Tuleskulptuurid tiigijääl

MacGyver prize of the week

Last week I got a new mouse. As it was a little too heavy, I made "adapters", so I can now use AAA batteries instead of AA.

Ostsin endale uue hiire - Logitech Wireless Mouse M505. Juhtmeta, patareidega, ühenduslüliks arvutiga pisike 7mm-pikkune USB-junnike. Kõik oleks tore kui see hiir oleks tibakese-kene kergem... Selle kaal mulle lihtsalt ei sobinud - vana ja igati tavaline Logitech kaalus 83 grammi, uus 118. Ja see oli liiga palju, ühe õhtuga oli selge, et seda on ebamugav kasutada ja mulle see ei istu.

Järgmisel päeval tuli mõte... Kaks AA patareid kaaluvad 50 grammi, kaks AAA-d täpselt poole vähem. Võtsin siis traati ja lainepappi ja tegin ise, legendaarse MacGyveri kombel, "adapterid". Nüüd on kahe AAA-ga hiir 25 grammi kergem kui peaks - 93 grammi on juba üsna käepärane. Tunduvalt parem, ilmselt saab nüüd sellega isegi joonistada (kuigi päris sama täpne kui vana hea optiline ta ikkagi ei ole, tee mis tahad, jõnksutab vahel, see on ilmselt raadioühenduse probleem). Üks juhe vähem ripnemas ka.

Hellboy The Corpse bust - 14

So I started over the Corpse. Head is the same, it was ok, but the body with it's armature is new. Actually, I discovered that the old skinny body was not only anatomically weird (what I knew right away), it is also a little bit too wide for this size of the head.

I hope the new pose will be better - right shoulder is lower now, left is higher. This time the interaction of the Corpse with Hellboy will be better. It will look more like he is hanging there, but as the pose is more dynamic, the pointing hand and head are actually higher. The latter, because the neck is longer.

Another nice point is that the plugs for hands are both horizontal and tighter, so they won't fall off that easily. Better to move the statue around, easier to take pictures.

By the way, if someone is interested - the ratio for this grey clay mix is:
black: 2/16 of 100 gram Cernit block = 12,5 g
white: 1/2 of 250 gram Cernit block = 125 g
So, it's basically 1:10 mix. It's totally random, it just made sense to cut one block to 16 pieces and another to half for mixing. Nice numbers!

I will take some deadline-less time now to work on it, if I have something new to show, I'll post new pictures. I'm trying to start another long waiting bust, so I'll probably work on both of them in shifts. The other one is not from comics, it's a 1:4 likeness I already tried once with not that much luck. I even made/turned a wooden (apple tree) base for it several years ago... I'll see, maybe I'm better now, on 2011. This bust is something I wanted to have right from the time when I started with this hobby.

Okay, it's Saruman.

Känguru

Nõiaplika

Käsime jälle Joonistajate blogi aktivistidega 2. jaanuaril Kalamajas koos, seekord siis juba viiendat korda ja viiekesi, et juttu puhuda, süüa-juua ja joonistada. Ülalolev pilt ongi sealt pärit, punane pliiatsijoon sai kodus üle kontuuritud ja värv juurde lisatud.

Takkajärgi vaadates oli Joonase ette pandud idee ikka päris hea - nimelt, et igaüks mõtleks välja teema, mispeale me mitte kõik korraga ühe teema kallal ei joonista, vaid igaüks teeb oma sketchbooki oma teemal oma pildi. Seejärel annab ta oma klade kõrvalistujale, see vaatab eelmist pilti (või pilte) ja joonistab sinna samast asjast oma variandi. Ja nii edasi, tegevus kordub, kuni vihikud on laua ümber ringi ära teinud ja omaniku kätte tagasi jõudnud.

Tulemus - igaüks sai niiviisi oma vihikusse kõigi osalejate pildid enda väljapakutud teemal. Mõni pildijada kukkus tegelikult välja päris naljakas, näiteks Rapunzeli pildid, kus tegelane alul kiilaks ning seejärel ka vanaks ja paksuks sai ning Gerda sari, mis algas lastega ja lõppes ilma peata pärismaalastega ning mille teemale mina lõpuni pihta ei saanudki.

Nii oli igatahes tüki huvitavam joonistada kui lihtsalt korraga piiratud aja jooksul sama teema kallal pusida - vaheldusid teemad, formaadid, paberitekstuurid, ka sai teiste tehtust enda tarvis ideesid laenata ja arendada. Igaüks sai valmis viis pilti ja see oli kokkuvõttes päris hea tulemus, kogu üritus oli tegelikult senistest vaat et kõige chillim.

Filmiaasta 2010 - Parimad palad

My favourite films from 2010.

Kui hakkasin oma 2010. aasta meenutusväärsemate filmide tabelit koostama, selgus paar imelikku asja. Esiteks kippus esitosin täituma juba puhtalt anima- ja koomiksifilmidest. Teiseks oli aastas ka selliseid filme, mis vaieldamatult huvitavad, olulised või naljakad, mis aga miskipärast lemmikute hulka ei mahuks. Oli siis põhjuseks see, et teised filmid on paremad või lihtsalt möödunud aeg ja lahtunud emotsioonid, igatahes tekkis lisaks rida filme, mida vaja tabeliväliselt siiski ära mainida. Kasvõi selleks, et nende olemasolu endal meeles püsiks...

Alustangi siis kiire auväärsete äramainimistega.

"Inception" oli kahtlemata hea ja võimas film, aga ma ei oska sellest tegelikult mitte midagi arvata. Miskipärast ei seondu mul sellega mitte mingisuguseid emotsioone...
"Solomon Kane" oli korralik vähese rahaga tehtud pulpseiklus. Oleks saanud ehk veel paremini, aga visuaalia mulle suures osas meeldis, õhustik ka ning samuti räsitud peaosaline James Purefoy. Howardi tegelaskuju tegi hiljuti ka eduka taassünni koomiksilehekülgedel;
"Machete" - Rodriguez ei ole päris minu lavastaja, aga see film oli igatahes küll üks lustiline meelelahutus, millel isegi väike sotsiaalne sõnum;
"I Love You Philip Morris" - aasta parim komöödia, mis seda hämmastavam, et peategelane on ka päriselt olemas;
"The Ghost Writer" - väga heas mõttes vanamoodne pinevik, kus oluline pigem pingetõst kui pidev paugutamine, meenutas vanu häid Hitchcocki asju;
"Wolfman" - tõsiselt korralik kollifilm. Nägin seda kino asemel Blu-raylt, aga nii tulebki teha, sest pikk versioon on palju parem kui lühendatu;
"Stone" - sünge lugu vanglast ja inimestest, kus keegi pole puhas poiss, Robert de Niro, Edward Norton ja Milla Jovovich - mida veel vaja, viimane neist viimaks ometi taas veidi tõsisemas filmis;
"13" - tõsiselt hea kuriteodraama, hulk briti näitlejaid ja korralik jõhker lugu, mille paar karjuvat plothole'i olen ma suuteline andestama.

Ja nüüd siis läinud aasta minu jaoks olulisemad filmid. Just järgmiste filmide läbi saan ma meenutama aastat 2010. See pole edetabel, filmide järjestus on samavõrd juhuslik kui kompositsiooniline.

Alustuseks aasta teleelamus - Broadwalk Empire
HBO minisari Atlantic City elust peale Esimest Maailmasõda, mille algushetkeks keeluseaduse eelõhtu ja kus teemadeks võim ja korruptsioon, vaesus ja rikkus, naiste valimisõigus ja kauge Iiri kodusõda, salaviin ja konkubiinid; kus tegelasteks emigrandid, kriminaalid ja kõiksugu õnneõngitsejad, iirlased, itaallased, poolakad ja mustad; kus eesmärk ei vali vahendeid ja poliitika puhtusesse usub vaid naiivne või harimatu... Selline seriaal siis.

Esimese hooaja 12 osa andsid piisavalt aega, et tegelasi lihvida ja erinevaid liine tervikuks põimida. Igatahes on see hea näide, et vahel on teles võimalik teha asju, mida ajaliselt piiratud kinofilmis kuitahes suurtele rahamägedele vaatamata teha ei anna. Äärmiselt detailirohke kadunud maailm on ekraanil usutav ja elust pulbitsev, tagatipuks on siin sarjas ka viimaste aegade kõige intrigeerivam ja oma sümpaatsuses väga kõhedakstegev osaline - sõjaveteran Richard Harrow (Jack Huston). Kuuldavasti saab teda teises hooajas hoopis rohkem näha.

Burning
Šoti bändi Mogwai etteaste rootslaste Hultsfredi festivalil eelmise sajandi lõpus on ilmselt mu elu kõige võimsam kontsertelamus, järgnev elu pole igatahes suutnud midagi võrreldavat pakkuda.

Suvel 2010 ilmus neilt uus livealbum "Special Moves", millel 2009. aasta aprilli lõpus Brooklynis toimunud kontserdite salvestused. Plaadile mahtus 11 lugu, 6 sai lisaks netist veel juurde võtta. Komplekti teine ketas on aga DVD, millel kaheksa looga kontsertfilm. Seegi on igati tolle geniaalse bändi vääriline - vaat et ilma tavapäraste kaameraplaanideta, üsna erakordse montaažiga, mustvalge, meditatiivne, karm ja hüpnotiseeriv. Super.

The Cove / Inside Job / Exit Through Gift Shop
Vaatasin sel aastal palju dokumentaalseid telesarju, põhiliselt Brittide ajaloost, kunstist, kirikutest ja normannidest. Muljet avaldasid aga ka kolm uut pikka dokumentaali. Üks pajatab šokeeriva ja veripunase loo jaapanlastest, kes delfiiniparvi lahesoppi hirmutavad ja mõned loomad lõbustusparkide jaoks kinni püüavad. Ülejäänud aga tapetakse lihtsalt ja jõhkralt maha ning turustatakse vaalalihana. Silmakirjalik riik ja silmakirjalik rahvas.

Teine film räägib loo sellest, kuidas ahned USA finantsistid lollide ja manipuleeritavate poliitikute abil on juba aastakümneid eiranud tervet mõistust, väänanud seadusi, valetanud ja varjanud, kõik see selleks, et püramiidskeemina üles ehitatud majandussüsteemist viimast välja pigistada. Film, mis võtab igasuguse usu Ameerikasse, kui seda kellelgi üldse veel olema peaks. Kogu see värdjalik võlasüsteem lihtsalt ei saa lõputult püsti püsida. Kuna asi jätkub ka idealistliku Obama valitsuse all täpselt samade inimeste juhtimisel, siis tuleb kunagi oodata veel suuremat pauku kui hiljutine kriis oligi.

Kolmas mälestusväärne dokumentaal on tänavakunstist, tõelistest loojatest ning haibist, mis võib idiootidest trendinuusutajate toel ka täielikust plagiaatorist megastaari teha. Banksy film on tõenäoliselt fiktsioon, prankumentary, aga igatahes on see väga huvitav ja mõtteid tekitav.

Muuseas, olen mõnda filmis vilksatanud asja ka oma silmadega näinud, mosaiigist arvutimänguelukaid näiteks. Ülalolev foto on novembrist 2009, Manhattanilt, ja sellel on näha nii Campbelli tomatispray kui teinegi filmist tuttav visuaal. Täiesti juhuslikult ja mööda minnes pildistatud, kusjuures.

How To Train Your Dragon
DreamWorksi film viikingitest, draakonitest ja kidurast hädapätakast, kes osutub targemaks kui sarvilised lihasmäed, on üks äärmiselt südamlik ja visuaalselt väga-väga nauditav film. Animatsioon on kohati peaaegu uskumatu, näiteks mitut pärislooma sünteesiva käitumismustriga draakonid, eriti peaosaline Toothless. Teine silmatorkav stseen, mida tähelepanelikult vaadata, on puu otsa potsatanud Astridi liikumine ja näoilmed, need on ikka täiesti fenomenaalsed. Ka lugu on igati ok ja üldse mitte lõpuni etteaimatav - see, millisena Hiccup oma suurest seiklusest välja tuleb, on animafilmi kohta ikka üsna erakordne ja kannab täiesti selget sõnumit.

Tegu oli mu aasta oodatuima filmiga ja mul on hea meel, et see, nagu ka artbook, ei petnud ootusi. Kuidas saanukski, kui ühe peakujundajana lõi kaasa varem juba "Kung Fu Panda" kujundanud Nicolas Marlet. Tõsi küll, kinos nägin ma eesti keelde dubleeritud varianti ja see oli tervikuna ikka suhteliselt õudne ja arusaamatu. Tõlge oli mannetu, mõne rääkija diktsioon olematu (Fishlegs). Väga-väga halb oli seda vaadata, neist paarist näitlejast, kes oma asjaga hästi hakkama said (Astrid ja Gobber), on lausa kahju.

Toy Story 3
Kes oleks võinud seda arvata, et Pixari kolmas lelulugu on sedavõrd sisukas, emotsionaalne ja igapidi hea film, et kannatab edukalt välja võrdluse sarja teise osaga, mis oli ikka üks üle mõistuse emotsioonikiskuja. Ma ei ole just tingimusteta valmis kõiki pikselivõlurite filme taevamannaks tunnistama - ootaksin neist tegelikult nii stiililt kui sisult suuremat skaalat, aga seekordne lugu on küll üsna täistabamus. Nii palju kui ma ka ei tahaks draakonifilmi aasta parimaks USA animafilmiks tunnistada, kuulub see tiitel siiski Pixarile.

The Secret of Kells
Iirlaste animafilm, mille algtõukeks inimkonna ilmselt ilusaim raamat, pole kaugeltki nii kalkuleeritult mõjuv ja klišeepõhiselt viimseni paika timmitud kui Hollywoodi toodang. Aga just see teebki ta erilisemaks, nagu seegi, et tegu pole (tavapärases mõttes) 3D-animatsiooniga. Tegelikult on see film visuaalselt niivõrd erakordne, et raske on isegi ette kujutada, kuidas kogu see traditsiooniline animatsioon on kokku joonistatud. Arvuti abiga, seda kahtlemata. Aga kuidas täpselt? Vektor? 3D? Igatahes on see film niivõrd stiilne, ilus ja läbikomponeeritud, et oskan sellega võrrelda ehk ainult esimese "Kung Fu Panda" alguskaadreid.

Tangled
Filmiga, mis algselt pidi kandma peaosalise Rapunzeli nime, siis aga turundajate tarkusest ümber ristiti, jõudis Disney tagasi klassikaliste muinaslugude jutustamise juurde. Seekord siis moodsas arvutianimatsioonis ja veel moodsama kolmemõõtmelise pildiga, aga siiski vanal heal ja tuttaval moel. Nii kujundus kui animatsioon on juurtega silmnähtavalt kinni klassikalistes oskustes ja põhimõtetes, seetõttu klapib ta stuudio varasema toodanguga üsna hästi kokku. Liigselt aktiivse hobuse ja nukusilmse kameeleoni osas olen küll kahtlev, aga tervikuna on see film päris nunnu. Ja kuigi näiteks Disneyga seotud Pixari filmide kunstiraamatud mulle reeglina ei meeldi, siis selle filmi oma on minu riiulis omasuguste seas üks parimaid.

Scott Pilgrim vs. the World
Koomiksifilmid, isegi need, mida tehakse Ameerikas, ei pea tingimata pajatama mingist järjekordsest trikoomutandist, saab ka teisiti. (Järgmine aasta tundub selles osas tulevat eriti õudne, nii Green Lantern kui Thor on ikka ühed üdini idiootsed tegelaskujud.) Bryan Lee O'Malley kuueosalisel mangamõjudega koomiksisarjal põhinev lugu on hoopis midagi muud. Siin on kuhilate kaupa sümpaatseid tegelasi, ka toimuv ei lähe absurdsusele vaatamata ajuvabaks kätte. Kõige suurema annuse meelelahutust saavad siit muidugi need, kes ise aastakümneid arvutimänge harrastanud, aga see pole sugugi vältimatu. Asi toimib edukalt ka ilma, tegu ju sisult tõelise suhtedraamaga.

Edgar Wright on muidugi teada tegija, kes erinevalt mõnest teisest nerdlavastajast on võimeline häid filme tegema (köh - Kevin Smith - köh), seega on ka kogu kinotükk detailideni läbi komponeeritud, rütmid paika timmitud, ühesõnaga - kõik tiksub nagu kellavärk. Lõbusat on palju, see on film, mida võib ikka ja jälle peale panna ja meelt lahutada. Blu-l on ka paras ports lisakraami, et kasvõi kujurdamise taustaks kuulata-vaadata.

Kick-Ass
2010. aastal näitas teinegi koomiksifilm, et kinokassa pole üldse argument, mille najal filmide headust hinnata. Šotlane Mark Millar kirjutas ka sarja "Wanted", sellestki sai lõbus ja täiesti üle võlli kinotükk. Sama siin, "Kick-Ass", mis oli filmina töös juba enne koomiksi viimase osa ilmumist, on samasugune hüperaktiivne üllitis. Matthew Vaughni "Stardust" on parim Neil Gaimani loodul põhinev film, paistab, et see mees ei olegi suuteline halbu filme tegema.

Seda koheselt kultusfilmiks saanud lugu võib kiita ka enneolematu vägivallahuumori ja šokeeriva Hit-Girli pärast. Tegelikult on see aga film, mis hoolib nii oma tegelastest kui vaatajast ja näitab, et kiiksuga superkangelasefilm ei pea tingimata olema mingi jalaga-persse tüüpi paroodia. Igatahes mulle läksid ja lähevad vaatajana selle loo tegelased hoopis enam korda kui meeletuid kinokassasid kokkukühveldavad blockbusterid. Sest - no mida huvitavat seal "Iron Manis" siis ikka oli? Õige, ei suurt midagi.

Gainsbourg (Vie héroïque)
Prantslaste kohutavalt produktiivne koomiksistaar Joann Sfar sai esimesena oma sihtmärgi perekonnalt loa teha film muusikust, kunstnikust ja näitlejast Serge Gainsbourg'ist (1928-1991). Vene juudi päritolu mehe elu oli täis skandaale, draamat ja kuulsaid naisi, filmideks seega ainest enam kui küll. Sfari film ei ole aga otsene biograafia ega väidagi end seda olevat, see on pigem muinaslugu, kus tähtsas osa ka näiteks Guillaume del Toro filmides osalenud Doug Jonesi grotesksed inimnukud. Omapärane asi, peaks Sfari raamatuid ka lõpuks lugema...

Winter's Bone / True Grit

Need filmid, millest nüüd jutt, on stiilipuhtad westernid. See, et esimesena mainitu tegevus toimub tänapäeval, ei muuda midagi.

Lugu ise oleks nagu Peeter Võsa reportaaž... Maakolkas, kus kõik otsapidi sugulased, kriminaalia on elunorm ja lahkhelid klaaritakse omavahel, sest seadusesilma ei usalda keegi, püüab 17-aastane neiu kooli kõrvalt oma peret kuidagi püsti hoida. Emast pole asja, õde ja vend vajavad hoolt, narkokeetjast isa on kadunud. Kui ta kohtusse ei ilmu, kaotab pere nii maalapi kui kodumaja... ja nii püüabki tütar isa üles leida.

Väga karm lugu, realistlik ja masendav, aga filmina tõepoolest hea. Paar näitlejat on "Deadwoodi" sarjast tuttavad, mõlemad, eriti John Hawkes teevad siin filmis tüpaažina täieliku kannapöörde. Ree'd kehastav Jennifer Lawrence võiks aga edaspidi minupärast kasvõi kõik naisnäitlejate Oscarid ära võita.

Coeni vendade film on juba päris länkkäri, sest selle tegevus toimub ajal kui kõik inimesed kandsid kaabusid. Siingi on peaosaliseks tütarlaps, seekord 14-aastane, kehastajaks Hailee Steinfeld. Ka tema probleemid tulenevad isast, kuid teistpidi - plika palkab nimelt relvastatud seadusilma (Jeff Bridges), et see aitaks tal indiaaniterritooriumilt tema isa tapnud päti kinni püüda ja kohtu ette tarida.

Ma ei ole MITTE KUNAGI kinolinal näinud niivõrd adekvaatselt arhailisi lõustu kui selles filmis, ükski teine western ei ole mus kunagi tekitanud tunnet, et, jah, täpselt sellised need tolle aja inimesed olidki. Soengud, habemed, poosid - kõik oleks nagu mõnelt vanalt dagerrotüübilt. Paistab, et ajalooline täpsus ongi selle lavastajapaari leivanumber. Film ise on ka üdini realistlik, ei mingit spagetti. Selles ehk peitubki filmi väike miinus - lõpus oleks oodanud nagu mingit suuremat draamat ja kõvemat mürglit. Aga hea oli niigi. Näiteks stseen, kus Mattie ärimehelt oma isa raha tagasi nõuab, on üldse aasta parim.

127 Hours
Danny Boyle ei ole ilmselt teinud mitte ühtegi halba filmi, ainult häid ja ülihäid. Okei, paar kahtlast asja on ka sekka sattunud, aga üldiselt on tema lood alati elamused. Kes oleks võinud arvata, et film ektreemsportlasest, kes kättpidi viieks päevaks kivi vahele jääb ja lõpuks peab pääsemiseks oma käe maha lõikama, on sedavõrd positiivne ja visuaalselt dünaamiline! Inimvõimetel pole piire! Kõik on meie endi kätes!

Agora
Imelikul kombel on just Alejandro Amenábari film see, mille just nimelt suurel ekraanil nägemise üle oli mul kinost väljudes tollel nüüdseks juba möödunud aastal kõige suurem heameel. Film Alexandria raamatukogust ja seal õpetanud naisteadur Hypatiast rääkis ajast, mil kristlased käitusid nagu kommunistid või tänased marumoslemid, st. sallimatult, vägivaldselt ja kõike eelnevat hävitades. Kuigi siin filmis on ka hulk "kalasid", nagu näiteks kosmosevaadetelt paistev Assuani paisjärv ja kuigi filmi peaosalise saatus, niipaljukest kui sellest üldse teada on, oli tegelikult pisut teistsugune (nagu see filmides ikka olema kipub), pani see mind mõtlema, pakkus visuaalse sissevaate tolle kauge ajastu päris osavalt ekraanile manatud suurlinna ning oli üleüldse lihtsalt üks hea film.

* * *

Ja selline oligi aasta 2010. Kohe huvitav oleks teada, mida pakub järgmine? Midagi põnevat tuleb kindlasti ka filmivallas, kuigi eriliselt oodata ei oska küll ühtegi kinotükki. Muidugi, kui "Your Highness" välja arvata. Magic, motherfucker!