Elu pärast ellujäämist
Mari Laaniste
(Art Spiegelman, "Maus. Ühe ellujäänu lugu". OÜ Pythagorase Püksid, 2018.)
Ameerika koomiksikunstniku Art Spiegelmani (s. 1948) tuntuim teos, 13 aasta jooksul peatükkhaaval valminud graafiline romaan "Maus" alustas ilmumist 1980. aastal koomiksiajakirjas Raw. Kui püüda selle mõjukust kuidagi kokku võtta, võiks öelda, et on suuresti "Mausi" teene, et selline sõnapaar nagu "koomiks holokaustist" ei mõju enam pühaduseteotusena – "Maus" oli üks võtmeteoseid, mille kaudu läks õnneks vähemalt osa koomiksimeediumi väljundite kultuuriväärtuslikuna kehtestamine angloameerika keeleruumis ja viimase tuules mitmel pool mujalgi. Ühtlasi on "Maus" üks enam tõlgitud koomiksiraamatuid – tagantjärele on raske uskuda, et esialgu oli Spiegelmanil raskusi kirjastaja leidmisega. Pühalikuks kujunenud oreool on aastakümnete möödudes tekitanud ka omajagu protesti ja kriitikat, kuid äsjast eestindust üle lugedes tuleb tunnistada, et raamat peab ajale väga hästi vastu.
Tuhandete n-ö klassikalisemas kirjanduslikus vormis holokaustimemuaaride seas eristub "Maus" kihilisuse ja eneseteadlikkusega. Art Spiegelmani isa Władek Szpigelmani mälestused sõjaeelsest ja sõja-aegsest Poolast on raamistatud argielustseenidega 1970. aastatest, kus poeg, kes ei kannata tülika isaga pikalt ühes ruumiski viibida, on otsustanud, et peab siiski ära kuulama ja jäädvustama tema mälestused. Suur osa "Mausi" võlust seisneb oskuslikus jutustamises, sundimatus liikumises kontrastsete kihtide vahel. Mälestuste Władek on ettevõtlik tüüp, kes püsib pinnal ka siis, kui hea elu asendub juudi getode, põgenemiste ja enese varjamisega ja viimaks koonduslaagriga. Sündmuste põhjapaneva katastroofilisuse kiuste – ümberringi tapetakse kümneid tema ja ta naise Andzia sugulasi, sõpru, tuttavaid – on Władeki kirjeldustel olukordade ülekavaldamisest ja kõige kiuste elus püsimisest groteskselt seikluslik mõõde. 1970. aastate stseenides toimuv on samuti masendav, kuid teisel moel: see elu on rõhutatult banaalne, täis piinlikke konflikte mõttetutel teemadel. Ilmselgelt pole ellujääjate osaks happy ever after Ameerika unelmas, ka Art kui formaalselt sõjast puutumata järeltulija kasvab üles "kummitusvenna" varjus ning oma vanemate üleelamistest moondunud mõttemaailma mõjuväljas.
Spiegelman ei suuda ega püüagi kõiki kihtide vahel kerkivaid vastuolusid selgitada. Noort Władekit, kes on nägus nagu Rudolph Valentino ja visa nagu romaanikangelane, ambitsioonikas, sihikindel ja leidlik, ilma näinud ja keeli oskav mees, on hilisemates stseenides raske ära tunda. Konarlikus inglise keeles kõnelev vana Władek pole harras märter, vaid on lausa karikatuurselt ebameeldiv tüüp: manipuleeriv, kitsarinnaline ja patoloogiliselt ihne. Jääb mõistatuseks, kas needsamad omadused aitasid tal ellu jääda, või muutis elu ise ta selliseks, või kui usaldusväärne ta jutustajana üldse on. Küsida pole ka suurt kelleltki, kuna nagu Tõnu Tepandi laulus "Kiri kodukandist" on kõik surnud. Üks "Mausi" läbivaid teemasid on Arti kibe puudusetundmine oma ema perspektiivist: nõrgema närvikavaga Andzia on läinud vabasurma, lisaks selgub, et Władek, kes muidu iial midagi ära ei viska, on täiesti ebakarakteerse liigutusena hävitanud ka naisest maha jäänud päevikud. Kuigi Spiegelman otsib võimalusel tuge dokumentaalsest materjalist, teadvustab ta oma võimetust tegelikule ajaloole ligi pääseda või toimunu kogu õudust isegi hoomata, mis lisab "Mausile" ajuti musta huumori varjundi.
"Mausi" justkui rohmaka, kuid tõhusa ja detailirohke pildikeele kõige silmatorkavam joon on zoomorfism: Spiegelman on andnud eri rahvustest tegelastele lihtsustatud loomanäod. Juudid on hiirepealised, sakslased vastavalt kasside ja poolakad sigade nägudega, ehkki autor signaliseerib, et tegemist on abstraheeringuga – poolakatena esinevad juudid kannavad seamaske, juudi ja sakslanna segaperekonna lapsed on triibulised hiired, jne. Sellist stereotüpiseerimist on muidugi arvustatud, ent raamatu kontekstis on võte nutikas ja jutustamise seisukohtast praktilise väärtusega.
Mausi algne versioon soome keeles
Adaptsioonide vohamise ajastul paistab "Maus" silma ka sellega, et eksisteerib endiselt ainult koomiksi kujul – Spiegelman pole kunagi lubanud seda kohandada. On ilmne, et filmiks, muusikaliks jne ümbervormimine tõotaks kadu originaali meediaspetsiifiliselt vahendatud tähenduskihtidele, mida Spiegelman kui teeneline avangardkoomiksi eestvõitleja ei saaks kuidagi heaks kiita. Teisalt pole ta algusest peale varjanud oma kõhklusi ja süümepiinu kogu ettevõtmise eetilisuse osas: teema on selline, et tulemuse vähimgi "menu", isegi graafilise romaani obskuurses meediumis, tähendab teiste kannatuste kuulsuseks ja rahaks tegemist. Selles valguses on otsus hoiduda igasugusest edasisest kommertspotentsiaali ekspluateerimisest täiesti arusaadav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar