Filmiaasta 2019 ei pakkunud just enneolematuid elamusi, kuid seda, mida vaadata, loomulikult jagu s. Kõiksugu järjelood olid küll reeglina pettumused, olgu nad siis animeeritud või mitte. Animafilmid olid isegi nii ebahuvitavad, et esimese hooga midagi ei meenunudki, alles nimekirju uurides selgus, et nende seas on isegi paar kodumaist. Mitu suurt Disney hitti jäi mul üldse nägemata, nii ei oska neist ka midagi arvata. Eks hiljem Blu-raylt vaatan.
Telesarjade poolel saabus aasta lõpus suure hooga algset Poola päritolu fantaasiaseiklus "The Witcher". Et kõik toimuv ajaliselt paika saada vajas küll parasjagu seedimist, aga lugu oli üsna hea ja erines piisavalt geneerilisest angloameerika toodangust. Kui veel fantaasiast, siis "The Game of Thrones" tõmbas kiirustades oma otsad kokku, seda aga nii, et keegi vist väga rahule ei jäänud. Tea, kas tegijadki. Igatahes muutis finaal kogu sarja kuidagi kahvatuks ja kuigi asi ju lõppes, jäi tunne, nagu oleks midagi olulist ikkagi puudu jäänud. Mida, kuulen ehk kunagi neilt, kes veel seni ilmumata raamatud läbi loevad.
Aasta telesündmus oli aga kahtlemata Damon Lindelofi HBO-le tehtud "Watchmen". Alan Moore'i ja Dave Gibbonsi graafiline romaan on angloameerika koomiksi klassika, sellest tehtud film ka hea, kuigi mõne maitse jaoks liigagi koomiksi moodi. Visuaalselt pani see siiski asjad nii paika, et uus telesari toimib jätkuna nii raamatule kui filmile. Igatahes oli see rassismiteemadest tõukuv lugu täiesti algmaterjali vääriline, tegeldes uute teemade ja tegelastega, unustamata samas ka vana. Koomiksi poolel on DC püüdnud korduvalt "Watchmeni" eel- ja järjelugusid teha, aga see telesari on ilmselgelt neist kõigist üle.
Nüüd mõned märkimist väärt filmid 2019. aastast:
Green Book - lugu rahvaste ja rasside ja sättumuste sõprusest;
The Favourite - lugu kuninganna ja teenijanna sõprusest;
Stan & Ollie - lugu kahe vananeva koomiku sõprusest;
Kapten Morten lollide laeval - eesti multikas;
Dragged Across Concrete - Mel Gibson on jälle politseinik;
Shazam! - DC Comics teeb natuke nalja;
Humorist / Юморист - lugu nõukogude estraadikoomikust;
Le Mans ´66 - Ford arvab, et teeb parema auto kui Ferrari;
The Dead Don't Die - Jim Jarmusch ja zombied;
Scary Stories to Tell in the Dark - õudukas jubedast raamatust;
Official Secrets - kontoriluurajast saab vilepuhuja;
Vanamehe film - eesti multikas;
ja
1917 - tükike Esimest Maailmasõda;
Ning nüüd kõige meeldejäävamad filmid aastast 2019:
Alustan siis filmiga, millest ei saa sel aastal ei üle ega ümber. Lõuna-Korea lavastaja Bong Joon-Ho on oma rumalate rikkurite villas salajast parasiidielu elavast perest pajatava kummalise filmilooga saavutanud rohkem kui keegi oskas ette arvata. Personaalselt sama filmiga võidetud neli Oscarit olevat üldse filmitegijate seas esmakordne saavutus, veelgi tähelepanuväärsem, et esimest korda sai seesama välismaa film ka aasta parima filmi tiitli. Lisaks Cannes'i Palmioks ja kõik muud auhinnad, selge see, et tegu tähelepanuväärse kinotükiga. Mul endal võttis küll filmielamust hulga väiksemaks väga ebamugav Sõpruse kino saal, kus tiitritega filmi on lihtsalt ü-li-malt ebamugav vaadata. See muidugi polnud "Parasiidi" viga. Samas, Joon-Ho prantsuse koomiksil põhinev "Snowpiercer" oli minu jaoks siiski hulga huvitavam film.
Iga Laika Stuudio uus nukufilm on sündmus, seda juba nende esimesest, Neil Gaimani raamatul põhinevast "Coraline'ist" alates. Filme on nüüdseks valminud viis, kahjuks ei saa öelda, et iga järgmine eelmisest parem või põnevam oleks. Uus lumeinimeselugu "Missing Link" võitis küll Golden Globe'i, aga näiteks Eestis ta kinolinale ei jõudnudki. Mis on tegelikult arusaadav, sest kuigi see meenutab sisult vanu häid Jules Verne'i seiklusi, pole siin kummalisel kombel ühtegi tegelaskuju, kellele väga kaasa elada sooviks. Ega ka sellist, kellega mänguasjapoodides raha teha saaks, mis ju ka oluline. Visuaalselt ja tehniliselt on see film muidugi oma ala absoluutne tipp. Digitaalsete lisandustega nukufilm on tegelikult juba nii täiuslik, et tekib küsimus - milleks üldse nukud? Kas poleks palju lihtsam kõik see arvutis ära teha, sest tulemuses ei pruugi mingit vahet olla. Lõpuks on hea lugu see, mis teeb hea filmi.
Ega neid filmitriloogiaid, mis on ühtlaselt tugevad väga palju polegi. Ühe sümpaatseima filmistaari Keanu Reevesi ultravägivaldne saaga on tulevikus ilmselt pikemgi kui kolm filmi. Mis ju tore, sest teises filmis igavaks kippunud märul läks kolmandas sellise hooga edasi, et vaata ja imetle. Sest kõik see nägi ühtlasi ülimalt ilus välja.
Taron Egerton on mänginud nii totakat suusahüppurit kui agulipoisist salaagenti. Tuleb välja, et ta oskab ka laulda ja saab nii isegi Elton Johni rolliga hakkama. Teatraalsete muusikanumbritega pikitud eluloofilmi lavastas näitlejana tuntud Dexter Fletcher, sama mees, kes kutsuti lappima ka Freddy Mercury eluloofilmi. Kui nüüd neid kahte omavahel võrrelda, siis The Queeni lugu püüdis välja näha realistlik, sõitis aga samas faktidest üsna ükskõikselt üle. Elton Johni film oligi pigem puhas teatraalne muusikal, mõjudes sel viisil isegi ausamalt ja sümpaatsemalt. Samas, ega ta erilisi emotsioone ju ei äratanud, pigem oli selline põgus selgitus, kuidas ikkagi ühest matsipere pontsakast poisist, nimega Reginald Kenneth Dwight, kellel tohutu muusikaline anne, kes aga muus mõttes ju üdini maitsetu mees, ikkagi see üleilmne superstaar sai.
2019 oli "Väikestes naistes" ühte peaosa mänginud Florence Pugh' jaoks väga edukas aasta. Siin filmis on tema rolliks Dani, kes peale peretragöödiat sõidab tudengist poiss-sõbraga Rootsi, kus too tahab antropoloogina uurida kohalikku kummalist ja suletud paganlikku ususekti. Elu seal tundub käivat oma arhailiste reeglite järgi. Esmapilgul on kõik ilus, valge ja lilleline, siis aga kisuvad asjad aina kummalisemaks. Sõbralikult vastu võetud kauged külalised saavad osaks kohalikust elukorraldusest, kusjuures seda moel, mida nad ise ilmselt soovinud poleks... Ma ei tea, mida arvavad sellest hoopis Ungaris üles võetud filmist rootslased, turismi edendama see "The Wicker Mani" järeltulija küll ei kõlba. Vaataja naha alla poeb aga küll.
Dokumentaalfilmi sattumine aasta meeldejäävamate filmide hulka on minu puhul väga haruldane, kodumaise sattumine seda enam. Kinoteatri "elukutselise teatrikülastaja" eksperiment, kus palgati aastaks inimene valge lehena kõiki 2018. aasta etendusi vaatama ja neist netiarvustusi kirjutama, võiks olla asi, mis on huvitav ainult paadunud teatraalidele ja jätaks kõik teised külmaks. Marta Pulga dokumentaalfilm, kus peaosas algselt väga teatrikauge, vene perest pärit valgalanna Alissija-Elisabet, ei olegi teatrist, see kõik on lihtsalt taust ja dekoratsioon. See on hoopis suurepärane lugu sellest, kuidas üks suur juhus võib ühe noore ja loomingulise inimese elu kardinaalselt muuta. Ja, kes teab, võib-olla ka sõna otseses mõttes päästa.
Edukas krimikirjanik sureb oma 85. sünnipäevapeo järgsel ööl. Kuidas, pole päris selge, aga surnud ta on ja kuna mängus on nii mõndagi, on ka kogu sugulastest kaarnakari vägagi kahtlane. Kõigil neil on motiiv, et rikkast vanamehest lahti saada. Aga, oli see üldse mõrv, äkki hoopis õnnetus? Või ikkagi enesetapp? Ja kui, siis kes on mõrvar? Rian Johnsoni väga heas mõttes vanamoeline ja klassikaline krimifilm on oma musta huumori, täpse montaaži ning suurepäraselt kirjutatud ja ette kantud näitlejatöödega üks viimaste aastate parimaid. Ei mingit kahtlust.
Kui Disney masinavärki integreeritud Marvel on suutnud oma koomiksifilmidest teha massiivse ja hästiõlitatud rahamasina, on DC Comics oma filmidega pigem suures hädas. Seetõttu oligi keeruline midagi arvata kui selgus, et tulekul on Todd Phillipsi film Batmani põhivaenlasest Jokkerist, peaosas kinomaailma kummaline kuju Joaquin Phoenix. Kinos sai selgeks, et tegu väga tõsise looga, kus koomiks ainult algtõukeks ja ühtlasi üsna ebaoluline taustateave. Film ise pajatab lihtsalt loo mehest, kellele saatus sedavõrd kehvad kaardid kätte jaganud, et tal pole ei inimestelt ega ühiskonnalt mitte midagi head oodata. Ja nii ta siis asubki tegema oma tegusid, et oma armetus elus natukenegi rahuldust leida. Teades, et maailm on täis ebastabiilseid tüüpe, kes nähtut õppefilmina võtta võivad, tekikis kinos päris tõsine ohutunne — on ju seda varemgi juhtunud. Õnneks läks kõik siiski rahulikult ja filmist sai kõigi aegade edukaim R-reitinguga film, mis teenis kinodes üle miljardi dollari.
Quentin Tarantino on oma filmides korduvalt harrastanud ajaloo ümberkirjutamist, parandades inimkonna tehtud vigu, muutes inimsaatusi ja näidates, kuidas oleks asjade käik kõigi jaoks hoopis parem olnud. Nii ka siin, tema üheksandas filmis. 1969 toimus Hollywoodis väga šokeeriv ja siiani kuulus kuritöö, mis on kõigile teada ja mille vari ripub ähvardavalt algusest peale kogu filmi kohal. Kuigi tegelikult nädatakse meile suures osas hoopis fiktiivse veteran-näitleja Rick Daltoni (Leonardo DiCaprio) ja tema kaskadööri/autojuhi/assistendi Cliff Boothi (Brad Pitt) püüdlusi hääbuv karjäär tõusuteele keerata. Tarantino on poolsajandi taguse Los Angelesi linna kõigis oma detailides väga kenasti ellu äratanud, põimides väljamõeldud tegelasi ja olukordi päriselt toimunuga. Film pakub vaatajale kindlasti seda rohkem, mida paremini ta kõige sellega kursis on. Tarantino tähelepanuväärsem trikk siin ongi väga osav vaataja ootuste ja ohutundega mängimine. Polegi vist varem midagi seesugust kinos kogenud.
Vägivaldsed õudukad pole tavaliselt minu teema, see on aga tiba teistsugune film. See on samapalju must komöödia, kus räme vägivald ei püüagi vist vaatajat šokeerida, pigem mõjub kõik see kuidagi humoorikalt. Lugu ju lihtne - lauamängu-impeeriumi pärijaga abiellunud Grace on sunnitud osalema mängus, mida korraldatakse alati ku perekonda uus liige lisandumas. Mäng, mida mängida, selgub loosiga ja nagu selgub, on selle otsustajaks saatanlikud jõud, mis kunagi perekonna rikkusele aluse panid. Seekord siis tuleb mängida peitust, kus kogu pere mööda mõisahoonet pruuti taga otsib... Ei kõla just originaalselt, aga see film on päris vaimukalt tehtud ja vaatamist väärt, isegi pikkus on ideaalne - 95 minutit.
Britid said oma BREXIT-i kätte ja asuvad nüüd innukalt oma impeeriumi kadunud hiilgust taastama. Alustades Poolas trükitud uutest sinistest passidest... Seesama kadunud hiilgus, või, siiski, pigem sellest tõukuv fantaasiamaailm on magnetiks inimestele üle maailma, olles nii romaanides kui telesarjades paljudele midagi täiesti vastupandamatut. Ja tuleb tõdeda, et "Downton Abbey" on üks päris osavalt kirjutatud seriaal, mille tegelaskujude kinoekraanile toomine samuti suures osas õnnestunud. Isiklikult sain just kinos lõpuks teada, kuidas ikkagi kõik need tohutud muruväljakud nii siledaks saadi... Julgen ka arvata, et kuigi otsad tõmmati kokku, ei jää see viimaseks härrasrahvaga kohtumiseks. Suure sõjani on veel veidi aega.
Gunnm on Yukito Kishiro üle ilma tuntud mangaseriaal, millest kunagi tehti ka anime nimega "Battle Angel". Üks sarja mõjukaid fänne on ka James Cameron, kes, olles ise "Avataridega" ametis, võttis ette ja tegi sellest Hollywoodi ulmeseikuse, kutsudes lavastajaks oma sõbra Robert Rodriguezi. Tulemuseks on tipptasemel visuaaliaga film, mis tuleb oma detailides siit-sealt kuidagi tuttav ette, aga mis tervikuna on siiski piisavalt õnnestunud, et see lugu võiks kinoekraanil tulevikuski jätkuda. Ka osalised on head, sealhulgas on peategelane, suurte anime-silmadega võitlusrobot Alita, tänu Rosa Salazari näitlejatööle üks väga väheseid tõeliselt häid digitaaltegelasi.
Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul anti filmide tegemiseks tavalisest rohkem raha. Nii sündis näiteks "Seltsimees laps", aga ka projekti suur lõpufilm "Tõde ja õigus". Eestlase seisukohast ongi kindlasti tegu aasta 2019 kõige olulisema filmiga. A. H. Tammsaare romaaniklassika ekraniseering oli Tanel Toomi esimene täispikk film, seda nii stsenaristi kui lavastajana. Eks me kõik oleme pidanud koolis Tammsaaret ja teisi klassikuid lugema, sunniviisil ja liiga noorelt, mistõttu on kogu see Vargamäe värk ja vägikaikaveod jäänud üsna häguseks ja kaugeks, seostudes pigem paari üldrahvaliku käibefraasi ja kunagise 25-kroonise rahatähega. Toomi suurim saavutus ongi see, et korralikule loole ja Eesti oludes erakordselt töömahukale visuaaliale lisaks tõi ta ekraanile täiesti elusad inimesed ja muutis nii selle tüviteksti ka päriselt eestlaste eri põlvkondadele arusaadavaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar