Täna on koomiksiajaloo ja -klassika huvilistele käimas ikka tõeline kuldaeg - mitte kunagi varem ei ole olnud ilmumas nii palju vanade sarjade kvaliteetseid kogumikke. Neid on tõepoolest palju, nii üksikuid raamatuid, autorite rikkalikult illustreeritud ülevaateid kui ka pikki ja täielikke raamatusarju, millesse kogutud aastakümnete jagu pildiribasid või ajakirju.
Seejuures on kvaliteedi-latt ikka üsna kõrgele aetud - kui võimalik, otsitakse välja originaalid, skännitakse vanad trükifilmid, puhastatakse tušijooned ja rastrid ning asendatakse logisev värv digitaalse, kuid võimalikult originaalilähedasega.
Väga suur töö, aga tulemus on seda väärt. Üks paremaid seesuguseid näiteid on kirjastuse Fantagraphics raamatusari Carl Barks'i piilupardi-lugudega. Kui võrrelda neid Egmonti kogumikega, mis ka Skandinaavia keeltes olemas, siis on tegu ikka hoopis teise maailmaga - Egmonti digitaalne, gradientidest kubisev ja lihtsalt valedes toonides värv on lihtsalt jäle vaadata (seda näeb ka eestikeelses Don Rosa raamatus). Fanta aga lähtub taastamistööl just sellest välisilmest, mis lugudel originaalina ilmudes oli.
Carl Barks (1901-2000) alustas Disney stuudios faseerija ja käsikirjutajana, liikus siis aga peale pausi koomikseid tegema ning sinna ta jäigi. Tema tegelikult lõigi nii Pardilinna kui mõnedki selle kuulsad asukad, olgu mainitud või onu Robert. Kuigi Disney kunstnikud olid reeglina anonüümsed, olid Barksi lood ja joonistused niivõrd äratuntavad ja oodatud, et lugejad panid nende autorile parema puudusel hüüdnimeks "hea pardikunstnik". See, kuidas paar fänni tõsise detektiivitöö tulemusel lõpuks nende lugude taga olnud mehe välja selgitasid, on omaette põnev lugu.
Muuseas, alles siis sai ka Barks ise aimu, mida ta lugudest arvatakse - kirjastus mõistis küll väga hästi nende väärtust ja laskis seetõttu üsna segamatult tööd teha, samas aga ei edastanud tegelikult ka mingisugust lugejapoolset vastukaja. Ühesõnaga - Barks töötas pikki aastaid praktiliselt pimesi. Siis asi muidugi muutus ja temast sai üks armastatumaid koomiksikunstnikke läbi aegade. Kuisjuures, kuulsus väljaspool USA-d oli tegelikult veel suurem kui kodumaal. Barksi mõju on üleüldse väga raske üle hinnata, otseseid mõjutusi leiab isegi Indiana Jonesi filmidest.
Nüüd siis annab Fantagraphics välja täieliku raamatusarja Carl Barksi piilupardi-koomiksitega. Aastas on planeeritud ilmuma 2 raamatut, mis tähendab, et ootamist jätkub ikka väga pikkadeks aastateks. Praeguseks on väljas neli köidet, kolm Donaldist, üks Robertist, jõulude paiku ilmub viies. Lisaks koomiksitele on raamatus ka artikleid ja illustratsioone, valgustades niiviisi nii autori kui lugude taustu.
Kui tahakski veidi ka kriitikat teha, siis ega väga põhjust leiagi. Ainus asi tulebki tegelikult otseselt sarjast endast - kuigi igas raamatus on koos mingi ajaperioodi lood, nii pikemad kui lühemad, ei ilmu raamatud kronoloogilises järjekorras. See tähendab - esimesena ei ilmunud mitte Barksi esimeste pardilugude raamat, vaid see, milles kuulus Andidesse eksimise ja kandiliste kanamunade lugu aastast 1949. Turunduslikus mõttes tundus aga kaanele või seljale suure järjekorranumbri panek juhuostjat peletav ja nii ongi tegelikult üsna raske aru saada, mis järjekorras raamatud peaks riiulis asuma. See on kirjas ainult raamatu lõpuleheküljel.
Isiklikult ootan, millal lõpuks leian mõnest kogumikust ka tuttavaid lugusid - ainsas Nõukogude Liidus ilmunud Disney koomiksiraamatus "Piilupart, Miki ja teised" oli nimelt kolm Carl Barksi koomiksit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar