"Pikker" oli teatavasti huumori- ja satiiriajakiri, mis läbi aastakümnete Eesti humoriste ühte koondas ja rahvale läbi punase aja meelelahutust pakkus. "Pikriga" olid mingit pidi seotud kõik tolleaegsed naljamehed, nii karikaturistid kui kirjutajad, nii mõnigi neist sai "käe valgeks" juba koolipoisina. Aga ajakirjas ilmus ka muud, näiteks mitmeid pikki Leo Soonpää artiklisarju karikatuuri ja huumori ajaloost, mis minu teada pole omaette raamatuteks saanudki. Kuigi võinuks ju.
Üldiselt oli tegu päris radikaalse väljaandega, mis materdava ja hambutu või siis lihtsalt ilutseva nõukogude karikatuuri kõrval mõjus üsna erksana. Väga kõrge oli ka joonistuste kvaliteet, mis, vaatamata üsna kehvale paberile ja trükikvaliteedile, jõudis ka lugejani. (Algusaegade ajakiri ilmus tegelikult päris heal paberil, aga "Pikri" põhiaegadel oli ta ikkagi kaks korda kuus ilmuv õhuke vihikulaadne asi.) Nõukogude aja lapse jaoks oli "Pikker" igatahes huvitav meelelahutus, mis kaks korda kuus ajaleheputkasse ilmus.
Muidugi kandis ajakiri suuresti oma aja märke, seda eriti just tekstis, mis on ajaproovile hoopis kehvemini vastu pidanud kui pildid. Aga ka neis oli erinevat, nii visuaalselt alati nauditavat Edgar Valterit kui Stanislav Malahhovi kohustuslikku kommunaalhuumorit ja Roman Ohlau sigalataguseid lägaojasid.
Priit Pärna, Heiki Ernitsa ja Hillar Metsa sürrivõitu musta huumori kõrval leidus ka kunstnikke, kes tõhusa honorari nimel olid alati valmis punast propagandat kokku soperdama. Üks seesugune oli Romulus Tiituse kloonina alustanud "piibuga alfaisane" Hugo Hiibus, kes suutis ajakirja tagakaasi kuust kuuse "kapitalist + pomm" tüüpi p**aga täita. Üldiselt ajas see tänagi Keskerakonnale Eesti riiki solvavaid pilte vorpiv tüüp juba lapsena südame pahaks. Ja, nagu kuulnud olen, nimetas ka üks prominentne karikatuuriklassik teda "prostituudiks". Aga, eks oli seegi osa "Pikrist".
Originaalide vitriinid
Ajad muutusid, tuli Perestroika, CCCP vajus kokku, "Pikker" kaotas oma ühiskondliku otstarbe ja lõpetas ilmumise. Aastaid hiljem tehti küll Eesti Vabariigis põgus katse "Pikrit" taaskäivitada, aga see ebaõnnestus. Aeg on lihtsalt teistsugune. Vene ajal õitsenud jõuetu kommunaalhuumor tänapäeval ei tööta, erilisi vaenlasi ka pole, keda karistamatult mõnitada. Eks mõnes mõttes on meie aeg ka lihtsalt poliitkorrektsem.
Edgar Valteri krüptiline originaal
Eestlaste huumorimeel pole küll kuhugi kadunud. Huumoril on tekkinud uusi väljendusvorme, kasvõi räpmuusika kaudu, sotsiaalmeedia pakub kuhjaga kiireid nalju, stand-up on populaarne, maailm on ka huumori osas igas suunas lahti. Aeglane ajakiri on lihtsalt ajale jalgu jäänud. Ilmub küll "Pilkaja", aga see on laiema kõlapinnata nišitoode, mille visuaalne külg ei ole vana "Pikriga" ligilähedaseltki võrreldav. Mulle isiklikult ei meeldi ka selle väljaande irisev mentaliteet - kui ikka "naljapildil" otsib arst patsiendi p****st Eesti riiki, siis see ei ole nähtus, millega ma tahaksin tegemist teha.
koomiksirahvas karkatuurinäitusel
Näitus iseenesest on huvitav. Kuuldavasti on rahvusarhiivis hoiul "Pikri" karikatuurid kuni aastani 1969. Neist ja uuematest piltidest ongi kohalike huumoriaktivistide abil koostatud näitus, kus temaatiliselt jaotatud joonistused on üsna korralikult kujundatud stendidele prinditud, mis aga mingit laiemat taustateavet ei paku. Siiski näeb ka originaale - väiksema osa näitusest moodustavad vitriinid, kus väljas näiteks Edgar Valteri, Romulus Tiituse ja Heinz Valgu pilte. Tasub igatahes käia ja vaadata, näitus jääb mitmeks kuuks lahti. Tulevikus peaks arhiivis leiduv karikatuurikogu olema ka netis kättesaadav.
karikaturist Eduard Tüür näituse avamisel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar