Lisaks jäävad aastat 2017 meenutama Euroopa Liidu eesistumise-poolaasta, bitcoini-hullus, ID-kaardi turvaprobleemid, Putini digikäsilaste sekkumine kogu maailma poliitikasse, Krimmi-Ukraina ja Süüria jätkuvad konfliktid, rohingjade tagakiusamine, aina ebastabiilsem ilmastik maailma mitmes kandis ning juba eelmainitud Euroopas segadust külvav brittide Brexit. Ja refräänina muidugi ikka ja jälle Donald John Trump, too ameeriklaste ogar parun Apelsin.
Filme jäi silma ka igasuguseid, kuigi kogu selle muu draama kõrval oli aasta lõpus tunne, et neid sai seekord küll haruldaselt vähe vaadatud. Siiski tuleb rõõmuga tõdeda, et nägin siiski ka käputäit halbu filme, mistõttu oli võimalik ka järgnev aupaklik kollaaž kokku panna. Alustame halvimast:
Kui Norra krimikirjaniku Jo Nesbø raamat on samasugune kui selle järgi tehtud film, siis on autori rahvusvaheline edu küll täiesti arusaamatu. Peaosaline Michael Fassbender on politseinik, kes on otse loomulikult joodik, elab üdini masendaval maal ja jälitab ebardist mõrvarit, kes teeb lumememmi. Selliste õnnetuste puhul nagu see film, hakkavad hädad ilmselgelt juba stsenaariumist peale ja kui lavastaja on käpard, siis läheb kõik ainult hullemaks.
1971. aastal mängis Clint Eastwood haavatud sõdurit, kes kodusõjas kõrvalisse lõunaosariiklaste tütarlastekooli sattus ja siis sealsete naisolevuste seas palju paksu verd tekitas. Ega see lugu hästi ei lõppenud. Sofia Coppola tegi samast raamatust nüüd uue filmi, kus oli samamoodi hulk kiimas tütarlapsi ja ilusaid olustikke, aga rassismi ei olnud ja ei olnud ka eriti aru saada, mida see film üleüldse öelda tahab või milleks vajalik on.
Esimene Keanu Reevesi hüpervägivaldne palgamõrvarifilm oli üks tige ja tempokas adrenaliinilaks, samas ka hea lihtne lugu, mis ühendas eri maailmajagude filmide ja koomiksite mõjud endasse parimal mõeldaval moel. Teine osa ei olnud enam nii hea, kuidagi pikk ja uinutav tundus ta. Halb ta muidugi polnud, aga esimesega võrreldes väike pettumus küll. Eks vaatame, mis edasi saab...
Guy Richie, too vaese mehe Danny Boyle, kes oma filmid alati kaugelt liiga keeruliseks ajab, on seekord iseennastki ületanud – võttis kuningas Arturi loo ja “moderniseeris” selle seesuguseks eepiliseks fantaasia-rosoljeks, et raske on aru saada, mis sorti film see üleüldse on. See pole vaid vana legendi väga ebavajalik postmodernne uusversioon, see on lihtsalt üks suuremat sorti arusaamatus. Ja oma 100-miljoni reklaamieelarvega ka rahaliselt täielik häving. Kusjuures - Richie plaaninud teha KUUS kuningas Arthuri filmi!
Stephen Kingi mahuka, isegi kultusliku fantaasiaromaani järgi on nüüd siis tehtud esimene film, mis otse loomulikult loodab saada suure sarja avalooks. Tulemuses ei ole aga kaugeltki nii palju origiaalsust ja sädet, et tekiks soov järgmisi osi oodata. Ma ei tea kui põnev on see raamatusari, aga film on küll üsna tuim tükk.
Masamune Shirow GitS oli esimene manga, mille inglise tõlke kunagi ammustel aegadel ostsin, koos “Akiraga” oli sellel põhinev Mamoru Oshii 1995. aasta film ka üldse minu esimene filmiost. Topelt-VHS seejuures, 1998 järgnes ka DVD, samuti üks esimesi. Uudis, et ameeriklased sellest mängufilmi teevad, mind üldse ei häirinud, ei häirinud ka palju paksu verd tekitanud uudis, et peaossa asub Scarlett Johansson – miks peaks jaapanlaste loodud robot pilusilmne olema? Kinodes see film aga hävis ja kuigi lõiguti animele ülimalt sarnane ja visuaalselt päris kena, oli see tervikuna siiski liiga verevaene. Samas, ei saa välistada, et selles on tulevase kultusfilmi ainest - polnud ju ka “Blade Runner” just masside lemmik. Samas - eks need GitS-anime originaalsemad ideed kasutati “Matrixis” ja teistes kloonides juba ammu enne seda filmi ära.
Tegelikult on raske aru saada, mis toimub. Disney ostis Marveli ära ja teeb nüüd ühe eduka blockbusteri teise järel, sama ajal kui konkureeriv kontor DC Comics (st. Warner Bros.) ei saa ega saa korralikku koomiksi-filmi tehtud. Siiagi on kõik nende suurimad superkangelased kokku pandud, aga tulemus on sama tuim ja igav nagu Ben Afflecki näoga Batman.
Selleks, et klassikalistest Universali koletisefilmidest uusversioone või neist koguni moodsa kombe kohaselt ühine “Dark Universe” teha, tuleks kõigepealt aru saada, MIKS need mustvalged filmid nii hästi toimisid. Kui aga seda arusaamist kohe üleüldse ei ole ja traagilisest tegelaskujust tehakse lihtsalt mingi digitaalset hävingut külvav möurav koll, siis ei päästa seda arusaamatut segapudru ka Tom Cruise. Ja nii läkski kogu suurejooneline plaan juba peale esimest filmi hingusele.
Ridley Scotti kaks klassikalist ulmekat said sel aastal endale järje. Scott ise lavastas kunagise rekkameeste-tulnukafilmi järjekordse eelloo, seekord siis stiilis “abielupaarid kosmoses”. Film ei ole kaugeltki nii kehv kui "Prometheus", aga ka see kannatab Scottile tüüpilise vähese empaatia-tekitamise oskuse all. Siin on mõned head kohad ka, aga selle kõrval leiab hulgaliselt “võtan siin võõral planeedil kohe kiivri peast”-tüüpi idiootsusi, mis lihtsalt ei lase seda filmi rahulikult vaadata.
Ma ei ole Kivirähu kiidetud romaani lugenud, seetõttu jäi mul selles Rainer Sarneti mustvalges filmis suurem osa toimuvast suht’ segaseks. Sain aru, et siin oli talutüdruku ja mõisapreiliga armukolmnurk, oli vist isegi libahunt, oli palju koleda näoga harrastusnäitlejaid, oli Kukumägi, Kratt ja asendamatu infrapunafilter. Aga kes ja kas üldse oli siin ka rehepapp, mismoodi paar kergelt kivirähkliku kohta terviklukku kuuluvad ja mis värk üldse lõpuks oli, seda ma aru ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar