Joonistasin laulukoomiksite näituse tarbeks ka ise lõpuks ühe pildika. Teemaks Kukerpillide "Jahitrofeed" - laul sellest, kuidas loomad said jahiloa inimesi küttida ja mis siis kõik sai.
Meie pere esimene kassetikas oli BECHA, väike kandiline monomakk. Isa laskis mingitel baarimeestel kassette lindistada; väliseestlaste, Apelsini, Palderjani, ABBA, Boney M-i ja imala saksa šlaagerduse kõrval oli ka kassett Kukerpillide lugudega. See oli veel üsna bändi algusaeg, mistõttu nad olid võrdlemisi coolid ja tegid täiesti talutavat muusikat. (Mina käisin siis lasteaias.) Nägin neid korra isegi kohalikul laadal esinemas. Ja muidugi sisaldab just selle perioodi lugusid ka nende legendaarne roheline vinüülsingel.
Ansambli tollane peamees ei olnud päkapikuhäälne Toomas Kõrvits, pigem ikka Ivo Linna vanem vend Taivo; lugude hulgas oli rahvaliku kõrval üllatavalt palju ka bluesimaigulist kraami. Noh, näiteks rääkis üks autokastis reisivast hulkurist, kel lill nööpaugus... Teine rõivastest, mis kapis seistes moest läksid... Nii mõndagi neist paladest pole ma enam aastakümneid kuulnud - nende "Veskimees" haihtus maailmast peale seda kui Jürisson ja Rebane oma samade sõnadega hirmsa ludinaga maha said.
Mingil ajal sai Kukerpillidest kass Arturi postkontori firmabänd. Aga siis edenesid kaheksakümnendad, asi kiskus vägisi Kihnu süldiks ja bändi tuli too õudne astmaatiline akordionivääksutaja, kes kogu kukerpillinduse mulle sõnuseletamatult vastikuks muutis.
Aga Taivo Linnaga tehtud vana kraam on endiselt hea. Kirjeldamatult parem kui lugude hilisemad ülesalvestused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar