Accounting Ilsa

January 2016 - why is this old post so popular?

Aastalõpu kokkuvõte skulptuuriteema hetkeseisust.

Lühidalt: tegelen vaikselt Ilsa kujuga. Alustasin lõpuks ka labakäsi, idee selles, et Ilsa seisaks, parem käsi selja taga, vasaku käe kinnas pihus. Kinnas vajab lisadetaile ja proportsioonide korrigeerimist, kuid hetkel tundub, et asi toimib ja liigub õiges suunas.

Üldse, kuju võtab vaikselt aga kindlalt kuju. Detaile ja proportsioone, mida muudan/korrigeerin, on palju, kuid plaan on olemas. Vasak jalg näiteks on põlvest peenem kui paariline, aga seda enam on võimalust lõhkumata parandusteks. Mis veel? Tagihõlm nihkub näiteks mõnevõrra allapoole... Püksid - ehk ikkagi teha säärele kalifeelaadne laiendus?... Taginööbid võivad olla tiba suured, kuigi piltidel nad sellised ju ongi... Nägu on loomulikult üldse veel ainult üks suur toorik... Rihm vajab kohati täpsustamist.... Tagi tagumik, eriti käe ümbrus, vajab uusi volte, mis haakuks nii varruka kui kinnastega... Varrukaotsad tuleb läbi mõelda... ja nii edasi, ja nii edasi.

Tegin muuseas vahepeal ka uue saapa. Lisasin talla alla millimeetri-poolteise jagu savi ja tegin sellest lähtuvalt üleni uue saapa. Sai parem, mitte ni tobedalt lame.

Asi liigub, uuel aastal hooga edasi! Head uut!


Final sculpting update of 2008:

I have the basic vision what I shoud change in Ilsa. Jacket will be a little bit longer, need to add some folds to interact with sleeve and gloves. Right leg is thinner and weird, but this way there's room for additive corrections. Added 1-2 millimeters to the boot's sole and sculpted new one. It's higher now and not as stupidly flat as it was.

So, I know what to change and I'm planning to do it in 2009!

Happy new year!

Daily Deviation

Mul, nagu paljudel teistel visuaal-loomingulistel inimestel on oma pisike DeviantART lehekülg, kuhu aeg-ajalt mõne uue pildi lisan. Tõele au andes ei uuenda ega külasta ma seda just väga regulaarselt... Seetõttu oli üllatav kui jõulu ajal avastasin, et ootamatult on mu piltide (millest enamus kujufotod) kommentaaride hulk märkimisväärselt kasvanud. Sama ka favoriitidesse lisamistega ja üldse vaatajanumbritega - kõik olid suuremad. Kommentaaride seas oli ka õnnesoove DD puhul. Mis "DD"? Midagi ei saa aru. Peale mõningast uurimist selgus, et tegu nähtusega "Daily Deviation". FAQ-st:

The Daily Deviation is a daily feature chosen from the galleries here on deviantART.

A small assortment of submissions are chosen each day by a select group of staff/volunteer members who wish to showcase an image which they found impressive or otherwise interesting enough to deserve being brought to the attention of the community-at-large.

Ehk - igal päeval on kõigi piltide meeletust massist (ma ei teagi, palju neid seal kokku olla võib... miljoneid) valitud paarkümmend tükki esile- ja väljatõstmiseks. Minu Libahundike oli 15. detsembril nende sekka sattunud. Sellest esmapilgul seletamatu aktiivus ja huvi... :)

Igatahes tore! Peaks ehk DeviantARTi postitamisega aktiivsemaltki tegelema. Aga selleks peaks olema, mida postitada...

I have a DeviantART page, but I'm not too active there. So, when on Christmas days I discovered that all the counters suddenly show much bigger numbers and that there are many more comments on my images, at first I didn't understand why or how. Turned out, one of my Werewolf images was selected as "Daily Deviation" on Dec 15 2008. As one of them. Cool!

http://today.deviantart.com/dds/?day=2008-12-15

Monopod

Leidsin eile, pühadevahelisel esmaspäeval, p-kastist Hong Kongist postitatud Velboni monopodi. Tuli sadakond krooni odavam kui siitsamast osta. Et seda katsetada, klõpsisin mõned pildid oma äsjasest hundikujulisest DAS-savi katsetusest.

(Monopod on teleskoopliku olemusega pulk, mis kaamera külge käib, kolmejalgse statiivi kombel ise püsti püsida ei suuda, kuid on mobiilsem ja vähendab hämaras oluliselt ebakindlast käest põhjustatud udupiltide arvu. Sobib näiteks reisidel kirikutes, muuseumides ja teistes seesugustes välguta paikades klõpsimiseks.)

Midagi üsna sarnast olen ju varemgi postitanud, aga ehk õigustavad uut pilti mõned lisandunud ja korrigeeritud detailid ning pisut kaugemalt tehtud ja seega vähem moonutatud vaated.

Got a new monopod for my camera and tried it for a couple of shots of my Werewolf #2. Some additional details and corrections here, compared to the older pics. Also, as the distance to the camera was longer, the proportions on this new photo are more accurate.

Absoluutselt!

Ameerika koomiksikirjastusel on viimastel aastatel tekkinud komme oma tippraamatutest suureformaadilisi luksköiteid välja anda. DC Comics näiteks defineerib seesuguseid nimetusega "Absolute Edition", neid on ilmunud nii Batmani lugudest kui Alan Moore'i raamatutest. Neljanda köite ilmumisega novembris 2008 sai seesuguste kaante vahele ka kogu Neil Gaimani legendaarne "Sandmani" seriaal.

Vaevu avatud kiledes raamatukvartett

Kes või mis on Sandman? Tegelikult on seda isegi üsna raske seletada... Lühidalt ja väga pealiskaudselt - Sandman ehk Morpheus ehk Dream ja kuus tema "sugulast" on olevused, kes olid olemas enne jumalaid ja kes kontrollivad tegelikult kõike meie ümber. Need seitse on: Destiny, Dream, Death, Destruction, Despair, Desire ja Delirium. Seriaali lood pajatavadki lugusid, mis rohkem või vähem eelmainitud seitsmikuga seotud ja mis toimumas läbi kogu inimkonna ajaloo. Lugudest vilksab läbi ka hulk ajaloolisi ja müütilisi tegelasi. Tuntuim ja auhinnatuim peatükk näiteks pajatab William Shakespeare'ist, kes näitetrupiga oma "Jaaniöö unenägu" esietendamas. Publikuks seejuures haldjamaailma koorekiht, kellest osa ka näidendis tegelaskujudeks.

"Sandmani" kunstnikutöö on pärit paljudelt autoritelt, kelle tase ulatub oskuste-skaala ühest otsast teise. Üks aga, mis kõikidel vihikutel ja raamatutel ühine, on välimus - nii kaanepiltide kui kujunduse autoriks on Dave McKean, geenius, kes samaaegselt nii kunstnik, fotograaf, filmilavastaja kui kirjanik. Seriaali kaanepildid on ilmunud ka omaette albumina "The Dust Covers".

Igatahes on tegu sarjaga, mis on koomiksite prestiiži tugevalt tõstnud ja lugejaskonna demograafiat laiendanud. Kes vähegi legendidest ja müütidest huvitatud, võiks sellega tutvuda, raamatuid vilksab vahel meiegi poelettidel. Isiklikult ei soovitakski kümne raamatu seast just selle esimesega alustada - seal nimelt pole Gaiman päris oma häält veel leidnud, ka on see joonistuslikult suht' kole. Gootiliku kraami austajale on parim paik alustamiseks ilmselt "The Doll's House", just selles ilmub mängu ka sarja ehk kultuslikeim osaline - musta riietuv ja ankhi kaelas kandev neiu Death. Teistele aga kõlbaks stardiks näiteks neljast eraldiseisvast loost koosnev "Dream Country".

"The Absolute Sandmani" köited on vaieldamatult ilusad asjad. Kobakad ka - köidetel on kaalu kuni 3,3 kilo! Lisaks seriaalile endale sisaldavad need ka lisakraami - stsenaariume, visandeid, pildigaleriisid, fotosid, ja ülevaateid kõiksugu aegade jooksul ilmutatud vidinatest, kujudest, särkidest, kelladest ja viledest.

Kui aga lõpuni aus olla, siis tegelikult ei anna suurem formaat sandmanilugudele suurt midagi juurde. Kui "Watchmeni" detailirikkad leheküljed on suuremana veelgi vingemad, siis Gaimani koomiksil toob see pigem lihtsalt vead selgemalt välja. Kusjuures enamasti pole tegu joonistajate kaladega - ilmselgelt pole trükifailid lihtsalt selleks suuruseks mõeldud. Algusotsa trükiettevalmistus käis tollal ilmselt üldse ilma arvutitöötluseta ja kui originaalid kas kollektsionääridele müüdud või hävinud, pole enam millegi pealt ka uusi ja tihedamaid skänne teha. Kahju küll, aga näiteks eelmainitud Shakespeare'iga loo Charles Vessi joonistelt on sulejoone katkendlikkus ikka väga valusalt näha.

Michael Zulli leheküljed "Sandmani" lõpuloost.

Siiski, tegu klassikaga ja kuna sellistest köidetest reeglina kordustrükke ei tehta, on need kolmteist kilogrammi iga koomiksikollektsiooni ehteks.

Kollid, trollid ja muud loomad

Suvel jäi Pariisi FNAC-is silma paar raamatut, mille otsustasin suuruse ja kaalu tõttu ostmata jätta. Üks seesugustest oli mulle tundmatu kunstniku Paul Bonneri artbook. Nüüd siis sai see võlg iseenese ees lõpuks täidetud. Kusjuures - ostetud raamat on ingliskeelne ja seega hulga arusaadavam. Ja mis veel veider - kirjastus on Ühendkuningriikide Titan Books, samas on ostmine amazon.com-ist hoopis odavam kui amazon.co.uk-st. Mine võta kinni selle maailma veidrusi.

Keda Taani kunstnik lähemalt huvitab, siis siin on tema kodukas - http://www.paulbonner.net. Raamat on igatahes igati kobe ja sisukas. Bonneri piltides pole küll Simon Bisley maniakaal-groteskset energiat või Bromi fetišistlikke ja kõõluselisi libakoolnuid, kuid maalide detailsus on ikkagi ikka kohati üsna fenomenaalne. Siit leiab põhjamaiselt tuttava tundega trollipilte, Tolkieni illustratsioone, kõiksugu fantaasiamänguelukaid ja isegi mõned adekvaatsed dinosauruseskulptuurid. Mõni peatükk on küll ilmselgelt möödunud kümnendite olemisega ja natuke liiga tumeroosa-helesinine (nagu ka allolev pilt), aga tervikuna on see kõik kokku päris huvitav ja terviklik fantaasiamaalim.

Filmiuputus

Olen viimase kahe nädalaga vaadanud ära erakordse hulga filme, neist koguni kümme tükki kinoekraanil. Mõtlesin, et võiks ehk siin iga kohta paar pealiskaudset sõna arvata...

Transporter 3 - kahjuks kehvem kui kaks eelkäijat, Luc Besson võiks ausalt öeldes haltuurad lõpetada ja taas mõne normaalse filmi teha. See film siin oleks nagu "Hitmaniga" samast stsenaariumivisandist välja väänatud;
Yes Man - Jim Carrey südamlik komöödia mehest, kes otsustab loobuda küünilisusest ja asuda elujaatavale liinile; Zooey Deschanel on taas ülimalt veetlev;
Bedtime Stories - Adam Sandler, mine ja palun pane ennast põlema!
Doubt - korralik "näidendfilm" väga heade rollisooritustega - Meryl Streep, Philip Seymour Hoffman, Amy Adams;
Revolutionary Road - Sam Mendese ajastudraama DiCaprio ja Winslettiga, millest (nagu linastusjärgne vestlemine näitas) võib mitut moodi aru saada, aga mis siiski väärt vaatamist;
The International - "Run Lola Run" autori uus panganduspoliitiline draama, milles Clive Owen ja Naomi Watts terrorismitoetajaid jälitavad ja selle kõige käigus Guggenheimi muuseum väga katki läheb; natsa uimane ja segane, aga vaadata võib (eelistan ise siiski Oweni asjadest "Shoot 'Em Up'i" või "Children of Meni");
Valkyrie - Bryan Singeri film Hitlerile juulis 1944 tehtud järjekordsest ja ebaõnnestunud atendaadist, ajaloohuvilistele vaat et kohustuslik vaatamine, Tom Cruise'i ei tasu ka karta;
The Curious Case of Benjamin Button - kahtlemata üks aasta paremaid filme, südamlik, aga samas kohati väga creepy, mõtlemapanev ja melanhoolne. Aeg kaob, kõik kaob, naudi seda, mis käes! Lavastajaks David "Fight Club" Fincher. Spetsefektide tase on täiesti hämmastav, eriti peaosaliste Brad Pitti ja Cate Blanchetti veenvad vanusemuutused - ei mingeid traagelniite! Ja ma ei usu, et on inimest, kes ei fännaks välgumeest... :)
Sex Drive - ootamatult hea noortekomöödia, piisavalt ropp ja vaimukas ja isegi paari korraliku rollisooritusega;
The Tale of Despereaux - kummaline animafilm, millest ma ei taha mitte midagi arvata.

Võrguostud

Teadmiseks kõigile, kes internetist raamatuid või mida iganes muud ostavad - detsembrist 2008 on tõepoolest kehtimas uued reeglid ja tolli läheb alles 150st eurost kallima sisuga pakk. (Varem oli tollivaba piir kusagil 25 euro kandis.) Igatahes sain täna postkontorist probleemivabalt kätte Amazoni paki, milles neljas "Absolute Sandman" ja veel kolm raamatut. Eelmine Sandman postitati mõned kuud tagasi eraldi pakina ja juba see üksi läks tolli. Tänuväärt muudatus!

Jacket

Ok, a new Ilsa image. I hate it sometimes - had some perfect folds finished for jacket. And then, as there were areas I needed to work on before baking... I just over-worked the folds I already had. Stupid, stupid, STUPID! So, started over. That's the area near the left hand, it's still not as cool as it was, after several hours of trying.

Saw Bryan Singer's Valkyrie today, lots of uniforms there...

It looks like right leg needs small rotating... Will try. Changed boot and buckles, so they are different on this photo. This statue was in sculpting limbo for maybe a year, some parts unbaked. So, it dried and now there are several deep cracks in the head I need to fix. Also, when I finally baked it, the right side of the hair was not as detailed as it should be. So, lots of work to do there too.

I made a temp eye and it looks that the problem is not that much the narrow jawline but the eye - it's too wide. Smaller eye looked better.

And - got an idea how to make the base - poster tube. More about it later.

Black. Frank Black

Taas vahele üks vana foto, pärit kaugetest ja unustusse vajunud analoogsetest Zenidi-aegadest... Frank Black ehk kunagine The Pixiese frontman Black Francis oma soolobändiga Rootsis Hultsfredi festivalil. Aasta oli siis ilmselt üheksakümmend kuus ja esimene kord, kus Vahuriga sinnakanti sõitsime... Hiljem sai veel kahel korral käidud. Google lisab elutargalt: 14. juuni 1996. T-särke müüs, muuseas, FB girlfriend ja too fänn, kes temalt laulja poolsöödud pähklipaki endale lunis, oli rõõmus. Ja üks pealtvaataja krõbistas lava ees seene moodi asju süüa. Meie lihtsalt vaatasime.

Kujuideed

Arvan, et igal minusugusel massimeediafriigist hobiskulptoril on varuks väike nimekiri asjadest, mida tahaks kujutada. Eks ta ole, ühest küljest on igalühel omad lemmikud, teisest küljest on kultusfilme ja tegelasi, kellest on lihtsalt juba metsikutes kogustes kujusid tehtud, nii kommertslikke kui kit'e. Seegi paneb ka mõningad piirangud - mis mõtet on endal ponnistada kui parema kuju saaks kokkuvõttes ju odavamalt kätte - aeg maksab ka midagi ja selle võiks midagi muud ette võtta?... Rääkimata silikoonist ja muust materjalist.

Mis mind tegelikult veidi imestama paneb, on Venemaa. Niipalju kui mina olen venelaste sellealast tegevust uurinud, on sealmail rahvas praktiliselt kogu täiega ainult miniatuuridele pühendunud - need on siis sellised tinasõduri tüüpi asjandused, reeglina kõikvõimalikud detailsetes vormides sõdurid või indiaanlased, vahel isegi ratsanikud. Ma pole praktiliselt näinud, et venelased garage kit'iga tegeleks, või siis vähemalt prooviks midagi vähegi suuremat teha, olgugi, et materjalid ju samad. Ka tegelasi, keda kujutada, on neil kõvasti ja arvata võiks, et kogu impeeriumi peale saaks mõnikümmend huvilist ostjat kokku küll. Isegi kui kujud puhtast kullast teha... :) Lambist tuleb pähe suur hulk võimalikke kultus-prototüüpe: Bojarski kui d'Artagnan, Võssotski kellena iganes, Viktor Tsoi, Stirlitz, Livanov Sherlock Holmesina, mistahes multikategelased, minupärast või poolakate Hans Kloss... Aru ma ei saa, miks neid olemas pole?!? Ainult mingid husaarid ja irokeesid...

Mu enda väike ja pealiskaudne tegemata asjade loetelu oleks selline, suurem osa neist 1:4 büstid:

• Al Swearengen "Deadwoodist";
• Johnny Depp kui Ed Wood;
• Christopher Lee kui Saruman;
• Clint Eastwood Leone filmidest;
  
• Leeloo "The Fifth Elementist" (1:6);
• Johnny Weissmüller ja Maureen O'Sullivan ehk Tarzan ja Jane (1:8);
  
• Mathilda "Leonist" (mis, kui aus olla, siis 1:6 kujuna tegelikult lihtsalt pooleli);
• Indiana Jones (ka w.i.p., võtan lähiaegadel uuesti käsile)

ja nii edasi.

Ja nüüd küsimus: kas Eestis leidub selliseid tegelasi, kes oleks väärt minikuju? Sellist, mis võiks näiteks kodukinofriigi DVD riiulit kaunistada? Mul on paar mõtet, aga huvitav oleks ju ometigi kui siia blogiküljele eksivad inimesed viitsiks kommentaarides ettepanekuid teha...

Is there any cool characters nobody hasn't done any kits/statues so far? There are some, like Alien franchise or Draculas who are done to death, but there are more than enough I've never seen. I posted above some of the ideas I'd like to sculpt one day. Any other thoughts?

Ilsa uued saapad

Niisiis, Ilsa parem jalg on enam-vähem valmis.

Esmalt - siin on kolm mu 1:10 hellkujukest üheskoos, üks neist valmis (ja kui ka poleks, ei julgeks ma enam midagi muuta), kaks pooleli. Abe eriti, ta on küpsetamata ja üsna detailivaba.

Here are 3 of my 1:10 Hellboy sculpts together, as I promised! ;)
NB! Updated picture!

Ja siin on Ilsa parem jalg, mis vaat et valmis! Kõik need uued detailid ei põhine tegelikult üldse Mignola piltidel, kuid ma loodan, et ma olen natukenegi tabanud tema stilistikat. Lihtsalt asi on selles, et Ilsa jalad on alati siluetid või üldse varjus ja lihtsalt polegi kusagilt detailset reffi võtta. Või vähemalt mina pole neid leidnud. Aga kui mitte muud, siis põhineb see kõik vähemalt täiesti reaalsetel univormidetailidel.

And here's the leg. Those details are not from comics, but I hope that I got some Hellboy sensibility to them. Everything here is based on actual German uniforms.


Kõik näeb fotol palju suurem, koledam ja tolmusem välja kui palja silmaga vaadates... Lihtsalt teadmiseks - saapa pikkus on ca 22 mm.

Everyting looks so much bigger, uglier and dusty on photos... Just for the info - boot's length is 22 millimeters. There will be some small tweaks (heel), but most of those details are ready.

---

OKAY, there's some confusion. Just discovered that I made the buckles the wrong way. Or, actually I don't know, in which way they should be. Need more reference...

Ilsa got boot

I've been working on Ilsa 1:10 statue in last a couple of days. Found some great reference images for German uniforms! Some of them, like belt images, click and fill-in perfectly to Mignola's detail-sparse world.

It's always the problem with sculpting from strong artistic vision - how exactly should one go with it? There are 3 ways to make, let's say - boots, the could look like a) in real world, b) on Mignola's drawings c) I would sculpt them.
There isn't enough details on Hellboy frames for all the needed details and angles, so something must always be made up. It's a compromise and it's not easy. And there's not enough commercial statues and toys to swipe from... Most of them look like shit, even Mezco action figures are not that great and have some weird details. On the same time, I'm positive that it's not possible to make Hellboy statues as laconic as Jonathan Matthews' Batman Black and White statue.

But still, for some reason, trying to make Mike Mignola's art to work in 3D is so much more interesting, teaching and finally rewarding than just trying to sculpt photorealism.

So - Ilsa has belt now. Also, her right leg is almost ready, made some nice details from reference, not seen in comics. (Or if they are, they're always in shadows.) I'll try to add a couple of buckles tomorrow, then the boot area will be ready and I can post some pretty cool macro pics with the whole leg. Not 100% Mignola but as close as I could do. So far I'm very happy with new details and even if all other Mignola fans will hate them... I don't care! :)

PS: everything's fine and I will continue with this sculpt until it's ready! :-)

Russalka

Käisime täna veidi Kadriorus hulkumas, tibas lund, proovisin teada-tuntud kujust pilte klõpsida. Midagi tuli vist isegi välja...

Veel paar luukerepilti

Veel paar luukere-nuku-pilti, nukust endast oli juttu mõned postitused tagasi.

Savi

Kuigi olen viimastel aegadel rohkem ZBrushi raamatuid ja tutooriale lugenud kui savi mätsinud, siis pisuke progress on ka polümeeris - Ilsal näiteks on uus parem jalg. Hulga kepsakam kui too vana! Nüüd on vaja leida näitematerjali, mille põhjal talle nöörsaapad teha... Siis peaks klõpsima paar fotot kindaid pihus hoidvast käest, tegema vöö ning mantli alaosa voldid... ja hakkakski juba kupatus kuju võtma. Midagi selles siiski on, võiks ju asja saada.

Täna avastasin ühest kodumaisest filmiblogist, et Abe Sapieni minisarjas "The Drowning" on Eestit mainitud. Otsisin välja ja lappasin paari vihikut ja - ongi! Huvitav, kust küll Mignolal selline idee... Samas, tegelikult peaks võtma ja "1945" ja Lobster Johnsoni minid läbima. Ja Guy Daviselt tema kolmanda sketchbooki ostma.

Mis Abe'i kujusse puutub, siis mässan endiselt muskulatuuriga. No ei ole rahul... Samas, nägu on parem kui varem.

Some progress in sculpting - made a new right leg to Ilsa, now I need to find some reference for boots... War time photos could be cool, but I'll probably should just go through all the sketches in library editions. Maybe there's something in movie artbook?...

Also, I'm working on Abe's face and muscles. Proportions are much better, but there's still a long way to go. I really miss the "symmetry" option I could turn on in real life...

Lugulaulude kaaned

Igakuine seriaal "Fables" on koomiksikirjastuse Vertigo (mis ise DC Comicsi küpsemaid asju kirjastav tütar) üks lipulaevu. Bill Willinghami kirjutatud sarja sisu võtab päris hästi kokku proposalist pärit lõik:

"New Yorgi linnas tegutseb põrandaalune kogukond, mille liikmeteks on tuntuimate muinaslugude ja legendide lihast ja luust kangelased. Nad on surematud, just nii nagu kõik parimad lood on surematud, samas aga peegeldavad nad ka meie moodsat aega, olles seega muutunud. Tegelikult ei meenutagi nad enam eriti armastatud lastelugude kangelasi. New Yorgis moodustavad nad salajase Valmide Kogukonna, millel omaenda seadused ja kombed, neist tähtsaim - mitte paljastada end argirahvale."

"Valmide" koomiksiseriaali kunstnikutöö ei ole ausalt öeldes midagi erilist. Kaaned aga on tõeline maiuspala. Nüüd ongi James Jeani joonistatud 75 vihiku ja kogumikalbumite kaanepildid koondatud ühte kõvaköitelisse raamatusse. Ja see raamat on ikka tõeline silmailu!

Olen kunagi öelnud, et ma ei fänna James Jeani kui kunstnikku ja ausalt öeldes see ongi nii. Kui Mike Mignola või Bill Presing tekitavad kadedust ja tahtmist ise pliiats või savi haarata, siis Jean on omas vallas sedavõrd täiuslik, et ma peaaegu ei oskagi tema pilte joonistaja või skulptori pilguga vaadata. Tema kompad on täiesti kreisid, tema materjalid suuresti hoopis midagi muud kui mina kasutada viitsiks. Siiski, mees on kahtlemata geenius ja tema pildid väga ilusad asjad vaadata. Ning ka raamat kogu oma kujunduses on ikka tõepoolest superkena.

Igale kaanepildile on pühendatud kaks lehekülge, wraparound-raamatukaantele topelt rohkem. (Muuseas, kogumikraamatu ümbrispaberi visandid leiab sellesama ümbrise siseküljelt.) Kirjadeta kaanepilt on siin trükisuuruses, sellele lisaks väike thumbnail valmiskaanest, paar kirjasõna ning mõned visandid ja valmimisetapid, olgu siis maalina või arvutietappidena. Kõik see pole just superdetailne, kuid piisavalt huvitav. Raamatu lõpetavad lühiintervjuu ja mõned fotod JJ ateljeest.

James Jean on ise välja andnud paar oma artbooki, praeguseks on nad läbi müüdud ja hinnad kerkinud sadadesse dollaritesse. Vertigo raamat ei saa kahtlemata samavõrd hinnaliseks harulduseks. Kuid kirjastuste kombeid tundes on asi siiski nii, et kõvas köites tiraaž jääb ainsaks, kui midagi juurde trükitakse, siis tulevikus ilmuvat pehmekaanelist varianti. Ehk - igaks juhuks ei tasu huvilisel ostmisega väga pikalt venitada, kes teab, palju neid JJ fänne tänaseks juba tekkinud on. Kahtlemata on nende seas hordidena selliseidki, keda koomiksid muidu absoluutselt ei huvita - pole see ju kaugelt ainus JJ tegevusvaldkond.

Abe'il on uus pea

Kerge progress... Ilsa on igati küps, eelmise fotoga võrreldes on lisandunud vaid vasak jalg. Mignola stiilis jalgu on millegipärast väga keeruline tekitada, aga sellega olen juba üsna rahul. Tekstuuridega ka. Abe on tööprotsessis, kõik muutub, miski pole valmis. Aga vähemalt on tal uus ja õige suurusega pea!

Ilsa - only one new detail on this photo - left leg.

Abe - new pose, new torso. Everything is changing, but at least he has a new head!

Later this night: I did like Abe's profile, but I didn't like how wide the face was from the front. So I took a small rake and scraped it down... and now it looks like I'm really getting there! Cool!