Seitse kuud on sellest aastast läbi. Mõtlesin, et paneks äkki kirja oma senised animatsioonielamused ja -ennustused, eks siis aastavahetusel, kui taas aeg edetabel koostada, saab näha, kas kõik ka pikemas perspektiivis vett pidas.
Igatahes on 2012 olnud täispikkade filmide osas päris hea aasta. Kõiki kinno jõudnud filme pole ma näinud ja ilmselt ei vaata ka, aga pikemaks meeldejäävaid asju on moel või teisel nähtud asjade seas olnud ikka üsna mitu.
Esmalt mainin ära "Mad Monster Party", mis pärit juba aastast 1967, millest aga mina kuni viimase ajani vist kuulnudki polnud. Muusikaga pikitud film on kahtlemata kultusklassika ja olevat näiteks ka Tim Burtonit tugevalt mõjutanud. Loogiline ka, eks me kõik ole oma lapsepõlve produktid. Samas on ta igas mõttes ikka üsna totter multikas, fragmentaarne, laulud on totakad, naljad üsna tihti keelepõhised, aga samas läbipaistvalt loosse sisse punnitatud. Lisaks toob üsna tahumatu animatsioon üheselt meelde vanad Tallinnfilmi nukufilmid - samasugune hüplev ja oskamatu liikumine, samasugused koledalt kujundatud nukud. Samas, vaeva on siin nähtud kõvasti ja igasugu trikkidega pole ka kokku hoitud (nahkhiired, Nähtamatu Mees jne). Kokkuvõttes - päris veider elamus, aga harituse mõttes ilmselt möödapääsmatu.
Aga nüüd uued filmid. Prantslaste "Une vie de chat - A Cat in Paris" on väga stiilne joonisfilm, selliseid näeb harva. Teema pole ka just ameerikalikult ninnunännune. "A Monster in Paris" on sealtsamast pärit arvutifilm, mis ka täitsa vaadatav, kuigi takkajärgi on seal kummalisi sarnasusi Aardmani piraadifilmiga.
"Chico and Rita" on alternatiivsem asi Kuuba saarest ja selle muusikutest pöördelistel aegadel, mis paneb kohati isegi unustama, et tegu animafilmiga. Esmapilgul robustne stiil võib mõjuda primitiivsena ja huvivähendajana, aga selline müüri-maalingu moodi joonis sobib tegelikult looga väga hästi. Ja ma võin kinnitada, et sellisel moel stiliseeritud inimesi on tegelikult ilmselt väga raske animeerides tüübis hoida, olgu või tegu rotoskoobiga.
Disney "Lion King 3D" oli suurel ekraanil ilus, Shreki järg "Puss in Boots" tegelikult mõttetu turd, millel puudus igasugune loogiline stsenaarium. Miks selline film kokku käkerdati... eks ikka raha pärast.
Jaapani anime on viimastel aegadel kuidagi väga kõrvale jäänud, polegi enam peale sarja "Eden of the East" ühtegi vaadanud. Täipikkadega sama lugu. Seetõttu oli väga meeldiv üllatus, kui Studio Ghibli uus "The Secret World Of Arrietty" osutus hoopis paremaks kui ootasin ja ka üldpildis üsna eripäraseks oma kibemagusa lõpu ja kadunud paremate aegade melanhooliaga. "Children Who Chase Lost Voices" on teine äsjavaadatud anime, mis ka ikka kohe üsna meeldis. Jaapanlased oskavad omapäraseid fantaasiamaailmu luua, isegi kui need pannakse kokku laenatud elementidest. Ameeriklastel oleks selles osas nagu mingi ajublokeering peal.
Olen korduvalt maininud, et minu jaoks on animatsiooni kõrgeim vorm nukufilm. Selle tegijad on üliinimesed, kellele erinevalt joonistajatest ja pikseli-nihutajatest ei andesta nende looming ühtegi vale liigutust. Uskumatu, millega tänapäeva nukufilmistuudiod on võimelised hakkama saama...
3. augusti õhtul leidsin ootamatult Selveri alest Aardmani kevadise filmi "The Pirates! Band of Misfits" siniketta, mis mul nägemata ning mille DVD/Blu Ray ilmumiseni USA-s ja UK-s aega veel terve kuu. Tegu oli ühe mu aasta oodatuma filmiga, samas pean nüüd takkajärgi ütlema, et olen natuke pettunud. Dekoratsioonid ja detailid on ju küll väga humoorikad ja muljetavaldavad, samas pole ma kindel, kas see lugu ikka oli kogu seda suurt ja rebestavat tööd väärt... Midagi uut siin tegelikult polnud, "Libajänese needus" oli ja tundub, et ka jääb Aardmani Stuudio parimaks pikaks filmiks. Kahtlustan, et ma ootan neilt mingit stiilimuutust, sest Nick Parki käekiri igas viimases kui filmis hakkab vaikselt ära tüütama. Ka on mul tunne, et tegelikult ei ole nende animatsioon puht tehniliselt nii tasemel kui Ameerika kolleegide oma...
Eelmainitud plaadiostuga poeskäik toimus vahetult peale kinoretke, kus vaatasin inglise keeles ära Pixari tänavuse filmi "Brave", seegi üks aasta oodatumaid. Pixari juures häirib mind nende ususektlik välisilme, kus kõik inimesed messias Lasseteri eeskujul kirevaid havaisärke kannavad ja justkui suhkrulaksu all ülevoolavalt rõõmsana mööda oma superluks-stuudiohoonet tõukerattal ringi kargavad. Filmid on neil ka pöörasele edule vaatamata üsna hitt-and-miss, "Autode" kirutud jätkuosa pole ma näinud, aga varasemate filmide seast leiab nii mõnegi, mis on väga üle hinnatud. "Bug's Life" on muidugi see kõige mõttetum film, aga ka näiteks "Monsters, Inc." on tegelikult väga rahastamise lõhnaga lugu, kus gootilike kollide asemel (keda võib veel kontseptuaaljoonistel näha) möllavad ringi mingid neoonvärvides vanniloomad.
Aga "Brave" on hea. See on ikka väga-väga ilus film juba vaadata, uskumatu, mida 3D võlurid valguseks ja materjaliks kokku arvutada oskavad. Päris 10/10 film see siiski pole - peale esimest tundi kiskus asi kuidagi igavapoolseks ja kui madinaks läks, oli mäsu nii kiire ja tihe, et enamus nalju ja detaile jäi lihtsalt teadvustamata. Aga igatahes on see üks väheseid filme, mis tõepoolest on kinosaali ruumilist pilti ja ebamugavaid prille väärt, teistest meenuvad muidugi "Avatar" ja kohe kindlasti ka "Hugo". Filmi eeskavaks olev "La Luna" on ka väga nunnu film. Järgmisel õhtul kuulsin bussis, kuidas väike plika seda mingile naisterahvale väga hästi ümber jutustas... :)
Selle aasta seni parim animafilm on aga ilma kahtlusteta "ParaNorman" ja tundub, et nii see ka jääb. Nägin seda filmi, mis USA-s linastub augusti keskel, juba 2. juulil, mil kesksuvisele läbivaatusele CCP-sse ilmus kohale... ainult neli inimest. See läbivaatus oli muidugi tõeline ime, sest nagu mulle teatas üks filmi kallal töötanud netituttav, näidatakse neile kui tegijatele filmi alles nädal enne esilinastust... :)
Kes tuttav Neil Gaimani raamatul "Coraline" põhineva Laika stuudio eelmise pika multikaga, teab, et on, mida oodata. Laika on tõepoolest oma ala maailma tipp, nende käsitööoskus nukkude ja dekoratsioonide loomisel on võimas ja nende animaatorite oskus nukke liikuma panna on minu tagasihoidliku seisukoha järgi tegelikult ületamatu.
"ParaNorman" on lugu vaime nägevast poisist, kes peab oma kodulinna päästma ähvardavast nõianeeduse täitumisest, millega kaasnevad elustunud zombied ja kardetavasti veel midagi palju hullemat. Mida vähem filmist ette teada, seda parem, aga samas ei tasu ka treilereid väga peljata - need on seekord üsna osavalt tehtud. Ühte väga olulist tegelast näiteks pole isegi vilksatamas, korraks on tema nukke näha ainult ühes making-of klipis, mida stuudio on üsna mitmeid netti lükanud. Juba on ilmunud ka filmi artbook, mida Amazon ka jõudu mööda posti pistab. Ehk on varsti otsaga Eestis...
"ParaNormani" visuaalne väljanägemine on üldse väga huvitav. 3D-printerite kasutamine on täiesti omaette teema, aga muidu ka - kahtlustan, et seal filmis pole mitte ühtegi täisnurka! Animatsioon on uskumatult ilmekas ja täpne, kaameratöö ja valgusrežii on pigem tavalise mängufilmi kui multika oma. Kasvõi väike detail - see, kuidas valgus läbi tegelaste kõrvade kumab, on tõeliselt ilus.
Mnjah, mul on tunne, et aasta parim animafilm on nähtud. Ainus, mis seda kohta teoreetiliselt võiks veel ohustada, on Tim Burtoni "Frankenweenie". Ma tean juba ette, et mulle see film meeldib (nägin Pariisis oma silmaga ka mõningate tegelaskujude nukke), aga ikkagi on mul tunne, et selle puhul saab olema tegemist vana tuttava Burtoniga. Ehk siis - erilisi üllatusi pole oodata, lihtsalt vanad tuttavad detailid on uut moodi ritta laotud. Mitte, et see halb oleks, esikolmikusse mahuks "Frankenweenie" ka ilma enneolematu originaalsuseta, kui vaid lugu ise vett peab ja päris tuim tümikas pole. Burtoni kunagine Disneyle tehtud mustvalge lühifilm, millel see animatsioon põhineb, on ju küll hea, nägin seda omal ajal "TNBC" DVD lisamaterjalides.
Aga mis siis veel tulemas? Disney "Wreck-It Ralph" tundub treilerite põhjal päris huvitav, eriti filmi kohta, mis ilmus minu vaatevälja täiesti ootamatult. Ilmselt leiab sealt iga aastaid arvuti taga veetnud isik veidi arvutimängu-nostalgiat. DreamWorksi "Rise of the Guardians" tundub treilerite põhjal ilus, aga igas (loe: halvas) mõttes klišeedest kubisev asi, mis pakub heal juhul huvi lõputiitrite alguseni. Või tegelikult äkki just siis, sest lõputiitrid on animafilmides omaette visuaalne mäng. Tundub igatahes üsna mage lugu, mis võtab taas kord riiulist selle miljoneid kordi läbiväntsutatud headuse ja kurjuse jõudude ülemaailmse võimuvõitluse klišee ja püüab sellel poolteist tundi ringi ratsutada, jõuluvana müts peas. Ei mina saa aru, mis neil mustadel jõududel alati häda on, et nad rahus chillida ei saa.
Ja viimaks Sony "Hotel Transylvania". See meenutab kaudselt alul jutuks olnud kollipidu, ainult uuel ja muudetud kujul. Peaosas teeb häält edukate rämpsfilmide meister Adam Sandler, mis ei tekita just usaldust, ka ei ole filmi stilistika ja render just parimal tasemel. Aga, savi tegelikult, sest häid filme on niigi palju vaadata. Ja, nagu öeldakse - optimistil on võimatu olla meeldivalt üllatunud. Olgem siis pessimistid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar