Walt Disney Treasures

2001. aasta jõulude eel hakkas USA-s ilmuma metallkarpides DVD sari, mil nimeks "Walt Disney Treasures". Esimeses "laines" oli neli topeltplaati ja umbes nii asi ka jätkus - uued plaadid ilmusid reeglina detsembri alguses, igas patsahkamis 3 või neli karpi. Kokku ilmus 30 karpi ja üheksa "lainet", viimane neist aastal 2009.

Selle üsnagi eksklusiivse ja pigem animafriikidele kui laps-peredele suunatud sarja sünni taga on kaks meest - filmiajaloolane Leonard Maltin ja Disney vennapoeg Roy E. Disney. Sisuks on siin mitte kõigile tuntud täispikad animafilmid, vaid see kraam, millest kogu impeerium alguse sai - lühianimatsioon ning kunagised Disney telekanali saated ja seriaalid. Nii kuuluvadki sarja näiteks karbid kõigi Donaldi multikatega, Miki Hiire mustvalged ja värvifilmid ning sõjaaegne joonispropaganda. Muuhulgas on plaatidel ka pikka aega varjatud filme, mis tänapäeva moraali ja poliitkorrektsuse seisukohalt ebamugavad. Nii mõnegi olemasolu tahaks megakompanii ilmselt üldse unustada, aga siin plaatidel on nad olemas. Näiteks kasvõi juba Disney enda eluajal "Kolme põrsakese" filmis asendatud lõik, milles hunt juudist kaupmeheks maskeerub. Kõik see on väga haruldane ja ega muud varianti neid filme näha ei olegi kui just neilsamadel DVD-del.

Mina tollase DVD-friigina jõudsin õigel ajal reele hüpata ja nii on mul olemas ilmselt kõik animafilme sisaldavad osad, kokku 20 karpi ehk 40 DVD-d. Muu mind ei huvitanud. Kõigis metallkarpides lisaks plakati miniprint ja voldik ning ketastel hulgaliselt kõiksugu lisamaterjali intervjuudest taustu lahkavate dokumentaalideni.

Seega, neist karpidest leiab tohutu koguse klassikalisi joonisfilme, raudne enamus kõigist Disney lühifilmidest on neil olemas. Siit leiab isegi säilunud Alice'i ja Oswaldi asjad, millega Walt Disney tummfilmiaegadel oma karjääri alustas. Üks minu lemmikuid on aga "Tomorrow Land" - karp mis sisaldab Disney telesse tehtud saateid tuumaenergiast ja kosmoselendudest. Väga huvitav ja lõbus retrofuturistlik kraam, milles ka ohtralt animatsiooni. Üks neist - "Man in Space" tehti näiteks juba aastal 1955, ehk siis enne Sputnikut. Üks kosmoselennutemaatika lahtiseletajaid neis on näiteks legendaarne sakslane Dr. Wernher von Braun.

WDT sarja kettad on tõepoolest haruldased. Nad on ka nummerdatud, esimestel hooaegadel on numbrid stantsitud otse karpidele, hilisematel on karbis vastav sertifikaat. Tiraažid on seejuures väga erinevad. Esimese hooaja nelja plaati tehti võrdselt 150000 igaühte, üks suurimaid on ilmselt "On the Front Lines" 250000 koopiaga. Samas ei ole neis numbrites erilist loogikat. Donaldi kogumikke ilmus näiteks neli, numbrid neil järgmised: 165000, 125000, 50000 ja 39500.

Täiskomplekti võimalikke omanikke on seega võrdlemisi vähe. Kahtlustan, et tiraažide kukkumise põhjuseks olid Roy E. Disney ja firma juhtkonna tõsised vastuolud, põhjuseks raha keerutavate lipsumeeste kehvapoolne suhtumine sellesse, mis kogu firmale ju aluse pani - animatsiooni. Eks selle sarja, mis ju ilmselgelt polnud firmale mingisugune rahalehm, ja tolle looja peedistamine oli üks võimalusi sümboolse nimega mehele koht kätte näidata.

Filmiposterid 7 - Struzan

Ükski jutt filmiposteritest ei saa olla täielik kui ei maini Drew Struzani nime. Legendaarne kunstnik, kelle tehtud nii Star Warsi kui Indiana Jonesi reklaampildid, on see viimane mohikaanlane, kes vahel veel tänaselgi päeval pintsli ja pliiatsiga sõprade filmidele postereid joonistab.

"Oeuvre", raamat, mis äsja välja tuli, sisaldab põhjaliku komplekti tema teoseid kõige kuulsamatest posteritest kuni üsna uute plakatiteni. Tegelikult ilmus selle nimega raamat juba aastate eest, uus on niisiis mõnevõrra muudetud kordustrükk. Vana oli tüki suuremas formaadis ja seetõttu mõnevõrra probleemne oma volditavate lehekülgedega, uus on mõõtudelt normaalne raamat ja niiviisi palju praktilisem trükis.

Aega on muidugi möödunud ja nii on siin näha hulk uusi asju - "Mist", "Walking Dead" ja "Cowboys & Aliens" näiteks. Igal pildil on oma lehekülg, asjad ei ole mitte kronoloogilises järjekorras vaid teemade kaupa, oma peatükid on plaadikaantel, plakatitel, trükistel, reklaamidel ja personaalsetel piltidel. Huvitav on igatahes sedavõrd laia loomingut näha. Tema Alice Cooperi albumikaas on näiteks ikka täiesti perfektne J. C. Leyendeckeri homage.

"Ouvre" on mahukas ja põhjalik pildikogumik. Kes aga tahab Struzani piltide tekkeloost ja tema enda arvamustest rohkem teada, peaks lugema teist raamatut, mis uuele sobivaks seltsiliseks - "The Art of Drew Struzan" Olen sellest siin juba mõne aja eest kirjutanud.

Värviraamat...

Kolleeg Arpo ütles eile, et ma peaks hoopis värviraamatuid joonistama. Kas just värviraamatuid ja kas just joonistama, aga üldiselt oli tal muidugi täielik õigus.

Tal oli lihtsalt pisike tütar tööl kaasas, mul oli igav ja ma joonistasin neile värvimiseks kiirelt paar printsessipilti. Teine tuli parem ja palju detailsem, draakoniga ja puha, aga selle värvilist varianti pole ma (veel) näinud... :-)

Hellboy on surnud

...aga pole häda, see pole veel päris lõpp. Lugu läheb järgmisel aastal Põrgus edasi, joonistajaks Mike Mignola ise. Ja vot kui see peatükk läbi, siis on tõepoolest The End.

Filmiposterid 6 - Kujutlusvõime kunst

Tallinnas on olnud igasugu poode. Mingil hetkel oli näiteks Kaubamajaga samas hoones nurga taga väike plaadi- ja raamatupood. Nime ei mäleta, aga minu meelest tekkis samanimeline hiljem ka Ülemiste Keskusse, kusjuures müüdi seal igasugu võõrkeelseid iluraamatuid. Nägin just seal ka toda ligi viiekilost (4,7 täpsemalt) kobakat. Ei ostnud, aga lehitsesin ja meelde see jäi, isu tekkis ning nii sattus see hiljem mulle ka Ebays silma.

Ma ei kujuta isegi ette, miks selline raamat tehti. Tegelikult koosneb see ju kolmest varasemast eraldi ilmunud raamatust: "Science Fiction of the 20th Century: an Illustrated History" (1999), "Horror of the 20th Century: an Illustrated History" (2000) ja "Fantasy of 20th Century: an Illustrated History" (2001). Kogumik on aastast 2002 ja selles on 768 lehekülge teksti ja pilte.

Ma ei hakka isegi arvama, palju siin raamatus pilte on. Amazonis öeldakse, et 1300. Päris usutav number.

Pildikraam on tõepoolest võrdlemisi meeletu. Raamatute kaaned, koomiksid, ajakirjad... Ajakirjade kaanepilte on siin ikka päris kohutavas koguses, üks vanem kui teine, üks veidram kui teine. Selline muul moel ikka täiesti kättesaamatu pildimaterjal varsti peaaegu sajandivanusest meelelahutusest on ikka üsna tähelepanuväärne, pole neid ju ilmselt ka eriti palju säilinud, odav ühekordne ajaviide, nagu nad olid. Ja muidugi on siin raamatus ka hulgaliselt filmide plakatid.

Raamatus on ka üks naljakas, kuid ebaoluline trükiviga - horrori ja fantaasia osade tiitellehed on vahetuses. Aga muud pole häda midagi. Kui ma selle kõik kunagi ka läbi loeks ja pildid põhjalikult üle vaataks, siis võiks ennast ilmselt kõigi kolme žanri spetsialistiks lugeda. Aga ma kardan, et eluke saab enne otsa...

Filmiposterid 5 - Art of Noir

"The Art of Noir" on päris suures formaadis raamat, otsast otsani Film noir plakateid ja lobby card'e täis. Kokku on neid 338, kõik varustatud selgitava tekstilõigu, mõõtude, päritolu ja tihtipeale ka kunstniku nimega, päris suur hulk neist ära trükitud leheküljel või isegi kahel. Üldse tundub, et kuitahes hea või halb järjekordne kõvakskeedetud kriminull ka polnud, plakat telliti alati tipptegijatelt.

Seetõttu ongi kogu selle raamatu pildimaterjal ühtlaselt väga kõrgel tasemel, seda mitte ainult USA, vaid ka teiste riikide osas. Üldse on siin plakateid mitmelt poolt, isegi Austraaliast, Jaapanist ja Soomest. Filmid ei ole seejuures mitte kronoloogilises järjekorras vaid jagatud temaatiliselt. Nii moodustavad tekst ühes järgnevate piltide ja selgitustega kokku päris põhjaliku ülevaate kogu film noir'i kuldajast, stuudiotest, näitlejatest ja lavastajatest - peatükkidel nimeks näiteks Thematic and Iconigraphic Elements of Film Noir või Prominent and Profilic Noir Writers. Ma ei kujuta ette, kuidas üks filmiplakatite ülevaateraamat saaks üleüldse veel parem olla.

Omatehtud sushi

Esimesed vasikad...

Filmiposterid 4 - Täielik ulme

Eelmainitud filmiplakatite sarjas on peale aastakümne-raamatute muudki ilmunud. Ulmefilmide kogumik näiteks, mis maksis Apollo Raamatumajas samuti 159 krooni, on poole paksem (mitte 2x paksem!!!) ja sama asjalik asi. Võib vist kindlalt öelda, et kõik olulised Sci-fi filmid on siin sees, paljud neist esindatud mitme näitena, mõni isegi veidra Poola plakatiga. Algust tehakse siin ikka juba päris-päris vanade asjadega, esimene film on vist aastast 1907. Siin on Méliès, Langi "Metropolis" muidugi, Musta laguuni koletis, apelsin, milles kellavärk sees; Barbarella, Flash Gordon, Star Wars ja isegi tuntumad superkangelased. Ei puudu ka Aelita, Solaris ja Stalker, Kubricku ja Ridley Scotti filmidest rääkimata.

Sooh - tiitellehte uurides tuleb välja, et kirjastus EVERGREEN on Tascheni tütarfirma! Vot siis.

Filmiposterid 3 - Hammer Horror

Mul on tunne, et Hammer Film meeldib mulle pigem kui idee ja mitte niivõrd kui nood kunagised brittide B-filmid ise. 1934. aastal asutatud firma on ju põhiliselt tuntud oma paar aastakümmet hiljem alguse saanud gootilike horrorfilmide poolest. Peter Cushing ja Christopher Lee on tõelised hirmu-ikoonid; kõik need Draculad, Muumiad ja muud kollid on žanri kuldseks klassikaks sama palju kui Lugosi ja Karloffiga Universali filmid. Hammeri visuaaliat on hiljem korduvalt imiteeritud ja sellele austust avaldatud, kõige edukamalt ilmselt Tim Burton. Tema "Sleepy Hollow" on ka üks mu lemmikfilme, eks seetõttu olegi kogu Hammeri värk kuidagi eriti südamelähedane.

Hammeris oli turundus tihtipeale tähtsam kui film ise. Sageli sai asi alguse lihtsalt järjekordsest lollakast pealkirjast, millele siis kiirelt võimalikult odav käsikiri kokku klopsiti. Samamoodi tehti filmiposterid valmis reeglina juba enne filmi ennast. Nii olid need kunstniku puhas fantaasia ja see, mida pahaaimamatu piletiostja pimedas näha sai, ei pruukinud õues rippuva pildiga üldse sarnane olla. Sama lugu ka tagline'ides välja hüütud lubadustega. Aga keda see huvitas, kunstnikke veel kõige vähem - peaasi, et pappi tuli. Tänapäeval on asi muidugi muutunud ja need üsna odavalt trükitud paberilehed on muutunud ihaldusväärseteks kogumisobjektideks.


Just selliseid plakateid ongi täis "The Art of Hammer". Pooleteisekilose raamatu alguses on mõneleheküljeline lugu stuudio ajaloost ja siis edasi tulevad puha pildid, jagatuna aastakümnete kaupa hunnikutesse. Alustatakse viiekümnendatest, sest stuudio algusajast lihtsalt pole arhiivis plakateid säilunud. Enamus filme on minusugusele täiesti tundmatud, kuid siin on ka tõelisi legende, oma pika kasvu tõttu horroržanri takerdunud Chris Lee Draculad eelkõige.

Suure osa neist plakatitest joonistas valmis kõigest käputäis stuudiot teenindava reklaamibüroo palgal olnud kunstnikke. Näiteks Tom Chantrell tegi kõigi Hammeri filmide briti posterid 60ndate keskpaigast järgmise kümnendi keskele välja, sealhulgas selle, mis ülevalpool näha. Lõpupoole tuleb sisse juba ka fotokollaaže, aga joonistus jääb siiski domineerima. Kuid ka fotode hulgas on pärleid, näiteks seesugune aastast 1968 ja USAst: naisterahva suust dekolteeni ulatuv mustvalge foto, kaelal kaks roosat plaastrit ja all kiri: "Dracula Has Risen From The Grave" (Obviously).

PS: kuna ma olen üks haige raamatufriik, siis ostsin ma sellest raamatust kaks koopiat - esimesel oli lihtsalt üks leht rebenenud, kuigi raamat saabus kiles. (Pilt rebendist on siin.) Muidu pole tal häda midagi. Ja nii ongi mul nüüd üks üle. Keda huvitab, võib uurida, mis see out of print raamat praegu USA ja UK Amazonides maksab. Oleksin enda omast valmis ca 20 euroga lahti saama... Odavamalt pole nagu erilist mõtet, aga siis saaks midagi uut asemele osta.

Filmiposterid 2 - Kolmekümnendad

Juba vanadest aegadest peale oli Viru tänava otsas raamatupood. Vene ajal sai sealt Saksa DV importi, moodsal ajal kõrgus samas Apollo Raamatumaja. Enam seda seal ei ole. Kuigi mingil hetkel reformiti sealne struktuur kuidagi imelikuks, nii, et uutest raamatutest enam eriti sotti ei saanud ja allkorrus paistis olevat ainult turistidele sihtud, oli tegu ikkagi päris hea poega. Ostsin sealt minagi nii mõnegi huvitava asja, mida mujal poodides ei näinudki. Näiteks nii head Tascheni valikut pole Tallinnas enam kusagilt leida.

Eriti hea oli sealne filmiosakond. Ma ei tea, miks, aga peale raamatumaja surma pole ma edasikestvates Apollodes enam kaugeltki samaväärset sisu leidnud. Konkreetne näide - seal oli riiulis rida mõistliku hinnaga (159 krooni) eri aastakümnete filmiplakateid koondavaid kogumikke. Valik algas kolmekümnendatega ja läks minu mäletamist mööda peaaegu tänapäeva välja. Ise ostsin neist kokkuvõttes ainult ühe - "Film Posters of the 30s" - ja kahetsen nüüd kergelt, sest paar tükki neist olid vähemalt veel väärt omandamist.

Aga pätsuaegsest plakatist pajatav raamat oli neist kindlalt kõige kobedam. See oli ju aastakümme, kus filmikunst tõeliselt tuule alla sai. Helifilm muutus üldiseks, tuli värv, sealhulgas kolme-riba Technicolor oma ületamatu värvidemänguga, Walt Disney viis animatsiooni tänaseni kestvatesse kõrgustesse... Plakatid olid toona reeglina joonistatud, mis teeb neist veel eriti mõnusad.

King Kong, Greta Garbo, Võlur Oz, Tuulest viidud, Dracula, Leni Riefenstahl, M, Robin Hood, Tarzan, Marxi vennad, Suurlinna tuled, Marlene Dietrich... Igal plakatil oma lehekülg, olulisematest filmidest mitu näidet. Päris hea raamat. Päris hea sari.

Filmiposterid 1 - B-filmide rünnak

Mul on kuri plaan teha sel nädalal rida postitusi filmiplakateid sisaldavatest raamatutest... Hakkan siis peale.

Alati ei tasu raamatut kaane järgi hinnata. Pehmekaanelise "Attack of the "B" Movie Posters" kaas on tõeliselt rõve, aga sisul ei ole viga midagi. Tegu on siis 14. osaga temaatiliste plakatiraamatute sarjast, mille koostajaks omaenda arhiivi põhjal kaks kollektsionääri ja millest peaks ilmselt saama täpsemat infot aadressilt http://www.emovieposter.com. Raamatud muidugi ammu out of print ja ilmunud üle kümne aasta tagasi.

Aga, jah, koleda kaane taga on korralik sisu. Ma ei tea, kas 280 plakatit aastatest 1923-1996 on palju või vähe, aga tundub, et just parasjagu. Filmid on suures osas tõeline B-klassi kraam ja plakatid tihti naljakalt skandaali-õhutavad, aga näha on neil vahel ka tuntud nägusid (Lugosi, Bardot, Price, Grier). Ja see, kuidas ja millega on läbi aegade püütud rahvast kinno saada, on omaette hea pilguheit tolleaegsesse maailma. Tõmbenumbriteks pole sugugi ainult 50-jala pikkune naine, natsid, Dracula või Frankensteini koletis, vähemalt sama hirmsad on ka suure dekolteega naisvangid, mustanahalised vennad-õed ja loomulikult teenagerid. Oi, need teenagerid olid ikka ühed hirmsad-hirmsad olevused!

Rahvuslik Geograafia

At the beginning of this month the first issue of Estonian version of National Geographic Magazine was published...

Arvestades, kui kiiresti kadus lettidelt eestikeelse "National Geographicu" esmanumber, pole selle ajakirja ilmumine enam mingi uudis. (Väidetavalt trükiti 12000-le veel 3500 tükki juurde.)

Eks see NC on olnud siin Eestis ju alati tuntud ja teatud. Kes ise pole lugenud, teab ilmselt ikkagi legendaarset Priit Vesilinnu artiklit olümpiaeelsest ENSV-st. Isegi ostsin kunagi ammustel aegadel Raekoja platsi antikvariaadist ühe numbri, milles põhilugu Vesuuvist ja tuhast välja kaevatud roomaaegsetest linnadest. Keelt ma ei osanud, aga pildid olid igatahes väga huvitavad. (Mis lisaks tegelikult tähendab, et NC ei olnud ikkagi vene ajal keelatud, nagu eelmainitud härra ajakirjas väidab. A seda peaks veel kontrollima. --- Lisandus: aastal 1980 oli see mõnele eesti perele isegi välismaa sugulaste poolt tellitud. Niipalju siis keelatusest.)

Ja nüüd siis on ka eestlased nende rahvaste seas, kellel võimalus kollase raamiga ajakirja oma keeles lugeda. 1995. aastal alustas esimene - jaapani - tõlkeversioon, nüüdseks on neid 34. Oleme seega oma pisikese rahvaga päris eksklusiivses klubis.

Ajakiri on igatahes igapidi asjalik, isegi reklaamid on selles Eestis trükitud ajakirjas nagu päris. Mulle tegelikult meeldib, et siin ei olegi midagi väga päevakajalist, ilmselgelt võib selle koos tulevaste aastakäikudega riiulisse panna ja millal tahes üle lugeda. Mulle meeldib igati omal kohal olev artikkel National Geographic Society ajaloost. Huvitav on ka lühendatud arhiivilugu 1938. aasta Läänemere ringreisist, mida illustreerivad 1924. aastast pärit fotod.

Tegelikult on sellise ajakirja tõlkimine-toimetamine ja üldse kokkupanek ilmselgelt üks tõeline peavalu. Ma tõesti loodan, et see jääb ilmuma, et ostjaid ja reklaamiandjaid jaguks ka edaspidiseks. Näeb siis, millal saab eesti toimetus hakkama veel eriliselt võimsa teoga ja ajakirja vahele jõuab mõni lahtine maakaart. Ei taha mitte mõeldagi, kui palju sellise tõlkega veel tööd on...

Miki Hiir Tallinnas

There was a 3-part story in Scandinavian Disney magazines earlier this year where Donald Duck visited Tallinn. Now it's published in Estonia, under an unbelieveably crappy cover, and without any kind of enthusiasm or publisher's effort. I'll write a couple of words here about what I think about this and Egmont Estonia.

And why didn't they use this cover?!?!?

Ühesõnaga - Egmont Estonial oli ilmselt maailmaajaloo ainus võimalus ilmutada Disney koomiksilugu, milles Donald, pardipoisid ka onu Robert Tallinnas koos Vana Toomaga varandust otsivad. Selle asemel, et teha sellest sündmus või vähemalt anda asi välja vääriliselt ilusa ajakirjana, kasutades kasvõi Taanis ilmunud Oleviste kirikuga kaanepilti, suutsid nemad kokku keerata ühe ikka eriti koleda asja, pakendades selle veel kilekotti kahtlast rohelist löga sisaldava plastmassjunniga.

Egmont Estonia (firma, kust mina ei tea ega tunne mitte ühtegi inimest) ei ole kogu oma tegevusaja jooksul välja andnud peaaegu ühtegi raamatut, mis mind oleks huvitanud. Ostnud olen neid vist ainult kaks - ühe Barbucci/Canepa loodud sarja "Witch" koomiksiraamatu ja "Inkade kulla". Nad ei kirjasta mitte kui midagi neile, keda huvitab klassikaline animatsioon või Disney koomiksite ajalugu. Isegi geniaalselt joonistatud vanu häid "kuldseid" Disney lasteraamatuid mitte. Mis veel kurvem, nad ei tegele ka vähimalgi määral enda lugejaskonna kasvatamise või harimisega. Lihtsalt lajatavad oma kesiste arvutioskustega kokku mingid trükifailid ja - ongi järjekordne tarbekaup tehtud. Nagu teeks orjatööd - ei mingit emotsiooni, ei mingit huvi, ei mingit ambitsiooni. Kurb.

Joonistatud reklaamid

Koomiksite kasutamine reklaamis on ju igapidi loogiline liigutus ja seda ongi tehtud juba kaua aega enne Madis Otsa ja Marko Kekiševi. Moodne pildisari sai alguse USA-st ja seal ilmselt algas ka populaarsete tegelaste ja nende autorite ekspluateerimine reklaamitööstuses. Nüüd on sellest kõigest ilmunud üks päris asjalik raamat.

Seattle'is baseeruva Fantagraphicsi kirjastatud "Drawing Power: 1870s - 1940s, A Compendum of Cartoon Advertising" on suur ja ilus raamat, mille reljeefsete kaante vahel on sadade kaupa antiikseid reklaame. Enamus neist on pärit ajalehtedest, kuid on ka muud - ajastule iseloomulikke kuivatuspabereid, postkaarte, pakendeid, märke, voldikuid ja noodiraamatuid. Nagu nimi näitab, on selle raamatu materjal pärit 2. Maailmasõja eelsest ajast. Raamat algab pikema esseega ja jätkab siis oma teekonda läbi aastakümnete ja autorite.

R. F. Outcault on see mees, kes mõtles välja moodsa koomiksi alustatalaks loetud Yellow Kidi. Too kollases ürbis kiilakas aguli-naga sai tegelaskujuna hämmastavalt populaarseks ja pani tegelikult aluse kogu järgnevale koomiksitööstusele. Outcault ise tüdines küll varsti firmale kuuluva tegelase vorpimisest, lõi uue ja väikekodanlikuma tegelaskuju - Buster Browni - ja asutas tagatipuks omaenda reklaamiböroo, kus tootis elu lõpuni tuhandeid reklaame. Temalegi on pühendatud omaette peatükk.

Aga siin on ka palju teisi tuttavaid. Winsor McCay näiteks, või Dr. Seuss, too kuulus sõnaosav lasteautor. Miki Hiir ja Popeye, Gumps ja Jigs, pesapallurid ja näitlejad, sõjaaegne riigilaen, autokummid ja maisihelbed... Ja muidugi tubakas! Leheküljesuurune koomiks räägib näiteks perekonnast - isa, ema, poeg ja tütar, kes lähevad 1934. aasta maailmanäitust vaatama. Seal on nii palju näha ja omal nahal proovida! Aga lapsevanemad on ju peagi väsinud. Siis aga kohtub pere tuttava energilise abielupaariga, kes soovitavad lõõgastuseks paari mahvi suitsu. "...and they smoked a Camel." Ja peale seda on isa-ema nagu uued inimesed ning jätkavad ringitõmbamist ka siis kui lapsed juba hotellitoas Une-Mati kaisus. Isegi mehaaniline näituserobot sutsetab Camelit. "Get a Lift With a Camel!"

Huvitav ja mitmes mõttes poliitiliselt ebakorrektne pildiraamat. Muuseas, tulemas on ka teine osa, mis jätkab pildimaterjaliga superkangelaste tekkeajast päris tänapäeva välja.

Inimsööjataim

Work in progress. Esimene variant järjekordsest blogipildist, vaevalt, et see viimaseks jääb - värvid vajavad timmimist. Põhineb tõestisündinud juhtumustel pisikeses Virumaises kasvuhoones.