Posterite jumal

Maailm on ikka üks imelik paik. Sa võid olla maailma kuulsaimate filmiplakatite autor, kes on vaat et ainuisikuliselt loonud nii "Tähesõdade", Indiana Jonesi kui suure hulga teiste klassikute reklaami-visuaalia, ja ikkagi oled sa stuudiotes sebivate pintsaklipslaste jaoks eikeegi. Ja siin ei aita tihti ka režissööri sõnast - Darabont või Del Toro võivad ju tellida oma uue filmi plakati, mingi turundusosakonna asjapulk aga otsustab selle pikalt saata, laseb ikkagi teha järjekordse photoshopitud suurte hõljuvate peadega fotokollaaži ega vaevu isegi kunstnikku ei otsustest ega põhjustest vähimalgi määral teavitama. Lõpuks ületab selliste lugude arv kriitilise piiri, arvutiajastu tellimuste arv väheneb miinimumini ja nii otsustabki miljonite filmifriikide lemmik pintslid kotti panna ja edaspidi joonistada ainult enda lõbuks ja ainult seda, mis endale meeldib.

Drew Struzani kolmas posteriraamat on täis just seesuguseid frustreerivaid lugusid. See ei ole põhjalik posterikogumik, seesuguseid on juba varem ilmunud. Siit ei leia näiteks ei "Star Wars" originaaltriloogiat ega kõiki Indy pilte. Selle asemel on siiski hulk filmiplakateid koos lühikese sünnilooga ning maiuspalaks enamasti ka päris mitme visandiga, mis enne lõplikku valikut võimalike variantidena sündisid. Struzani visandite detailirohkus on tegelikult hämmastav ja nii mõnigi neist, eriti kui veel ka värviline, võiks ka ise posteriks kõlvata.

Lisaks sellele, et pilte saatev tekst on huvitav ja tihtipeale isegi masendav, on siin kirjas palju anekdootlikke seiku ja pea uskumatuid fakte. Näiteks või see, et virnade viisi plakateid ja raamatukaasi joonistanud kunstnik kohtus näost näkku Harrison Fordiga alles aastal 2010! Või see, et klassikaline "The Thing" poster sai tellitud ja joonistatud ühe jutiga, kusjuures kuller ootas hommikul ja viis vastvalminud pildi otse fotografeerimisele. Värv oli aga veel märg ja kleepus surveklaasile... Või see, et "Back To The Future" plakati jaoks polnudki vajalikku fotomaterjali, Struzan poseeris pildiks ise, seljas sobivad riided. Pluss muidugi ohtrad lood stuudioametnike ülbusest ja ignorantsusest - Warneri uus turundusülemus näiteks saatis kukele plaani, et just Struzan teeks kõigile "Harry Potteri" filmidele ühtlase sarja postereid. Ilmavalgust nägigi ainult esimene ja teise neist lõpetas kunstnik ainult iseenda hinge rahustamiseks... Uskumatu. Kõigele lisaks tõstsid selle raamatu lood oluliselt minu isiklikku arvamust George Lucasest. Tema firma oli ka ainus filmikompanii, kes vaevus pensionile läinud Struzanit tänama, kinkides talle põlvitava Darth Vaderi kuju. Ükski teine filmikompanii ei teinud sündmust märkamagi.

[Ma pean siiski ka veidi kritiseerima, sest minu arust ei ole Struzan sugugi ilmeksimatu. On temagi töödes imelikku anatoomiat (esimene Indie) või paljukirutud hõljuvaid päid, ka on näiteks tema esimese "Hellboy" plakat üsna haltuuramaiguline, olles sisuliselt kinofuajeedes rippunud fotode joonistatud kollaaž. Iseasi, et ilma stuudio surveta oleks tema ise ehk lõppvariandiks mõne teise kavandi valinud...]

Siiski ei ole Struzan päriselt plakatitööst loobunud. Kui ikka sõber palub, siis viskab ta plakati ka täna valmis. Hetke viimane näide peakski olema Frank Darabonti uue Robert Kirkmani koomiksisarjal põhineva zombieseriaali "The Walking Dead" rohekaid ebasurnuid sisaldav plakat. Seega - tulevik ei ole päris pilditu!