Ootamatu sünnakink

Peale ilusat ja korralikku, aga kohati üsna šokeerivat Hiina sõjadraamat "The Flowers of War" (kus peaosas Christian Bale ja paar väga kena hiinlannat - Ni Ni ja Xinyi Zhang) kutsus Lauri mu üles tema ja Timo tööruumi ning ulatas sünnipäeva puhul väikese nosu kolme animatsiooniteemalise vidinaga. Aitähh! Püüan siis edaspidi kõiki tuttavaid antud filmi voorustes veenda... :)

Muuseas, nii "ParaNorman" kui "Frankenweenie" tulevad meie kinno ainult originaalkeelsena. Mis ju hea!

Nukitsamees

Hiljaaegu mittetulundusühinguna asutatud Eesti Koomiksiselts (esialgu põhiliselt selleks, et Soome aktivistidel oleks Eesti poolel kellegagi asju ajada) kuulutas Jaanipäeva paiku välja Eesti filmi 100. aastapäevaga seotud ettevõtmise

Eesti Film Koomiksina.

Lähemalt saab sellest lugeda siit ja põhjalikumalt Facebooki grupis Eesti Koomiks. Lühidalt on tegu koomiksivormis leheküljepikkuste filmiadaptsioonidega, millel sisuline või kasvõi ainult inspireeriv side mõne saja aasta jooksul loodud kodumaise filmiga. Esimene tähtaeg oma lugude esitamiseks on 30. august 2012. Täiesti juhuslikult on see minu sünnipäev... :)

On minulgi mitmeid ideid; esimene, mis tegelikult ülbelt vahele trügis ja esimesena vormistatud sai, on "Nukitsamees".

Joonistasin Sildre valguslaual hunnikust visanditest kokku enam-vähem toimiva koomiksilehekülje...

Sama asi kolmel eri moel - 1) leheküjevisand; 2) skännitud, arvutis nihutatud ja seejärel kolmes osas prinditud ning A3-ks kokkuliimitud lehekülg (mil pildialaks nõutud 25,5 x 39 cm) ja 3) Cansoni koomiksipaberile kontuuritud "originaal":

Ja lõpuks arvutis valmis tehtud koomiks, kus hulk detaile hiljem siiski veel eraldi üle joonistatud.

"Hukkunud Alpinisti" hotell

Järgmisel nädalal toimub Tartus kultusfilmi ""Hukkunud Alpinisti" hotell" teemaline konverents. Peetakse igasugu loenguid ja vestlusringe ning tehakse isegi T-särk.

Löö või maha, nii film ise oma teemalt ja meeleolult kui peategelane on ikka väga sarnased "Blade Runneriga", mis ju tiba uuem film...

Mary Blair

Mary Blair (1911 - 1978) on animatsiooni alal äärmiselt oluline kunstnik. Ta oli üks esimesi tähtsaid naisi Disney stuudios, kelle stiili ja loomingut kasutati nii lõbustusparkide visuaalias kui ka mitmes pikas ja lühikeses animafilmis, sealhulgas klassikalistes kinotükkides "Alice Imedemaal" ja "Tuhkatriinu".

Lisaks tegi ta muidugi mitut muudki asja, sealhulgas illustreeris "Little Golden Books"-sarja kuuluvaid pisikesi klassikalisi lasteraamatuid. Neid raamatud aga ei ole just igal sammul saada, samuti on haruldused tema elulooraamat ja hiljutise Jaapani näituse kataloog. Augustis 2012 ilmus lõpuks mõistliku hinnaga ja suuremas formaadis (23cm x 27,5 cm) kogumik "Mary Blair Treasury of Golden Books" just selle sarja lugudega. John Canemakeri sissejuhatusest võib aru saada, et ta ei teinudki just palju raamatuid, lisaks mõnele Disney kaanepildile kõigest viis ja need ongi nüüs selles 146-leheküljelises raamatus olemas. On see nii, ma ei tea, aga igatahes on raamatud siin kogumikus järgmised: Baby's House, I Can Fly, The Golden Book of Little Verses, The Up and Down Book ja seitsmepeatükiline The New Golden Song Book, milles illustreeritud laulud ühes nootidega.

Olen ise jõudnud järeldusele, et joonistades algab kõik sheipidest ja kui need pole paigas, ei tule nagunii midagi välja. (Jah, leiutasin tõepoolest jalgratta!). Selles mõttes on Mary Blairi piltide lehitsemine tõeline nauding oma vormide ja värvide pillerkaarega - mida rohkem süvened ja vaatad, seda suuremasse vaimustusse satud. Tõeliselt inspireeriv kunstnik ja tõeliselt inspireeriv raamat!

Sergio Toppi (11. okt 1932 - 21. aug 2012)

21. augustil lahkus siitilmast itaalia koomiksi suurkuju Sergio Toppi (11. oktoober 1932 - 21. august 2012). Jah, taaskord näide sellest, kuidas eri maade koomiksikultuurid võivad võrdlemisi isoleeritult areneda, sest ega Toppi raamatuid ei ole näiteks inglise või soome keelde eriti tõlgitudki. Samas on ta üsna mõjukas tegija, kelle joont võib tajuda nii mõnegi angloameerika autori stiilis ja joones. Ja mitte ainult tajuda, Toppit nimetatakse oma lemmikute ja mõjutajate seas võrdlemisi tihti.

Olen mõnda ta koomiksit näinud ja ega ma väga kindel ei olegi, et nad mulle meeldivad - liigagi radikaalseks ja lennukaks kipuvad ta layoudid. Samas on tal kahtlemata ülišeff joon, tekstuurid ja kompositsioonitaju, mistõttu tema pildikogumikud kirjastusel Mosquito on tõelised maiuspalad. Üks raamat, mis mul on, sisaldab näiteks kõikvõimalikke (naistega garneeritud) sõjardeid konkistadooridest samuraide ja Punase Parunini, teine jälle kuhjade kaupa Metsiku Lääne temaatikat. Kõik see on teostatud uskumatutes kompositsioonides sule ja värvidega.

2012 jääb igatahes meelde päris mitme koomiksi- ja filmiala suurkuju lahkumisega...

Paranorman

Portlandi Laika Studio esimene täispikk film oli Neil Gaimani lastelool põhinev "Coraline", mis ju siiani üks parimaid Ameerika animafilme. Ka stuudio teine väljalase, sellesuvine "ParaNorman" (mida mul õnnestus juba juuli alguspäevil näha) on nukufilm, mis ei jää oma eelkäijale ühestki otsast alla, vaat et on veel paremgi. Eriti muidugi kui vaataja juhtub olema vähegi horrorfänn, sel juhul leiab ta siit küll igal sammul pisikesi visuaalseid maiuspalasid. Ja kui vaataja on peategelane Normani kombel ka ise tiba autsaider, siis on asi veel toredam.

Tehnilises mõttes on nukufilm oluliselt keerulisem asi teha kui joonis- või arvutifilm, see formaat lihtsalt nõuab ülimat täpsust ega andesta tegijale ühtegi vääratust. Loomulikult on tänapäeval filmilindi asemel kõvaketas ning arvutid on mitmel moel abiks ka visuaalia loomisel ja modifitseerimisel (näiteks kustutatakse kahte näopoolt eraldav pragu) kuid siiski on nukufilm suures osas oma ala ülimalt hästi tundvate inimeste imetlusväärne käsitöö.

"ParaNormani" artbook annab kogu seesuguse filmi tegemisest päris hea ülevaate, raamatu sisu ongi liigendatud just tööetappide kaupa. Lisaks kontsept-joonistele on siin ka palju fotosid, mis loomulik, sest tegemist ruumiliste tegelaste ja paikadega. Korraliku ülevaade saab näiteks nukkude valmistamisest savimakettidest, karkassidest, vormidest ja mehaanikast kuni revolutsioonilise värvilise 3D-printeritega näofaaside valmistamiseni välja.

Julgen ennustada, et kui aasta 2012 läbi, siis on just "ParaNorman" minu jaoks aasta parim animafilm. Kuigi raamat väldib osavalt nii sõnas kui pildis filmi ühte olulist tegelaskuju ja niiviisi pole tegu päris ammendava ülevaatega ei loo sisust ega tegelastest, on see üks üsna korralik asi, mis eriti huvitav muidugi veel siis kui ka ise veidi pop-skulptuuriga tegeleda.

Brave

Pixari "Brave", muinaslugu punapäisest šoti printsessist Meridast, on visuaalselt väga ilus vaatemäng ja ausalt öeldes koos Laika filmidega üks väheseid, mille puhul ebamugavad 3D pillid kinos ennast õigustavad. Sisu läheb peale esimest tundi küll väheke venivaks, aga ikkagi on tegu ühe lähiaegade parima animafilmiga.

Filmi tegemisest pajatav raamat on ka päris hea. Pluss on see, et siin ei ole vist üldse filmikaadreid, kogu pildimaterjal on tööperioodist pärit. Mõnes Pixari raamatus kipuvad domineerima color scriptid ja täiesti õhust tõmmatud ideekollaažid, siin aga on kõigil piltidel "jalad maas" ja siht selge juba esimestest alates, ja esimesed pildid pärinevad juba aastast 2004. Muuseas, üks filmi režissööre on Steve Purcell, koomiksi (ja nii ka kunagise arvutimängu) "Sam & Max" autor. Siin raamatus on ka tema joonistusi, aga ka näiteks Mike Mignola lossi-, onni- ja vanamehekavandeid aastast 2006. Filmi peakunstnik oli Steve Pilcher, kelle joonistused on ka tõepoolest väga ilusad, olgu nad tehtud pliiatsi või värvidega.

Ühesõnaga - tegu on huvitavalt kirjutatud ja kvaliteetselt illustreeritud raamatuga, mis pajatab ühe aasta parima animafilmi saamisloo ja on minu kogemuste kohaselt arvutimultikate artbookide seas üks huvitavamaid. (Keda lähemalt huvitab,siis Parka arvustus on siin.)

Kole ilus Edgar Valter

Mõni raamat on lihtsalt kehastunud ebaõnnestumine. Eelmisel aastal anti välja heal paberil ja kõvas köites Edgar Valteri pildikogumik "Karikatuurid läbi aegade". Mina seda ei ostnud ja ei osta ka. Miks? Sest see raamat on mulle täiesti vastuvõtmatu - sisu ja vorm on lihtsalt tõsises vastuolus.

Esiteks - ma ei saa aru, miks see raamat peab nii neetult morbiidne välja nägema? Imelik süsimust kaas, millel negatiivi keeratud Valteri autosarž, mis sel moel meenutab pigem mingit arusaamatut konna moodi asja. Et asi veel segasem oleks, on sellele selga lajatatud ka hõbedane signatuur. Kokku üks täielik segapudru, mis näeb välja nagu mingi Gulagis hukkunute nimekiri.

Ja siis sisu... Nagu ütlesin, olen seda ainult poes lehitsenud. Ma ei tea, minu jaoks on ka selle raamatu sees suur sisu ja vormi ebakõla. Valitud on väga hea paber, aga Valteri rääbakate karikatuuride jaoks tundub see kuidagi kohatu, pigem rõhutades, et sisu jääb neis reeglina vormist tugevalt maha, tuues nii esile kogu raamatu tegeliku hõreduse. Seejuures on mul tunne, et mõni karikatuur ei ole siin sugugi kvaliteetsemalt ja detailsemalt trükitud kui minu enda vanast kehvast katkeva joonega "Pikrist" tehtud skänn välja annaks... Ja ega neid pilte siin raamatus nii palju polegi. Mina igatahes oleks oodanud, et ilmub mingi tõeliselt massiivne kogumik, milles pilte rohkem kui tema pisikestes raamatutes ja minu enda "Pikri" väljalõigetest tehtud antiikses klades kokku. Aga ei ole ju.

Kokku jääb selle raamatu lehitsemisest mingi kummaline, karvane ja kahtlane tunne. Nagu öeldud, ostma ma sellist raamatut küll ei hakka, hind ei olnud ka just eriti realistlik, kui õigesti mäletan. Ja kui juba mina ei osta, kes siis?... Ja üldse - kus on hoopis Valteri memuaaride teine ja kolmas köide? Kas see projekt on lõplikult masu-surma surnud?

Selle kõige kõrval on Valteri vanad karikatuurikogumikud hoopis mõnusamad asjad. Ausalt öeldes ei julgegi ma öelda, et ta oleks eesti tippkarikaturist - meisterliku joonistusega ei kaasne just sageli teravmeelset sisu, selles mõttes on Priit Pärn, Heiki Ernits ja Hillar Mets ikka kõvasti üle. Aga sellele vaatamata saab tema joonistusi ja nende vormikatsetusi alati lihtsalt nautida. Ja üldiselt võttes on Edgar Valter ikkagi ilmselt kõige mõjukam eesti kunstnik üldse, mitte keegi ei ole oma loominguga pakkunud põlvkondadele eesti lastele (see tähendab: eestlastele) sedavõrd palju ilusaid hetki.

Muuseas, Valteril oli komme oma asju korduvalt üle joonistada, "Naksitrallide" raamatute juures paistis see juba pisipõnnile silma. Uuem versioon ei pruukinud seejuures olla parem, "Suur maalritöö" on sellest hea näide. Allpool on näiteks näha kaks varianti ühest ja samast karikatuurist, millel moodne Twiggy-laadne Punamütsike ja hundinahk, üks aastast 1964, teine aastast 1981. Nii mõnegi tema naljapildi võib "Pikritest" või raamatutest erinevana leida, 1964. aasta raamatus on juba näiteks mitmeid tulevasi jahikoer Ramsese asju oma embrüonaalsel kujul olemas. Nojah, ja selle Ramsese joonistas ta ju ka hiljem värviliseks...

Retroreklaamid

Vanad reklaamid on palju huvitavamad kui tänapäevased. Taschenil on üks päris hea sari, milles ilmunud mitu 20. sajandi reklaampiltide kogumikku, ühel teemaks autod, teisel mood, kolmandal reisimine, ehk on mõni veel. See, kuidas nii eluolu kui kombed, tavad ja juba lihtsalt lihtinimese maitse on muutunud, saab neist raamatutest päris hästi selgeks. Tasapidi kaovad reklaamialalt maalid-joonistused, asemele tulevad fotod, siis igasugune hipimõjudega lõika-ja-kleeb-tüüpi kreisi visuaalia, kuni seitsmekümnendateks muutub kõik kuidagi pruunilt kasimatuks, meestele kasvavad näkku vuntsid ja üldse läheb kõik väga-väga koledaks kätte ära. Seejärel maailma üldilme jälle mõnevõrra paraneb, kuigi ega need sajandi lõpukümnendid ka takkajärgi just maitsekuse poolest ei hiilanud. Aga üle said nad elatud ja siin me nüüd oleme.

Teine raamat pildil on ühest Pariisi passaažist odavalt ostetud reklaampiltide kogumik, milles oma 400 näidet 150 aasta jooksul trükis ilmunud naisepiltidega reklaamidest. Need on raamatus temaatiliselt, seetõttu saab kõrvuti vaadata ja võrrelda eri ajastute lahendusi sama sorti kauba kaelamäärimisele, olgu see siis seep või tubakas, šokolaad või sõiduvahend. Päris huvitav.

Tangled

Mingil ilmelikul põhjusel on Pixari artbookid, kui animafilmide sarnased raamatud võrdlemiseks ette võtta, peaaegu need kõige igavamad. "Brave" on veel enam-vähem, aga teised kipuvad kõik olema kuidagi kollaažide ja color scriptide poole kiivas. Ehk siis - tegelaste visandeid on vähevõitu ja see kõik, mis on, ei ole just väga huvipakkuv, mulle vähemalt.

Selles osas on Disney enda digimultika "Tangled" (filmist juttu siin) raamat kõvasti parem - on põhirõhk just tegelastel, ka tegevuspaikade peatükid on huvipakkuvad, näiteks on inspiratsiooniosas näha mitu lehekülge Mary Blairi pilte. Abiks oli muidugi ka see, et siin püüti haakuda varasemate kuldse aja animafilmide stiiliga ning tuua ka arvutianimatsiooni teatud akvarellilikku ja muinasjutu-raamatulikku tunnet. Olulise tegelase-kujundajana osales näiteks ka Glen Keane, kes tippanimaatorina muidu vist juba pensionipõlve peab. Kui ma ei eksi, oli aga üks põhikunstnikke tema tütar, kes on vähemalt sama hea joonistaja.

Igatahes päris kobe raamat, soovitaksin seda filmihuvilisele koos Chris Sandersi lavastuste raamatutega esmajoones ostukorvi asetada. Siis, hiljem, võib ka teisi juurde osta. Kui neid veel saada on.

Va-Va-Voom!

 Täna möödus 50 aastat ekraanilegendi Marilyn Monroe surmast. 1926 ja 1962, hea meeles pidada, täpselt nagu Lydia Koidulat - 1843-1886. Ühesõnaga, Barnes & Noble'i raamatupood andis aastal 2008 välja raamatu "Va-Va-Voom! Classic Hollywood Pin-Ups". Koosneb see lühikestest sisukatest esseedest ja leheküljesuurustest klantspiltidest, mis annavad 280 leheküljega üsna hea ülevaate Hollywoodi ikonograafilistest beibedest tummfilmi aegadest peale kuni seitsmekümnendate lõpuni, mil ilupildid vaikselt tähtsuse ja tähenduse kaotasid. Fotod on jaotatud aastakümnetesse ja lisaks vahel veel ka temaatiliselt, iga peatükki saatmas väike jutuke.

Suurematest staaridest on siin üsna mitmeid eri aastatest pärit pilte. Mõned nimed: Sennet Girls (1915), Mary Pickford, Theda Bara (temalt sai nime mõiste "vamp"), Anita Page, Greta Garbo, Mae West, Louise Brooks, Josephine Baker, Ginger Rogers, Maureen O'Sullivan, Fay Wray, Janet Leigh, Hedy Lamarr, Bette Davis, Olivia de Haviland, Joan Crawford, Veronica Lake, Viviel Leigh, Betty Grable, Marlene Dietrich, Doris Day, Ava Gardner, Rita Hayworth, Debbie Reynolds, Lana Turner, Elizabeth Taylor, Esther Williams, Sophia Loren, Kim Novak, Rita Moreno, Zsa Zsa Gabor, Jane Russell, Brigitte Bardot, Terry Moore, Angie Dickinson, Ursula Andress, Jacqueline Bisset, Raquel Welch, Gina Lollobrigida, Claudia Cardinale, Anita Ekberg, Jane Fonda, Ann-Margaret, Sharon Tate, Farah Fawcett, Bo Derek, Barbara Bach, Lynda Carter, Cheryl Ladd... Ja muidugi Marilyn Monroe.

Tõeline kvaliteetgalerii Hollywoodi glamuuri kuldaegadest. Kui mõtlema hakata, siis on tõepoolest tunne, et paaril järgnenud aastakümnel polekski suurt kedagi olnud sellisesse raamatusse võtta. Sel sajandil aga on ju tegutsemas tegelikult hulgaliselt sama fotogeenilisi staare, kes vahel lisaks omal alal ka üsna andekad... Ei ole vist need Hollywoodi pin-upid päriselt ajalukku kadunud midagi.

Café Salé #6

Café Salé ehk CFSL - www.cfsl.net - on prantsuskeelne netikogukond, kus käib koos väga suur hulk joonistajaid, osa neist amatöörid, osa profid, nii mõnigi leidnud tööd ja tegevust sellesema foorumi kaudu. Juba kuuel aastal on nad ilmutanud ka foorumi pildiraamatu, mis, nagu foorum ise, on omasuguste seas üks parimaid. Sisu on üsna seinast seina, sisaldades lisaks tegelastele ka näiteks kõiksugu kontseptuaalmaastikke ja muud. Seetõttu on mulle seni meeldinud pigem nende õhemad ja temaatilised raamatud(Tüdrukud, Tegelased, Robotid jne), mida on ka juba üsna mitu ilmunud. Aga see kuues on tegelikult ka päris hea. Lõpus, nagu alati, on kõigi osalejate kontaktandmed ja blogide ja kodukate aadressid. Mul on tunne, et uus raamat tuleb alati maikuus, keda huvitab, võtke teadmiseks.

Hellboy 5

Kusagil 2004. aasta paiku, kui Mike Mignola punane para-agent Hellboy tähistas oma koomiksiseikluste 10. aastapäeva, ilmus "The Art of Hellboy" - ilus ja suur mustas kangast köites raamat. Möödus mõni aeg ja Dark Horse andis välja täpselt samasuguse ilmega "Library Edition"-kogumiku esimeste Hellboy lugudega, kollektsiooni põhjenduseks ja müügimagnetiks suurem formaat, lehekülgede kaupa varem nägemata visandeid ja muidugi lihtsalt prestiižne väljanägemine.

Suvel 2012 ilmus juba viies seesugune kogumik ja nüüd siis on peaaegu kõik senised Hellboy lood kõvade kaante vahele saanud. (B.P.R.D. on teine teema, aga ka see sari ilmub nüüdseks paksude kõvaköidetena.) Neljandast raamatust alates on Mignola olnud pigem kaanekunstnik ja kirjutaja, seal oli enamus lugusid juba filmiga hõivatud autori asemel teiste kunstnike teha. Viies köide enam Mignola koomiksipilte ei sisaldagi, selles on ainult Duncan Fegredo joonistatud lood - minisarjad "Darkness Calls" ja "Wild Hunt" pluss üks lühilugu ja hulk visandeid, nagu ikka. See on ühtlasi ka senistest kogumikest kõige paksem.

Vaatamata sellele, et Mignola on siin esindatud praktiliselt ainult posterite ja kaanepiltidega, ei ole see raamat sugugi eelkäijatest kehvem. Hellboyd on juba päris mitmed kunstnikud joonistada proovinud, aga reeglina ei ole see asi ikka väga hästi õnnestunud. Mõne stiil lihtsalt ei sobi neile gootilikele lugudele, mõni on aga olnud lihtsalt liiga ilmne MM ametlik plagiaator. Britt Duncan Fegredo on selles suhtes väga hea leid - tema stiil on teistsugune kui Mignolal, hulga detailsem näiteks, aga samas oskab ta oma mustade pindade ja dünaamikaga olla piisavalt sarnane, et hästi haakuda varasemate Hellboy raamatutega. Ühtlasi on ta ka väga meisterlik akvarellidega toonides, sellegi kohta on siin raamatus mitmeid näiteid. Ka oli ta piisavalt kiire, Mignola enda väitel oleks tema joonistatuna need lood ilmavalgust näinud kunagi väga kaua aega hiljem.

Kaks viimast Fegredo joonistatud kolmeosalist peatükki, mis lõpetasid Hellboy tegemised siisnpoolses elus - "The Storm" ja "The Fury" - tulevad siis ilmselt 6. raamatukoguköites. (Paperback ilmus märtsis 2012.) Aga nüüd on Mignola ise tagasi ka joonistamas ja juba aasta lõpus hakkab ilmuma sarja lõpuosa Hellboy surmajärgsete tegemistega.

Animatsiooniaasta 2012... Praeguse seisuga

Animation year... so far. Overview of the animated movies I've seen in 2012 (and some predictions).

Seitse kuud on sellest aastast läbi. Mõtlesin, et paneks äkki kirja oma senised animatsioonielamused ja -ennustused, eks siis aastavahetusel, kui taas aeg edetabel koostada, saab näha, kas kõik ka pikemas perspektiivis vett pidas.

Igatahes on 2012 olnud täispikkade filmide osas päris hea aasta. Kõiki kinno jõudnud filme pole ma näinud ja ilmselt ei vaata ka, aga pikemaks meeldejäävaid asju on moel või teisel nähtud asjade seas olnud ikka üsna mitu.

Esmalt mainin ära "Mad Monster Party", mis pärit juba aastast 1967, millest aga mina kuni viimase ajani vist kuulnudki polnud. Muusikaga pikitud film on kahtlemata kultusklassika ja olevat näiteks ka Tim Burtonit tugevalt mõjutanud. Loogiline ka, eks me kõik ole oma lapsepõlve produktid. Samas on ta igas mõttes ikka üsna totter multikas, fragmentaarne, laulud on totakad, naljad üsna tihti keelepõhised, aga samas läbipaistvalt loosse sisse punnitatud. Lisaks toob üsna tahumatu animatsioon üheselt meelde vanad Tallinnfilmi nukufilmid - samasugune hüplev ja oskamatu liikumine, samasugused koledalt kujundatud nukud. Samas, vaeva on siin nähtud kõvasti ja igasugu trikkidega pole ka kokku hoitud (nahkhiired, Nähtamatu Mees jne). Kokkuvõttes - päris veider elamus, aga harituse mõttes ilmselt möödapääsmatu.

Aga nüüd uued filmid. Prantslaste "Une vie de chat - A Cat in Paris" on väga stiilne joonisfilm, selliseid näeb harva. Teema pole ka just ameerikalikult ninnunännune. "A Monster in Paris" on sealtsamast pärit arvutifilm, mis ka täitsa vaadatav, kuigi takkajärgi on seal kummalisi sarnasusi Aardmani piraadifilmiga.

"Chico and Rita" on alternatiivsem asi Kuuba saarest ja selle muusikutest pöördelistel aegadel, mis paneb kohati isegi unustama, et tegu animafilmiga. Esmapilgul robustne stiil võib mõjuda primitiivsena ja huvivähendajana, aga selline müüri-maalingu moodi joonis sobib tegelikult looga väga hästi. Ja ma võin kinnitada, et sellisel moel stiliseeritud inimesi on tegelikult ilmselt väga raske animeerides tüübis hoida, olgu või tegu rotoskoobiga.

Disney "Lion King 3D" oli suurel ekraanil ilus, Shreki järg "Puss in Boots" tegelikult mõttetu turd, millel puudus igasugune loogiline stsenaarium. Miks selline film kokku käkerdati... eks ikka raha pärast.

Jaapani anime on viimastel aegadel kuidagi väga kõrvale jäänud, polegi enam peale sarja "Eden of the East" ühtegi vaadanud. Täipikkadega sama lugu. Seetõttu oli väga meeldiv üllatus, kui Studio Ghibli uus "The Secret World Of Arrietty" osutus hoopis paremaks kui ootasin ja ka üldpildis üsna eripäraseks oma kibemagusa lõpu ja kadunud paremate aegade melanhooliaga. "Children Who Chase Lost Voices" on teine äsjavaadatud anime, mis ka ikka kohe üsna meeldis. Jaapanlased oskavad omapäraseid fantaasiamaailmu luua, isegi kui need pannakse kokku laenatud elementidest. Ameeriklastel oleks selles osas nagu mingi ajublokeering peal.

Olen korduvalt maininud, et minu jaoks on animatsiooni kõrgeim vorm nukufilm. Selle tegijad on üliinimesed, kellele erinevalt joonistajatest ja pikseli-nihutajatest ei andesta nende looming ühtegi vale liigutust. Uskumatu, millega tänapäeva nukufilmistuudiod on võimelised hakkama saama...

3. augusti õhtul leidsin ootamatult Selveri alest Aardmani kevadise filmi "The Pirates! Band of Misfits" siniketta, mis mul nägemata ning mille DVD/Blu Ray ilmumiseni USA-s ja UK-s aega veel terve kuu. Tegu oli ühe mu aasta oodatuma filmiga, samas pean nüüd takkajärgi ütlema, et olen natuke pettunud. Dekoratsioonid ja detailid on ju küll väga humoorikad ja muljetavaldavad, samas pole ma kindel, kas see lugu ikka oli kogu seda suurt ja rebestavat tööd väärt... Midagi uut siin tegelikult polnud, "Libajänese needus" oli ja tundub, et ka jääb Aardmani Stuudio parimaks pikaks filmiks. Kahtlustan, et ma ootan neilt mingit stiilimuutust, sest Nick Parki käekiri igas viimases kui filmis hakkab vaikselt ära tüütama. Ka on mul tunne, et tegelikult ei ole nende animatsioon puht tehniliselt nii tasemel kui Ameerika kolleegide oma...

Eelmainitud plaadiostuga poeskäik toimus vahetult peale kinoretke, kus vaatasin inglise keeles ära Pixari tänavuse filmi "Brave", seegi üks aasta oodatumaid. Pixari juures häirib mind nende ususektlik välisilme, kus kõik inimesed messias Lasseteri eeskujul kirevaid havaisärke kannavad ja justkui suhkrulaksu all ülevoolavalt rõõmsana mööda oma superluks-stuudiohoonet tõukerattal ringi kargavad. Filmid on neil ka pöörasele edule vaatamata üsna hitt-and-miss, "Autode" kirutud jätkuosa pole ma näinud, aga varasemate filmide seast leiab nii mõnegi, mis on väga üle hinnatud. "Bug's Life" on muidugi see kõige mõttetum film, aga ka näiteks "Monsters, Inc." on tegelikult väga rahastamise lõhnaga lugu, kus gootilike kollide asemel (keda võib veel kontseptuaaljoonistel näha) möllavad ringi mingid neoonvärvides vanniloomad.

Aga "Brave" on hea. See on ikka väga-väga ilus film juba vaadata, uskumatu, mida 3D võlurid valguseks ja materjaliks kokku arvutada oskavad. Päris 10/10 film see siiski pole - peale esimest tundi kiskus asi kuidagi igavapoolseks ja kui madinaks läks, oli mäsu nii kiire ja tihe, et enamus nalju ja detaile jäi lihtsalt teadvustamata. Aga igatahes on see üks väheseid filme, mis tõepoolest on kinosaali ruumilist pilti ja ebamugavaid prille väärt, teistest meenuvad muidugi "Avatar" ja kohe kindlasti ka "Hugo". Filmi eeskavaks olev "La Luna" on ka väga nunnu film. Järgmisel õhtul kuulsin bussis, kuidas väike plika seda mingile naisterahvale väga hästi ümber jutustas... :)

Selle aasta seni parim animafilm on aga ilma kahtlusteta "ParaNorman" ja tundub, et nii see ka jääb. Nägin seda filmi, mis USA-s linastub augusti keskel, juba 2. juulil, mil kesksuvisele läbivaatusele CCP-sse ilmus kohale... ainult neli inimest. See läbivaatus oli muidugi tõeline ime, sest nagu mulle teatas üks filmi kallal töötanud netituttav, näidatakse neile kui tegijatele filmi alles nädal enne esilinastust... :)

Kes tuttav Neil Gaimani raamatul "Coraline" põhineva Laika stuudio eelmise pika multikaga, teab, et on, mida oodata. Laika on tõepoolest oma ala maailma tipp, nende käsitööoskus nukkude ja dekoratsioonide loomisel on võimas ja nende animaatorite oskus nukke liikuma panna on minu tagasihoidliku seisukoha järgi tegelikult ületamatu.

"ParaNorman" on lugu vaime nägevast poisist, kes peab oma kodulinna päästma ähvardavast nõianeeduse täitumisest, millega kaasnevad elustunud zombied ja kardetavasti veel midagi palju hullemat. Mida vähem filmist ette teada, seda parem, aga samas ei tasu ka treilereid väga peljata - need on seekord üsna osavalt tehtud. Ühte väga olulist tegelast näiteks pole isegi vilksatamas, korraks on tema nukke näha ainult ühes making-of klipis, mida stuudio on üsna mitmeid netti lükanud. Juba on ilmunud ka filmi artbook, mida Amazon ka jõudu mööda posti pistab. Ehk on varsti otsaga Eestis...

"ParaNormani" visuaalne väljanägemine on üldse väga huvitav. 3D-printerite kasutamine on täiesti omaette teema, aga muidu ka - kahtlustan, et seal filmis pole mitte ühtegi täisnurka! Animatsioon on uskumatult ilmekas ja täpne, kaameratöö ja valgusrežii on pigem tavalise mängufilmi kui multika oma. Kasvõi väike detail - see, kuidas valgus läbi tegelaste kõrvade kumab, on tõeliselt ilus.

Mnjah, mul on tunne, et aasta parim animafilm on nähtud. Ainus, mis seda kohta teoreetiliselt võiks veel ohustada, on Tim Burtoni "Frankenweenie". Ma tean juba ette, et mulle see film meeldib (nägin Pariisis oma silmaga ka mõningate tegelaskujude nukke), aga ikkagi on mul tunne, et selle puhul saab olema tegemist vana tuttava Burtoniga. Ehk siis - erilisi üllatusi pole oodata, lihtsalt vanad tuttavad detailid on uut moodi ritta laotud. Mitte, et see halb oleks, esikolmikusse mahuks "Frankenweenie" ka ilma enneolematu originaalsuseta, kui vaid lugu ise vett peab ja päris tuim tümikas pole. Burtoni kunagine Disneyle tehtud mustvalge lühifilm, millel see animatsioon põhineb, on ju küll hea, nägin seda omal ajal "TNBC" DVD lisamaterjalides.

Aga mis siis veel tulemas? Disney "Wreck-It Ralph" tundub treilerite põhjal päris huvitav, eriti filmi kohta, mis ilmus minu vaatevälja täiesti ootamatult. Ilmselt leiab sealt iga aastaid arvuti taga veetnud isik veidi arvutimängu-nostalgiat. DreamWorksi "Rise of the Guardians" tundub treilerite põhjal ilus, aga igas (loe: halvas) mõttes klišeedest kubisev asi, mis pakub heal juhul huvi lõputiitrite alguseni. Või tegelikult äkki just siis, sest lõputiitrid on animafilmides omaette visuaalne mäng. Tundub igatahes üsna mage lugu, mis võtab taas kord riiulist selle miljoneid kordi läbiväntsutatud headuse ja kurjuse jõudude ülemaailmse võimuvõitluse klišee ja püüab sellel poolteist tundi ringi ratsutada, jõuluvana müts peas. Ei mina saa aru, mis neil mustadel jõududel alati häda on, et nad rahus chillida ei saa.

Ja viimaks Sony "Hotel Transylvania". See meenutab kaudselt alul jutuks olnud kollipidu, ainult uuel ja muudetud kujul. Peaosas teeb häält edukate rämpsfilmide meister Adam Sandler, mis ei tekita just usaldust, ka ei ole filmi stilistika ja render just parimal tasemel. Aga, savi tegelikult, sest häid filme on niigi palju vaadata. Ja, nagu öeldakse - optimistil on võimatu olla meeldivalt üllatunud. Olgem siis pessimistid.