Seekordne ELCAF oli juba seitsmes, toimus see jaanipäeva nädalalõpul ja kestis, nagu viimastel aastatel kombeks, kolm päeva. Ka koht oli tuttav, tundub, et alguses igal korral uutes ruumides toimunud festival on leidnud endale sobiva asukoha ja toimub tulevikuski sealsamas Round Chapelis.
Seekordne festival millegi väga uudsega ei üllatanud. Kui ühel varasemal olid Kanadast kohal koguni Seth ja Chris Ware, ehk siis kaks alternatiivkoomiksi väga kõva nime, siis 2018 oli tuttavate autorite osas üsna tagasihoidlik, vähemalt minu jaoks.
Kahjuks polnud osalemas ka mitmeid varem pea iga kord kohal olnud kunstnikku, lootsin näiteks ühelt Mike Mignola kõrvale signatuuri saada... Ka Nobrow ise, kelle lauas on alati olnud hulk autoreid signeerimas, oli seekord väga tagasihoidlik.
Uutmoodi korraldusest jäi põhiliselt meelde seekordne vestluste korraldus - need toimusid nimelt maja ees telgis, kus kuulajatele jagati tänavamürast pääsemiseks kõrvaklapid.
Vestlustest kuulasin vaid ühte, oleks muidugi leidnud rohkemgi, aga kolmele päevale venitatud festival on minu jaoks siiski tiba liig - kogu see aeg seal passida kui laudade vahel juba mitu ringi tehtud, ei ole lihtsalt huvitav. Samas tähendab kolm päeva aga seda, et hulk müüjaid on kohal ainult ühel-kahel päeval, mistõttu tuleb kava ikkagi hoolega uurida ja ostuplaanid paika panna.
Teine erakordne sündmus festivalil oli "Hilda" multikaseriaali kahe esimese osa Briti esilinastus, tegu on ju Nobrow enda koomiksisarjal põhineva Netflixi asjaga, mis on väga hästi vastu võetud ja millele tuleb ka lisahooaegu.
Lauad olid seegi kord jagatud kahte saali, kusjuures too teine oli pühapäeval kinni. Varem on see tundunud sinna surutud kunstnike osas ebaõiglane, sest nii jäävad nad suurest melus eemale, aga seekord tundus ka seal olevat alati päris palju rahvast.
Suur saal ei olnud seekord nii palav kui varem, vist oli ka laudu paigutades osatud rohkem ruumi jätta. Külastajaid oli tavapäraselt tihedalt, paistab, et päris paljudele on ELCAF oluliseks ürituseks saanud.
Üks väga ootamatu festivali lõpuelamus oli see kui kohalik DJ pani peale Velli Joonase singelplaadi ja üle festuivalisaali kajas eestikeelne retropopp... :)
Võib-olla jääb eelnevast mulje, et ma olen seekordses ELCAF-is pettunud, aga päris nii see vast pole. Eestlasi kohtasime taas mitmeid ja leidsin ka huvitavaid indie-raamatuid, mida osta, kuigi autogramme lisandus seekord küll vaid rekordilised kaks tükki - Isabel Greenberg suurde raamatusse ja haruldusena USA õde-vend duo Coin-Op Peter and Maria Hoey kogumik. Pluss üks ShortBoxi, kolm Nobrow ja kolm Peow! uudisraamatut. (Lisaks mõned raamatud Londoni raamatupoodidest ja muuseumidest, nende seas Hellboy Studio Edition, Emily Carrolli rebasehorror ning neli signeeritud asja - Jeff Noons, Satania, Head Lopper 2 ja Birds and their Feathers.)
ELCAF-ist on saanud igasuvine põhjus korraks Londonisse põigata, loodetavasti traditsioon jätkub.
Fotosid saab lehitseda siin: Facebook.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar