Bruce Timm

Kes on Bruce Timm? Ilmselt igaüks, kes vähegi animatsiooni vastu huvi tunneb, teab nimesid nagu Walt Disney, John Lasseter või Hayao Miyazaki. Need on nimed, kes seostuvad täispikkade animafilmide oluliste verstapostidega. Kui aga jutt viia joonistatud telesarjadele, on raske ignoreerida viimase paari aastakümne ühte tipptegijat nimega Bruce Timm. Koos oma sagedase kolleegi Paul Diniga viis just tema USA animasarjad üsna uuele tasemele. Ainult "The Simpsons" suudab oma mõjult ja tähtsuselt nende meeste loominguga võistelda.

Septembris 1992 jõudis teleekraanidele just selle loomingulise duo tüüritud "Batman: The Animated Series", mida kuni Christopher Nolani uute filmideni peeti kõigi aegade parimaks Batmani ekraniseeringuks üldse. Sari on tume, sünge ja musta huumorit täis, meenutades oma "Dark Deco" stilistikalt pigem vanu film noir kriminulle kui seniseid groteskseid tolatsemisi.

Juba sarja kolm esimest fleischerlikku hooaega olid head, siis aga võttis Timm ja disainis kogu asja välisilme ja tegelased veel nurgelisemaks, lihtsamaks ja juba tõeliselt geniaalseks. Just neljandas hooajas, mis kandis eetrinime "The New Batman Adventures", linastus ka legendaarne ja samade autorite koomiksil põhinev episood "Mad Love". Selles on olulisel kohal narrikostüümi kandev Harley Quinn - nüüdseks ülipopulaarne põhitegelane, kes algselt pärit just nimelt samast telesarjast ja mitte vanadest koomiksitest.

Kõik neli hooaega on ka DVD-l olemas, tõsi küll, ainult USA-s. Lisaks on ilmunud ka sarjast pajatav väga hea ja ülimalt illustreeritud raamat, mille kujundajaks Chip Kidd.

Bruce Timm on joonistanud ka koomikseid ja kujundanud kaanepilte. Loomulikult on ta Batmani ja teiste DC superkangelaste spetsialist, aga leiab ka muud, eelmisel pildil näiteks paistab üks Vertigole tehtud kaas.

Timmil on ilmunud mitmeid sketchbooke, kõik nad üsna lihtsalt tehtud, praktiliselt paljundusmasina kvaliteedis A5 vihikukesed. Varasemaid mul ei ole, uuemad on, viimane neist juba tegelikult väga heas värvitrükis asi, mis promos aastavahetusel 2011-2012 ilmunud raamatut. Aga neist olen ma siin blogis juba varem põhjalikumalt kirjutanud.

Tollele äsjailmunud ja juba ühe kuuga praktiliselt läbi müüdud Flesk Publicationsi pildiraamatule on väikese miinusena ette heidetud vähest teksti. Tegelikult ei ole see puudus, sest esiteks jäi ju nii piltidele rohkem ruumi. Teiseks on juba aastaid olemas "Modern Masters" sarja kuuluv raamat (ilmus 2004), milles lisaks ohtratele illustratsioonidele ka põhjalik intervjuu ja ülevaade kogu tema senisest elust ja karjäärist.

Järgmises postituses juba uuest superraamatust lähemalt.