ELCAF 2014 - ilusad raamatud Londoni linnas

Last year's ELCAF turned out to be a great festival, so this year we went again. This time we rented an apartment in Greenwich for 5, me and Mari plus Elina-Joonas with their soon-to-be-schoolboy Joel.

Sattusime eelmisel suvel seoses Mari konverentsiga Londonisse just sel ajal kui seal toimus teine Ida-Londoni Koomiksi- ja Kunstifestival ehk ELCAF. Ilusate raamatute kirjastuse Nobrow korraldatud üritus sai juba esimese korraga tõsise tuule tiibadesse, teine tegi juba korraliku nime (kirjutasin sellest siin) ja seekordne kolmas näitas, et ühepäevasel üritusel on juba nii palju huvilisi, et see tekitab probleeme.

Seekord võtsime ELCAF-i-aegse Londonireisi ette juba spetsiaalselt, seda isegi viiekesi. Meie Mariga tulime Pariisist Eurostariga, Greenwichi üürikorterisse saabusid varsti ka kodumaised illustraatorid ja koomiksitegijad Elina ja Joonas, kaasas viimast koolieelset suve nautiv Joel.

Festival toimus juba tuttavas kandis Bethnal Greenis Ida-Londonis, tegevuspaigaks seekord Oval Space, vanade gaasimahutite kõrval asuv 6000-ruutjalane telgitaoline kõiksugu üritusteks mõeldud paik. Sabad olid juba hommikul pikad, üks piletiostjatele, teine neile, kel pilet juba netist olemas.

Sabadest saigi selle festivali jututeema, millest hiljem veidi pikemalt. Registreerimislauas oli nimekiri kõigist eelmüügi piletiostjatest. Näitasid prinditud pileti ette, nimi kriipsutati maha, löödi logopitsat käeseljale ja võiski festivalile sisse astuda.

Kohe sealsamas all oli ennast sisse seadnud siiditrükitöökoda, mis otse vaatajate-ostjate silme all plakateid ja tote-bag kotte trükkis. Sama seltskond oma kohvritesse ehitatud trükikojaga oli muuseas ka talvisel Angoulême festivalil kohal.

Kui võrrelda toimumispaika eelmise aasta omaga, siis seekord oli peasaalis palju loomulikku valgust, sest üks sein praktiliselt akendest koosneski. Samas oli lagi madalamal, õhku vähem ja tundus, et ka liikumisruum lettide vahel kitsam. Rahvast lisandus ja üsna kiiresti läks kitsaks, kohati isegi trügimiseks. Ja palavaks. Julgeksin arvata, et eelneva aasta retrolik saal oli ikka tüki hubasem koht.

Osalejate seas oli loomulikult ka rahvast väljastpoolt UK-d. Näiteks Stockholmi risograafitrükkalite Peow! Studio, kes oli taas ELCAF-il. Seekord ühemehe-esindusena, kuid raamatuvalik oli suur ja nende seas oli paar tükki, mis olid mul juba enne valmis vaadatud ja millest saidki minu esimesed raamatuostud.

Rootsist oli kohal ka kirjastus Sanatorium koos oma staarautori Mattias Adolffsoniga. Tema uus "Larger in line" oli nii suur, et selle ostnud torkasid igal pool silma. Mul endal oli tema hiljutine komplekt "The second in line" juba signeerituna olemas, aga lasin sellesse pildikese lisaks joonistada.

Taas oli kohal ka duo Felt Mistress ehk Louise Evans ja tema elukaaslane Jonathan Edwards. Kahe kunstniku koostöös tekivad maailma vahel vägagi kogukad vildist elukad, mille kujunduse mõtleb välja üks ja valmis teeb teine. Neid olevusi on saatnud edu mitmel pool maailmas Jaapanist Walesini. Meie ühine Rootsi tuttav Jakob näiteks kasutas ühteteist kummalist olevust ka Arla silmatorkavas piimakampaanias.

Saalinurgas kõlas muusika, muuhulgas The Smithsi "How Soon is Now?".

 Sealsamas kõrval sai soovi korral kerget näksimist osta. 

Müügilettidega oli kohal nii suuremaid kui pisemaid kirjastusi. Self Made Hero müüs poehinnast odavamalt mitmeidki häid asju, näiteks Blaini kiidetud poliitiku-raamatut. Kuna ise püüdsin pigem keskenduda haruldustele ja autoreile, kes kohal, jäid mitmed head asjad ostmata.

Lettidel oli raamatuid, printe, kotte, kleepse, voldikuid, postkaarte... Kohal oli suuri kirjastusi ja pisikesi isetegijaid, kõik sellised, kes esteetikat hindava Nobrow tihedast sõelast läbi said. Valik oli nii mitmekesine, et ühe festivalikülalise ostud võisid teise omadest ikka üsna erinevaks kujuneda.

Emily Carrolli "Through the Woods" oli nii uus raamat, et see tuli tegelikult müüki alles kuu aega peale ELCAF-i.

Kõik on rõõmsad, nii suured kui väikesed.

Tegemist on täiesti demokraatliku festivaliga, ka kõige kuulsamad külalised liiguvad rahva hulgas ringi ja uurivad teiste kunstnike loomingut.

Siin on Kanada koomiksiklassik Seth oma isikupärasel moel raamatutega tutvumas. Muuseas, ka tema fotokaamera oli vanaaegne.

Viviane Schwarz kandis Marveli superkangelastega kleiti.

Hilda-sarja autor Luke Pearson on aina kuulsam ja seda igati teenitult, just festivali paiku ilmus kogu sari ka Prantsusmaal. Väga nunnu oli vaadata, kuidas pildi ja signatuuri üle rõõmustasid kaks pisikest plikat, kelle ema oli festivalile toonud.

Minagi ostin senipuuduva neljanda raamatu, milles skaut Hilda majavaimude ja salapärase öömusta hiigelkoeraga kohtub. Sari ise on nüüd lõplikult Nobrow lasteraamatumärgi Flying Eye Books alla kolinud. Paljud peavadki neljandat albumit parimaks, meil kodus on vast teine osa kõige hinnatum.

Great Beast Comics on autorite kooslus, kes ise oma raamatuid välja annab. Alguses oli neid kaks - Adam Cadwell ja Marc Ellerby, nüüdseks on neid hulga enam. Rachael Smith esitles oma debüüti "House Party" päev varem ka Londoni poes Orbital.

Sealsamas kõrval müüs oma originaale ja sketchbooke WJC ehk Warwick Johnson Cadwell. Äärmiselt mõnusa dünaamilise stiiliga kunstnik signeeris paar uut "Tank Girli" ja kinkis pealekauba veel plakati. Ostsin sealtsamast ka pingpongi-stiilis lehekülje kaupa joonistatud raamatu "Dangeritis: A Fistful on Danger".

 
Selle teine autor Robert M Ball oli hetkel kuhugi kadunud, aga hiljem sain haruldasse raamatusse ka tema signatuuri. Kahjuks pean küll ütlema, et suhtluse ja isikliku mulje osas on raske ette kujutada erinevamaid autoreid.

Üks kõige impressiivsemaid trükiseid, mida ma üleüldse näinud olen, on vasakukäelise Kellie Strømi voldikraamat "Worse Things Happen at Sea" - "Merel juhtub hulle asju". Neli aastat töös olnud meresõidukeid ja -koletisi sisaldav pikk pilt on ülidetailne, joonistatud nagu gravüür, kusjuures iga värvikomponent on eraldi mustvalgena valmis triibutatud. Allpool on sellest kahjuks näha ainult üks pool. See concertina on nii muljetavaldav objekt, et oleks ehk pidanud veel tüki maad suurem olema.

Anouk Richard on väga populaarne prantsuse autor, kellelt just festivali ajaks ilmus D&Q väljaandel "Benson's Cuckoos". Petlikult lihtsa stiili ja naljakate loomakestega lugu räägib käokellafirma uuest töötajast, kes satub igas mõttes veidrasse olustikku. "The Office"-taoline suure kiiksuga kriminull oleks ehk sobiv iseloomustus... Olin primitiivsevõitu stiili tõttu ette küll üsna skeptiline, aga raamatust sai kodus üks üsna muhe lugemiselamus.

Dilraj Mann on kuulsust kogunud oma volüümikate ja juba ehk veidi nostalgiliste linna-naikadega.

Ka lastele oli festivalil mõeldud. Taas oli kohal mänguasjade lammutamise-monteerimise töötuba, kus käis pidev saagimine ja askeldamine.

Lapsed said ka elukapilte omapoolsete pooltega täiendada, Joel veetiski veidi oma aega seal joonistades. Loomulikult oli muu seltskond ümberringi ingliskeelne, aga see polnud probleem.

Elina joonistas ka ühe kolli ja see pilt riputati isegi Nobrow enda letti kaunistuseks üles.

Sealsamas toimus ka väike linoollõike töökoda - ühel laual lõiguti ja teisel trükiti.

Isabel Greenberg müüs uut vihikut, milles lisalugu tema suurele graafilisele romaanile. Samuti oli saadaval Anderseni muinasjuttude adaptsioon, mille kaanel kuulsa taanlase nimes markeriga O E-ks parandatud.. :)

Samas lauas oli teisigi ilusaid ja huvitavaid asju, autoreiks Thereza Rowe ja Lesley Barnes, ühise nimega Magic Capes.

Nobrow ja Drawn & Quarterly nurgal signeeris oma raamatuid Tom Gauld. Ostsin tema leheribade kogumiku "Te olete lihtsalt kadedad, et mul on jetpack", kuhu ta joonistas sisse detailse kosmonaudi. Sealsamas kõrval aga signeeris Seth. Tema kui festivali ühe superstaari saba kippus tegelikult Gauldi lauapoolt varjutamama, kuigi kirjastuse esindaja andis endast parima, et kõik sujuks igapidi mugavalt.

Mul oli kaasas Pariisis ostetud "Wimbledon Green", võltsdokumentaal maailma parima koomiksikogu omanikust, mida D&Q müügiletil ei leidunudki. Hea ost, mis sisaldab nüüd originaalpilti. Ülal fotol signeerib Seth Sildrete raamatuostu.

Chris Ware oli teine festivali peakülaline ja loomulikult oli ka tema vastu eriliselt suur huvi. Keegi fänn oli kohale tarinud vist oma rataskohvritäie raamatud, mida signatuuridega varustada...

Ware'i stiil on sedavõrd detailne ja täpne, et pole ime, et ta signeerides pilte ei joonistanud. Oma nime aga peitis ta päris osavalt raamatusse, minu "Jimmy Corriganis" kosmoseleheküljele, ELCAF 2014 plakatil, mis ju tema joonistatud, samuti üsna märkamatult kuhugi servale teiste tekstide vahele.

Ilm õues sisaldas paar väikest vihmasabinat ja oli üldiselt üsna soe. Sellele vaatamata oli see tüki inimlikum kui saalis, kus kippus ikka üsna palavaks kätte. Istusin seetõttu mõne aja õues terrassil, lehitsesin raamatuid, sõin ja taastusin.

Tagasi kuumas saalis, ostsin kiirelt koomiksiõppejõud Dan Berry väikese maailmalõpu-ulmeraamatu "The End", mille kullavärviga kaaneversioon müüs kiirelt läbi. Sama kiirelt sai otsa ka hiljem juurde tehtud hõbedane tiraaž.

Tema alaliselt lauanaabrilt, ukraina juurtega Kristyna Baczynskilt ostsin pisikese raamatu "Intrepid", tegelikult oli tal seal teisigi ilusaid asju, oleks ehk võinud osta muudki.

Siis aga jõudis festivalile kohale ka Mari. Kuuldavasti oli esmamulje üsna ehmatav, sest sappa võttes paistis, et sissepääsuks seisab ta seal ilmselt küll oma tund aega. Tegelikult läks küll kiiremini, paarkümmend minutit. Muljetasime veidi poolel teel suurde saali, kus terrassil oli sisse seatud eraldi toidukoht, hoopis chillim ja rahulikum kui melune peasaal.

Mari märkas diivanil istumas ka noort geeniust Nick Edwardsit, kes seegi kord autorina leti taga ei olnud (ostsin eelmisel korral tema "Dinopopolous"-raamatu), vaid oma naise ja sõpradega nahkdiivanil lebotas. Mõni kuu hiljem võitis ta oma multikategelaste eest Emmy ja kolis USA-sse.

Tegelikult olin ma sel ajal juba teel välja, sest peakülaliste vestlused ja esinemised toimusid hoopistükis üle tee teises hoones. Nii nagu festivali enda piletid, olid ka intervjuude piletid eelmüügis. Erinevalt varasemast olid needki tasulised, kuigi ilmselgelt oli eesmärk pakkuda piiratud istekohti eelkõige tõelistele huvilistele ning ühtlasi hoida rahvahulk kontrolli all. Osa pileteid sai väga ruttu otsa, kuid kuna teadsin oodata, siis oli mul võimalus koguni kolm vestlust ära vaadata.

Oval Space'ist väljunud, sai selgeks, et rahvast on tõepoolest palju ja jutt sabadest vastab tõele. Kell oli juba pealelõunas, aga mõlemad sabad olid endiselt pikad. Kuuldavasti last vahepeal rahvast sisse vastavalt väljuvatele inimhulkadele, see muutis ootamise veel aeglasemaks.

Põhiline probleem oligi selles, et tagasi festivalile pääsemiseks pidi uuesti pikka sappa võtma ka see, kes ainult selleks väljus, et üle tee üks vestlus ära kuulata.

Ka "talkidel" olid piletiostjate nimekirjad, kust siis kohale saabunud maha kriipsutati.

Publiku enamuse moodustas rahvas, kes ka ise ilmselgelt loominguline.

Esimene talk, mida vaatasin, oli Mattias Adolffsoni esinemine. Arvutimängudest alustanud kunstnik on juba mõned ajad olnud vabakutseline ja paistab, et nii elab Rootsis ära küll. Tema ülidetailne stiil on hetkega äratuntav, jutt sellest kõigest oli huvitav. No näiteks see, kuidas ta reeglina pilti ette ei planeeri ja nimigi võib lõpuks tulla mõnest viimasel hetkel lisatud detailist. Kuigi helivõimendus kippus pigem vaiksemapoolne olema, üritasin juttu telefoniga ka salve võtta. Midagi jäi isegi peale.

Sethi vestluseni oli tunnike aega...

Kas võtta taas sappa ja veeta pool aega, et tagasi sisse pääseda? Ega suurt valikut polnud, paarikümne minutiga olingi tagasi festivalil.

Oligi veel kõigest pool tunnikest aega, et saalis viimane põhjalikum ring teha ning viimased ostud osta. Muuseas, huvitav oli see, et nii mitmedki aastatagused autorid ja kirjastajad olid seekord puudu. Oli see nende endi otsus või korraldajate soov eelistada muutusi ja vaheldusrikkust, ei tea.

Lätlaste "Kuš!"-kogumikke oli koguni paaril müügiletil näha, kuigi nad ise isiklikult kohal polnud.

Ja oligi jälle aeg laudade vahelt väljuda, et kell viis teisel pool teed Pickle Factorys päeva eelviimast esinemist kuulata.

Saba liikus saali...

...kus toimus koomiksiteadlase Paul Gravetti ja Kanadast kohale sõitnud Sethi vestlus.

Taas väga huvitav ja üldse mitte kopitanult nostalgiline või melanhoolne nagu oleks ehk arvata võinud. Näiteks, kui õigesti aru sain, siis oli Sethi pseudonüüm Star Warsist inspireeritud...

Seejärel kamandati saal tühjaks, et järgmiseks vestluseks kogunenud rahvas sisse saaks. Kes just saalist väljus, et uuesti sisse saada, liikus muidugi järjekorra lõppu ja tõenäoliselt sama head istekohta enam ei saanud.

Kell kuus saigi päeva viimasena sõna seekordse ELCAF-i peaesineja ja visuaalia autor Chris Ware.

Tema käsitsi joonistatud (selles mõttes, et mitte mõne vektorprogrammiga) koomiksid on ülidetailsed ja oma perfektse joonega rekursiivses keerukuses uskumatult töömahukad, seda ilmselgelt juba käsikirja- ja visandietapis. Kohati on tunne, et CW lehekülge võib lõputult sisse zoomida ja leida nii aina uusi pildiahelaid, tekste ja diagramme. Oli isegi ootamatu, et seesuguse loomingu taga ei ole üldse mitte mõni masendunud intravert vaid hoopis terava keelega pereinimene, keda pessimistlikuvõitu looming ei sega üldse elu nautimast.

Ware'i esinemise ajal oli ilmselt saalikeses juba ka seisukohad hõivatud, kuulajate seas oli näha ka päris palju autoreid. Kogu ta esinemine oli üsna hästi läbi mõeldud, humoorikas ning slaidide ja animatsioonidega ühes tervikuks haagitud. Kõige naljakam hetk oli kui üks aktiivne mammi animafilmi ajal lahkuda otsustas, kohmitsedes peanupu mõneks ajaks projektori ette sättis, siis ise kohkus ja küürakil minema hiilis, endiselt varjuteatrit tekitades.

Lõpupoole ühines vestluseks Ware'iga publiku hulgast ka Seth.

Kui Ware lõpetas, oli kell seitse läbi ja festival tõmbas oma otsi kokku. Isegi sabad olid lõpuks kadunud.

Kell oli seitse läbi. Festival tõmbas otsi kokku, isegi sabad olid lõpuks kadunud.

Osalised muljetasid viimaseid jutte ja asutasid minekule. Läksime meiegi.

Bethnal Greeni metroojaama suundudes jäi silma üks päris kena dekoratiivne reklaamplakat.

Tagasi korteris, lõpetas õhtu Greenwichi toidukohast Tai Won Main pärit superhea magushapu kana nuudlitega. Päris hea festival oli.

Helsinki Comics Festival 2014

This post is about Helsinki Comics Festival 2014. This year's themes were LGBT comics and Germany, both not really my cup of tea. But still - a day trip with some friends to Helsinki on a first weekend of September is more or less a tradition by now. And I needed to get my pre-ordered Surface Pro 3 from the shop there anyway.

Nagu ikka, toimus ka selle aasta septembrikuu esimesel nädalavahetusel kolmepäevane Helsingi Koomiksifestival. Kuigi seekordsed põhiteemad - Saksamaa ja vikerkaarekoomiks - pole kumbki minu teema ja väliskülaliste seas ei olnud ka just palju huvipakkuvat, siis otsustasime ikkagi selgi korral laupäevast üritust vaatama minna.

Selleks oli tegelikult ka paar lisapõhjust. Esiteks "Creepy Folk", meie koostatud koomiksinäitus Eesti Majas, mis oli ka festivali ajal avatud ja kuulus festivali ametlike väljapanekute hulka. Ja teiseks, mis tegelikult eriti tähtis - ees ootas oluline käik hiigelsuurde tehnikapoodi verkkokauppa.com, kus ootas omandamist ette tellitud Microsoft Surface Pro 3. Seda saigi ühe esimese asjana tehtud ja hetkel sisenevadki need sõnad küberruumi just selle seadme klahvide kaudu.

Hommikune peatelk ei olnud just rahvarohke, aga tuttavaidki juba liikus. Äsja Manchesterist Tallinnasse kolinud soome koomiksiklassik Kivi Larmola (kellega tutvusime juhuslikult Angoulême'is) promos juba väsimatult rahva seas oma uut raamatut. Väidetavalt moodustab festival mõne koomiksiraamatu läbimüügist isegi 80%, seega loodetavasti läks aktiivsus asja ette.

Kirjasto 10-s toimus mitmeid sõjateemalisi vestlusi ja esinemisi. Ostsin peatelgist seekordse esimese raamatu ja suundusimegi kohe seejärel keskpäevaks eelmainitud raamatukokku, kus selle autorid oma trükist tutvustasid - täpsemalt siis Jussi Karjalainen ja Ville Hänninen koguteost "Sarjatulta!" Tegu esimese põhjaliku uurimuse ja ülevaatega Talvesõja kajastamisest tolleaegsete ajalehtede-ajakirjade, sealhulgas rindeväljaannete ja lasteraamatute pilapiltidel ja illustratsioonidel. Nagu autorid mainisid, on venelastega peetud sõdu varem küll igast küljest uuritud, aga karikatuurid oli siiamaani täiesti uurimata ala. Nüüd enam mitte, sest raamat on tõepoolest põhjalik ja muljetavaldav, sisaldades oma 400 illustratsiooni. Paljude kajastatud autorite seas on näiteks ka muumide looja Tove Jansson ja muinasjuttude illustraator Aleksander Lindeberg.

Juba traditsiooniliselt oli festivali keskpunktiks Lasipalatsi plats, kuhu selleks puhuks taas suur peatelk püstitati. Sissepääsu ees infolaual olid festivalinännile lisaks müügis mõned tuttavad koomiksiseltsi väljaanded, sealhulgas kataloog, milles ka meie folkloorinäitus kirjas.

Mis aga oli sel aastal teistmoodi, oli nn. "Pienlehtitaivas", isekirjastatud koomiksite ala. Tavaliselt on see olnud üsna vaeslapse osas, kokku surutud ühte väikesesse telki, mille seinad paari aasta eest ka öö jooksul täis kusti ja nii mikrokliima veelgi "mõnusamaks" muudeti.

Seekord olid telgid veelgi väiksemad, aga neid oli mitmeid. Nii tekkis platsile omamoodi koomiksilinnak, mis hoopis sümpaatsem ja ka huvitavam. Ning, kui kommentaare lugeda, siis oli uuel korraldusel ka osalejate raamatumüügile vägagi positiivne mõju.

Peatelgis käis elu nagu ikka - kodumaised ja välismaised kauplejad pakkusid oma raamatuid, helivõimendusega laval järgnes üks etteaste teisele, rahvas jalutas ringi, ostles ja vahel laskis mõne raamatu autoril ka ära signeerida.

Traditsiooniliselt olid Helsingis kohal meie lõunanaabrid oma "Kuš!"-kogumikega. Paar päeva varem avastasin, et festivalile tuleb ka mehhiklane Tony Sandoval. Kohal ta oligi, aga reedel, kus ta just lätlaste kõrval oma paari raamatut müüs. Kas need aga said kõik juba reedel otsa või oli mingi muu põhjus, igatahes laupäeval teda enam näha ei olnud. Kahju iseenesest, kuigi tema väga ilus originaaljoonistus on mul juba Angoulêmest olemas.

Oma raamatuid signeeris ka seekordne festivali peakunstnik ja visuaalia autor Joonas Rinta-Kanto.

Rahva seas liikus ka eestlasi. Otse Kesk-Euroopa( Liidu)st laekus festivalile kunagi siinmail ajaleheribade maaletoomisele ja tõlkimisele aluse pannud Meelik Mallene.

Urmas Nemvalts oli festivali ametlike külaliste seas ja müüs Jenni Kallionsivu abiga oma uut soomekeelset "Mürakarude" kogumikku.

Loomulikult oli peatelgis ka väike toidunurgake.

Tegelikult oligi festivali peakülaliste seas ainult üks kunstnik, kes mind huvitas. Charles Berberiani ja tema abikaas Anna Rozeni aastaid tagasi alustatud Helsingiraamat on lõpuks ilmunud, nägime selle (ja Pariisiteemalise Lonely Planeti raamatu) originaale suvel ka Pariisis. Mul oli aga hoopis kaasas Monsieur Jeani esimene kogumik, kuhu ta siis minu bruspeniga pildi joonistas. (Tal endal oli laual ainult mingi peenike marker, pakkusin oma Pentelit ja paistis, et ta kasutas seda heal meelel.) Kuulsin veidi ka tulevikuplaanidest - töös on kaks raamatut ja valmis üks filmistsenaarium. Jeani albumeid lähiajal plaanis pole, sest väga raske on kahel autoril muude tööde vahel samaaegne vaba aeg leida.
 

Rinnamärgitehas.

Kuigi Thomas Wellmanni "Pimo & Rexi" ingliskeelset varianti oli netipoodidest võimatu leida, oli see festivalil saadaval ja nii sai seegi sisse mõnusa pisikese originaaljoonistuse.

Tove Janssoni 100. juubeli puhul oli Ateneumi muuseumis suur näitus. Kuna seda pikendati veidi just festivali nädalavahetuseni, olid piletisabad päris pikad, vähemalt pool tundi ja meil lihtsalt polnud aega sinna seisma minna. Kuulasime-vaatasime aga vähemalt ära näituse koostaja Tuula Karjalaineni väga huvitava ülevaate Janssoni elust ja loomingust. See oligi tegelikult ka ainus esinemine, mida seekord peatelgis kuulasin, nii Tom of Finalandi elulooraamatu esitlus kui näiteks Iisraeli autori Rutu Modani intervjuu jäid nägemata.

Eestist oli festivalil muidugi rohkemgi rahvast. Näiteks kultusautor Meelis Kupits ja samal ajal Tallinnas koomiksiresidentuuris oma järgmist lugu kavandav Sally Jane Thompson. Muuseas, Meelise selja taga pildil on mees, kes märkmikku kõik telki sisenejad üles tähendas. Ma ei tea, mitu korda näiteks mina kirja sain, aga igatahes käis kolmepäevasel festivalil seegi kord väidetavalt 25 000 huvilist.

Ja saigi festival meie jaoks selleks korraks läbi. Palju jäi taas kord nägemata ja ostmata, ka ei saanud ma siingi teada, miks on geide vikerkaares ainult kuus värvi. Järgmisel korral, sügisel 2015 on peateemadeks-riikideks Hong Kong ja Korea ning pisikirjastused.

Eks aasta pärast näeb.

Hellboy Artist's Edition

Kuigi digitaalsed tööriistad on ka koomikste tegemist väga tugevalt muutnud, on pildikate valmistamine endiselt oskusi nõudev käsitöö. Seda enam veel minevikus, kus kõik, visandamisest puhta joonise, kontuurimise ja tekstimiseni tehti paberil ja erinevate kirjapulkadega. Seesugused originaalleheküljed, reeglina trükitust vähemalt 1,5 korda suuremad, on kollektsionääride seas väga hinnatud ega maksa tänapäeval just vähe. Kuigi aastakümnete eest, kui autor nende vastu peale trükki huvi ei ilmutanud, võisid nad kirjastuses rännata ka lihtsalt prügikasti.

Nagu mainitud, on seesugused originaalleheküljed kallid, enamus fänne ei saa endale seesuguseid oste lubada. Siiski ei satu enamus lehekülgi mitte muuseumidesse vaid ikkagi kollektsionääride kätte ja niiviisi ei näe neid tegelikult enam peale uue omaniku suurt keegi. Seepärast on tänuväärt, et on olemas kirjastusi, kes tahavad seesugust originaal-lehekülje elamust pakkuda ka laiemale publikule.

Ameerikas annab kirjastus IDW välja raamatusarja "Artist's Edition", mille mõte on just koguda kokku mõne klassikalise autori või loo originaalleheküljed, skännida need koos kõigi vigade ja parandustega sisse ning trükkida raamatuks, mille leheküljed on sama suured kui originaalid ja mille paber valitud ka võimalikult sarnane. Tulemuseks trükis, mis pakub lehitsejale elamust, mis lähedane originaalide nägemisele.

"Mike Mignola's Hellboy Artist's Edition" on sarja üks uuemaid ja seejuures mõnevõrra eriline. See on nimelt esimene, kus põhiosa moodustav lugu - "Hellboy in Hell" esimesed viis vihikut - on pärit üsna hiljutisest ajast, mistõttu on see koomiks digitaalselt lisatud jutumullidega. Seetõttu neid ka siin raamatus trükitud lehekülgedel pole ja nii ei saa neid lehekülgi ka tegelikult loo lugemiseks kasutada. Vaatamist on aga selleletagi küll ja veel, sest originaalsuuruses Mike Mignola joonised pakuvad hoopis teistsuguse elamuse kui kontrastseks keeratud ja värviga varustatud kontuur koomiksivihikus.

Lisaks eelmainitud minisarjale sisaldab see üsna mahukas raamat ka vanemaid Hellboy lugusid. Nende seas on näiteks "The Corpse", mis paljude jaoks ehk parim Hellboy lugu üldse ja mille motiive kasutati ka esimeses mängufilmis. Vanemad lood sisaldavad ka tekstimulle ja on joonistatud silmatorkavalt erinevalt kui uus sari, olles nii üsna heaks võrdluseks ja näiteks selle kohta, kuidas Mike Mignola stiil läbi paarikümne Hellboy-aasta muutunud on. Ja see on tõepoolest muutunud - lakoonilisemaks, üldistatumaks, jättes välja kõik selle, mis pole oluline ja püüdes paberile tõmmata vaid need jooned ja pinnad, mis tõepoolest vältimatud. See kõik on tõeliselt meisterlik ja kuigi tundub ju lihtne, pole veel keegi suutnud seda sama hästi järele teha.

Kõigi raamatus trükitud lugude peale tuleb tegelikult ka 3 lehekülge, mille originaale ei õnnestunud skännimiseks leida ja nii on nende kohal ära trükitud tavaline must CMYK-faili komponent. Just selline, nagu oma suureformaadilises ja mustvalges eriväljaandes kasutasid prantslased. Aga need kolm lehekülge on paksus raamatus nagu piisk meres ega anna põhjust eriliseks viginaks.

Artist's Edition, koomiksivihik ja prantslaste mustvalge kogumik

Ainus negatiivne detail kogu raamatu juures on tegelikult kujundus - see on nimelt mõnevõrra üle pingutatud. Vahelehtedel ja sisukorras on kasutatud vanu tapeete ja anatoomilisi illustratsioone, mis läbipaistvana üksteise otsa kuhjatud, ilmselt selleks, et kujundaja arvates müstilist ja vanaaegset meeleolu tekitada. Lisaks on kummalise detailina lisatud pealkirjade ja tekstide ungarikeelsed tõlked. Jälle üks kujundaja otsus, mis tema enda arvats ilmselt asjale mingit vampiirlikku salapära lisas, tegelikult on meie tänases ühendatud maailmas lihtsalt tobe - ühe ungarlasest fänni teatel on tegu pigem google-translate tasemel teksti kui päris keelega. Muuseas avaldas Mignola ise ka selle kõige osas imestust, aga, mis teha, nii see kui raamatu määrdunud-oranž välisilme oli pigem kirjastuse otsus ja valik.

Üldiselt on see kõik aga tegelikult pisidetail, sest need vaheküljed võib raamatut lehitsedes unustada. Mulje on tegelikult võimas ja vaatamist-süvenemist on Mignola elusuuruses piltides tegelikult eluks ajaks. 

Designing The Secret of Kells

Ega pikkades animafilmides originaalsust just väga palju ette ei tule. Pixar oma ärieduga sõitis kogu industryst nii julmalt üle, et hävitas nii joonisfilmi kui paljuski publiku ootused igasuguse originaalsuse osas. Välja arvatud muidugi Pixari enda lõpmatult originaalne toodang, mille ees juba enne filmi nägemist ka kõige kriitilisem filmifänn põrmu variseb.

Eelnevast võiks järeldada, et et mulle ei meeldi Pixar. Ei, miks ei meeldi, lihtsalt ma ei ole neist vasikavaimustuses. Pole vist tegelikult ka ühtegi filmi üle ühe korra näinud... Vaimustuses olen ma hoopis Laika stuudio filmidest - need seal on suutelised valmistama asju, mis on ikka tõeliselt üle inimvõimete piiride.

Eelnevat arvestades on isegi raske uskuda, et viimaste aastate kõige ilusam ja originaalsem pikk animafilm on joonisfilm ja pärit hoopistükis Iirimaalt. Sealse stuudio Cartoon Saloon kuulsast illumineeritud raamatust inspireeritud film "The Secret of Kells" linastus juba aastal 2009, kuid ega ta tänapäevani just liiga tuntud ei ole. Loodetavasti läheb nende uuel filmil "Song of the Sea" kinokassades veidi paremini, sest ka see tõotab olla nii sisult kui väljanägemiselt midagi väga head.

Viimastel aegadel ilmuvad praktiliselt kõigist kassafilmidest ja pikkadest animafilmidest "Art of"-raamatud. Kes selliste vastu huvi tunneb, on juba mõnda aega pidanud ostes valima, mida võtta ja mida jätta, sest ilmub neid tõepoolest väga palju. Tavaliselt on raamat väljas juba veidi enne filmi ennast, seetõttu on üsna erandlik, et Kellsi artbook "Designing the Secret of Kells" ilmus alles viis aastat peale filmi - suvel 2014, hiigelfestivali SDCC ajaks. Ka väljaandja on ebaharilik - selleks on stuudio ise koostöös tuntud raamatukaupleja Stuart NG ja pisikirjastuse Trinquétte Publishing LLC-ga.

Tegu on visuaalselt äärmiselt omapärase animafilmiga ja seda kõike on ka raamatu igal leheküljel näha. Kogu kujundus lähtub aastatuhandetaguste illumineeritud manuskriptide ornamendirohkest esteetikast, sealtsamast on paljuski võetud ka filmi värvigamma. Mitte ainult paigad vaid ka tegelaskujud on seejuures äärmiselt geomeetrilised. Detaile on palju, aga kõik see põhineb väga tugevatel ja selgetel vormidel. Eriti on see näha just tegelaskujudes, kus joonte arv on viidud tõeliselt miinimumini. Seejuures, olgu see loom või inimene, kõik nad põhinevad eelkõige väga tugevatel "sheippidel". Loomulikult esitas seesugune stiil omad nõudmised ka animaatoritele, kes pidid seesuguse, heas mõttes lapiku stiili tõttu hoiduma nii mõnestki tavapärasest animatsiooni-nipist.

Raamat on igatahes märkimisväärselt mahukam kui mistahes teise animafilmi oma - lehekülgi on selles koguni 234. Pildimaterjal ja kommentaarid on väga põhjalikud, mistõttu võib ilma liialdamata öelda, et tegemist on ühe kõigi aegade parima filmi artbook'iga. Häda ainult selles, et ega teda päris igas raamatupoes ei müüda...