Vahemaandumise maa Holland oli üsna vesine, vähemalt kui lennukiaknast avaneva pildi põhjal otsustada. Amsterdami lennujaam oli suur ja meenutas mingil põhjusel sarnast asutust filmist "The Fifth Element". Ei teagi, miks, ehk oli lihtsalt sagin sarnane. Igatahes müüdi seal lauamängu "Stratego", mida mujal polegi kohanud. Veepuudust polnud ka lennujaamas, sest tavapärasest erinevalt tuli sealsetest kraanidest vett seniks kui need ise kinni keerasid.
Jõudsime Londonise. Airbnb üürikorter Greenwichis osutus üsna moodsaks ja meeldivaks - asukoht ja transport, ka DLR, olid varasemast tuttavad, omanik humoorikas ja kõik, mis vaja, korteris olemas.
Elutoa seinu kaunistasid nii Peavey Raptor Custom kitarr kui Police'i, Ian Dury ja Squeeze'i raamitud LP-d. Lisaks mugav nahkdiivan ja pudel aastakäiguveini.
Üldiselt oli Inglismaal viimastel aegadel väga vähe sadanud, kõik muruplatsid olid üsna kidurad ja kollased.
Londoni muuseumeid me seekord ei külastanudki, kui väike esimese õhtu sissepõige V&A-sse välja arvata. Hetkel avatud Alexander McQueeni näitus jäi siiski vaatamata, piisas muuseumipoest, mis kubises sellega seotud musta värvi kraamist. Isegi müüjad tundusid olevat spetsiaalselt välimuse järgi valitud, mustas, tätoveeringutega ja hipsteri-soengutega. Pildistasin muuseumis lõpuks vaid skulptuure ning kummalist lovecraftlikku asjandust, mis kupli all rippus.
Tagasitee kesklinna oli väga tüütu ja võttis ära tahtmise edaspidi sinnakanti sattuda. Tagasi Sohos ostsime kiidetud kohast nimega Biju paar topsi mulliteed. Kas seda ka Eestist saaks? Ei tea. Igatahes on soovikohaselt soe või külm jook, mis koosneb teest, siirupist või piimast ning kahte sorti kuulikestest, väga hea mitte ainult palavaga janu kustutamiseks vaid ka kergeks kõhutäiteks. Bubble tea'd jõime sellel sõidul korduvalt.
Greenwichis oli endiselt olemas väga hea aasia toidukoht Tai Won Mein oma suurepärase magushapu kanaga. Veel midagi, mida tahaks ka kodus süüa... Sealtsamast lähedalt, muuseumilaeva Cutty Sark kõrvalt kupli alt algas aga veealune käik, mis viis ühelt Thamesi kaldalt teisele. Teiste sõnadega, meie seekordse korteri lähedale.
Otseteed kasutasid ohtralt ka jalgratturid, kuigi siltide põhjal oli see keelatud.
Õhtune vaade vastaskaldalt.
Teisel päeval alustasime oma seiklemist Angeli metroojaamast, mis osutus asuvat väga fotogeenilises kandis, täis pisikesi huvitavaid poode ja söögikohti.
Seal asus ka Londoni suurim kunstitarvetepood Cass Art, kolmekordne hoone täis kõiksugu värve, pintsleid ja pabereid. Ostsin ka mõned töövahendid, just sellised, mis abiks kujude akrüülidega viimistlemisel.
Covent Gardeni piazzal käis tõsine turismikaubandus.
Ostsime vanamoodsatest lelupoodidest kingiks paar prantsuse kaisulooma ning vaatasime veidi tasemel klassikaliste muusikute esinemisi.
Tõelised mehed ja tõelised naised.
The Cinema Store on filmiteemaline pood, kus kaks korrust täis raamatuid, plakateid, DVD-sid ja muud filminänni. Tegin raamaturiiulitele ringi peale ja väljusin, et poest paar pilti teha. Ja kes just samal hetkel sinnasamasse saabus, aknal pakutava põhjalikult üle vaatas ja poodi sisenes? Rick Baker! Ei saaks öelda, et selline juhus just väga tõenäoline oleks.
Gosh! Comics on Soho koomiksipood, kus on alati huvitav ja mitmekesine valik ingliskeelset koomiksikirjandust. Ka sellel õhtul oli seal üks signeerimisüritus.
Mina ostsin välja kuu varem tellitud ja signeeritud raamatu "The Thrilling Adventures of Lovelace and Babbage", ilusa steampunkliku loo arvutite algusaegadest.
Rõivastatud atraktsioon Soho hiinalinnas. Soho ongi kesklinna kõige huvitavam kant - seal asub hulgaliselt raamatu-, koomiksi- ja plaadipoode, parke ja söögikohti.
Taas Leicester Square'ile jõudes oli parajasti käimas filmiüritus, millega seoses oli sinna pargitud neli kuulsat autot. Täiesti kõnelevale K.I.T.T.ile ja Bondi masinale lisaks olid seal ka General Lee (mis nädalapäevad peale meie reisi konföderatsiooni lipuga seotud skandaali kisti) ja täiesti absurdne Flintstone'ide auto. Seegi sõitis, küll ilmselgelt mitte autojuhi kondimootoriga.
Absurdne on ka see, et mu elu ainsal USA-käigul sattusime New Yorgis kogemata kokku 1966. aasta Batmobili ja Green Hornetiga. Nüüd siis need autod.
Kolmas Londonipäev möödus suuresti Hackney linnaosas ELCAF-i festivalil, millele järgnes väike õhtune tiir vihmases kesklinnas.
Neljas päev algas ka festivalil, millele järgnes õhtupoolik turismiobjektidel.
Selfied, nii kepiga kui kepita olid loomulikult igal sammul näha. Westminsteri sillal klõpsisin ise möödudes seesuguse pildi, oletan, et peategelasel endal nii hea ei tulnudki.
Bussid-rongid-lennukid... Sealsamas asuv Westmister Abbey oli juba suletud, aga ausalt öeldes ei olnud ta välimuselt üldse nii muljetavaldav kui Prantsusmaa kirikud. Nagu oleks ta pigem üks mõistuse kui emotsioonidega loodud hoone.
Tegelikult on samasugune erinevus ka linnade vahel -
Pariis on Mac ja London on PC.
Sealsamas lähedal oli reas hulk kunagise Briti impeeriumi suurkujude skulptuure, teiste seas Churchill, Mandela ja Gandhi, kellega india perekonnad püüdsid meeleheitlikult grupipilte teha.
...ja siis tagasi Greenwichi, vahepeatusega Canary Wharfis.
Järgmisel hommikul pakkisime asjad ja suundusime St Pancras International rongijaama ja seal väheglamuursele Eurostari rongile. Oleks me teadnud, milline tsirkus vaid päev hiljem praamiliikluse streigi, põlengutega blokeeritud tunneli ja ründavate illegaalihordidega kokku keeratakse... Aga õnneks me ei teadnud ja jõudsime paari tunni pärast ilma vahejuhtumiteta vihmasesse Pariisi .
Ma ei ole üldiselt eriline Londoni fänn. See linn on oma mentaliteedilt kuidagi liiga sarnane Tallinnale - kõigil tundub olevat justkui "ora p****es", kõigil on täpne siht silme ees ja alati kuhugi kiire. Isegi turistidel. Peale selle on kogu see linn täiesti kaootiline ning metroo kitsas, palav ja koos muu ühistranspordiga üpriski arusaamatu. On turistidest ja ummikutest kubisevaid rajoone, mis ajavad lihtsalt väga närviliseks, kuigi tõele au andes sattusime sel korral ka paari päris kenasse kanti. Tervikpilt pole siiski just väga kutsuv.
Seega - ei saaks öelda, et ma Londonisse just tagasi kipuksin, samas Ida Londoni Koomiksi- ja Kunstifestivali ELCAF külastaksin meelsasti ka edaspidi. Aga see on juba teise postituse teema.
