille vari ripub ähvardavalt algusest peale kogu filmi kohal. Kuigi tegelikult nädatakse meile suures osas hoopis fiktiivse veteran-näitleja Rick Daltoni (Leonardo DiCaprio) ja tema kaskadööri/autojuhi/assistendi Cliff Boothi (Brad Pitt) püüdlusi hääbuv karjäär tõusuteele keerata. Tarantino on poolsajandi taguse Los Angelesi linna kõigis oma detailides väga kenasti ellu äratanud, põimides väljamõeldud tegelasi ja olukordi päriselt toimunuga. Film pakub vaatajale kindlasti seda rohkem, mida paremini ta kõige sellega kursis on. Tarantino tähelepanuväärsem trikk siin ongi väga osav vaataja ootuste ja ohutundega mängimine. Polegi vist varem midagi seesugust kinos kogenud.

Ready of Not / Pulmaöö peitusemäng
Vägivaldsed õudukad pole tavaliselt minu teema, see on aga tiba teistsugune film. See on samapalju must komöödia, kus räme vägivald ei püüagi vist vaatajat šokeerida, pigem mõjub kõik see kuidagi humoorikalt. Lugu ju lihtne - lauamängu-impeeriumi pärijaga abiellunud Grace on sunnitud osalema mängus, mida korraldatakse alati ku perekonda uus liige lisandumas. Mäng, mida mängida, selgub loosiga ja nagu selgub, on selle otsustajaks saatanlikud jõud, mis kunagi perekonna rikkusele aluse panid. Seekord siis tuleb mängida peitust, kus kogu pere mööda mõisahoonet pruuti taga otsib... Ei kõla just originaalselt, aga see film on päris vaimukalt tehtud ja vaatamist väärt, isegi pikkus on ideaalne - 95 minutit.

Downton Abbey
Britid said oma BREXIT-i kätte ja asuvad nüüd innukalt oma impeeriumi kadunud hiilgust taastama. Alustades Poolas trükitud uutest sinistest passidest... Seesama kadunud hiilgus, või, siiski, pigem sellest tõukuv fantaasiamaailm on magnetiks inimestele üle maailma, olles nii romaanides kui telesarjades paljudele midagi täiesti vastupandamatut. Ja tuleb tõdeda, et "Downton Abbey" on üks päris osavalt kirjutatud seriaal, mille tegelaskujude kinoekraanile toomine samuti suures osas õnnestunud. Isiklikult sain just kinos lõpuks teada, kuidas ikkagi kõik need tohutud muruväljakud nii siledaks saadi... Julgen ka arvata, et kuigi otsad tõmmati kokku, ei jää see viimaseks härrasrahvaga kohtumiseks. Suure sõjani on veel veidi aega.

Alita: Battle Angel
Gunnm on Yukito Kishiro üle ilma tuntud mangaseriaal, millest kunagi tehti ka anime nimega "Battle Angel". Üks sarja mõjukaid fänne on ka James Cameron, kes, olles ise "Avataridega" ametis,  võttis ette ja tegi sellest Hollywoodi ulmeseikuse, kutsudes lavastajaks oma sõbra Robert Rodriguezi. Tulemuseks on tipptasemel visuaaliaga film, mis tuleb oma detailides siit-sealt kuidagi tuttav ette, aga mis tervikuna on siiski piisavalt õnnestunud, et see lugu võiks kinoekraanil tulevikuski jätkuda. Ka osalised on head, sealhulgas on peategelane, suurte anime-silmadega võitlusrobot Alita, tänu Rosa Salazari näitlejatööle üks väga väheseid tõeliselt häid digitaaltegelasi.

Tõde ja õigus
Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul anti filmide tegemiseks tavalisest rohkem raha. Nii sündis näiteks "Seltsimees laps", aga ka projekti suur lõpufilm "Tõde ja õigus". Eestlase seisukohast ongi kindlasti tegu aasta 2019 kõige olulisema filmiga. A. H. Tammsaare romaaniklassika ekraniseering oli Tanel Toomi esimene täispikk film, seda nii stsenaristi kui lavastajana. Eks me kõik oleme pidanud koolis Tammsaaret ja teisi klassikuid lugema, sunniviisil ja liiga noorelt, mistõttu on kogu see Vargamäe värk ja vägikaikaveod jäänud üsna häguseks ja kaugeks, seostudes pigem paari üldrahvaliku käibefraasi ja kunagise 25-kroonise rahatähega. Toomi suurim saavutus ongi see, et korralikule loole ja Eesti oludes erakordselt töömahukale visuaaliale lisaks tõi ta ekraanile täiesti elusad inimesed ja muutis nii selle tüviteksti ka päriselt eestlaste eri põlvkondadele arusaadavaks.

Ilusad raamatud 2019 — Yves Chaland artbook

Brüsseli koomiksigalerii Champaka on juba aastakümneid tegelenud clean line ja atom style stiils koomiksite propageerimisega, näituste korraldamisega ja ülevaateraamatute kirjastamisega. Hiljuti alustasid nad koostööd kirjastusega Dupuis. Selle koostöö viljaks on sari kandilisi artbooke (Guillaume Sorel, Walter Minus, Philippe Berthet, François Avril, Floc'h jt.), ning suured elulooülevaated nimega "Une Vie en Dessins". Esimene selline oli François Walthéry elutöö-raamat, too vana kooli tegija on vast tuntuim oma Natacha-nimelise tegelase läbi.

Teine, oktoobris 2019 ilmunud "Elu joonistustes" köide võtab kokku Yves Chalandi (1957 –1990) elutöö. Seda raamatut on juba kaua oodatud, tegu ju endiselt ühe olulisima autoriga viimaste aastakümnete Prantsuse-Belgia koomiksis, kuigi liiklusõnnetus katkestas ta elu ja loomingu juba kolmekümne aasta eest. Tema mõjud on aga siiani suured, sellest annab märku kasvõi iga-aastane Chalandi sõprade festival tema kodukandis Néraci linnas.

Loomulikult on aastate jooksul lisaks tema koomiksitele ilmunud ka artbooke, seesama Galerie Champaka on kirjastanud mitmeid, näiteks reklaamide ja muu kommertstööde kogumiku. Ühes neist on isegi ingliskeelne osa põhjaliku Chalandi eluloo kronoloogiaga. 

“Une vie en dessins” on aga suurem ja põhjalikum kui varasemad. See on päris mahukas, 384 lehekülge. Selles on hulk meenutusi, fotosid ja muidugi hulk skänne tema loomingust, kokku üle 250 koomiksilehekülje, pildi ja maali. Fotodel on näha ka suurt hulka tema toonaseid noori semusid, kellest mitmed tänaseks prantsuskeelse koomiksimaailma põhitaladeks saanud. Looming ei paikne raamatus päris kronoloogiliselt, vaid on jagatud temaatilistesse peatükkidesse.

Skännid on loomulikult sellised, kus joonised just sellisena, nagu nad ka päriselt on, kõigi kortsude, paranduste ja abijoontega. Piltide hulgas on nii tema lapsepõlves tehtud koomiksikatsetusi, kus mõjutajad ilmselgelt näha, aga ka kunstikooliaegset loomingut ja "Metal Hurlanti" ajakirja tehtud koomikseid, kus ta enda stiil veel paigas polnud ja ta tegeles põhiliselt stiilivõtete parodeerimisega. Aga loomulikult on originaalidega esindatud ka kõik tema enda albumid.

Raamat on saanud ka kriitikat, millega pean osaliselt nõustuma – kuna Chalandi formaat on tihti olnud horisontaalne, on liiga palju pilte, mis trükitud üle kahe lehe ja mida seetõttu tervikuna halb vaadata. Alternatiiv oleks olnud kas pildi palju väiksemana leheküljele mahutamine või siis volditavad leheküljed, mis aga kumbki poleks head lahendused. Tuleb lihtsalt leppida, et kõike head siin ilmas ikkagi ei saa ja olla rõõmus, et selline suur töö on tehtud ja raamat olemas.