Eestil veab. Skandinaavia suurim koomiksifestival - Helsingin Sarjakuvafestivaalit - toimub siinsamas üle lahe ja nii on meil väga mugav rahvusvahelisest koomiksimelust kohe kodu lähedal osa saada. Osta aga päevakruiis ja oled juba hilisõhtul uute elamustega kodus tagasi.
Soomest on kujunenud rahvusvaheliselt tunnustatud autorikoomiksi-maa ja loomulikult on ka festivalil põhirõhk kodumaisel pildisarjal, autoritel ja kirjastustel. Alati on aga kohale kutsutud ka hulk väliskülalisi. Seekordseteks festivaliteemadeks olid lastekoomiks ja Põhja-Ameerika, nii oligi osalemas mitmeid USA ja Kanada autoreid.
Festival on suur. Viimastel aastatel on seda küll kompaktsemaks korraldatud, põhitegevus toimub Lasipalatsi platsi kahes telgis. Siiski on näitusi ja ülesastumisi mitmel pool linnas, vahel võib samaaegselt toimuda isegi viis erinevat üritust. Kõike pole lihtsalt võimalik kogeda ja nii on iga festivalikülalise elamus üsna erinev ja tema enda valikultest kinni.
Käisime väikese seltskonnaga Helsingis laupäeval, 7. septembril. Isiklikult mina näiteks näitustele ei jõudnudki ja nii koosnevadki minu festivalimuljed põhiliselt peatelgis toimunust.
Joonas ja Elina Sildre olid festivalil juba varem kohal, Joonas seoses põhjamaise koomiksikoostööga juba neljapäeval, Elina päev hiljem. Festivali avapäeval toimus nimelt võistlus "Sarjakuvan Kylli-tädi", kus koomiksitegijad lastele onu Raivo kombel lugu joonistasid. Sel aastal valisid lapsed võitjaks Elina, kes saab nüüd rändavale tädi-kitlile omanimelise punase tasku!
Esmakordselt oli festivalil ka eesti oma laud, millel müügiks raamatuid ja printe, naabriteks ühel käel läti Kuš! ja teisel šotlased.
Traditsiooniliselt asub peatelgis helivõimendusega lava, millel külalisi küsitletakse. Siin intervjueerib festivali produtsent Otto Sinisalo ühte rahvusvaheliselt tuntuimat soome autorit Ville Rantat, kellel just uus raamat ilmus. (Sellest on muuses kirjutatud üks lõbustavamaid arvustusi, mida ma üldse lugenud olen.)
Soomes ilmub päris palju koomiksialbumeid. Uue ja vana kodumaise koomiksi valik on muljetavaldav, aga ka olulisemad rahvusvahelised raamatud saavad tõlgitud.
Austerlanna Ulli Lusti massiivne feministlik punkeepos "See on su ülejäänud elu viimane päev" ilmus just soomekeelsena ja nii oli ta paaril päeval festivalil signeerimas ja küsimustele vastamas. Naljakas oli see, kuidas signeerimissessiooni alguses pliiatsiteritajat otsides leidsid soomlased talle esimese asjana pussnoa. Signeerimine tegelikult hilines üle poole tunni, sest autor hängis selle aja hoopis KutiKuti leti ääres ja uuris raamatuid.
Nädal hiljem võitis "Today is the Last Day of the Rest of Your Life" USA-s Ignatz-auhinna kui aasta silmapaistvaim graafiline romaan.
Traditsiooniliselt oli kohal meie lõunanaabrite esindus. Lätlased on David Schilteri ja Sanita Muizniece juhtimisel oma koomiksielu ikka päris korralikult käima saanud - nende kogumik Kuš! võitis ju eelmisel aastal Euroopa peamisel festivalil Angoulême'is parima alternatiivkoomiksi auhinna. Seda saavutust ei anna meil siin ilmselt kunagi korrata.
Festivalil on oma laudadega kohal nii kirjastused kui kauplejad. Lisaks soomlastele on kohal inglased, šotlased, sakslased, kanadalased, hispaanlased, rootslased ja ilmselt teisigi.
Joost Swarte seadistab tehnoloogiat, kohe on algamas intervjuu.
Juhani Tolvanen küsitleb hollandi koomiksiklassikut Joost Swartet, kes minu jaoks oli kogu festivali kõige huvitavam külaline. (Soomlaste endi jaoks oli selleks ilmselt põhjanaabrite juures ülipopulaarse italo-westerni Tex Willer autor Fabio Civitelli, keda mina ei näinudki.) Swarte on kaugelt enam kui lihtsalt koomiksikunstnik, ta on kujundaja selle kõige laiemas mõistes, raamatukaantest teatrihoonete ja näituseruumideni. Muuseas, ka tema prilliraamid olevat ta enda disainitud.
Lisaks leiutas just Joost Swarte kaks terminit - ligne claire ja atoomstijl/atom style, mis mõlemad tähistavad hetkel minu jaoks just neid kõige huvitavamaid koomiksi-valdkondi.
Ja veel, kõrvalepõikena - Juhani Tolvaneni ja Petri Kemppineni raamat "Sarjakuva, rakastettuni: uuden sarjakuvan mestareita" oli omal ajal minu jaoks üks esimesi ja olulisemaid koomiksiteabe allikaid. Sain selle üsna varsti peale ilmumist. Kroon ilmselt juba kehtis.
Robotite ehitamise workshopilt on üks pappolevus peatelki jõudnud...
Swarte rääkis põhjalikult oma loomingust, näiteks koomiksist hollandi kirjandusklassika-adaptsioonide projektile. Just see oli meilegi eeskujuks filmi- ja muusikakoomiksite näituste korraldamisel. Eriti põhjalik pildimaterjal saatis juttu kirjandusõpikust "Thrice Told Tales: Three Mice Full of Writing Advice", milles kõiksugu kirjandusterminid ja -žanrid lastele selgeks tehakse. Võtsin kogu tema 53-minutise etteaste audio telefoniga salve.
Kuulsamad väliskülalised saabuvad festivalile tavaliselt koostöös kirjastusega, põhjuseks äsjatõlgitud raamat. Nii ka prantslane David B., kelle autobiograafiline peateos just soomekeelsena ilmus. Teema on sel tõsine, venna haigus ja kogu pere püüd raskustega toime saada ja lahendusi leida. Nägin teda suvel ka Pariisis kirjastuse L'Association juubelifestivalil, koos Lewis Trondheimi ja teistega on ta ju üks selle mõjuka alternatiivkirjastuse asutajaid.
Olin vist ainus, kel "Epileptiku" asemel signeerimiseks midagi muud kaasas, ilmselt oli piraadipilt väike vaheldus triibulisel elukal ratsutava poisi joonistamisele.
Ameeriklanna Lilli Carré teadis, et olemas on selline koht kui Eesti. Ja seda tänu Priit Pärna animafilmidele - Carrél endal on ka animatsioonitaust.
Lilli Carré ja Alexander Stewart, paremal paistab briti kirjastuse Nobrow laud. See nurgake oma stiilsete raamatute, printide ja minikoomiksitega oli justkui teleporteerumine tagasi Londonisse suvisele ELCAF-festivalile.
Festivalil oli kohal korralik Kanada esindus. Conundrum Press on keskendunud kodumaiste prantsuskeelsete albumite inglise keelde vahendamisele, lisaks nende valikus on ka eurotõlkeid.
John Martzi astronaudi-raamatu ostsin suvel ELCAF-ilt ja sain nüüd siis sinna joonistuse sisse. Muuseas, just tema asutas legendaarse illustratsiooniblogi Drawn. Ka Martz on 2013. aasta Ignatz-võitja, seda oma looga Gold Star.
Michael DeForge joonistab suhteliselt hulle, aga ilusti vormistatud alternatiivkoomikseid. Ta on töötanud ka animeseriaalis "Adventure Time", seega on ta tõeline tegija... :) Ka tema on 2013. aasta Ignatz-võitja. Ka tema raamatu kohta öeldi mulle, et see on nüüdseks haruldus ja out of print.
Kirjastaja Andy Brown tutvustab peatelgi esinemislaval Kanada koomiksielu ja kirjastust Conundrum Press.
Joost Swarte signeeris mu kõvakaanelise.
Siin võrdleb ta sama lugu uues Fantagraphicsi kogumikus ja 1975. aastal ilmunud soome indieajakirjas.
Tegelikult oli aga ilmselt festivali populaarseim autor Patrick McDonnell. Tema "Kamut" leheriba (originaalis Mutts, eestis Semud) korjas soome press üsna kiirelt üles, nii on neil tänaseks ilmunud juba ka oma kolmkümmend erinevat raamatut. Ka signatuuri-soovijaid oli palju, seetõttu tekitati koera-kassipiltide saba sujuvalt hoopis õue.
Autogramme tahtsid isegi koerad.
Peatelgi kõrval asus traditsiooniline väiksem telk, mil nimeks Pienlehtitaivas ja sees hulk koomiksirahvast omatehtud ja -rahastatud raamatute, printide ja muu loominguga.
Peterburi koomiksiesindus asus samuti seal. Neil endilgi ju festival - Бумфест/Boomfest - kohe-kohe algamas.
Vaade Väikelehetaeva taganurgast.
Pienlehtitaivas-telgis tegutses ka tuntud tegelasi - siin pildil on näiteks Kaisa Leka.
Lettidel oli ka päris ilusaid asju, millesse oleks võinud hoopis põhjalikumalt süveneda...
Patrick McDonnell jätkab signeerimist. Mulle tundub, et tal kulus ühe koera või kassi joonistamisele umbes 5 sekundit.
Siin aga allkirjastab oma uut soomekeelset "Infernot" briti indieklassik Hunt Emerson. Tema on üks neid autoreid, kellest sain omal ajal teada just eespool mainitud soome raamatust.
Temaatilises T-särgis tibid reklaamisid sealsamas kõrval digitaalset Donaldit.
Kanadalane Philippe Girard käis mõne aasta eest Peterburi koomiksifestivalil ja kirjutas-joonistas sellest veidi traumaatilisest kogemusest raamatu "Ruts & Gullies: Nine Days in Saint Petersburg". Album on ilmunud ka vene keeles. Muuseas, ühes pildis on tegelaskujuks Veiko Tammjärv! :-)
Sakslaste Moga Mobo kollektiiv pani pappkastidest püsti rahvusvahelise (Saksa, Jaapan, Hiina, Lõuna-Korea, Taiwan) projekti MORGENSTADT – Homse Linn.
Mari Ahokoivu ostis Nowbrow letist Viviane Schwarzilt robotiraamatu.
Nobrow raamatulett oli kuuldavasti juba peale esimest õhtut hulga õhem ja kahenes laupäeva jooksul veelgi väga silmatorkavalt. Ise ostsin sealt Luke Pearsoni Hilda-sarja avaosa uue ja suurema kordustrüki. Sain ka veidi teavet tulevastest raamatutest ja järgmisest ELCAF-ist...
Kui ma ei eksi, siis pühapäevaks Nobrow tegelikult lahkuski ja siis tutvustasid samas kohas oma raamatuid juba piiterlased.
Kastides oli kunst.
Matt Madden korraldab koomiksikoolitusi ja on nii üksi kui koos oma abikaasa Jessica Abeliga kirjutanud mitu tähelepanuväärset koomiksiõpikut. Nägin teda suvel ka Pariisis, aga kummalgi korral ei hakanud autogrammi jahtima.
Legendaarse lastesaate Pikku Kakkonen särgis Vesa Kataisto küsitleb Hunt Emersoni. Emerson on eriti tuntud oma adaptsioonidega, ka tema uus raamat on seesugune, põhinedes Dante klassikalisel põrgulool.
Juhtusin Kuš!-i laua juurde tagasi just siis kui seda külastas Joost Swarte koos hollandi koomiksikorraldaja Gert Jan Pos'iga.
Päeva viimase esinejana küsitles USA koomiksiorganisaator Bill Kartalopolous pealaval Lilli Carré'd.
Festival hakkaski tolleks päevaks otsi kokku tõmbama, siiski jõudsime veel kiirelt koomiksiteemalisele turismiküsitlusele vastata.
Kell on kaheksa ja aeg tänaseks peatelk sulgeda. Rahvas oli juba läinud, nii ka suurem osa kauplejaid. Aitasime Sildretel eesti raamatud kokku pakkida ja asusime koduteele. See tähendab, teele sadama suunas, kust pool kümme lahkuv laev meid keskööks koju toimetas.
Ja oligi seekordne festivalikäik läbi. Näitusi ma ei näinudki, peatelgist eemal palju ei liikunud. Mitu tuttavat jäi eemalt silma, aga isiklikult tervitamata. Raamatuvalikusse oleks tahtnud põhjalikumalt süveneda, aga intervjuud ja signeeringud võtsid suurema osa ajast. Nii jäidki näiteks kõik soomekeelsed raamatud ostmata. Tegelikult ostsingi kõigest kolm raamatut, neljanda sain miskipärast tasuta... :) Samas, signatuuri said sisse kõik kaasa võetud asjad, kui Maddeni õpik välja arvata.
Korraldajatel vedas seekord päris tõsiselt - ilm oli septembri kohta ikka harjumatult suvine. Ilmselt seetõttu püstitati ka uus publikurekord - 28 000. Endale mulle küll tundus seekordne festival hõredam kui eelmine, aga ju siis oli ilusa ilma tõttu põgusaid juhuslikke läbiastujaid sedavõrd palju rohkem.
Järgmisel aastal olevat Klaaspalee platsil ehitustööd, mistõttu festival peab uue toimumispaiga leidma. Teemad on juba teada - sakslased ja vikerkaar, ju saab ka toimumispaik peagi selgeks. Loodetavasti on ta sama kompaktne ja mugav kui praegune, loodetavasti pakub festival midagi ka neile, keda peateemad ei huvita. Saab näha.
* * *
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar