Posterite jumal

Maailm on ikka üks imelik paik. Sa võid olla maailma kuulsaimate filmiplakatite autor, kes on vaat et ainuisikuliselt loonud nii "Tähesõdade", Indiana Jonesi kui suure hulga teiste klassikute reklaami-visuaalia, ja ikkagi oled sa stuudiotes sebivate pintsaklipslaste jaoks eikeegi. Ja siin ei aita tihti ka režissööri sõnast - Darabont või Del Toro võivad ju tellida oma uue filmi plakati, mingi turundusosakonna asjapulk aga otsustab selle pikalt saata, laseb ikkagi teha järjekordse photoshopitud suurte hõljuvate peadega fotokollaaži ega vaevu isegi kunstnikku ei otsustest ega põhjustest vähimalgi määral teavitama. Lõpuks ületab selliste lugude arv kriitilise piiri, arvutiajastu tellimuste arv väheneb miinimumini ja nii otsustabki miljonite filmifriikide lemmik pintslid kotti panna ja edaspidi joonistada ainult enda lõbuks ja ainult seda, mis endale meeldib.

Drew Struzani kolmas posteriraamat on täis just seesuguseid frustreerivaid lugusid. See ei ole põhjalik posterikogumik, seesuguseid on juba varem ilmunud. Siit ei leia näiteks ei "Star Wars" originaaltriloogiat ega kõiki Indy pilte. Selle asemel on siiski hulk filmiplakateid koos lühikese sünnilooga ning maiuspalaks enamasti ka päris mitme visandiga, mis enne lõplikku valikut võimalike variantidena sündisid. Struzani visandite detailirohkus on tegelikult hämmastav ja nii mõnigi neist, eriti kui veel ka värviline, võiks ka ise posteriks kõlvata.

Lisaks sellele, et pilte saatev tekst on huvitav ja tihtipeale isegi masendav, on siin kirjas palju anekdootlikke seiku ja pea uskumatuid fakte. Näiteks või see, et virnade viisi plakateid ja raamatukaasi joonistanud kunstnik kohtus näost näkku Harrison Fordiga alles aastal 2010! Või see, et klassikaline "The Thing" poster sai tellitud ja joonistatud ühe jutiga, kusjuures kuller ootas hommikul ja viis vastvalminud pildi otse fotografeerimisele. Värv oli aga veel märg ja kleepus surveklaasile... Või see, et "Back To The Future" plakati jaoks polnudki vajalikku fotomaterjali, Struzan poseeris pildiks ise, seljas sobivad riided. Pluss muidugi ohtrad lood stuudioametnike ülbusest ja ignorantsusest - Warneri uus turundusülemus näiteks saatis kukele plaani, et just Struzan teeks kõigile "Harry Potteri" filmidele ühtlase sarja postereid. Ilmavalgust nägigi ainult esimene ja teise neist lõpetas kunstnik ainult iseenda hinge rahustamiseks... Uskumatu. Kõigele lisaks tõstsid selle raamatu lood oluliselt minu isiklikku arvamust George Lucasest. Tema firma oli ka ainus filmikompanii, kes vaevus pensionile läinud Struzanit tänama, kinkides talle põlvitava Darth Vaderi kuju. Ükski teine filmikompanii ei teinud sündmust märkamagi.

[Ma pean siiski ka veidi kritiseerima, sest minu arust ei ole Struzan sugugi ilmeksimatu. On temagi töödes imelikku anatoomiat (esimene Indie) või paljukirutud hõljuvaid päid, ka on näiteks tema esimese "Hellboy" plakat üsna haltuuramaiguline, olles sisuliselt kinofuajeedes rippunud fotode joonistatud kollaaž. Iseasi, et ilma stuudio surveta oleks tema ise ehk lõppvariandiks mõne teise kavandi valinud...]

Siiski ei ole Struzan päriselt plakatitööst loobunud. Kui ikka sõber palub, siis viskab ta plakati ka täna valmis. Hetke viimane näide peakski olema Frank Darabonti uue Robert Kirkmani koomiksisarjal põhineva zombieseriaali "The Walking Dead" rohekaid ebasurnuid sisaldav plakat. Seega - tulevik ei ole päris pilditu!

Bella ja Burning

Mulle meeldivad plaadid, kus on midagi muud veel küljes kui ainult muusika. Näiteks raamat. Või ka vastupidi - onu Bella memuaaride vahel on nimelt ka CD! Tõsi küll, tegemist on kontsertsalvestustega, ilmselt Rabarockilt ja R2 stuudiost, sound on nagu on, ega seda väga palju just kuulata viitsi.

Raamat ise on aga huvitav ja kannatab täitsa lugeda, sobides samasse ritta mõne varasema sovjeediaega puudutava rockibiograafiaga. Silma torkab küll paar intrigeerivat asja - Öörahu nimelise bändi periood jääb nimelt ühe peatüki lõpulause ja järgmise avalause vahele, mis tähendab, et tegelikult on muusikukarjääri kõige huvitavam periood sellest raamatust tegelikult puudu. Tuleb hiljem veel lisaraamatuid? Või oli see aeg tõesti tagasi vaadates nii traumeeriv? Ei tea...

Teine lisandusega CD viimasest ajast on Mogwai uus "Special Moves" livealbum. Selle pakendis on boonusena DVD, millel kontsertfilm "Burning". Võin liialdamata öelda, et nii nagu kunagi nähtud Hultsfredi festivali Mogwai live on mu elu ehk kõige karmim kontsertkogemus, nii on ka see film üks parimaid kontsertfilme, mida nägema olen juhtunud. Mustvalge ja hüpnotiseeriv.

Paaniraamat

Prantsuse koomiksikirjastuse Soleil alajaotuse Metamorphose superilusate raamatute sekka on lisandunud veel üks - algselt juba aprillis ilmuma pidanud "Yaxin". Mõnele akvarellmaalilisele pisikese paani ja võlur Merlini loo leheküljele saab pilgu peale heita siin.

Nicoletta Ceccoli

Today I got one of the most beautiful artbooks I''ve seen...

Nicoletta Ceccoli on Itaalia illustraator, kelle piltidega on isegi meil siin vähemalt üks muinasjuturaamat ilmunud. Praeguseks on see muidugi läbi müüdud, mina ise pole seda nägema juhtunud. See raamat siin - "Beautiful Nightmares" - on pildialbum, milles tema lowbrow art sorti unenäolised pildid. Ma ei ütleks, et need on painajalikud, pigem kuidagi eteeriliselt nunnud ja ilusad. Raamat on jagatud viieks peatükiks - Babes in Toyland, Beautiful Nightmares, Water Girls, Forbidden Fruit ja Weird and Wonderful. Superilus raamat, mis ajab ilmselt iga joonistaja kadedusest lillaks. Ma ei tea, kuidas Barbara Canepa seda teeb, aga tema kureeritud Metamorphose ja Venusdea on kaks sedavõrd ühtlaselt kõrge tasemega raamatusarja, et midagi samaväärset on sinna kõrvale väga raske leida. Ja lisa on tulemas...

Hämmastav Kruvipea ja teised lood

Vahel on ilmselt päris raske olla Mignola... Loobud suurfirmadele töötamast ja joonistad omaenda koomiksi punasest sinikraelisest Põrguelukast. Too saab populaarseks ja tehakse filmideks ja arvutimängudeks. See, ühes kõikvõimalike tränikauplejate ettepanekutega võtab lõpuks nii palju aega ära, et koomiksite joonistamiseks enam eriti ei jäägi... Ja ega vist väga viitsi ka, sest raha tuleb niigi.

Lood aga pulbitsevad sees ja fännid muudkui nõuavad uut. Nii tulebki perfektsionistist autoril leida kaastöölisi, kes osa kirjutamis- ja joonistamistööd enda kanda võtaks. Peale mitmeid eksisamme asub B.P.R.D.-sarja joonistama Guy Davis, kes on tõeliselt geniaalne leid. Ta on ülimalt kiire ja tema Mignola omast hoopis erinev skisofreeniline stiil on horrori-elementidega fantaasialoo jaoks sama ideaalne. Ka kirjutaja John Arcudi toob Mignola skriptidesse juurde just selle inimsuhete osa, milles leiutaja ise kõige tugevam pole, nii et kogu spin-off seriaal toimib nagu hästitimmitud aurumasin.

Vahel peab aga ka Davis hinge tagasi tõmbama ja nii täidavad pause teisedki kunstnikud. Teiste seas Brasiilia kaksikud Gabriel Bá ja Fábio Moon, kes joonistavad büroo algusaegadesse paigutva loo "1947". Lugu algab üllatavalt - adekvaatselt ropendava vene sõduriga - ja on vormistatud kahe kunstniku eri stiilide koostöös väga toimivaks tervikuks. Tegelikult toob Mooni pintslijoon ja nõiduslik ballitemaatika siin meelde Bulgakovi "Meistri ja Margarita", ta võiks väga vabalt tolle eepose adaptsiooni joonistada.

Aga alati nii hästi ei lähe. Hellboy kõrvaltegelasest pajatava "Witchfinderi" kunstnik Ben Stenbeck on igav, puine ja isikupäratu Mignola kloon. Just selline, keda Hellboy lugude kallale lasta ei tasuks. Aga lastakse, kusjuures ta joonistab tulevikus veelgi asju, täpsemalt ühe Metsiku Lääne loo. Veel imelikum on aga koomiksiklassik Richard Corben, kellel on pehmelt öeldes suuri probleeme elementaarse anatoomiaga. Mnjah, eks meist igaüks tahaks, et isiklik noorpõlveiidol meie loomingule oma jälje jätaks, aga kardetavasti oleks neid lugusid saanud ka hoopis paremini ära vormistada. Sama häda käes kannatab ka Mignola vana semu P. Craig Russell, kelle art deco-lik stiil kohe mitte kuidagi Hellboy gootiliku maailmaga ei haaku.

"Hellboy" uuemates lugudes on Mignola asemel peakunstnikuks siiski mees, kelle isiklik stiil on Mignola mõjudega õnneks üsna edukalt sõlmunud - Duncan Fegredo. Tema joonistada ongi Hellboy põhilugu, kuni Mignola viimaseks peatükiks jälle joonistamise ohjad enda kätte võtab. Fegredo on oma stiilis üsna kindel ja suudab Mignola kujundatud tegelased väga edukalt enda omaks joonistada, lisades detailirohkuse, mida Mignola ilmselt ei suudakski teha, vähemalt mõistlikes ajaraamides mitte.

Õnneks aga tilgub viimasel ajal üle tüki aja ka Mignola enda joonistatud koomikseid. Kümnendas kogumikus on üks selline lugu, uus kõva köitega "The Amazing Screw-On Head and Other Curious Objects" koosneb aga kogu täiega tema enda kraamist. Põhilised on siin kaks auhinnatud lugu, kogumikule nime andnud lugu president Lincolni eriagendist ja tollal seitsmeaastase tütre väljamõeldud "The Magician and the Snake". (Katie Mignolast sai sel moel kõigi aegade noorim Eisneri auhinna laureaat.) Lisaks veel mõned, üks neist varasema pikem ümberjoonistus ja paar päris uut. Peale selle lisavad raamatule mahtu vanadel fotodel põhinevad pin-up portreed, mis värvimata kujul juba sketchbookidest tuttavad. Ja lõpuks veel mõned leheküljed väga skulpturaalseid visandeid. Päris asjalik raamat, kuigi visuaalne pool on tegelikult sisukam kui näiteks raamatu lõpuloo olematu narratiiv. Aga vinge atmosfäär on sealgi.

Influence Map - minu mõjutajad

Influence Map ehk Minu mõjude maakaart on deviantART'ist alguse saanud fenomen, kus kunstihuvidega inimesed samalaadsele pilditoorikule oma mõjutajaid paigutavad. Panin siis minagi seesuguse pildi kokku... Tegu siis MÕJUTAJATE ja mitte LEMMIKUTE kaardiga, seetõttu puuduvad siit näiteks Claire Wendling ja "Preacheri" seriaal. Siin nad on:

Soome TV - Nõukogude Eesti põhjapoolses osas üleskasvanuna on Soome telekanalite mõju võimatu üle hinnata. Lisaks keeleoskuse andmisele muutis see maailmapildi ikka võrratult laiemaks. Ja muidugi voogas sealt silmadesse ja ajju salakaval kapitalistlik meelelahutus oma reklaamide, muusikavideote ja telesarjadega... Muppet Show ja Knight Rider, Dempsey & Makepeace ja Bergerac, Dallas ja Shogun... Jah, Soome telekanalid olid tollal ikka tõeline aken maailma.

Tarzan ongi üks esimesi asju, mida telepildist mäletan; kui olin lasteaiaeas, tuli Soomest igal pühapäeva pärastlõunal Tarzani film, ja neid oli ikka massiliselt. Kui paljudel välismaa filmifriikidel on elu esimene filmielamus vana hea King Kong, siis minul Johnny Weissmülleriga Tarzanid. Džunglitrummide kõla tundub siiani jubedavõitu. Peaks need oma telefoni SMS-helinaks sämplima... Eks ta ole, tollal olid telekad mustvalged ja pätsuaegsetki kinovärki sai telekast vabalt vaadata, praegusaja lapsed ilmselt ei kulutaks neile sekunditki.

Edgar Valter ja Eno Raud - ilmselt oleks üsna võimatu eesti lapsena üles kasvada ja mitte olla mõjutatud Raua raamatutest ja megatalent Valteri illustratsioonidest.

"Punanahka" sari, autoriks Hans Kresse - Tallinnas Niguliste kiriku vastas oli raamatupood ja selle parempoolses otsas välismaa raamatute osakond. Ühel oma esimesel omapäi tallinnaskäigul (koos siiakanti kolinud klassivennaga) ostsin ma sealt kolm esimest selle seriaali soomekeelset albumit. Konkistadoorideaegne apatšilugu oli vinge ja lisaks superhästi joonistatud, ilmselt teostuselt kõige vingem koomiks, mida mul õnnestus lapsepõlves näha (ja hädiselt imiteerida).

Cocteau Twins - üks esimesi CD-sid, mille endal kassetile lindistasin (omaenda ostudeni läks veel paar aastat), oli Twinsi eteeriline album "Blue Bell Knoll" ja see oli tõeliselt silmiavav elamus. Dire Straits ja Marillion jäid tagaplaanile ning õige pea olidki platsis Ride, Curve, Stone Roses, Pixies ja Carter U.S.M. Ja nii ta läks...
(Kes Cocteau Twinsi ei tea, kuulake alustuseks nende lugusid "Aikea Guinea" ja "Iceblink Luck".)

Jamie Hewlett - indieajakiri "Select" haipis kunagi "Tank Girli" päris tõsiselt ja sealt saingi ilmselt tollest tiba Valterit meenutava käekirjaga tüübist teada. Tollane anarhistlik pohhuism ja enesekindel detailsus on nüüdseteks Gorillaz'e aegadeks veel oluliselt coolimaks muutunud. Muuseas, Hewlett joonistas Pulpi "Common People" lool põhineva koomiksi, selle A4 väljatrükid peavad mul kusagil alles olema...

Masamune Shirow - "Ghost in the Shelli" autor koos Katsuhiro "Akira" Otomoga on kaks esimest ja tänapäevani olulisemat manga ja anime-autorit. Shirow kasutas oma joonistustes kollaaž- ja digitaaltekstuure, mis oli päris huvitav ja uudne.

My Neighbor Totoro - Hayao Miyazaki film on minu jaoks kõigi aegade parim animafilm.

Enki Bilal - tema maalitud ja pastellitud koomiksid on ehk veidi staatilised, aga vägagi maalilised. Kujutan ette, et omal ajal neid enda jaoks avastada oli päris suur elamus.

Asterix - üsna raske on olla Uderzo-Goscinny lustlikust ajaloolisest seiklusest mõjutamata, vaatamata sellele, et eesti raamatud on ikka igas mõttes üsna hirmsad.

Ja nüüd hetke suurimad mõjutajad:

Mike Mignola - koomiksiguru, ületamatu meister gootiliku atmosfääriga etno-horrori alal, kelle piltide puhul on joonistuse kõrval sama tähis see, mida ta EI joonista. Valguse ja varju meister, negatiivse ruumi valitseja, kelle joonistused on lisaks ka niivõrd ruumilised, et lausa kisuvad skulptuuri kallal kätt proovima. Lisaks on ta oskus nii lugusid kui lehekülgi komponeerida sama meisterlik kui joonejooks.

Bruce Timm - tema animasarju loetakse ehk parimaks Batmani versiooniks üldse; tema lakooniline joon on uskumatult stiilne ja tema joonistatud tibid uskumatult kuumad.

Dupuy & Berberian - prantsuse koomiksitiim, kelle elegantse joonega sari "Monsieur Jean" on ilmselt mu lemmikkoomiks.

Guillaume Bianco - keegi võrdles tema raamatut Tim Burtoni ja Simpsonite sümbioosiga; isiklik arvamus on, et ta on neist mõlemast parem. Vähemalt joonistajana küll, ka sobib tema must huumor mulle paremini kui aina enam sentimentaalsesse siirupisse kalduv Burton või lõputu teleseep.

Bill Presing - nagu Bruce Timm, on temagi tõeline meister kuumi cheesecake ja pin up tibisid joonistama.

Alexandro Barbucci & Barbara Canepa - Sky Dolli ja mitme teise seriaali loojad, kes lisasid disneylikule nunnundusele seal puuduva cooli aspekti. Uskumatult stiilsed kunstnikud, Canepa seejuures veel superhea värvija ja lisaks ka mitme ainult ülivõrdeid teeniva raamatusarja toimetaja.

Ragnar - meisterlik vektorkunstnik, kelle retrolikud posteridisainid on omas vallas tipp.

Ning lõpuks:

Polümeersavi ja plastiliin - materjalid, mis on ilmselt elu jooksul pakkunud mulle enim loomingulist rõõmu. Plastiliinist sai väiksena tehtud kõiksugu multika- ja raamatutegelasi ning nendega omaenda seiklusi välja mõeldud; polümeersavid - Fimo, Super Scupey ja eriti Cernit on toonud unustatud hobi esiplaanile tagasi ja näidanud, et ilmselt oleks pidanud seesuguse tegevusega oma elus hoopis otsustavamalt tegelema. Aga ehk veel jõuab...

PS: Lisasin pildi taustale veel paar suurt mõjutajat - loomingulised tööriistad, mille seas Penteli brushpen ja Bastille'i kandi metrookaardifragmendina ka Pariisi linna. Ilma nendeta oleks see pilt ikkagi üsna poolik.

Monsieur Jean revisited

French 2006 and Finnish 2010 editions

A friend went to Helsinki Comics Festival and got me just released Finnish edition of Monsieur Jean album "Theory About Lonely People" by Philippe Dupuy and Charles Berberian. There are seven albums in the series, plus one making-of book ("Maybe Later", also published in English) and one smaller black and white album. Now this bonus album was published in Finland, but it's different! This time the book has additional colour - blue - drawn by the authors themselves. This really adds to the elegant linework another layer of style, using not so much this blue itself, but white for various (spot)lights. As it turned out, this edition is the first one in the world. Cool!

Eelmisel nädalavahetusel toimus Helsinkis sealne igasügisene koomiksifestival, seekord järjekorras koguni 25-es. Juubeliüritus, seega. Kehvapoolsete olude ja kokkusattumuste sunnil aga oli festival seekord silmapaistvate väliskülalisteta, mistõttu mina sinna minema ei hakanudki. Koomiksiprominent Joonas aga käis ja tõi sealt mulle paar raamatut. Üks neist, mille ilmumise juhuslikult paar päeva enne festivali WSOY kodukalt avastasin, oli Philippe Dupuy ja Charles Berberiani järjekordne Monsieur Jeani album "Jeanin elämää - Teoria yksinäisistä ihmisistä". Selle ilmumine tuli, nagu võib arvata, mulle täieliku üllatusena. Samas annab see pisukese lisapõhjenduse, miks autorid oktoobri lõpul Helsinki Raamatumessile tulevad. Või siis vähemalt üks neist... Lisaks sellele, et nad veetsid Jaanipäeva paiku tüki aega Soomes ja joonistasid seal ära oma järjekordse reisipildiraamatu. Ja käisid korraks ka Tallinnas! No ma ei tea. See on umbes sama, nagu kunagine Hayao Miyazaki Eestiskäik või Jean-Claude Mézièresi Kopli-trett, millest suurt keegi midagi ei teadnud ja mida siinmail keegi ka õigel ajal hinnata ja tähele panna ei osanud...

Aga tagasi teema juurde. Härra Jeani (millest olen siin varemgi kirjutanud) albumeid on ilmunud 7, lisaks üks raamat selle tegemise piinadest ja üks väiksemas formaadis mustvalge album. Seitsmes osa on Soomes veel ilmumata, kuuendast aga mitu head aastat möödas, seetõttu oli väga üllatav, et too väike "Üksikute inimeste teooria" nüüd ühtäkki välja anti. (Tegu siis raamatuga, milles toimuv asetub kolmanda albumi keskpaiga ja neljanda alguse vahele, numbriks sobiks seega 3,5.) Kusjuures tegu on ühe üsna erilise raamatuga.

Nimelt on D & B selle originaalis mustvalge albumi nüüdseks ära värvinud! Seda üheainsa - sinise - tooniga, mängides seejuures mitte niivõrd tolle lisatooni endaga, kuivõrd just valge värviga antud valguslaikude ja spottidega. Tulemus on igatahes tüki kenam ja stiilsem kui originaal oligi. Lood ise, mille nüüd prantsuskeelt mitteoskavana lõpuks ka läbi lugesin, on sama head kui kõik varasemad. Ka sarja soome tõlge on tõeliselt ja ühtlaselt super, igatahes mõnusam lugeda kui USA variant.

Old versus new, uus versus vana

Jean on siis noor ja paljulubav kirjanik, kes pole siin veel abielusadamasse ja lapsevanema staatusse jõudnud, kes elab tavalisevõitu pariislase elu, kelle korteris aga parasiteerib tema süüdimatu lapsepõlvesõber Felix. Too on hetkel kogu naissoos sügavalt pettunud ja arendab igal sobival ja ebasobival hetkel vastavaid teooriaid. Siit ka albumi nimi.

Muuseas, soomlaste raamat on selle editsiooni esimene trükk kogu maailmas, isegi prantslastel tuleb see alles tulevikus! Cool!

Igatahes on see raamat päris kena. Ja mul pole vist vaja lisada, et tegu ilmselt mu lemmikkoomiksiga #1... :-) Tõsi küll, kui õnnestuks oktoobris autoreid naaberlinna vaatama minna, siis ilmselt võtaks signeerimiseks kaasa ikkagi nende artbooki ja prantslaste Jeani topelt-raamatud.

Raamatuköitmine

Got a couple of bookbinding books and will probably try to make some hardback books out of comics... Makes more sense than just store those flimsy pamphlets.

Mulle tegelikult ei meeldi USA koomiksivihikud. Nad on õrnad, õhukesed, neid on tüütu hoida ja ka riiulis on nad absoluutselt ebaülevaatlikud. Viimasel ajal olen kohanud foorumites ka arutelusid USA koomikstööstuse tuleviku osas üldse, põhjuseks just seesuguste kogu sealse pildisarjabisnesi alustalaks olevate vihikute pidev ja vaikne hinnatõus. Igatahes on fännid seoses vihikute hinna nihkumisega kusagile 4 dollari kanti tugevalt vähendanud oma iganädalaste ostude hulka. Kuigi sisult on USA koomiksimaastik ilmselt laiem ja huvitavam kui eales varem, ei ole tiraažide osas tulevik ilmselt väga helge, asi nihkub aina enam vihikutelt raamatute suunas.

Minu meelest peakski asi olema nii, et vihikud oleksid võimalikult odavad ja mõeldud lihtsalt ühekordseks tarbimiseks ja lugemiseks. Odav paber ja odav trükk, mis oleks paslik kiireks lugemiseks ega tekitaks mingeid süümekaid kui nad seejärel prügikasti lendaksid. Nii oleks vihikud lihtsalt promoks tulevasele kvaliteetsemale ja püsivalt riiulisse mõeldud raamatuformaadis asjale ning ühtlasi kannatamatule inimesele võimalus looga varem ja kiirelt peatüki kaupa tutvuda. Muidugi, kes tahab, võib ju neid ka koguda, aga üldiselt võiks perioodilised koomiksivihikud olla tõepoolest odav ja äravisatav kraam. Umbes nii nagu Jaapani massiivsed ja perioodilised mangakogumikud.

Nii või naa, eks ole neid vihikuid mullegi koju kogunenud. Ma ei tee nendega praktiliselt mitte midagi, mingi väärtus on ehk ainult Hellboy asjadel. Sai teisi kunagi, peamiselt üheksakümnendate lõpus, ostetud, et uusi avanenud võimalusi ära kasutada ja end koomiksiilmas toimuvaga kurssi viia. Enamus vihikuid mul on Vertigo omad. Mitmeid neist polegi hiljem raamatuna ilmunud, on aga iseenesest tegelikult päris huvitavad. Seesugused on näiteks minisarjad, mille igas vihikus (oli vist) kolm kaheksaküljelist lugu, igal eri autorid, eri kunstnike tehtud ka kaaned. Seega olid need sarjad päris head ülevaated eri käekirjadest ja stiilidest ning aitasid avastada uusi huvitavaid tegijaid. Sellised sarjad on näiteks krimi-antoloogia "Gangland", horrorsari "Flinch" või kiiksuga romantikalugude kompott "Heart Throbs".

Hiljaaegu sain ma aga huvitava idee. Keegi ameeriklane laskis hunniku oma B.P.R.D. sarja vihikuid (milles lisaks raamatutes trükitule veel värvilised kaanepildid, kirja- ja toimetuseveerud) köita üheks massiivseks köiteks. Ja see on tegelikult raskelt hea mõte! Sedasama võiks ju isegi teha.

Kunagi teismelisena olen veidi raamatuid köitnud, nii et teema pole mulle päris võõras. Nüüd aga ostsingi Amazonist pisikese 1901. aasta köitmisraamatu uustrüki, huvitava kokkusattumuse tõttu sattus raamatupoe vanade raamatute riiulis ette ka 1957. aasta eestikeelne köitmisõpik, mis tõlge kaks aastat vanemast vene raamatust. Seega on teooria olemas ja käeulatuses ning ehk võikski kunagi midagi proovida...

Ma ainult ei kujuta ette, kust materjale saada. Nagu selgus, on olemas spetsiaalsed raamatuköitmise kangad, mis juba paberile kleebitud. Ma miskipärast ei usu, et sellist kraami Eestist leiaks. Peab jälle Ebaysse suunduma...

Telefon

Ostad telefoni, kasutad paar päeva ja avastad siis plastservas kummalised praod; saadad EMT-sse küsimuse, saad 3 päeva hiljem vastuse; kokkuvõttes kasutad napi nädala ja viid telefoni remonti, et kahtlased praod (mida netifotode põhjal on esinenud ka teistes maades ja teistel inimestel) üle kontrollitaks; ootad 15 päeva ja saad siis maili, et telefon on korras ja võib järele tulla; lähed järele - võtad kaitsekile maha ja näed, et too detail on küll asendatud, aga kahe vaevumärgatava prao asemel on nüüd samal detailil suur lärakas, mis näeb välja nagu oleks seda liivapaberiga hõõrutud; kuna enda teada ostsid uue kõnevahendi ja mitte mingi second hand Ebay kasutatud jubina, siis keeldud seda vastu võtmast; täidetakse uus paber ja telefon läheb uuele ringile...

Kolmest ostujärgsest nädalast oled oma Samsungi saanud kasutada napilt ühe. Paar järgmist on ka eelneva põhjal ilmselt platoonilise suhtena garanteeritud... Viiest üks? Ja soft selles, mis peale registreerumist töötab tasuta 30 päeva, jääbki ilmselt suuresti katsetamata.

Iseenesest hea, et ma pole EMT klient ja telefoniost toimus sealt ainult sellel põhjusel, et töökoht seda on. Kuigi nemad on tegelikult ju ainult vahendajad, siis ei teki just soovi teenusepakkujat vahetada...

PS: Telefoni sain kätte 13. septembril, töötab, kuigi klaasile on tekkinud mingid iminapajäljed, mida ma varem küll ei märganud. Aga hea niigi...