04 juuli 2015

London 2015

Sellesuvine puhkusereis kujunes taas kaheosaliseks - kõigepealt London ja festival ELCAF 2014, seejärel Eurostar ja Pariis koos sealsete näituste ja muu juurdekuuluvaga. 


Vahemaandumise maa Holland oli üsna vesine, vähemalt kui lennukiaknast avaneva pildi põhjal otsustada. Amsterdami lennujaam oli suur ja meenutas mingil põhjusel sarnast asutust filmist "The Fifth Element". Ei teagi, miks, ehk oli lihtsalt sagin sarnane. Igatahes müüdi seal lauamängu "Stratego", mida mujal polegi kohanud. Veepuudust polnud ka lennujaamas, sest tavapärasest erinevalt tuli sealsetest kraanidest vett seniks kui need ise kinni keerasid.


Jõudsime Londonise. Airbnb üürikorter Greenwichis osutus üsna moodsaks ja meeldivaks - asukoht ja transport, ka DLR, olid varasemast tuttavad, omanik humoorikas ja kõik, mis vaja, korteris olemas.


Elutoa seinu kaunistasid nii Peavey Raptor Custom kitarr kui Police'i, Ian Dury ja Squeeze'i raamitud LP-d. Lisaks mugav nahkdiivan ja pudel aastakäiguveini.


Üldiselt oli Inglismaal viimastel aegadel väga vähe sadanud, kõik muruplatsid olid üsna kidurad ja kollased.


Londoni muuseumeid me seekord ei külastanudki, kui väike esimese õhtu sissepõige V&A-sse välja arvata. Hetkel avatud Alexander McQueeni näitus jäi siiski vaatamata, piisas muuseumipoest, mis kubises sellega seotud musta värvi kraamist. Isegi müüjad tundusid olevat spetsiaalselt välimuse järgi valitud, mustas, tätoveeringutega ja hipsteri-soengutega. Pildistasin muuseumis lõpuks vaid skulptuure ning kummalist lovecraftlikku asjandust, mis kupli all rippus.


Tagasitee kesklinna oli väga tüütu ja võttis ära tahtmise edaspidi sinnakanti sattuda. Tagasi Sohos ostsime kiidetud kohast nimega Biju paar topsi mulliteed. Kas seda ka Eestist saaks? Ei tea. Igatahes on soovikohaselt soe või külm jook, mis koosneb teest, siirupist või piimast ning kahte sorti kuulikestest, väga hea mitte ainult palavaga janu kustutamiseks vaid ka kergeks kõhutäiteks. Bubble tea'd jõime sellel sõidul korduvalt.


Greenwichis oli endiselt olemas väga hea aasia toidukoht Tai Won Mein oma suurepärase magushapu kanaga. Veel midagi, mida tahaks ka kodus süüa... Sealtsamast lähedalt, muuseumilaeva Cutty Sark kõrvalt kupli alt algas aga veealune käik, mis viis ühelt Thamesi kaldalt teisele. Teiste sõnadega, meie seekordse korteri lähedale.


Otseteed kasutasid ohtralt ka jalgratturid, kuigi siltide põhjal oli see keelatud.


Õhtune vaade vastaskaldalt.


Teisel päeval alustasime oma seiklemist Angeli metroojaamast, mis osutus asuvat väga fotogeenilises kandis, täis pisikesi huvitavaid poode ja söögikohti.


Seal asus ka Londoni suurim kunstitarvetepood Cass Art, kolmekordne hoone täis kõiksugu värve, pintsleid ja pabereid. Ostsin ka mõned töövahendid, just sellised, mis abiks kujude akrüülidega viimistlemisel.


Covent Gardeni piazzal käis tõsine turismikaubandus.


Ostsime vanamoodsatest lelupoodidest kingiks paar prantsuse kaisulooma ning vaatasime veidi tasemel klassikaliste muusikute esinemisi.


Tõelised mehed ja tõelised naised.


The Cinema Store on filmiteemaline pood, kus kaks korrust täis raamatuid, plakateid, DVD-sid ja muud filminänni. Tegin raamaturiiulitele ringi peale ja väljusin, et poest paar pilti teha. Ja kes just samal hetkel sinnasamasse saabus, aknal pakutava põhjalikult üle vaatas ja poodi sisenes? Rick Baker! Ei saaks öelda, et selline juhus just väga tõenäoline oleks.


Gosh! Comics on Soho koomiksipood, kus on alati huvitav ja mitmekesine valik ingliskeelset koomiksikirjandust. Ka sellel õhtul oli seal üks signeerimisüritus.


Mina ostsin välja kuu varem tellitud ja signeeritud raamatu "The Thrilling Adventures of Lovelace and Babbage", ilusa steampunkliku loo arvutite algusaegadest.


Rõivastatud atraktsioon Soho hiinalinnas. Soho ongi kesklinna kõige huvitavam kant - seal asub hulgaliselt raamatu-, koomiksi- ja plaadipoode, parke ja söögikohti.


Taas Leicester Square'ile jõudes oli parajasti käimas filmiüritus, millega seoses oli sinna pargitud neli kuulsat autot. Täiesti kõnelevale K.I.T.T.ile ja Bondi masinale lisaks olid seal ka General Lee (mis nädalapäevad peale meie reisi konföderatsiooni lipuga seotud skandaali kisti) ja täiesti absurdne Flintstone'ide auto. Seegi sõitis, küll ilmselgelt mitte autojuhi kondimootoriga.


Absurdne on ka see, et mu elu ainsal USA-käigul sattusime New Yorgis kogemata kokku 1966. aasta Batmobili ja Green Hornetiga. Nüüd siis need autod.


Kolmas Londonipäev möödus suuresti Hackney linnaosas ELCAF-i festivalil, millele järgnes väike õhtune tiir vihmases kesklinnas.


Neljas päev algas ka festivalil, millele järgnes õhtupoolik turismiobjektidel.


Selfied, nii kepiga kui kepita olid loomulikult igal sammul näha. Westminsteri sillal klõpsisin ise möödudes seesuguse pildi, oletan, et peategelasel endal nii hea ei tulnudki.


Bussid-rongid-lennukid... Sealsamas asuv Westmister Abbey oli juba suletud, aga ausalt öeldes ei olnud ta välimuselt üldse nii muljetavaldav kui Prantsusmaa kirikud. Nagu oleks ta pigem üks mõistuse kui emotsioonidega loodud hoone.

Tegelikult on samasugune erinevus ka linnade vahel -
Pariis on Mac ja London on PC.


Sealsamas lähedal oli reas hulk kunagise Briti impeeriumi suurkujude skulptuure, teiste seas Churchill, Mandela ja Gandhi, kellega india perekonnad püüdsid meeleheitlikult grupipilte teha.


...ja siis tagasi Greenwichi, vahepeatusega Canary Wharfis.


Järgmisel hommikul pakkisime asjad ja suundusime St Pancras International rongijaama ja seal väheglamuursele Eurostari rongile. Oleks me teadnud, milline tsirkus vaid päev hiljem praamiliikluse streigi, põlengutega blokeeritud tunneli ja ründavate illegaalihordidega kokku keeratakse... Aga õnneks me ei teadnud ja jõudsime paari tunni pärast ilma vahejuhtumiteta vihmasesse Pariisi .


Ma ei ole üldiselt eriline Londoni fänn. See linn on oma mentaliteedilt kuidagi liiga sarnane Tallinnale - kõigil tundub olevat justkui "ora p****es", kõigil on täpne siht silme ees ja alati kuhugi kiire. Isegi turistidel. Peale selle on kogu see linn täiesti kaootiline ning metroo kitsas, palav ja koos muu ühistranspordiga üpriski arusaamatu. On turistidest ja ummikutest kubisevaid rajoone, mis ajavad lihtsalt väga närviliseks, kuigi tõele au andes sattusime sel korral ka paari päris kenasse kanti. Tervikpilt pole siiski just väga kutsuv.

Seega - ei saaks öelda, et ma Londonisse just tagasi kipuksin, samas Ida Londoni Koomiksi- ja Kunstifestivali ELCAF külastaksin meelsasti ka edaspidi. Aga see on juba teise postituse teema.

03 juuli 2015

Esto-Muusika


Minu kokkupuude välis-Eesti muusikaga on olnud üsna põgus. Põhiliselt läbi kasseti, mis vene ajal koju tekkis ja millel ilmselt oli "Hämariku" nimelise bändi paar albumit. Oletan nüüd, et lindistajaks oli üks Võsu baarimees, aga see võis pärineda ka mujalt.

"Esto-Muusika" on päris huvitav kolmik-CD. Kõige huvitavam osa on tegelikult kaasasolev raamat, plaadid ise on pilk väliseestlaste paralleelmaailma, kus lauldi kummalises 4-aastase inimese eesti keeles ("ea" asemel "ia" jne) eklektilist valikut rahvalikest lugudest valesti kuuldud sõnadega Kukerpillide coverini. ("Muu elu kõik LUKSI (?) on keeranud naad.")

Siin on paar päris huvitavat artisti, eelkõige muidugi Reet Hendrikson, kelle CD võiks ka osta. Samas, kõige uuem ketas lugudega aastatest 1980-1988 on tegelikult väga igav ja seda ilmselt ei viitsigi enam uuesti kuulata.

02 juuli 2015

Koomiksipäev KUMU-s


17. juunil 2015 toimus KUMU Kunstimuuseumis Koomiksiõhtu.


Üritus algas kell viis õhtul ringkäiguga kahel näitusel - koomikseid kasutava Marko Mäetamme "Tunne end nagu kodus" ja eesti juurtega Raymond Pettiboni "Ameerika unelmas elades".


Välismaalase väljapanek jäi ausalt öeldes konteksti ja tsitaatide allikaid teadmata üsna arusaamatuks, ka polnud see joonelt nii meisterlik, et esteetiliselt huvi pakkuda. Mäetamme asi oli oma eneseirooniliste skulptuuride ja koomiksitega hoopis huvitavam.


Seejärel läks koomiksite joonistamiseks. Joonas Sildre tegi muuseumi õuel osalejatele väikese workshopi.


Rahvas jagunes kolmeliikmelistesse gruppidesse ja mõtles järgmiseks välja koomiksi, mida muuseumiesisel platsil kriitidega maapinnale joonistada.


Joonistatigi.



Näiteks sai asfaldile lugu Kalevipojast ja kunstimuuseumist.


Lõpuks tutvustas koomiksiajalugu ja oma kollektsiooni Paepealse Raamatukogu. See oli küll väga pinnapealne, tegelikult on neil palju parem raamatuvalik kui jutust selgus. Toimus ka väike ja lihtne valikvastustega viktoriin.

Mina aga läksin siis koju, et kohver pakkida ja valmistuda järgmise varahommiku lennureisiks.

16 juuni 2015

Sala-Brežnev ajakirjas "Pikker"


"Pikri" karikatuurinäitusel oli laual lehitsemiseks virn vanu huumoriajakirju. Nende seas oli ka üks number, mida lapsepõlvest eriliselt mäletan ja mis on mul vanematekodus tegelikult ka siiani alles. Tegu oli 1978. aasta neljanda numbriga. Kuna "Pikker" ilmus kaks korda kuus, siis tähendab see 78. aasta veebruari.

Ajakirjas oli nimelt topeltlehekülg, mis pühendatud vene karikaturistile Andrei Krõlovile, toonasele CCCP põhilise huumori- ja satiiriajakirja "Krokodill" peakunstnikule. Tegu seega tähtsa ja ilmselt nomenklatuuri kuuluva mehega vene karikatuuris, kelle piltide avaldamisega ei tohiks mingeid probleeme tulla.


Aga tuli. Olin siis väike ega tea kindlasti juhtunu kõiki asjaolusid. Üldjoontes oli asi vist nii - see "Pikri" number nimelt korjati müügilt ära. Osa tiraaži jõudis siiski ostjateni, ka tellijad said enda ajakirja ilmselt enne kätte kui "jama" avastati.

Kuna mu isa töötas kaubanduses, siis jõudis meile koju nii see haruldane ajakirjanumber kui toimunu detailid. Tegelikult ongi tegu hea näitega sellest, kuidas võimude pihta suunatud satiirilisi torkeid vene ajal süütu pealispinna ja esmaste tähenduste taha varjati.

Nooremad inimesed ei saa ilmselt üldse aru, mida tungrauaga näljase proletaarlase haardeulatusest toidulauda eemale nihutava paksu kapitalisti pilt peale tüüpilise hambutu sotsialistliku satiiri veel tähendada võiks. Ja et ta üldse veel midagi muud tähendama peaks.

Asi selles, et just ajakirja ilmumise paiku tõsteti Nõukogude Liidus kohvi hinda. Kapitalist sellel karikatuuril on täpselt riigijuht Leonid Brežnevi nägu ja kaetud laual on ilmselgelt just kohv. Samuti mäletan ma, et tähtis oli ka see, et tungraud on kohvilauda kergitanud just täpselt neli ja pool hammast.Sellel numbril oli mingil moel otsene seos hinnatõusuga. Milline täpselt, seda ma kahjuks öelda ei oska. Ja küsida ka enam ei saa. Ka ei tea ma, kas pilt oli spetsiaalselt vabamasse provintsiajakirja sokutatud või ilmus ta ka Venemaal.


15 juuni 2015

Libahunt/Werewolf is finally ready


My Werewolf statue, as in June 2015. I think it's finally ready - adding more blood will just mess it up. Now I just need to find a glass dome to cover it with...

Mu kauatehtud Libahundi kuju on lõpuks valmis. Materjaliks akrüülidega värvitud Cernit, kõrguseks 18 cm. Tegelikult oli algusest peale plaan veidi "verd" lisada, aga täpne pihustamine on äärmiselt täpne tegevus ja ma lihtsalt ei riskinud seda teha. Kuniks olin lihtsalt sundseisus, sest vajasin ühe trükise tarbeks oma kujukesest korralikku fotot...

Nüüd tuleb ainult leida selline antiikse moega puitalusel klaaskuppel, nagu neid kõiksugu topiste ja veidruste katmiseks kasutatakse, minimaalse diameetriga 16 cm ja kõrgusega 20 cm. Ehk siis umbes 7" ja 8". Ei tea kahjuks veel, kust sellist osta...

Mock-up

08 juuni 2015

Pikri näitus

 5. mail 2015 avati Tallinna kesklinnas Maneeži tänaval Rahvusarhiivi fuajees näitus "Pikker: karikatuurid 1957 - 1995".


"Pikker" oli teatavasti huumori- ja satiiriajakiri, mis läbi aastakümnete Eesti humoriste ühte koondas ja rahvale läbi punase aja meelelahutust pakkus. "Pikriga" olid mingit pidi seotud kõik tolleaegsed naljamehed, nii karikaturistid kui kirjutajad, nii mõnigi neist sai "käe valgeks" juba koolipoisina. Aga ajakirjas ilmus ka muud, näiteks mitmeid pikki Leo Soonpää artiklisarju karikatuuri ja huumori ajaloost, mis minu teada pole omaette raamatuteks saanudki. Kuigi võinuks ju.


Üldiselt oli tegu päris radikaalse väljaandega, mis materdava ja hambutu või siis lihtsalt ilutseva nõukogude karikatuuri kõrval mõjus üsna erksana. Väga kõrge oli ka joonistuste kvaliteet, mis, vaatamata üsna kehvale paberile ja trükikvaliteedile, jõudis ka lugejani. (Algusaegade ajakiri ilmus tegelikult päris heal paberil, aga "Pikri" põhiaegadel oli ta ikkagi kaks korda kuus ilmuv õhuke vihikulaadne asi.) Nõukogude aja lapse jaoks oli "Pikker" igatahes huvitav meelelahutus, mis kaks korda kuus ajaleheputkasse ilmus.

Muidugi kandis ajakiri suuresti oma aja märke, seda eriti just tekstis, mis on ajaproovile hoopis kehvemini vastu pidanud kui pildid. Aga ka neis oli erinevat, nii visuaalselt alati nauditavat Edgar Valterit kui Stanislav Malahhovi kohustuslikku kommunaalhuumorit ja Roman Ohlau sigalataguseid lägaojasid.


Priit Pärna, Heiki Ernitsa ja Hillar Metsa sürrivõitu musta huumori kõrval leidus ka kunstnikke, kes tõhusa honorari nimel olid alati valmis punast propagandat kokku soperdama. Üks seesugune oli Romulus Tiituse kloonina alustanud  "piibuga alfaisane" Hugo Hiibus, kes suutis ajakirja tagakaasi kuust kuuse "kapitalist + pomm" tüüpi p**aga täita. Üldiselt ajas see tänagi Keskerakonnale Eesti riiki solvavaid pilte vorpiv tüüp juba lapsena südame pahaks. Ja, nagu kuulnud olen, nimetas ka üks prominentne karikatuuriklassik teda "prostituudiks". Aga, eks oli seegi osa "Pikrist".

Originaalide vitriinid

Ajad muutusid, tuli Perestroika, CCCP vajus kokku, "Pikker" kaotas oma ühiskondliku otstarbe ja lõpetas ilmumise. Aastaid hiljem tehti küll Eesti Vabariigis põgus katse "Pikrit" taaskäivitada, aga see ebaõnnestus. Aeg on lihtsalt teistsugune. Vene ajal õitsenud jõuetu kommunaalhuumor tänapäeval ei tööta, erilisi vaenlasi ka pole, keda karistamatult mõnitada. Eks mõnes mõttes on meie aeg ka lihtsalt poliitkorrektsem.

Edgar Valteri krüptiline originaal

Eestlaste huumorimeel pole küll kuhugi kadunud. Huumoril on tekkinud uusi väljendusvorme, kasvõi räpmuusika kaudu, sotsiaalmeedia pakub kuhjaga kiireid nalju, stand-up on populaarne, maailm on ka huumori osas igas suunas lahti. Aeglane ajakiri on lihtsalt ajale jalgu jäänud. Ilmub küll "Pilkaja", aga see on laiema kõlapinnata nišitoode, mille visuaalne külg ei ole vana "Pikriga" ligilähedaseltki võrreldav. Mulle isiklikult ei meeldi ka selle väljaande irisev mentaliteet - kui ikka "naljapildil" otsib arst patsiendi p****st Eesti riiki, siis see ei ole nähtus, millega ma tahaksin tegemist teha.

koomiksirahvas karkatuurinäitusel

Näitus iseenesest on huvitav. Kuuldavasti on rahvusarhiivis hoiul "Pikri" karikatuurid kuni aastani 1969. Neist ja uuematest piltidest ongi kohalike huumoriaktivistide abil koostatud näitus, kus temaatiliselt jaotatud joonistused on üsna korralikult kujundatud stendidele prinditud, mis aga mingit laiemat taustateavet ei paku. Siiski näeb ka originaale - väiksema osa näitusest moodustavad vitriinid, kus väljas näiteks Edgar Valteri, Romulus Tiituse ja Heinz Valgu pilte. Tasub igatahes käia ja vaadata, näitus jääb mitmeks kuuks lahti. Tulevikus peaks arhiivis leiduv karikatuurikogu olema ka netis kättesaadav.

karikaturist Eduard Tüür näituse avamisel

07 juuni 2015

Kaktus õitseb

01 mai 2015

28 aprill 2015

Corto Maltese Siberis


Hugo Pratti (1927 - 1995) Corto Maltese seiklussarjal on huvitavad ajad. USA-s plaanib IDW anda kolme aasta jooksul ja tosinas raamatus välja kogu seriaali, 2015. aasta lõpus tuleb Prantsusmaal uutelt tegijatelt täiesti uus album. Ka varasemad tulevad uues kujunduses taas välja.


Hiljuti ilmus aga lisaks üks eriline raamat - 1982. aasta albumi "Corto Maltese Siberis" faksiimile-väljaanne. Tegu on suure raamatuga - 27,5 x 31,5 cm ja 160 lehekülge -, mis näeb päris cool välja ja milles igal leheküljel on vaid 3 riba pilte. Seega on koomiks siin silmatorkavalt suurem kui tavaliselt.

Enamus Corto raamatuid on mustvalged, see variant aga on värviline. Siit tuleb tegelikult ka raamatu ainus miinus - kuna originaalis oli tegu retrolikult rasterdatud värvidega, siis siin on see cool täpiline tekstuur ilmselt vanast raamatust skännitud ning siis uue ja peenemaga trükiks üle rasterdatud. Ehk - kui koomiksiribasid väga lähedalt uurida, siis on näha, et tegelikult see ikka päris suureteraline CMYK-raster ei ole.


Lisaks koomiksile endale on siin raamatus ka hulk lisamaterjali, sealhulgas Pratti tegelasvisandeid, mis näevad välja nagu nad olekski sama suurelt joonistatud. Kuna tegu on faksiimilega, mis välimuselt ja sisult 33-e aasta vanust raamatut kopeerib, siis on siia vahele lisatud voldik, milles veel uut ja tänapäevast lisamaterjali antud seiklusloo sünni ja trükis ilmumiste kohta.

Muuseas, just Siberi-osa on see Corto Maltese album, mille üheks peategelaseks meie kandist pärit hull krahv Roman von Ungern-Sternberg.

Raamat André Franquinist


Loomingut on alati raske edetabeliks reastada. Aga kui ikkagi oleks vaja kedagi kõigi aegade parimaks koomiksiloojaks kuulutada, siis, sõltumata kõiksugu ameeriklastest ja jaapanlastest, oleks peamiseks kandidaadiks ikkagi belglane André Franquin (1924-1997). Ja kui päris aus olla, siis siin ei ole ilmselt ka mitte midagi vaielda, asi lihtsalt on nii. Ja kõik.

Inglise keeles on tema kohta keeruline üldse mingit kirjandust leida. Spirou, Gastoni ja Marsupilami albumeid on tõlgitud ja neid leiab ka näiteks soomekeelsena, kuid mingit elulooraamatut tema loomingust minu teada olemas ei ole. Prantsuse keeles on kaks versiooni üsna massiivsest ülevaatest "Franquin - Chronologie d'un œuvre", teine trükk aastast 2012 on seejuures kaks korda esimesest paksem. See on out of print ja vä-ääga kallis. Magasin selle õigel ajal ostmise sõna otseses mõttes maha, kuigi isegi lehitsesin Pariisi koomiksipoes.

Seetõttu oli igati tervitatav kui detsembris 2014 ilmus ajakirjalettidele L'Express-nimelise väljaande ajakirja Lire:-erinumber "Naerumeister Franquin" ("Le géant du rire", sõna-sõnalt: naeruhiiglane). Eriti positiivne aga on, et 124-leheküljesest väljaandest ilmus aprillis 2015 ka kõvas köites raamat, mis mõistliku hinnaga kõigis raamatupoodides saadaval. Lehekülgede arv on kasvanud 132-le, sisu peaks aga olema üsna sama, andes mitmekülgse ülevaate Franquini elust, loomingust ja tegelaskujudest. (Siiski - puudu on Serge Clerci artikkel ja mõned ülevaatlikud paarisleheküljed algusest, see-eest on juures hulk rariteetseid illustratsioone.) Raamatus on palju pilte, sealhulgas originaalidest ja tema varasest koomiksivälisest loomingust. Ka fotomaterjal on rohkearvuline, näha on nii koomikseid inspireerinud paiku kui kasvõi mitmeid Brüsseli seinamaalinguid.

Kuigi Franquini joonistusi tahaks eelkõige näha nende originaalkujul ja -suuruses, siis pakub see raamat ikkagi päris hea ülevaate klassiku loomingust. Seda kõvas köites ja kõigest 12 euro eest.

27 aprill 2015

Mike Mignola sketchbook 2015


Koomiksiautor Mike Mignola on sketchbooke (ehk autori enda kirjastatud ja signeeritud pildiraamatuid) koostanud juba aastast 2001. Esimene neist oli üsna lihtne klamberköites paljundus, aastal 2004 tuli juba korralik kandilise seljaga raamatuke, mis tähistas Hellboy kümnendat ilmumisjuubelit, kus pildid sisaldasid ka pooltoone ja tiitelleht oli isegi värviline. Alates 2006. aastast on Mignola teinud igal aastal festivalihooajaks uue raamatu, vahele jäi vaid 2014 kui Dark Horse'ilt ilmus teine ametlik Hellboy artbook. 2015. aastal oli aga sari tagasi, uus raamat ilmus ECCC festivaliks.


Eelmine sketchbook sisaldas koomiksivihikutele tehtud klassikaliste horror-tegelastega alternatiivseid kaanepilte. Vastavalt oli sel ka sobiv nimi, aga muidu on viimased raamatud olnud üsna ühesugused, seda ka nime poolest. Seekord siis "From The Vault Six". Minu eksemplari number on #402/1000.


Sisuks on raamatul tavapäraselt valik erinevaid kaanepilte ja illustratsioone, millest osa pärit Hellboy lugudelt, osa erinevatest projektidest. Kahjuks pole siin "Bride of Frankenstein" posterit, kuid üldiselt on tegu igapidi traditsioonilise, seega ka tegelikult üllatusevaba Mike Mignola sketchbookiga.

2004, 2006 - 2009
2010 - 2013, 2015

3D printer Rahvusraamatukogus

Märkasin täiesti juhuslikult 6. aprilli lõuna paiku Facebookis, et paari tunni pärast peaks Rahvusraamatukogus toimuma väike 3D printimise-teemaline seminar. Kuna juhtumisi oli vaba päev ja just-just olin asunud Kickstarteris toetama paljulubavat printerit nimega Tiko, siis võtsin end kiirelt kokku ja läksin kohale.


Kohapeal selgus, et ettevõtmise reklaami jäi ilmselgelt vähekseks - kuulajaid oli tulnud ainult mõni üksik, neistki mitu inimest juhuslikud majasviibijad. Seetõttu tegid korraldajad firmast 3DPrinterOS käigult otsuse, et mingit ametlikku esinemist seekord ei korraldata, vastatakse hoopis tunnikese jooksul kohaletulnute küsimustele. Ja ehk tuleb seminar mõne aja pärast sealsamas, aga pikema ja laiema eelteavituse abil, kordamisele.


Minu teadmised nii 3D printeritest kui materjalidest olid siis (ja on ka kirjutamishetkel) üsna pealiskaudsed, tegelikult polnud ma töötavat 3D printerit näinudki. Seetõttu oli asi mulle tegelikult üsna huvitav, seda enam, et töötav printer oli ümbritsetud erinevast materjalist jublakatega.


Enamus neist olid muidugi üsna koledad, just nagu võiski arvata, ka kvaliteet oli nähtud asjadel ikka üsna kõikuv. Ausalt öeldes ei ole tavalisel inimesel minu meelest 3D printeriga hetkel küll mitte kui midagi peale hakata - koledaid plastmassist junne on maailm nagunii täis ja ise juurde tehtud jublakad on üsna tõenäoliselt neistki koledamad. Selleks, et midagi asjalikku teha, peab ikkagi mingeid oskusi omama. Samas, kõiksugu disaineritel ja visualiseerijatel on kvaliteetsest printerist igatahes abi.

Omaette küsimus on muidugi - milline ja kui kallis printer on piisavalt kvaliteetne? Ehk on omamisest mõistlikum ja lõppkokkuvõttes ka palju odavam variant otsida oma väheste printimiste tarbeks teenusepakkuja, kelle alatihti uuendatud riist- ja tarkvara hoopis teisest klassist ja teise tehnoloogiaga kui koduprinter?


Kuna Tiko-temaatikat uurides oli mul tekkinud hulk küsimusi, siis sain neid raamatukogu vabas vestlusringis üsna palju ära küsida. Igatahes sain sellega tüki targemaks. Ma ei tea, kas mu optimism nende liimipüstoli-tüüpi tamiili-printerite osas kõige selle tulemusel vähenes... Mingil määral küll. Kas aga väikesest kodusest printerist ka digitaalseid kujusid tehes kasu on ja kas sellest väljuvad koopiad kvaliteedilt vähegi rahuldavad? Eks seda saab tulevikus näha.

16 aprill 2015

Raamatu-ostlemine Euro-Amazonist


Olen üsna staažikas interneti-ostleja. Tegelikult - just selle aasta (2015) lõpupoolel saab mu esimesest raamatuostust täpselt 20 aastat. Ostukoht oli amazon.com, mida kasutan aktiivselt tänaseni, läbi kõigi nende aastate, kus nii dollari kurss, riigimaksud ja postikulud kui pakendi kvaliteet on üsna tugevalt muutunud.

USA amazoniga on asi võrdlemisi selge. Aga see pole kaugeltki ainus sama kaubandushiiglase haru. Ja just siin, Euroliidus, läheb asi huvitavaks.

Euroopa Amazon on nimelt trikiga ostukoht. Näiteks - kui osta Inglismaalt amazon.co.uk-st mõni raamat, siis läheb see tõenäoliselt posti hoopis Saksamaalt. Tekib küsimus - miks üldse osta UK-st kalli postikuluga, millele lisandub veel ostu vormistamise lõppfaasis Eestisse saatmise puhul meie 9% raamatute käibemaks, kui sama raamatu saab Saksa Amazonist palju odavamalt kätte?

Tegelikult on aga Itaalia Amazon ehk veel odavam. Konkreetne näide - sama raamatu hind on Saksamaal 51,60 ja Itaalias 30,71 eurot, UK-s (enne lisanduvat käibemaksu) 49,99 naela. Absurdne on aga see, et trackingu järgi läks amazon.it-st ostetud raamat posti kohast nimega... "Ridgmont Bedfordshire UK". Saa siis aru.

Üldiselt - amazon.it toimib, raamat oli 11 päevaga kohal, pakiteate arvates postitatud Saksamaalt. Pakend, milles üsna paks ja raske koomiksialbum (Alexandro Jodorowsky "The Metabarons"), meenutab bookdepository oma, selline pappvoldik, kus tegelikult raamatu nurgad rohkem kaitstud kui suures loksuvas kastis.

Raamat, millega Itaalia Amazoni esmakordselt katsetasin ja nii päris suure summa kokku hoidsin, oli eelmainitud  "Metabaronid", paks kultusliku ulmesarja albumite kogumik, mis ise laiendab Jodorowsky-Moebiuse ulmeklassikut "Incal". Sellel sarjal on teisigi kõrvallugusid, kõik nad ilmunud ka ingliskeelsena kirjastuselt Humanoids. Too annab viimasel ajal oma raamatud pea sünkroonselt välja nii Prantsusmaal kui USA-s, kuid tiraažid pole suured, saavad ruttu otsa ja muutuvad järelturul väga kallihinnaliseks.

02 aprill 2015

TIKO 3D printer


Kas see kui toetad Kickstarteris uudset 3D-printerit, näitab, et oled naiivne optimist või siis hoopis tehnika eesliinil liikuv visionäär?

Ei tea. Igatahes alustas kuulsas koosrahastus-kohas 30. märtsil oma kampaaniat Kanada meeskond, kes on välja mõelnud ja valmis teinud uuelaadse, väikese ja ilusa 3D printeri TIKO, mis tagatipuks ka enneolematult odav!

Kohvimasinat meenutava välisilmega seade sai hetkega populaarseks. Esimesele sajale "earliest bird" toetajale pakuti muidu 179 dollarit maksvat printerit 99 dollariga, need said juba kolme esimese minutiga otsa. Soovitud sada tuhat saadi kokku juba kolme tunniga, selleks ajaks olid otsas ka kõik 400 139-dollari hinnaga "early bird" pakkumised. Hoog aga ei vähenenud, kolmandal päeval oli pool miljonit koos ja toetajaid tublisti üle kolme tuhande. Esimene miljon sai kokku kuue päevaga, 6. aprillil kell 4:15; poolteist 11.aprillil kell 4:42; KAKS miljonit (11265 backeri abiga) 17. aprillil kell 4:06; 2,5 miljonit (14066) 25. aprillil kell 12:49. Soovijaid on palju, koormuse hajutamiseks plaanitakse igas kuus posti panna 3000 printerit, seda põhimõttel - mida varem osalesid, seda varem printeri kätte saad.

On see seade siis nii suurt huvi ja optimismi väärt? Pole ta ju esimene printer, millele Kickstarteris rahastust otsitakse. Kusjuures nii mõnigi neist on tugevalt hilinenud või siis surnud aeglast surma kaugelt enne kui toode valmis ja jätnud toetaja niiviisi nii printerist kui rahast ilma. 3D-huvilised on saanud varem nii mõnegi hoiatava õppetunni.

Siiski, TIKO tundub tõepoolest paljulubav. Esiteks, kampaania alguseks oli töötav eksemplar olemas ja ka pressile tutvustatud. Tegu on printeriga, mis kasutab levinuma karteesia-tüüpi mehaanika asemel delta-tüüpi ühendust, kus kolm sünkroonis liikuvat hooba printimispead ringi liigutavad. Põhiline tehniline uuendus sisaldub aga printeri korpuses - kui tavaliselt on tegu keerulise, täpse ja tegelikult ka seadme kõige kallima komponendiga, siis TIKO kesta põhiosa on sisuliselt üksainus kolmnurkne ümarate nurkadega plast-toru, milles juhtsooned hoobade üles-alla liigutamiseks. Seega - alatihti kruvimist ja kalibreerimist vajava metallkarkassi asemel on sellel printeril üksainus lihtne korpus, milles kolm täpsuse jaoks olulist osa jäigalt üksteise suhtes paika integreeritud, mis on tugev ja mida on lihtne toota.


Siit tuleneb ka oluline panus selle 3D printeri odavusse. Väidetavalt tagab seesugune korpus ka, et juhthoovad ei peagi olema ülitäpselt toodetud. Lisaks on printeril titaanist printeriotsik, mille "halb" soojusjuhtivus tagab, et läbi saab mürisevate ventilaatoriteta - robustsel printimis-peal piisab õhkjahutusest. Kilone 165 mm rull standardset 1,75 mm filament-tamiili mahub korpuse sisse, sealsamas on ka akselomeeter, mis tegeleb automaatse kalibreerimisega ja mis, kui printerit töö ajal torgitakse, lülitab ta välja. Printimine toimub suletud korpuses, kus tuul tulemust kõveraks ei puhu. Alus, millele prinditud jublakas kasvatatakse, on spetskattega ja painduv, nii valmiva objekti kinnitus kui valmis tulemuse eemaldamine ei tohiks olla probleem. Ühendus arvutiga toimub ainult läbi wi-fi ja netibrauseri ning peaks töötama isegi nutitelefonis.

Saab siis näha. Kuu aega kestev kampaania saab kindlalt kokku päris suure summa, ennustatakse vähemalt paari miljonit. Loodame siis, et kanadalaste projektil on piisavalt jalad maas ja tootmispartnerid usaldusväärsed, et nad suudavad kõrvale hoida kõiksugu tähelepanu hajutavatest ahvatlustest, lihvida oma brauseripõhise kasutajaliidese piisavalt töökindlaks ja on valmis esimesed tuhanded Hiinas toodetud printerid novembris 2015 rahastajatele postitama. Mõned neist tulevad ilmselt ka Eestisse.

01 aprill 2015

Kõige viljakam koomiksitegelane


Millisest koomiksisarjast ja -tegelaskujust ilmub tänapäeval kõige rohkem uut materjali?

Kui jätta kõrvale Jaapan - sest sellest ma lihtsalt hetkel ülevaadet ei oma -, siis võiks ehk arvata, et teda tuleb otsida USA-st ja sealsete superkangelaste seast. On see Spider-Man? Või Batman? Aga ei. Vastus tuleb hoopis Itaaliast, kus kirjastus Sergio Bonelli annab igas kuus välja 100-leheküljelist ja Soomeski väga populaarset Tex Willeri westernisarja, mille kallal töötab korraga 50 loovmeeskonda. Aga oma 2276 lehekülje ja 17 väljaandega pole ka see tegelane veel rekord.

2014. aastal ilmus Sergio Bonellilt 182-s raamatus kokku 21493 lehekülge uut materjali. Sellest koguni 19 trükist ja 2500 lehekülge pajatab ühest tegelaskujust - paranormaalsest detektiivist nimega Dylan Dog.

Tema ongi ilmselt kõige viljakam koomiksikangelane. Kuigi Dylan Dogi lugusid on ka USA-s ilmunud - neid kirjastas Dark Horse (sealt ka illustreeriv Mike Mignola kaanepilt) ning on tehtud ka kaks ingliskeelset mängufilmi, on ta siiski väljaspool Itaaliat võrdlemisi tundmatu tegelane.

Link: Põhjalik itaaliakeelne ülevaade

Dylan Dog koos Mafalda ja Dick Tracey'ga
Milano koomiksikeskuse valmival freskol (21. juunil 2014)