Londoni metroos
Kunagi kaugel 1990. aastal ilmus Oxfordi shoegaze-bändi RIDE debüütalbum "Nowhere". See oli üks päris oluline plaat. Oli briti poppmuusika järjekordne kuldaeg, selline, kus just nimelt indiebändid väga huvitavat muusikat tegid. Mõned neist jõudsid isegi meie tollasele Rock Summeri festivalile - Blur, The Jesus & Mary Chain, Inspiral Carpets, EMF, The Shamen...
Plaadid ja paelad
Jutt sellest, kui oluline oli tollasele noorele inimesele poppmuusika, kuidas sai infot otsitud ja plaate vahetatud ning kassettidele võetud, läheks pikale. Ütleme nii, et Ride'i esimesed EP-d ja albumid olid ühed päris tähtsad plaadid.
Ühesõnaga - Ride tegi neli albumit ja läks siis laiali. Kakskümmend aastat hiljem tuldi üsna ootamatult mõneks kontserdiks uuesti kokku ja kuna selgus, et asi toimis, oli aastal 2017 olukord äkitselt selline, et 16. juunil ilmus Ride'i uus album.
Ja juhtus nii, et just sel ajal kui me Londonis viibisime, 19. juuni õhtul, korraldas plaadipood Rough Trade East uue albumi ilmumise puhul Ride'i esinemise. Pileti omandamiseks tuli osta plaat. Pooled kahesajast piletist läksid müüki netis ja need said muidugi kiirelt otsa.
Aga teine sada piletit olid mõeldud neile, kes Ride'i albumi "Weather Diaries" selle ilmumispäeval poest ostsid. Käisime siis kohe hommikul seal, ostsin kaks limiteeritud gatefold-CD-d ja sain kaks käepaela. Muuseas, Londoni kesklinna suur HMV müüs seda ainult tavalises jewel-case plastkarbis.
Andy Bell
Esmaspäeval kella seitsme paiku lasti rahvas sisse ja veerand tundi hiljem Ride alustas. Ausalt öeldes oli see üsna uskumatu tunne - Ride, aasta 2017 ja mina... Ja palju teisi minuvanuseid. :) Aga, nii see oli. Esimesed paar lugu oli ehk sound veidi rabe, aga edasi oli ka kõlaliselt kõik päris paigas. Igatahes on Rough Trade East'i laval parem heli kui ühes tuntud Tallinna klubis.
Mark Gardener
Ride esines kolmveerand tundi ja esitas selle ajaga 8 lugu - Lannoy Point (uue plaadi 1), Charm Assault (2), Seagull, Weather Diaries (5), All I Want (3), Cali (8), Taste ja Vapour Trail. Viis neist oli seega uuelt plaadilt.
Olen hiljem netist vaadanud mitmeid Ride'i 2017. aasta esinemisi. Tuleb tõdeda, et neil on õnnestund see, mis kaugeltki alati ei pruugi välja tulla - uued lood sobivad lives päris hästi vanade tuntud asjade vahele ega mõju seal üldse tüütu võõrkehana.
Samas on Ride'i uus plaat teistsugune, aga seda heas mõttes. Kusjuures algusotsa lood on lihtsamad, albumi teine pool pakub pikemaks ajaks nugistamist.
2017 on aasta, kus mitmed vanad head bändid on jälle koos ja teinud päris häid uusi plaate - The Charlatans ja Slowdive näiteks. Ride ja nende "Weather Diaries" kuulub kindlasti samasse ritta.
Signeeritud uus Weather Diaries ja vanad head Going Blank Again (1992) ja Nowhere (1990)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar