Miki Hiir tõmbab mitmed otsad kokku

Prantsuse kirjastus Glénat, mis annab sealmaal välja nii uusi kui vanu Disney koomikseid, tellis erakordse ettevõtmisena mõned Miki Hiire albumid oma kodumaistelt autoritelt. Tavaliselt see nii ei käi, kogu toodang on ikkagi tõlgitud ja kas siis Ameerikas või näiteks Itaalias joonistatud. Seetõttu on Glénat' neli raamatut üsna harukordne sündmus, sellisena saanud ka hulgaliselt rahvusvahelist tähelepanu ning üsna kiirelt ka tõlkeversioone. Käesoleval hetkel on kaks neist juba saadaval USA-s ja üks isegi Soomes.

Minu jaoks on vaieldamatult neist kõige huvitavam sarja viimane, kultusliku klassiku Loiseli vanadele Floyd Gottfredsoni seiklusribadele austust avaldav raamat "Cafe "Zombo"". Tegu on heas mõttes ilusalt vanamoodsa, punasest kangast seljaga nõnda-nimetatud "Itaalia stiilis" laiupidi raamatuga, milles 80 lehekülge, neist enamusel kaks pildiriba. Raamat olekski nagu värviliste ajaleheribade kogumik. Loo toimumisajaks ja -kohaks on depressiooniaegne Ameerika, mis ju ongi nii filmistaar Miki Hiire kui ka tema ajalehekoomiksite sünniaeg.

Miki ja Goofy on töötud, kes peale järjekordset ebaõnnestunud tööturgu otsustavad Donaldi, Minnie ja Clarabellega väikese telkimisretke teha. Tagasi kodus, avastavad nad, et linn on vahepeal täiesti muutunud - kohalik rahajõmm Rock Fuller on krundid kokku ostnud, plaanib kõik siledaks lükata ja golfiväljaku rajada. Ja mis veel hullem - tema töölised joovad salapärast Zombo-kohvi ja on muutunud... zombideks!... Järgneb hulk seiklusi, kõik see vanas heas Gottfredsoni vaimus. Samas on joonis ja ribade "kaameratöö" ikkagi teistsugune, oma detailirohkuses üsna ilmselge Loisel.

Umbes samal ajal ilmus USA-s Fantagraphics-kirjastuse Floyd Gottfredsoni Miki Hiire ajalehe-koomiksite kaheteistkümnes kogumik (kahes neist on värvilised pühapäevakoomiksid) ja ühtlasi sarja kuues kahe-raamatu-kinkekarp. Aastal 2017 ilmub veel kaks köidet ja siis ongi lõpp, sest kõik Gottfredsoni pikad seiklused on raamatutesse ära raiutud. Ta joonistas küll Miki koomikseid veel koguni paar aastakümmet, aga nood olid igapäevased naljaribad, millel omavaheline järgnevus puudus ja mis ei paku enam ilmselt koomiksifriikidele nii suurt huvi, et töömahukat restaureerimis- ja toimetamistööd õigustada.

Nombrils, Miki ja teised - aastalõpu raamatud Prantsusmaalt

Ostsin veel päris aasta lõpus mõned koomiksiraamatud, seekord Prantsusmaalt. Detsembrikuises pakis oli neid neli. Esiteks üks Kuningas Arturi loo tegelaskuju Morgane variatsioon, mis jäi sügisel Brüsselis ostmata. Väga stiilselt ja dünaamiliselt joonistatud, umbes nagu mõne animafilmi kavandid. Värvid, šeibid, kompad, huvitav. Siis vanamoeline ja kuidagi väga nostalgilise olemisega Loiseli Miki Hiire raamat, milles koomiksiribadena tehtud seikluslugu ja mis otse loomulikult homage Floyd Gottfredsonile ja teistele kuldajastu koomiksiautoritele. Tõeliselt ilus köide.

Kolmandaks üheksa albumi "integraal" sarjast "Pin-up", mis ka omamoodi homaaž, seekord vanadele pin-up staaridele ja filmidele. Albumid toimuvad eri aegadel, aga algus peaks olema teise ilmasõja aastatel, kui üks USA sõdur armub joonistatud plakatistaari, teadmata, et kunstniku modelliks on tema enda tüdruksõber. Selle loo taustu peaks täpsemalt uurima, sest seal on muude koomiksikaadrite seas konkreetselt Milton Caniffi signatuuri ja tegelastega koomikseid. On ka Caniffi nägu tegelaskuju. Hiljem tuleb mängu ka Hitchcock. Seesuguseid kogumikke tehakse reeglina ainult üks trükk ja kui see on otsas, siis lihtsalt ongi otsas. Ja kõik.

Ja lõpuks ehmatavalt suures formaadis Arthur de Pinsi artbook, lademes täis tema vektorpilte ja veidi ka ilma arvutita tehtud asju. Kusjuures, mitut pilti olen isegi aastate jooksul Pariisi Arludiki galerii näitustel näinud.

Novembrikuu raamatute nelikus oli üks tõeline haruldus - aatomistiili klassiku Serge Clerci ulmelugude kogumik, mis nummerdatud ja signeeritud. Teadagi, tema samasugune aastatagune rockiraamat on juba päris korraliku hinnanumbriga trükis. Siis Al Severini uus retrostiilis Spirou, tõeline rastrite ja pintslijoonte möll. Siis kolmeosalise "Le désespoir du singe", taaskord väga stiilselt joonistatud sarja "integraal", mis suvel Pariisis ostmata jäi. Ja lõpuks Kanada autorite tibidesarja "Les Nombrils" teine kogumik.

Sellega seoses tuleb muidugi mainida, et eelmainitud humoorika seriaali autorid Delaf ja Dubuc olid ka Brüsseli festivalil kohal. Väga keeruliste manöövrite tulemusel õnnestus ka mul reserveerida koht signeerimisjärjekorras ning oma kaasavõetud raamatusse autogrammid ja pilt sisse saada.

Aga, nagu öeldakse - seegi pole veel kõik! Enne jõule postitasid nad ootamatult oma Facebooki lehel mu kunagise homaažpildi, mille eest ma toona isegi tegelaste kujudega karbi sain. Kusjuures kunstnik mäletas seda mu pilti ka Brüsselis. :) Igatahes oli see postitus väga ootamatu ja kummaline. Aga ka lõbustav, sest 550+ laiki on kaugelt rohkem kui mu mistahes muu pilt eales netis saanud on.

Koomiksilaat Solarises 2016

20. novembril toimus taas kord juba traditsiooniks saanud Koomiksilaat. Tegu on filmivestivalide PÖFF ja Animated Dreams ajal ning viimasega seotud ettevõtmine, millel on vanust juba päris mitmeid aastaid. Ega teist sellist üritust Eestis polegi, kus lisaks kodu-ja välismaistele raamatutele saaks osta ka minitiraažis koomikseid ja fänziine, seda vahel otse autorilt endalt, koos joonistuse ja signatuuriga.

Tavaliselt on animatsioonifestivali-aegne üritus toimunud Solarise Keskuse ülakorrustel - müügilauad püstitatud Artise kino fuajeesse ja näitusestendid Apollo raamatupoe ette.

Seekord näitust polnud ja teist aastat olid ka müügilauad hoopis nullkorrusel. Festivalirahvast liikus ehk seetõttu vähem, aga kindlasti juhtus raamatute juurde hoopis rohkem juhuslikku rahvast, kes näiteks teel toidupoodi.

Kohal oli uus koomiksipood Snikt ja traditsiooniliselt Heiki Waher oma müügikohvriga.

Ennast tutvustas ka Lasnamäe Pinna bussipeatuse kandi Paepealse raamatukogu, kuhu on tänaseks kogunenud juba väga korralik koomiksikollektsioon.

Valik postkaarte ja fänziine, sealhulgas mõned Eesti Koomiksiseltsi väljaanded.

Televisioon, täpsemalt ETV2 ja "PÖFFi kaheksa ja pool" koomiksitegijaid tüütamas...

Koomiksifännist saab tegelaskuju...

Liisa Kruusmägi lett T-särkide, printide ja koomiksitega.

Joonas Sildre signeerib "Kosmosekassi".

Elina Sildre joonistab samuti sedasama Kosmosekassi, aga oma pildiraamatusse.

Alar Sapelkov ja "Tartu Surmaneedus" jagasid lauda.

Mul endal oli kaasas hulk välismaist päritolu raamatuid, nagu Carl Barksi kogumik, Long John Silveri "integraal" või Al Feldsteini elulooraamat. Koju tagasi ei tassinud midagi. Ise ostsin küll ainult ühe asja - Liisi Grünbergi "Kameeleoni". Veel üks lisandus kohalike harulduste sekka.

Hea, et traditsioon jätkub. Nagu näha aastal 2016 toimunust ja sellest, mis kõik 2017 ees seisab, siis ei saa küll öelda, et Eestis koomiksielu ei ole. Alati saaks muidugi paremini ja aktiivsemalt, siin aga on just kirjastajatel suur töö ära teha.

Serge Clerc - ulmekogumik

Serge Clerc on prantsuse koomiksitegija, kes alustas juba teismelisena ajakirjas "Metal Hurlant" ja kellest hiljem omaenda stiili välja kujunedes sai üks aatomi stiili klassikuid. (Atom style on ligne claire koomiksite alaliik, mis ammendab oma visuaalias ainet 1958. aasta maailmanäituseks Brüsselisse rajatud aatomi mudeli kujuga paviljonist ja üldisemalt selle ajajärgu optimistlikust esteetikast, arhitektuurist, muusikast, moest ja autodest.)

Kahe aasta eest ilmus kirjastusel Dupuis tema muusikateemaliste illustratsioonide ja koomiksite kogumik, millest kirjutasin põhjalikumalt siin.

Just nagu rockiraamatus, on ka ulmekogumikus tõeliselt palju materjali ja see kõik tundub olevat ikka väga põhjalik. Mis siin 384 leheküljega raamatus veelgi enam välja paistab, on tema stiili muutumine ja arenemine. Ulmeperioodil oli Serge Clerc veel tõepoolest väga noor, stiil alles tekkimas ja eeskujude mõjud reeglina piltides väga ilmsed. Eriti paistavad mu arust välja nii Jean Giraud kui kasvõi Tardi ja ilmselt teisedki kolleegid. Alles raamatu lõpupoole hakkab tulema tuttavama ilmega pilte.

Ka see raamat ilmus väga väikeses tiraažis - 2500 eksemplari tähendab, et 10. novembril 2016 ilmunud kogumikust saab kiirelt haruldus. Mul õnnestus see ette tellida, raamat, mille kuller koju tõi, kannab järjekorranumbrit #1532/2500.

Yves Chaland ja tema raamatud

My small Yves Chaland (1957-1990) collection, accumulated over the years.
26 years after his death in a car crash he is still one of the most influential clear line/atom style artists.
3 books at the back are new editions with 1300 or 1500 print run; second row has two versions of his Spirou strip and one of his collections; in front are 2+1 English editions and a book about Chaland's commercial work. This one - Editions Champaka book from 2000, #0827/2500 - I found in one of the Brussels festival's used book booths.

Yves Chaland (1957-1990) on üks Brüsseli 1958. aasta maailmanäituse tarvis rajatud aatomikujulise paviljoni ja tolle ajastu esteetika ümber keerleva atom style-koomiksistiili klassikuid. Ta on tänase päevani üks kõige mõjukamaid prantsuskeelseid koomiksiautoreid, kuigi hukkus juba 26 aastat tagasi traagilises autoõnnetuses kõigest 33-aastasena. Üsna samal ajal kui Viktor Tsoi.

Olen teda juba aastaid üheks oma lemmikautoriks pidanud, nii ongi aastate jooksul kogunenud väike tema raamatute kollektsioon. Alloleval fotol ongi nad kõik näha, nii prantsus- kui ingliskeelsed.

Tagumises reas on kolm uustrükki, kahel tiraažiks 1300 ja ühel 1500;
Keskmises kaks versiooni - mustvalge ja värviline - tema "Spirou" koomiksiribadest koos lisadega ning üks neljast kogumikraamatust, mis on saadaval ka ühtse boksina. Tolles leidub ka "noore Alberti" sari, mida mul eraldi raamatuna pole;
Eesreas on "Freddy Lombardi" ingliskeelsed raamatud, uus kõvakaaneline Humanoids ja kahes osas ilmunud DC Comicsi köited. Sisu on neil sama - viis albumit, aga vana kogumiku teises osas on ka 22 lehekülge lisakraami ja pilte, mida uues raamatus ei ole;
Ilmselt kõige haruldasem on aastal 2000 ilmunud ligne claire autoritele spetsialiseerunud galerii ja kirjastuse Editions Champaka album, mille numbriks #0827/2500, milles Chalandi reklaamitööd ja mille ma leidsin tutikana ja ootamatult hea hinnaga Brüsseli Koomiksifestivali kasutatud raamatute letilt.

Iron Giant artbook

Juba pikalt on kombeks kõigist suurtest animafilmidest ilusaid pildiraamatuid koostada, mille sisuks filmi valmimise käigus loodud hulgaline visuaalne materjal. See pole aga alati nii olnud. Ja nii juhtuski, et kultusliku, aga omal ajal kinodes filmistuudo enda süül hävinud "Raudhiiglase" (The Iron Giant, Warner Bros, 1999) artbook ilmus alles sügisel 2016, mõni aeg peale seda kui film ise esmakordselt  Blu-ray'le jõudis.

Aga, parem hilja kui mitte kunagi. Möödunud aastakümned on igatahes näidanud, et tegu on üleüldse ühe kõigi aegade parima USA pika animafilmiga. Sellisena on ta igatahes ka hilinenult seesuguse raamatu kuhjaga ära teeninud.

Ehk ilmub kunagi korralik raamat ka Neil Gaimani lasteraamatul põhinevast Laika Studio debüütfilmist "Coraline". Ka see kultusfilm on täiesti tänamatult seesugusest köitest siiani ilma jäetud.

Soomekeelsed Miki Hiired - 3 - Miki Suures Ilmasõjas

Soomlasi ei huvita eriti Miki Hiir, nende tähelepanu keskmes on kindlalt Piilupart Donald. Siiski, viimaste aastate parimateks Disney-raamatuteks loetakse just nimelt Miki lugude kahte 2014 ja 2015 ilmunud suuremõõdulist raamatut, milles valik Floyd Gottfredsoni Miki-ajaleheribasid.

Gottfredson joonistas Miki lehesarja koguni 45 aastat, alustades juba maikuus 1930, mõned kuud peale sarja algust. 1955ndast peale oli iga Miki koomiks omaette puändiga naljariba, enne seda jooksid lehtedes pikemad seikluslood. Just need ongi Gottfredsoni loomingust kõige rohkem hinnatud, just nende seast valitud lugudest koosnevadki mainitud kaks uut soomlaste kogumikku - sinine "Mikin oma sanomalehti" ja punane "Vaarallinen Mikki".

Suurem osa viimatimainitud raamatu kümnest loost on sõjaaegsed sarjad. Valikus on isegi paar varem Soomes ilmumata koomiksit, milles Miki ajastule kohaselt natsidega võitleb. Igal leheküljel on kuus strippi, mis, erinevalt suurematest pühapäevakoomiksitest olid ilmudes mustvalged. Mustvalged on need koomiksiribad ka Fantagraphicsi kogumikes, aga see raamat siin on värviline. Värv vahel toimib, aga tihtipeale mitte, muutes originaalis kasutatud hallid rastertoonid kuidagi liiga tumedaks ja määrdunuks.

Vanade koomiksite värvimine on osalt maitse asi, prantsuse Gottfredsoni kogumikud on näiteks samuti värvilised. Ise eelistaksin küll mustvalget originaalvarianti, seejuures võimalikult suurelt trükitud ribadega. Aga ei saa eitada, et soomlaste uued Miki kogumikud on ju päris ilusad raamatud, millele eesti keeles pole mitte kui midagi vastu panna.

Soomekeelsed Miki Hiired - 2 - Kuldne aeg

Soome on totaalselt Aku Ankka maa. Piilupart Donald oma suguseltsiga on kõikide lemmik, pardiajakirjast on juba mitu põlve soomlasi lugema õppinud. Don Rosa kohmakad joonistused on jumaldatud rohkem kui Carl Barksi looming, kõiksugu kogumikke ilmub alatasa juurde. Miki Hiir on Donaldi kõrval alati olnud lihtsalt üks järjekordne Disney tegelaskuju, tema tegemised pole soomlastele kunagi eriti korda läinud.

Samas - Miki koomiksitega tehti Soome ajalehtedes algust juba üsna varsti peale seda kui nad Ameerikas alustasid, tutvus on seega vana ja ilmumise ajalugu pikk. Koomiksite joonistamisega alustas animaator Ub Iwerks, kusjuures käsikirjutas neid ei keegi muu kui Walt Disney ise. 1930. aastal võttis töö "ajutiselt" üle Floyd Gottfredson, kes lõppkokkuvõttes kirjutas ja joonistas Miki leheriba-seiklusi järgnevad neli ja pool aastakümmet.

Ajaleheribad pole muidugi nii atraktiivsed kui värvilised ajakirjad, seetõttu võttis ka aega kuni neid omaette väärtusena hindama õpiti. Nii jõudsid ka Soomes Miki ribad raamatutesse alles aastal 1971 kui ilmus esimene viiest "Miki Hiire kuldaja" kogumikust. Tegu oli mustvalgete ja horisontaalses formaadis vihikutega, milles trükiti järjekorras ära just need kõige esimesed Miki koomiksiribad. Tegelikult oli tegemist Itaalias koostatud raamatute tõlkega - sarja "Topolino d'Oro" esimene osa ilmus seal 1970. aastal. Kokku tuli Itaalias sarja raamatuid koguni 33 ja nad sisaldasid Miki päevastrippe kuni aastani 1945.

Soomes aga ilmus neid ainult viis. Ju siis ei olnud tegemist väga populaarsete trükistega... Tõele au andes oli ka pildi- ja trükikvaliteet kehvapoolne - pärinesid need ribad nimelt vanadest Itaalia ajalehtedest, mitte USA originaaltõmmistelt. Ühtlasi oli neid ka Itaalias omaks tarbeks olulisel määral muudetud - jutumulle suurendatud, piltide servi maha lõigatud, taustu kustutatud. Lisaks joonistas Itaalia kirjastuse soovil kohalik kunstnik Giorgio Scudellari koomiksi algusaegade hüplikule loole mõned ribad vahele.

Kõik see on kaugel kaugel tänapäeva mõistes kvaliteetsest klassikaliste koomiksiribade kollektsioonist - Miki puhul tuleb selleks vaadata Fantagraphicsi kogumike poole-, aga huvitavad on need trükised ja nende olemasolu siiski.

Soomekeelsed Miki Hiired - 1 - Miki Hiire lennumasin

Ma kuulun sellesse põlvkonda, kelle lapsepõlves mängis väga olulist rolli ainus veneaegne Disney koomiksiraamat "Piilupart, Miki ja Teised". See lihtsalt oli mingit moodi maagiline väljaanne, ja, nagu ilmselt kõik teised lapsed, lugesin ka mina oma eksemplari lagunenud kapsaks. Muuhulgas põhjustas see raamat ka sellise kummalise efekti, et kõik need Disney koomiksite tegelaskujud, keda selles raamatus ei esinenud, tunduvad tänaseni kuidagi valed ja kohatud.

Vahemärkus - eestikeelset kogumikku ei saa küll päris ainsaks NSVLiidus ilmunud Disney koomiksiks pidada, sest leedukad tõlkisid selle oma keelde (Ančiukas Donaldas, peliukas Mikis ir kiti) ja andsid aastal 1980 ilmselt pea täpselt samasugusena välja. Kuigi, vabalt võib olla, et nende versioon oli õhem, ehk isegi palju õhem - 44 lehekülge...

Pärit olid selle kogumiku koomiksid muidugi Soome ajakirjast "Aku Ankka", nagu ka tiitellehe pöördel kirjas. Kuigi neidsamu ajakirju liikus ilmselt pisut ka Tallinna Raekoja platsi antikvariaadis, minu kätte toona neist mitte ükski ei jõudnud. Tõlgitud punasekaanelisele Walt Disney elulooraamatule lisaks oli ainus Disney raamat meie kodus pisike "Miki Hiiren lentokone", pildiraamatuke, mille isa oma Helsingireisilt kaasa tõi. Nagu ka paar suurt pakki Aku Ankka purukummi, mille maitse oli täiesti kasutamiskõlbmatu, aga mille nätsu-klotside ümbrispaberite all oli lisaks pisike kokkuvolditud koomiks.

Ega selles raamatus ju suurt midagi lugeda või uurida polnudki - lihtne lugu, kus Miki ja Kupi lennukiga pesunööri alt läbi lennates kontrolli kaotavad, silda rammivad ja autokastis lõpetavad. Tegelikult olidki hoopis põnevamad teiste tegelaskujude pildid raamatu sisekaantel... Sellele vaatamata lagunes seegi raamat osadeks ja vajas tõsist remonti. Raamat, muide, on siiani alles.

Imeline Otsakeeratav Pea

Kirjastus IDW kirjastab ilusate suurte raamatute sarja, mil nimeks "Artist's Edition". Tegu on koomiksiraamatutega, mis päris kindlasti ei ole suunatud igale ostjale - esiteks on tiraažid tagasihoidlikud, teiseks on hinnad päris krõbedad ja raamatud ise formaadilt suured. (Esimesel fotol on võrdlus tavalise USA koomiksialbumiga.) Antud raamatute mõte on trükkida kunstnike leheküljejoonised ära just nii suurelt kui nad joonistati, kõigi paranduste ja abijoontega. Sellest ka põhjus, miks sarja eri raamatud on eri suurused - see sõltub otseselt originaalide mõõtmetest. (Märkus - Hal Fosteri "Prince Valiant" originaalid on näiteks isegi nii suured, et Fantagraphics on sunnitud oma samalaadse raamatu neist väiksema tegema. Too raamat on sellele vaatamata väga suur - 43x59 cm.)

Suvel 2016 ilmus IDW-lt teine Mike Mignola originaalide raamat "Mike Mignola’s The Amazing Screw-On Head and Other Curious Objects Artist’s Edition".

Erinevalt varasemast (ja mahukamast) kogumikust "Hellboy in Hell and Other Stories" on selles tiba vanemad, vähemtuntud ja reeglina Hellboy-vabad lood. Seetõttu saab siit Mignola firmastiili arengust päris hea ülevaate.

Lisaks tähendavad vanad koomiksid seda, et tekstid pole mitte digitaalselt lisatud vaid on päriselt lehekülgedele kirjutatud. Nii saab erinevalt esimesest raamatust lisaks piltide vaatamisele seekord ka koomikseid lugeda.

Koomiksitele lisaks on kogumikus ka mahukas valik Mignola kaanepilte. Need on nii tõetruud, et kohati tunne, et ettevaatamatult lehitsedes võib sõrmed pliiatsi või tušiga ära määrida...

Pariis, suvi 2016