Ahsoo, koosjoonistajate blogis oli teemaks "Prillid".
22 juuli 2012
Hipster
Ahsoo, koosjoonistajate blogis oli teemaks "Prillid".
20 juuli 2012
30 kirstu saar - blogipost nr 666
Eile ostsin, täna oli pakk Rotermanni kvartali sinises Smart Posti kapis. Päris huvitav.
Aga üks raamat oli seal pakis veel - Maurice Leblanci "Kolmekümne kirstu saar". Leblanc on see kirjanik, kes mõtles välja seikleja nimega Arsène Lupin. Tolle seiklused on mõjutanud peaaegu keda iganes, filmidest-koomiksitest Hayao Miyazakini välja.
Tegelikult olin ma üsna üllatunud kui avastasin, et uue vabariigi ajal on see kirstudelugu koguni kaks korda avaldatud. Kuna aga Henno Käo raamatukujundustest saan ma lööbe, astma ja kontrollimatud raevuhood, siis ostsin 2003. aastal ilmunud kah pisikese ja ilmetu olemisega raamatu. Asi lihtsalt selles, et samal romaanil põhineb üks viimase aja ilusamaid ja stiilsemaid Prantsuse koomikseid, Marc Lizano kohandatud BD, mis ilmus detsembris 2011 Soleili kirjandusadaptsioonide sarjas Noctambule - "L´ile aux 30 cercueils".
Selle BD teeb välimusele lisaks huvitavaks ka asjaolu, et kui õigesti aru saan, ei kirjutanud-joonistanud autor seda otseselt romaani põhjal. Pigem põhineb see 1979. aasta telesarjal, mis väiksele Marcile kustumatu mulje jättis. Täpsemalt sai ta sellest nii mõnegi õudusunenäo, lisaks oli ta ka üsna sisse võetud sarjas peaosa mänginud näitlejannast nimega Claude Jade. Oleksin nagu lugenud, et tegelikult Lizano isegi vältis originaalraamatut oma stsenaariumit kokku pannes...
Üsna intrigeeriv kompott, seega. Igatahes nüüd ongi plaan see lugu kiirelt eesti keeles üle lugeda...
08 juuli 2012
Täitesulepea
Paari nädala eest jäi sahtlis silma vana, hea ja teeneline hiina kuldne sulepea. Tuli mõte, et ehk võiks seda kunagi sinist tinti sisaldanud tööriista tänapäeval näiteks mõne seepiavärvilise vedelikuga täita... Ehk saaks huvitava asja. Võtsingi ta siis võimalikult algosadeks, et nõukogudeaegne sinisus välja pesta... Sain 11 detaili. Eks näeb, kas kokku tagasi ka läheb ja mis siis edasi saab.
07 juuli 2012
Hellboy The Corpse Bust - 21
Don't know how visible it is, but most of the hand is new. It looks better now, not so muscular and a lot more creepy.
It's like a puzzle - add something here, it's not maybe still not quite there, but it's better than the previous version and it shows that the details around it need to change too. Right hand is still not ready, but I can see now how it will look when finalized; now I can move "forward" to the shoulder. This area is not baked, and it's the next detail I'm trying to fix.
30 juuni 2012
Hellby The Corpse bust - 20
Working on hand and the right part of the torso and shoulder; big chunks of the hand will still change. It all could be so much easier in wax... But this is Cernit mix.
24 juuni 2012
Hellboy The Corpse Bust - 19
Looks like I there was some sculpting I haven't documented here in the blog. Anyway, I started again and now my goal is to finish the hands, if not more.
First I baked thin layer of clay to later sculpt the hand on.
Then I made the fingers. I made a stupid mistake there (look at post #18)...
Now I will tweak the position and sculpt the forearm. Then I remove the mock-up upper arm and start working on it.
First I baked thin layer of clay to later sculpt the hand on.
Then I made the fingers. I made a stupid mistake there (look at post #18)...
Now I will tweak the position and sculpt the forearm. Then I remove the mock-up upper arm and start working on it.
20 juuni 2012
Fog
Kasutasin veel oma netist leitud skuutrireferentse (tegelikult on mul kusagil kastis ka üks FLCL-anime tegelane oma skuutriga, aga seda ei viitsinud otsida) ja joonistasin veel ühe pildi. Vahepeal oli mõte taustakontuur pliiatsiga teha, aga siis jäi ikkagi kõik pintsliks. Mänd on muidugi selle kupatuse kõige mõnusam detail. Loodatavasti sai natukenegi retro.
Ahsoo, unustasin - tegelikult on üks mõnus detail veel - see raster, mis taevast katab. Tahtsin sellist juba ammu kusagilt saada, aga lõpuks tuli ikkagi ise mingist pildist korduv pattern teha, vist leidsin piisavalt suure töödeldava ala Milton Caniffi artbookist.
16 juuni 2012
15 juuni 2012
09 juuni 2012
Vallatud kurvid
07 juuni 2012
Comic Sans Paris
Paris may be the prettiest city in the world, with all the Belle Époque, art noveau and art deco stuff, with all the beautiful art and architecture. But, for some strange reason, it looks like some French people really love this ugly and primitive font Comic Sans. Here are some photos from our 2012 trip to Paris:
Pariis on ehk maailma ilusaim linn oma ammendamatute arhitektuuri- ja kunstivarudega. Mingil seletamatul põhjusel aga tundub, et osa prantslasi on tõsiselt armunud parafonti nimega Comic Sans, koledasse kirjastiili, mis ei olnud algselt üldse mõeldud laia kasutusse, kuid mis peale Windows 95 osaks saamist levis üle maailma nagu viirus. Koomiksiga pole sel lombakal leiutisel muidugi suurt pistmist. Järgnevalt mõned fotod, mis tehtud maikuus 2012, rongikerjuse sildist vahvlimüüjani:
Pariis on ehk maailma ilusaim linn oma ammendamatute arhitektuuri- ja kunstivarudega. Mingil seletamatul põhjusel aga tundub, et osa prantslasi on tõsiselt armunud parafonti nimega Comic Sans, koledasse kirjastiili, mis ei olnud algselt üldse mõeldud laia kasutusse, kuid mis peale Windows 95 osaks saamist levis üle maailma nagu viirus. Koomiksiga pole sel lombakal leiutisel muidugi suurt pistmist. Järgnevalt mõned fotod, mis tehtud maikuus 2012, rongikerjuse sildist vahvlimüüjani:
Pariis 2012 - päev 8 - Koju ja kokkuvõtteks
Eelmisel korral (mais 2011) Pariisi lennates lehitsesin Estonian Airi parda-ajakirja ja lugesin sealt juhtumisi just ajakohast lugu frankofiil Lauri Leesi Pariisireisi soovitustega. Või mis nüüd kohast, see linn, kus tema oma seitsekend korda käinud on, on hoopis teine kui see kui see Pariis, kuhu mina ikka ja jälle uuesti läheksin.
Mis näitab, kui kapitaalselt erinevaid elamusi sealt linnast on ikka võimalik saada. Variante on veelgi, gurmaanide Pariis kasvõi, või alternatiivmuusika Pariis või klubielu Pariis või... ma ei tea, ehk ka näiteks parkuurijate Pariis? Igatahes musjöö Leesi artikkel jättis üsna kummalise ja naeruväärse mulje - sel ajal kui see linn kubiseb moodsast elust, klassikalisest ja tänapäevasest kunstist ja arhitektuurist ning minusuguste rõõmuks ka maailma parimatest koomiksi ja lowbrow kunstnike näitustest, droolib tema endiselt mingeid idiootseid Moulin Rouge'e, antiikset estraadilaulu ja neid kõige paduprimitiivsemaid turistilõkse. Aga eks igalühel olegi omaenda Pariis, lihtsalt tema (ja kardan ka, et läila filminikerdaja Woody Alleni) Pariisid ei pakuks mulle küll mitte midagi. Vähemalt mitte põhjust uuesti tulla.
Mis siis tänavusest reisist meelde jääb? Seekordne omapäi ja korteriüürimisega käik oli juba viies, kusjuures lühem kui varasemad - olime kohal seitse ööd, mis tähendab vähem kui seitset päeva tegutsemist. Nägime mõningate kunstnike originaale - Frank Miller, Cromwell, Lostfish, vaatasime ka Helmut Newtoni fotonäitust ja muidugi Tim Burtoni suurt ülevaadet. Üsna mitu näitust jäi nägemata, kuna lihtsalt ei klappinud liikumisgraafikutega, suurtesse ja varem korduvalt külastatud muuseumeisse aga ei viitsinud lihtsalt minna. Kuigi oleks ju võinud... Kõige rohkem on kahju Robert Crumbist, sest selle mehe originaale oleks küll tahtnud näha. Aga mis teha... Siit õppetund - oleks hea kui reisi lõpuots oma järelnoppimistega ei langeks pühadele või neile nädalapäevadele, kus muuseumid-galeriid kinni.
Nägin ära ja lehitsesin üle suure hulga raamatuid, ostsin ka nii mõnegi. Nagu ikka, oli osa juba varem valmis vaadatud, aga tuli ette ka üllatusi - näiteks "Carmeni" väga šefi joonega (ja digitaalselt?) tehtud adaptsioon. Kahes raamatus on signeeritud ja nummerdatud ex libris, kahes raamatus on autorite originaaljoonistused. Alloleval pildil on lisaks raamatusaagile ka üks ajakiri - "dBD" Moebiuse mälestusnumber, milles muuhulgas 100 kunstniku homage-pildid.
Lisaks sain ka mõned ex librised, mida prantslastel ikka kombeks teha. Üks oli raamatuga kaasas, ühe sain küsimise peale raamatupoest tasuta, neli ostsin koomiksipoest ja üks ootas mind peale aastatagust raamatuostu. Neli neist on ka signeeritud. Seesugused odavad raamatulisandused on ka meiesugustele ääremaalastele tegelikult kõige lihtsam viis mõne lemmiku signatuur saada - tuleb lihtsalt teada, kust neid leiab.
Mida ma siis oma kogemuste põhjal pariisireisijale soovitaksin? Esmalt seda, et kui on plaan kohal olla rohkem kui neli päeva, tasub kindlasti mõelda hotelli asemel korteri üürimisele - pesumasin, pliit, wi-fi ja muu on ikka väga oluline eelis. Tunne on ka hoopis teine ja hind võib olla isegi odavam. Lisaks soovitan ma mõelda oma huvidele ja lisaks mõnele asjalikule raamatule (Eyewitness Travel seeria, "Little Black Book of Paris" jt.) enne reisi kindlasti ka netisaite kammida - alati on kasulik juba kodus kokku panna nimekiri hetke huvitavamatest näitustest ja esinemistest. Kiigata tasub ka FNAC-nimelise keti leheküljele, sest pole üldse välistatud, et saate võimaluse poes tasuta mõne muusiku esinemist näha.
Mis vaatamisväärsustesse puutub, siis tegelikult võiks alati ka mõnda kõrgemasse kohta ronida. Meil jäi see seekord tegemata, kuigi Araabia Instituudi katus on juba mitu korda plaanis olnud. Jumalaema Kiriku torni ja Võidukaare kõrval soovitaksin eelkõige sellist silmatorkavat kohta kui Montparnasse'i torn, kus saate linnavaadet nautida kahesaja meetri kõrguselt nii läbi klaasakna kui ka päris katuselt. Pluss on see, et saate pildile ka Eiffeli! :)
Ja lõpuks - kui reisist langeb suur tükk ühte nädalasse, tasub kindlasti kaasa võtta foto ja mõelda üksikpiletite asemel esmaspäevast pühapäevani kehtiva Navigo peale - selle saab osta kohe CDG rongijaamast. Tuleb odavam ja mugavam!
PS: Kojulend sujus sujuvalt, lennuki start küll pisut hilines, aga 29. mail umbes kell 15:20 olime tagasi siin varakevadiselt tuulises ja kõledas Tallinnas. Kas akud said laetud? Arvan, et said küll. Vähemalt aastaks.
Mis näitab, kui kapitaalselt erinevaid elamusi sealt linnast on ikka võimalik saada. Variante on veelgi, gurmaanide Pariis kasvõi, või alternatiivmuusika Pariis või klubielu Pariis või... ma ei tea, ehk ka näiteks parkuurijate Pariis? Igatahes musjöö Leesi artikkel jättis üsna kummalise ja naeruväärse mulje - sel ajal kui see linn kubiseb moodsast elust, klassikalisest ja tänapäevasest kunstist ja arhitektuurist ning minusuguste rõõmuks ka maailma parimatest koomiksi ja lowbrow kunstnike näitustest, droolib tema endiselt mingeid idiootseid Moulin Rouge'e, antiikset estraadilaulu ja neid kõige paduprimitiivsemaid turistilõkse. Aga eks igalühel olegi omaenda Pariis, lihtsalt tema (ja kardan ka, et läila filminikerdaja Woody Alleni) Pariisid ei pakuks mulle küll mitte midagi. Vähemalt mitte põhjust uuesti tulla.
Mis siis tänavusest reisist meelde jääb? Seekordne omapäi ja korteriüürimisega käik oli juba viies, kusjuures lühem kui varasemad - olime kohal seitse ööd, mis tähendab vähem kui seitset päeva tegutsemist. Nägime mõningate kunstnike originaale - Frank Miller, Cromwell, Lostfish, vaatasime ka Helmut Newtoni fotonäitust ja muidugi Tim Burtoni suurt ülevaadet. Üsna mitu näitust jäi nägemata, kuna lihtsalt ei klappinud liikumisgraafikutega, suurtesse ja varem korduvalt külastatud muuseumeisse aga ei viitsinud lihtsalt minna. Kuigi oleks ju võinud... Kõige rohkem on kahju Robert Crumbist, sest selle mehe originaale oleks küll tahtnud näha. Aga mis teha... Siit õppetund - oleks hea kui reisi lõpuots oma järelnoppimistega ei langeks pühadele või neile nädalapäevadele, kus muuseumid-galeriid kinni.
Nägin ära ja lehitsesin üle suure hulga raamatuid, ostsin ka nii mõnegi. Nagu ikka, oli osa juba varem valmis vaadatud, aga tuli ette ka üllatusi - näiteks "Carmeni" väga šefi joonega (ja digitaalselt?) tehtud adaptsioon. Kahes raamatus on signeeritud ja nummerdatud ex libris, kahes raamatus on autorite originaaljoonistused. Alloleval pildil on lisaks raamatusaagile ka üks ajakiri - "dBD" Moebiuse mälestusnumber, milles muuhulgas 100 kunstniku homage-pildid.
Lisaks sain ka mõned ex librised, mida prantslastel ikka kombeks teha. Üks oli raamatuga kaasas, ühe sain küsimise peale raamatupoest tasuta, neli ostsin koomiksipoest ja üks ootas mind peale aastatagust raamatuostu. Neli neist on ka signeeritud. Seesugused odavad raamatulisandused on ka meiesugustele ääremaalastele tegelikult kõige lihtsam viis mõne lemmiku signatuur saada - tuleb lihtsalt teada, kust neid leiab.
Mida ma siis oma kogemuste põhjal pariisireisijale soovitaksin? Esmalt seda, et kui on plaan kohal olla rohkem kui neli päeva, tasub kindlasti mõelda hotelli asemel korteri üürimisele - pesumasin, pliit, wi-fi ja muu on ikka väga oluline eelis. Tunne on ka hoopis teine ja hind võib olla isegi odavam. Lisaks soovitan ma mõelda oma huvidele ja lisaks mõnele asjalikule raamatule (Eyewitness Travel seeria, "Little Black Book of Paris" jt.) enne reisi kindlasti ka netisaite kammida - alati on kasulik juba kodus kokku panna nimekiri hetke huvitavamatest näitustest ja esinemistest. Kiigata tasub ka FNAC-nimelise keti leheküljele, sest pole üldse välistatud, et saate võimaluse poes tasuta mõne muusiku esinemist näha.
Mis vaatamisväärsustesse puutub, siis tegelikult võiks alati ka mõnda kõrgemasse kohta ronida. Meil jäi see seekord tegemata, kuigi Araabia Instituudi katus on juba mitu korda plaanis olnud. Jumalaema Kiriku torni ja Võidukaare kõrval soovitaksin eelkõige sellist silmatorkavat kohta kui Montparnasse'i torn, kus saate linnavaadet nautida kahesaja meetri kõrguselt nii läbi klaasakna kui ka päris katuselt. Pluss on see, et saate pildile ka Eiffeli! :)
Ja lõpuks - kui reisist langeb suur tükk ühte nädalasse, tasub kindlasti kaasa võtta foto ja mõelda üksikpiletite asemel esmaspäevast pühapäevani kehtiva Navigo peale - selle saab osta kohe CDG rongijaamast. Tuleb odavam ja mugavam!
PS: Kojulend sujus sujuvalt, lennuki start küll pisut hilines, aga 29. mail umbes kell 15:20 olime tagasi siin varakevadiselt tuulises ja kõledas Tallinnas. Kas akud said laetud? Arvan, et said küll. Vähemalt aastaks.
30 mai 2012
Pariis 2012 - päev 7 - Rue Dante
Alustasin seekordset viimast pariisipäeva kiire kordussõiduga kinomuuseumi La Cinémathèque francaise, et näha, ega's äkki pole vahepeal taas müüki jõudnud ingliskeelne Tim Burtoni artbook, mida nad oleks pidanud juba mõne aja eest juurde saama. Ei olnud... Ka muu valik plakatitest magnetiteni oli vahepeal oluliselt kahanenud.
Selle ligi viiekilose raamatu eksklusiivne müüja Euroopas on brittide koomiksipood Forbidden Planet. Vaatasin igaks juhuks ka nende lehele, ja nägin, et postikulu näiteks Soome oli suurem kui raamatu hind... Eestisse ilmselt veelgi kallim. Seetõttu ostsin siiski prantsuskeelse raamatu ära. Tegelikult koosnebki see suures osas piltidest (neid on kokku üle tuhande!), teksti on üsna vähe, seetõttu pole keeleline kaotus just liiga suur. A raamat on cool, sellest kunagi hiljem lähmemalt.
Bastille'i ooperimaja treppidel kogunevad kõiksugu karvased ja sulelised punkaritest ja cosplayeritest mitmepäevaste poliit-protestijateni. Sel pealelõunal oli korraks kohal kamp rõõmsaid Guy Fawkes'i maskides tegelasi. Lipul oleval pintsaklipslasel on pea asemel küsimärk, mis, nagu maskidki, toob meelde Alan Moore'i koomiksid (mask on pärit raamatust "V for Vendetta").
Viisin raamatu-kandami koju ja oligi aeg viimaseks linnaringiks. Varasematel palavatel päevadel oli taevas selge, nüüd aga kohal ka pilved. Tundub, et meie väga päikeseline nädal sattus täpselt kahe pilvisema perioodi vahele... (Nädal hiljem mängis Kaia Kanepi Pariisi Lahtistel tennist ja mäng, mis ta teistkordselt veerandfinaali viis, toimus 12-kraadises "kuumuses"...)
Sajuks siiski ei läinud. Suundusime kesklinna, bussipeatuse juures uurisid mitmed väljamaa inimesed linnakaarte, teiste seas jalutas mööda paar hipster-turisti...
Conciergerie, kunagine kuningaloss ja revolutsiooniaegne kuulus giljotiiniootuse-vangla, oli läbi teinud värkenduskuuri ja säras hoopis heledamalt kui varasematel kordadel.
Ile de la Cité saare vasakus otsas, praktiliselt kiviviske kaugusel turuistidega üleküllastatud kuulsast kirikust, asub Place Dauphine - vaikne ja idülliline plats, kus kohalikud sulgpalli ja pétanque'i mängivad ja kus väsinud jalgadega turist saab hetkeks maha istuda ja kasvõi kaasavõetud võileiba nautida.
Seejärel põikasime läbi ka Notre Dame'i katedraali juurest. Kui taevas pilvine, tulevad ka pildid huvitavamad.
See kirik, nagu ka paljud teised Pariisi ehitised, on sedavõrd detailirohke, et hoopis lihtsam on hiljem kodus pilte uurida.
Tõepoolest, palja silmaga ja pea kuklas lihtsalt ei näe selliseid detaile ja tekstuure, mis hiljem fotodel selgelt näha.
Sealsamas lähedal vasakkaldal asuv legendaarne raamatupood Shakespeare & Co oli tihkelt täis nii raamatuid kui põlevate silmadega kirjandushuvilisi...
...misjärel jõudsime Rue Dante'le, tänavale, mis peaaegu otsast lõpuni täis koomiksipoode. Kõik nad on üksteisest tiba erinevad - kes müüb mangat, kes vanu haruldusi, kes näiteks suures osas ainult Tintini kraami... Leidsin sealt aga ühe poe, mida ilmselt veel paari aasta eest polnud - nimeks Pulp's Art ja tegu tõenäoliselt kõige rohkem minu maitsele vastava raamatupoega üldse siin Vanas Maailmas. Nende valik koosneb nimelt kõiksugu popkunstiraamatutest, teemaring on seejuures lai - signeeritud sketchbookid, animatsioon, arvutimängud, filmid, pin-up, anime, lobrow, illustratsiooni ajalugu, klassikute kogumikud, joonistusõpikud jne, jne... Näiteks oli neil müügil uusim Mike Mignola sketchbook, Nicolas Marlet' raamatuke, aknal oli näha Brittney Lee sketchbook. Väga palju oli tuttavat, nii mõndagi asja pole ma kunagi varem päris poes müügil näinudki. Kuid avastasin ka uut, näiteks paar Euroopa päritolu sketchbookisarja.
Hinnad on neil küll "euroopapärased", see tähendab, et importraamatuid saaks otse USA-st odavamalt, kuid ikkagi tasub sel poel kasvõi juba ilmuvaga kursis olemiseks silm peal hoida, nende blogi kaudu näiteks. Mina teist seesugust raamatuäri siinpool ookeani ei teagi, ameeriklastel on midagi sarnast (ja oma valikus ja ajaloos veelgi võimsam) legendaarne Stuart NG.
Peale väikest tiiru Ladina Kvartalis sõitsime tagasi Bastille'sse, käisime saia- ja toidupoes ning ronisime mööda kitsast tammetreppi tagasi viiendale korrusele, et oma kola kokku pakkida ja valmistuda järgmisel hommikul lennuväljale suundumiseks.
Selle ligi viiekilose raamatu eksklusiivne müüja Euroopas on brittide koomiksipood Forbidden Planet. Vaatasin igaks juhuks ka nende lehele, ja nägin, et postikulu näiteks Soome oli suurem kui raamatu hind... Eestisse ilmselt veelgi kallim. Seetõttu ostsin siiski prantsuskeelse raamatu ära. Tegelikult koosnebki see suures osas piltidest (neid on kokku üle tuhande!), teksti on üsna vähe, seetõttu pole keeleline kaotus just liiga suur. A raamat on cool, sellest kunagi hiljem lähmemalt.
Bastille'i ooperimaja treppidel kogunevad kõiksugu karvased ja sulelised punkaritest ja cosplayeritest mitmepäevaste poliit-protestijateni. Sel pealelõunal oli korraks kohal kamp rõõmsaid Guy Fawkes'i maskides tegelasi. Lipul oleval pintsaklipslasel on pea asemel küsimärk, mis, nagu maskidki, toob meelde Alan Moore'i koomiksid (mask on pärit raamatust "V for Vendetta").
Viisin raamatu-kandami koju ja oligi aeg viimaseks linnaringiks. Varasematel palavatel päevadel oli taevas selge, nüüd aga kohal ka pilved. Tundub, et meie väga päikeseline nädal sattus täpselt kahe pilvisema perioodi vahele... (Nädal hiljem mängis Kaia Kanepi Pariisi Lahtistel tennist ja mäng, mis ta teistkordselt veerandfinaali viis, toimus 12-kraadises "kuumuses"...)
Sajuks siiski ei läinud. Suundusime kesklinna, bussipeatuse juures uurisid mitmed väljamaa inimesed linnakaarte, teiste seas jalutas mööda paar hipster-turisti...
Conciergerie, kunagine kuningaloss ja revolutsiooniaegne kuulus giljotiiniootuse-vangla, oli läbi teinud värkenduskuuri ja säras hoopis heledamalt kui varasematel kordadel.
Ile de la Cité saare vasakus otsas, praktiliselt kiviviske kaugusel turuistidega üleküllastatud kuulsast kirikust, asub Place Dauphine - vaikne ja idülliline plats, kus kohalikud sulgpalli ja pétanque'i mängivad ja kus väsinud jalgadega turist saab hetkeks maha istuda ja kasvõi kaasavõetud võileiba nautida.
Seejärel põikasime läbi ka Notre Dame'i katedraali juurest. Kui taevas pilvine, tulevad ka pildid huvitavamad.
See kirik, nagu ka paljud teised Pariisi ehitised, on sedavõrd detailirohke, et hoopis lihtsam on hiljem kodus pilte uurida.
Tõepoolest, palja silmaga ja pea kuklas lihtsalt ei näe selliseid detaile ja tekstuure, mis hiljem fotodel selgelt näha.
Sealsamas lähedal vasakkaldal asuv legendaarne raamatupood Shakespeare & Co oli tihkelt täis nii raamatuid kui põlevate silmadega kirjandushuvilisi...
...misjärel jõudsime Rue Dante'le, tänavale, mis peaaegu otsast lõpuni täis koomiksipoode. Kõik nad on üksteisest tiba erinevad - kes müüb mangat, kes vanu haruldusi, kes näiteks suures osas ainult Tintini kraami... Leidsin sealt aga ühe poe, mida ilmselt veel paari aasta eest polnud - nimeks Pulp's Art ja tegu tõenäoliselt kõige rohkem minu maitsele vastava raamatupoega üldse siin Vanas Maailmas. Nende valik koosneb nimelt kõiksugu popkunstiraamatutest, teemaring on seejuures lai - signeeritud sketchbookid, animatsioon, arvutimängud, filmid, pin-up, anime, lobrow, illustratsiooni ajalugu, klassikute kogumikud, joonistusõpikud jne, jne... Näiteks oli neil müügil uusim Mike Mignola sketchbook, Nicolas Marlet' raamatuke, aknal oli näha Brittney Lee sketchbook. Väga palju oli tuttavat, nii mõndagi asja pole ma kunagi varem päris poes müügil näinudki. Kuid avastasin ka uut, näiteks paar Euroopa päritolu sketchbookisarja.
Hinnad on neil küll "euroopapärased", see tähendab, et importraamatuid saaks otse USA-st odavamalt, kuid ikkagi tasub sel poel kasvõi juba ilmuvaga kursis olemiseks silm peal hoida, nende blogi kaudu näiteks. Mina teist seesugust raamatuäri siinpool ookeani ei teagi, ameeriklastel on midagi sarnast (ja oma valikus ja ajaloos veelgi võimsam) legendaarne Stuart NG.
Peale väikest tiiru Ladina Kvartalis sõitsime tagasi Bastille'sse, käisime saia- ja toidupoes ning ronisime mööda kitsast tammetreppi tagasi viiendale korrusele, et oma kola kokku pakkida ja valmistuda järgmisel hommikul lennuväljale suundumiseks.
28 mai 2012
Pariis 2012 - päev 6 - Eiffel
Tänane palav pühapäev oli ühtlasi kristlik Nelipüha, mis, nagu üsna pea selgus, tähendas kergeid komplikatsioone. Alloleval pildil lihtsalt väga mitmes mõttes tõhus kesklinna kaubamaja BHV, mille kandis on mugav metroost mõnele bussile ümber istuda.
Esimene sihtpunkt oli Palais de Tokyo, võrdlemisi kole ja käest lastud ehitis, kus väljas alternatiivkoomiksi suurkuju Robert Crumbi ülevaatenäitus.
Otsisime seda esmalt maja paremast tiivast, kus linnale kuuluval pinnal laiutab kõiksugu kole aga kahtlemata ülimalt intellektuaalne moodne kunst. Nagu näiteks laest rippuv roostes vanametall või võimalikult koledad maalid... Selgus aga, et Crumbi näitus on hoopis teisel poolel, mis kuulub riigile ja kus, nagu selgus, on veidi teised kombed.
Igatahes on peremehed erinevad ja nii juhtuski, et uksepooled olid suletud ja neil sildid, mis teavitasid, et pühade puhul on muuseum täna kinni. Nii mõnigi nördinud näitusehuviline oli oma arvamuse neile siltidele kirja pannud...
Egas' midagi, nii jäidki Crumbi originaalid nägemata. (Päris korralik kakskeelne näituseraamat on siiski juba ostetud, "The Book of Genesise" täismahus lehekülgi selles muidugi pole, aga suur osa muust näitusest on siiski sees.)
Läksime siis üle silla ja jõudsime Musée du quai Branly juurde. See eksootiliste maade ja rahvaste kultuuridele pühendunud muuseum on arhitektuuriliselt väga huvitav ja väärt vaatamist kasvõi välispidiselt.
Nii jõudsimegi esimest korda oma viie pariisipuhkuse jooksul lõpuks ka Eiffeli torni kanti. Tõeliselt muljetavaldav ehitis ikkagi, kuigi loomulikult on ta tohutu turistimagnet ja seetõttu väga ülerahvastatud.
Meil ei olnud plaanis torni endasse ronida (olen seal kunagi ammu juba käinud), aga kui selline plaan oleks ka olnud, siis karkudel meelelahutajate jagatud postkaardi kohaselt tähendanuks ainus töötav lift umbes
paaritunnist ooteaega.
Jalutasime üle silla tagasi vasakkaldale ja sõitsime bussiga tagasi Concorde'i väljakule. Seal nägime juba teist moefoto-seltskonda tegutsemas, esimene pildistas Tokyo Palee ees. Arvan, et tudengid.
Eestis turustatakse turistidele massiliselt kohalikku merevaiku, aga Pariisis võib Louvre'i kõrvalt kunstiturult leida näiteks seesugust kraami:
Käisime veel korraks Palais-Royal'i aias...
...ja kuna kell lähenes kaheksale, põikasin mina veel korraks esimese liiniga vastassuunda, Franklin D. Roosevelti metroojaama ja tegin tiiru sealsamas asuvas Virgin Megastore'is. Lehitsesin taas läbi hulga raamatuid ja leidsin ka lõpuks eile näitusel vaadatud Cromwelli artbooki.
Esimene sihtpunkt oli Palais de Tokyo, võrdlemisi kole ja käest lastud ehitis, kus väljas alternatiivkoomiksi suurkuju Robert Crumbi ülevaatenäitus.
Otsisime seda esmalt maja paremast tiivast, kus linnale kuuluval pinnal laiutab kõiksugu kole aga kahtlemata ülimalt intellektuaalne moodne kunst. Nagu näiteks laest rippuv roostes vanametall või võimalikult koledad maalid... Selgus aga, et Crumbi näitus on hoopis teisel poolel, mis kuulub riigile ja kus, nagu selgus, on veidi teised kombed.
Igatahes on peremehed erinevad ja nii juhtuski, et uksepooled olid suletud ja neil sildid, mis teavitasid, et pühade puhul on muuseum täna kinni. Nii mõnigi nördinud näitusehuviline oli oma arvamuse neile siltidele kirja pannud...
Egas' midagi, nii jäidki Crumbi originaalid nägemata. (Päris korralik kakskeelne näituseraamat on siiski juba ostetud, "The Book of Genesise" täismahus lehekülgi selles muidugi pole, aga suur osa muust näitusest on siiski sees.)
Läksime siis üle silla ja jõudsime Musée du quai Branly juurde. See eksootiliste maade ja rahvaste kultuuridele pühendunud muuseum on arhitektuuriliselt väga huvitav ja väärt vaatamist kasvõi välispidiselt.
Nii jõudsimegi esimest korda oma viie pariisipuhkuse jooksul lõpuks ka Eiffeli torni kanti. Tõeliselt muljetavaldav ehitis ikkagi, kuigi loomulikult on ta tohutu turistimagnet ja seetõttu väga ülerahvastatud.
Meil ei olnud plaanis torni endasse ronida (olen seal kunagi ammu juba käinud), aga kui selline plaan oleks ka olnud, siis karkudel meelelahutajate jagatud postkaardi kohaselt tähendanuks ainus töötav lift umbes
paaritunnist ooteaega.
Jalutasime üle silla tagasi vasakkaldale ja sõitsime bussiga tagasi Concorde'i väljakule. Seal nägime juba teist moefoto-seltskonda tegutsemas, esimene pildistas Tokyo Palee ees. Arvan, et tudengid.
Eestis turustatakse turistidele massiliselt kohalikku merevaiku, aga Pariisis võib Louvre'i kõrvalt kunstiturult leida näiteks seesugust kraami:
Käisime veel korraks Palais-Royal'i aias...
...ja kuna kell lähenes kaheksale, põikasin mina veel korraks esimese liiniga vastassuunda, Franklin D. Roosevelti metroojaama ja tegin tiiru sealsamas asuvas Virgin Megastore'is. Lehitsesin taas läbi hulga raamatuid ja leidsin ka lõpuks eile näitusel vaadatud Cromwelli artbooki.
Tellimine:
Postitused (Atom)
