Vaevu avatud kiledes raamatukvartett
Kes või mis on Sandman? Tegelikult on seda isegi üsna raske seletada... Lühidalt ja väga pealiskaudselt - Sandman ehk Morpheus ehk Dream ja kuus tema "sugulast" on olevused, kes olid olemas enne jumalaid ja kes kontrollivad tegelikult kõike meie ümber. Need seitse on: Destiny, Dream, Death, Destruction, Despair, Desire ja Delirium. Seriaali lood pajatavadki lugusid, mis rohkem või vähem eelmainitud seitsmikuga seotud ja mis toimumas läbi kogu inimkonna ajaloo. Lugudest vilksab läbi ka hulk ajaloolisi ja müütilisi tegelasi. Tuntuim ja auhinnatuim peatükk näiteks pajatab William Shakespeare'ist, kes näitetrupiga oma "Jaaniöö unenägu" esietendamas. Publikuks seejuures haldjamaailma koorekiht, kellest osa ka näidendis tegelaskujudeks.
"Sandmani" kunstnikutöö on pärit paljudelt autoritelt, kelle tase ulatub oskuste-skaala ühest otsast teise. Üks aga, mis kõikidel vihikutel ja raamatutel ühine, on välimus - nii kaanepiltide kui kujunduse autoriks on Dave McKean, geenius, kes samaaegselt nii kunstnik, fotograaf, filmilavastaja kui kirjanik. Seriaali kaanepildid on ilmunud ka omaette albumina "The Dust Covers".
Igatahes on tegu sarjaga, mis on koomiksite prestiiži tugevalt tõstnud ja lugejaskonna demograafiat laiendanud. Kes vähegi legendidest ja müütidest huvitatud, võiks sellega tutvuda, raamatuid vilksab vahel meiegi poelettidel. Isiklikult ei soovitakski kümne raamatu seast just selle esimesega alustada - seal nimelt pole Gaiman päris oma häält veel leidnud, ka on see joonistuslikult suht' kole. Gootiliku kraami austajale on parim paik alustamiseks ilmselt "The Doll's House", just selles ilmub mängu ka sarja ehk kultuslikeim osaline - musta riietuv ja ankhi kaelas kandev neiu Death. Teistele aga kõlbaks stardiks näiteks neljast eraldiseisvast loost koosnev "Dream Country".
"The Absolute Sandmani" köited on vaieldamatult ilusad asjad. Kobakad ka - köidetel on kaalu kuni 3,3 kilo! Lisaks seriaalile endale sisaldavad need ka lisakraami - stsenaariume, visandeid, pildigaleriisid, fotosid, ja ülevaateid kõiksugu aegade jooksul ilmutatud vidinatest, kujudest, särkidest, kelladest ja viledest.Kui aga lõpuni aus olla, siis tegelikult ei anna suurem formaat sandmanilugudele suurt midagi juurde. Kui "Watchmeni" detailirikkad leheküljed on suuremana veelgi vingemad, siis Gaimani koomiksil toob see pigem lihtsalt vead selgemalt välja. Kusjuures enamasti pole tegu joonistajate kaladega - ilmselgelt pole trükifailid lihtsalt selleks suuruseks mõeldud. Algusotsa trükiettevalmistus käis tollal ilmselt üldse ilma arvutitöötluseta ja kui originaalid kas kollektsionääridele müüdud või hävinud, pole enam millegi pealt ka uusi ja tihedamaid skänne teha. Kahju küll, aga näiteks eelmainitud Shakespeare'iga loo Charles Vessi joonistelt on sulejoone katkendlikkus ikka väga valusalt näha.
Michael Zulli leheküljed "Sandmani" lõpuloost.Siiski, tegu klassikaga ja kuna sellistest köidetest reeglina kordustrükke ei tehta, on need kolmteist kilogrammi iga koomiksikollektsiooni ehteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar