See on juhtumisi esimene film, mida nägin Tallinna uues kinos Kosmos IMAX. Istusin tundmatus saalis pisut liiga ette ja nii oli pilt mugavaks vaatamiseks ja tiitrite jälgimiseks liiga suur, põhjustades koos kaasneva lärmiga paraja peavalu.
Film ise ei aidanud ka üldse enesetundele kaasa. Wachowskid on varem lavastanud kolm filmi, mis mulle meeldivad, aga nende uuemad asjad on kuidagi ikka liiga arusaamatud. See siin on ulme-uinamuinasjutt, kus noor Chicago koristajamutt osutub intergalaktiliseks pärijannaks ja surnud kuninganna klooniks. Järgneb, nagu ikka, paras mäsu. Ma tõesti ei saa aru, miks ja kellele on vaja teha nii keeruliseks aetud ja hingetut meelelahutust.
“Peter Pan” ei kuulunud raamatuna minu lapsepõlve. Ka Disney animafilm on siiani nägemata, nii polnud mul ka eelloo osas mingit ootust või eelnevat emotsiooni. Film, mis omakorda oli esimene, mida nägin kobarkino uuendatud Scape-saalis, osutuski üsna igavaks – värve ja madinat muidugi oli, aga lugu oli nii sisult kui vaatemängult lõpuks ikkagi üsna keskpärane. Piraadipealikust Hugh Jackmani esitatud “Smells Like Teen Spirit” tundub ka takkajärgi üsna arusaamatu detail.
Vin Diesel ikka oskab filme valida — ainus huvitav roll viimastest aastatest on ju see, kus ta mängib jalgadega puud. Kui keegi peaks mingil põhjusel otsima võimalikult ebaoriginaalset filmi, kus järjekordne surematu nõiakütt järjekordsete kurjuse jõududega võitleb, siis — just see siin on väga õige asi vaadata.
Kui võrrelda kahe suure koomiksigigandi lähenemist oma superkangelastest tehtud filmidesse, siis on see ikka väga erinev. DC maailm on sünge, nende kangelastel on kulm kortsus ja kurjamitel meditsiiniline diagnoos. Marvel seevastu on lõbus ja hoogne; kuigi nende filmides tambitakse alati pool maailma segamini, siis surnukehi ega verd ei näe ja kõik on põhimõtteliselt selline sõbralike aluspesus inimeste omavaheline näkku-makku-tüüpi maadlemine.
Marveli filmid on viimastel aegadel ka väga edukad, eriti nüüd kus nad on Disney kaubamärgi alla kolinud. Samas kuulub Fantastiline Nelik ekraanidel Foxile ja kuigi tegu on ühe kuulsaima koomiksisarjaga, ei paista nood tõepoolest enam teadvat, mida oma tootega ette võtta. Selleski versioonis on mõned paljulubavad detailid, aga tervik on nii hall ja saamatu, et isegi lõpustseen, kus nelik endale nime leiutab, on pigem piinlik. Kuigi peaks ju hoopis järgmise osa ootuse kõrgele kerima. Aga seda järgmist osa nüüd ehk ei tulegi.
Briti vanureid võõrustavast India hotellist pajatava filmi jätkuosa on tehtud ainult raha pärast ja on veel halvem kui esimene. Palju vananevaid staare, aga sisu on täiesti ebaoriginaalne ja igav. Õnnestunud heatujufilm see pole, ma isegi ei kujuta ette, kes seda vaadata tahaks. Paar “Downton Abbey” staari pole ju ka NII suured publikumagnetid…
Kui võtta legendaarne filmisari ja hakata seda jätkuosadega uuesti ellu äratama, võiks vähemalt olla olemas ka uus ja huvitav lugu, mida jutustada. Neljas dinosaurusefilm oli kaks tundi pikk, aga selle aja jooksul ei juhtunud tegelikult mitte kui midagi. Lihtsalt korrati üle kõike seda, mida Steven Spielberg juba esimeses filmis "Jurassic Park" palju paremini ja põnevamalt ekraanile tõi. Jah, raha teenis uus osa ju vägagi palju — $1,67 miljardit, aga nii vaatajad kui Chris Pratt oleks väärinud siiski palju paremat saurusefilmi.
Sel suvel oli kinos kaks filmi, milles peategelaseks äärmiselt loll naine. Esimeses eelistas töökas talutüdruk kuldsete kätega maamehele ja rikkale mõisnikule punases pintsakus vuntsidega mehikest, kelle ainus oskus oli mõõgaga vehkimine. Muidugi tuli sellest hulk jama. Teise filmi peategelaseks oli Berliinis elav lõbus välismaalanna, kes öiselt peolt lahkudes otsustab hängida kahtlase kambaga, töllab ringi, käib jorssidega vargil ja läheb isegi kaasa panka röövima. Ka sellest tuleb hulk jama, aga üldiselt lõpeb lugu õnnelikult — kõik peale lolli tibi saavad surma. See film on saanud ohjeldamatult kiita kuna olevat ühes tükis üles võetud. Mis aga ei muuda fakti, et tegemist on täieliku jamaga.
Disney on võtnud plaani oma klassikalistest joonisfilmidest näitlejatega filmid teha. Rahalises mõttes on see vägagi toimiv idee, selliseid annab ju tulevikus paljudele põlvkondadele maha müüa. Tuhkatriinu oligi kinodes väga edukas, kuigi tegelased näevad välja ja käituvad nagu zombied ja kogu filmi visuaalia on nagu mingi painav unenägu.
Neill “District 9” Blomkampi robotifilm tundus plakatite ja treilerite põhjal väga paljulubav. Aga, kahjuks oli ta tõsine pettumus - liiga palju getoblingi, liiga vähe põnevust ja nii ongi ta aasta lõpuks praktiliselt meelest läinud.
Parisian Bitch ehk Connasse, princesse des coeurs
Mul on tunne, et ma olen seda juba kirjutanud… Aga ikkagi — kohati on tunne, et prantslastel pole vist üldse mingit huumorimeelt või näitlemisoskust ja see vähene, mis on, ei ulatu silmade punnitamisest ja kätega vehkimisest kaugemale. Siin on kaks täpselt seesugust filmi. Ühes ajab seltskond Pariisi kanasid oma Pariisi kana-asju. Teises püüab üks neist samadest kanadest Pariisis ja Londonis Borati kombel piilukaamera nalja teha, mängides mingit prints Harryt stalkivat napakat. Kõik see pole üleüldse naljakas vaid on üsna totaalselt piinlik.
Ma ei saa aru, miks mitmed mu tuttavad seda telesarja fännavad — mõttetu staarikese ja tema parasiidist sõprade sebimistes pole ju midagi huvitavat. Jätkufilm on samasugune – paar kuulsat cameod, aga see oli ka kõik.
Shakespeare’i kurikuulsa näidendi tippnäitlejate ja ilusa plakatiga ekraniseering oli väga staatiline, isegi võitlus-stseenid olid aeg-luubis. Üks tõeliselt pikk ja tüütu film. Ainuke kasulik õppetund, mida kaasa võtta, oli see, et äärmiselt ebaloomuliku eestikeelse tõlkega võrreldes on originaaltekst üllatavalt suupärane ja kõlab peaaegu nagu normaalse inimese jutt.
Üks Disneylandi neljast ajaloolisest osast andis nime ja inspiratsiooni ulmefantaasiaks, mille lavastajaks sai ei keegi muu kui Brad Bird, Raudhiiglase ja Imeliste looja. See oli üks oodatud film, mis pakkus tegelikult ka päris palju fantaasiaküllast silmailu. Kui aga saabus kulminatsioonikoht, siis ei osatud pinget enam vajalikku kõrgusse kerida ja nii jäigi üldmulje takkajärgi kahjuks üsna lahjaks.
USA läänerannikul toimuvat iga paarisaja aasta takka väga purustav tsunamidega maavärin, seni viimasest on tähtaeg juba tükk aega üle läinud. See ajudeta katastrooffilm siin on aga teisest maavärinast, sellisest, mis muuhulgas purustab pilbasteks Hooveri tammi. Selle asemel, et inimesi päästa, ärandab teeneline piloot Dwayne "The Rock" Johnson kopteri ja lendab San Franciscosse oma tütart ära tooma. Tollel pole tegelikult häda midagi.
“Trainspotting” on väga hea raamat ja väga hea film. Tema edu valemit on seejärel korduvalt püütud välja raalida ja järgi teha, aga alati ebaõnnestunult. Sõna otseses mõttes üle laipade minevast Briti muusikatööstuse A&R-mehest pajatav kinotükk on järjekordne katse, aga loomulikult ei õnnestu temalgi pealiskaudsest ponnistusest kaugemale jõuda.
“Trainspotting” on väga hea raamat ja väga hea film. Kolme Apple’i tooteesitluse lavatagustes toimuv ei ole aga küll see, mida Danny Boyle tingimata lavastama peaks. Ma ei ole ka telest tuttava Aaron Sorkini austaja — tema tegelased on alati kõik täpselt ühesugused kõiketeadjad pahurad ülbikud, kes siis omavahel lõputuid argumenteeritud vaidlusi peavad. Nii ka selles kuuldemängus.
PS: Olles nüüd kõik selle kokku kirjutanud, on mul tunne, et siin nimekirjas on siiski paar filmi, mis vääriks veelkordset vaatamist. Kas nii ka juhtub... ei tea.
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar