"Narritiivsus pilitiides"

2007. aasta jaanuaris ilmus Kunstiülikooli väljaandel esimene eesti koomiksikogumik, milles tiba teistmoodi, lihtinimese jaoks vahel liiga keeruline ja kohati vaid kaudselt koomiksi nime alla kõlbav kraam. Ei saaks öelda, et see raamatuke oleks just "maailma põlema süüdanud", aga nähtusena oli see igatahes huvitav, olemasolevat kõledust fikseeriv ja sellisena igati tänuväärne saavutus. Mari saatis paar eksemplari isegi ameeriklaste "The Comics Journalile", kus tükk aega hiljem ja ootamatult ka arvustus ilmus. Kirjutaja suutis üllitise nime loo jooksul mitmel eri moel valesti kirjutada, sealt ka postituse pealkiri, juhuks kui keegi peaks imestama.

Anyway, hiljem järgnes sellele raamatule mitteametliku järjena Tammsaare Muuseumi korraldatud koomiksivõistluse väljaanne, mis tegelikult hulga sümpaatsem ja inimsõbralikum üllitis. Ja ilmselt tänaseks täiega läbi müüdud. Ja nüüd siis kolmas sarnane kogum, mis tegelikult siis teine kunstiambitsioonidega raamat, nimeks "Narratiivsus piltides. Eesti '00 aastate autorikoomiks, osa 2".

Raamatu esitlus ja autorieksemplaride ulatamine toimus 26. veebruaril 2009 kell viis Kalamajas ArtDepoo galeriis. Selles on 204 must-valget lehekülge nii mõnegi pildi ja sõnaga, seega on teine osa topelt paksem kui esimene. Pealiskaudse pilguga vaadates on, nagu alati, kõige kodusema ja "päris" koomiksi olemusega Elina ja Joonase lood. Ka kinda lugu torkab silma. Mis ei tähenda, et teised oleks kehvemad, lihtsalt nende vorm tekitab tunde, et neid manustades tuleb tegemist teha tänapäevase kunstiga. Ja see ei ole just päris see asi, mida tahaksin oma vabal ajal torkida.

Mis juhtub siis kui võtta oma uus välklamp esimest korda kaasa avalikule üritusele, et seal mõned talutavad pildid klõpsida? Loomulikult ei saa mälukaart täis ega aparaadi aku tühjaks, sest seda sai enne kodunt väljumist kontrollitud. Aga kas välklambi akud saavad tühjaks? Kas saavad?

Sellele vaatamata mõned pildid:

Koostaja Andreas Trossek, kujundaja Joonas Sildre ja osaline Veiko Tammjärv.
Taustaks kunst ja rõvedad sisevälklambivarjud.

Lõpetan tsitaadiga raamatu viimaselt leheküljelt:

"Ei mingit kahtlust: "kunsti" kõikelubava sildi all oli järjekordselt maha saadud mingi täieliku pasaga."

No nii hull see asi ikka ka pole. Kõik siin küll TÄIELIK pask pole. (Just kiddin'! Plaanin siit päris mitut lugu lugeda. Kuigi, kui ikka narratiivi ei paista ja käib mingi udutamine, siis kukele, loen ma jee.)