26 mai 2010
Paris 2010 - intro
We're on vacation and I will post some random photos here on next days; text is coming later when I'm back home.
22 mai 2010
Viimne reliikvia
"What a magnificent colour!"This time the theme in drawing blog was Estonian cult movie from 1969 - "Viimne reliikvia" or "The Last Relic". This movie was massive hit in Soviet Union and all the Eastern Block. This is the kind on movie for us Estonians what everyone has seen countless times and where every line from the script is some sort of social code or pun. From IMDB: Brother Johannes: [holding up a test-tube] What a magnificent colour!
***
Selline pilt Joonistajatele. Idee oli ammu, aga paberile sai täna. See tähendab, eile. See tähendab, selles ärkveleolekutsüklis. Püüdsin saavutada midagi tavalise kiire ajalehekarikatuuri sarnast. Kõige rohkem jama oli Ivo kätega, neid ei saanud ma varem kuidagimoodi vähegi sobivasse poosi.
Ja kuigi ma olen viimasel ajal püüdnud igasugu gradiente ja rastreid ja tekstuure vältida, siis siia lihtsalt sobis siuke "võltseestiaegne" kopitusetunne.
09 mai 2010
Paar sõna popskulptuuridest
A couple of words about non-existing garage kit hobby in Estonia (and in neighbouring countries).
Seoses Minimaailmaga paar otselinki ja selgitavat sõna "garage kit"-hobi kohta.
Esmalt põgus ülevaade sellest, mis on miniskulptuurid ja kuidas need ilma tekivad. Ehk siis otselink mu varem kirja pandud tekstile.
Teiseks, illustratsiooniks ilmselt parim kuju, millega mina seni hakkama olen saanud - Libahunt. Sellest kujust pajatavad postitused on siin, tehtud takkajärgi, sest toda kuju torkides mul veel blogi polnud. Kui jõuan kvaliteetse koopia valamiseni ja värvimiseni, tuleb postitusi kindlasti juurde. (See on muidugi ka kuju, mida võiks värvida väga mitmes eri värviskeemis.)
Libahunt, kuju alusel kasvavad muuseas sinililled...
Ja kolmandaks - Eesti.
Ausalt öeldes ei huvita mind eriti ei see, kas ja kust (veel) Eestis vajalikke materjale saaks, ega ka see, kas keegi üleüldse on siinmail sarnase hobiga tegelenud. (Tean, et olemas on nii dinosauruste-skulptor kui tinasõduri-tegijaid, aga see on ilmselt kõik.) Pigem huvitavad mind veidi "filosoofilisemad" probleemid.
Miks on "popskulptuuriga" (termin peagi ilmuva USA raamatu nimest) pusijaid Põhjalas nii vähe? Tean ühte tegijat Rootsist, töötas muuseas mõnda aega Wetas, aga temagi on digitaalseks muutunud ja tegeleb pigem tööga kui kujuhobiga. Soome hobimessi fotodel olen näinud küll ka paari kujukese pilti, aga need pole just eriti muljetavaldavad.
Venemaalt tean ühte foorumit, aga sealt selgub, et kuigi materjalivalik lai ja annetki piisavalt, tegeletakse ainult ja ainult imepisikeste kasakate, indiaanlaste ja muidu sõdalaste nikerdamisega. Kusjuures see Venemaa küsimus on veel eriti mõistatuslik. Miks Venes popskulptuure ei tehta? Neil on ju küll ja veel nii ajaloolisi isikuid kui meediategelasi, kellest oleks ideaalne selliseid pisikesi kujusid ja büste teha, ja ma ei mõtle siinkohal Stalinit-Leninit. Viktor Tsoi, Vladimir Võssotski, Stirlitz, laulvad musketärid, lõpmatud multikategelased, minupärast või Brat - vene-nõukogude massikultuur lausa kubiseb kultuslikest tegelastest, keda, kujutan ette, nii mõnigi kodanik sooviks endale kasvõi DVD riiuli kaunistuseks. Ka rikkaid kliente oleks ju piisavalt, kes 1:4 mastaabis Alla Pugatšova kasvõi kulda laseks valada.
Kujusid aga pole. Miks? Kas asi on ainult selle taga, et materjal on kallis ja miniatuur võtab vähem savi? Teadmised? Oskused? Huvi? Ma ei tea. Minu jaoks on see müstika...
Eestis on seis ilmselt üsna analoogne Skandinaaviaga - sarnaste huvidega inimesed ehitavad võimalikult adekvaatseid militaarmudeleid ega tunne huvi figuraalsema värgi vastu. Või siis lihtsalt ei osata nullist alates skulptuuri kokku mätsida - kui piisavalt teadmisi, huvi, analüüsivõimet ja püsivust, saab ju mudeli ikka kokku. Ma ei alahinda mudeliehitajate tööd - ka seal on võimalik paljut päris nullist ise teha - aga orgaaniline objekt on teistmoodi teema ja eeldab teatud kaasasündinud oskusi, mida ilmselt päris igaüks ei saagi omandada.
Samas leiaks ju ka Eesti ajaloost ja kultusfilmidest teglasi, keda kujutada - Kuperjanov ja Laidonär kasvõi. Või siis filmidest pärit reliikviaga jantijad, mägihotelli tulnukad või Salomon ja Vesipruul. Või kasvõi naksitrallid. Või Metsatöllud. Või minupärast Ines ja Lenna.
Aga miskipärast ma arvan, et eestimaised garage kitid jäävadki olemata. Mõne kuju võiks ju isegi kunagi teha kui huvitavamad asjad tehtud. Kas aga leiaks põhjust ka vormidga mässata ja paljundada... kahtlen sügavalt. Ma ei usu, et Eestis leiduks inimesi, kes oleks valmis koopiate eest turuhinda maksma. Ja nii ongi ainus variant elada oma elu rahvusvahelise "skene" osana, saada sealt vastukaja ja soovi korral ka kliente ning mitte vaevata oma pead sellega, mis ja kas ka kodumaal toimub. Aga tegelikult nii ongi hea rahulik...
:-)
(PS: Täiesti omaette teema on digitaalskulptuur. Sellega tegelejaid leiaks vast ka Eestist ja 3D printerite tormiline areng näitab, et ilmselt on ka KG hobi peagi osaliselt digitaalne. Samas, kui ikka päris kuju teha ei oska, siis ei tee ka ZBrushis midagi erilist ära, selles olen ma küll päris kindel.)
Seoses Minimaailmaga paar otselinki ja selgitavat sõna "garage kit"-hobi kohta.
Esmalt põgus ülevaade sellest, mis on miniskulptuurid ja kuidas need ilma tekivad. Ehk siis otselink mu varem kirja pandud tekstile.
Teiseks, illustratsiooniks ilmselt parim kuju, millega mina seni hakkama olen saanud - Libahunt. Sellest kujust pajatavad postitused on siin, tehtud takkajärgi, sest toda kuju torkides mul veel blogi polnud. Kui jõuan kvaliteetse koopia valamiseni ja värvimiseni, tuleb postitusi kindlasti juurde. (See on muidugi ka kuju, mida võiks värvida väga mitmes eri värviskeemis.)
Libahunt, kuju alusel kasvavad muuseas sinililled...Ja kolmandaks - Eesti.
Ausalt öeldes ei huvita mind eriti ei see, kas ja kust (veel) Eestis vajalikke materjale saaks, ega ka see, kas keegi üleüldse on siinmail sarnase hobiga tegelenud. (Tean, et olemas on nii dinosauruste-skulptor kui tinasõduri-tegijaid, aga see on ilmselt kõik.) Pigem huvitavad mind veidi "filosoofilisemad" probleemid.
Miks on "popskulptuuriga" (termin peagi ilmuva USA raamatu nimest) pusijaid Põhjalas nii vähe? Tean ühte tegijat Rootsist, töötas muuseas mõnda aega Wetas, aga temagi on digitaalseks muutunud ja tegeleb pigem tööga kui kujuhobiga. Soome hobimessi fotodel olen näinud küll ka paari kujukese pilti, aga need pole just eriti muljetavaldavad.
Venemaalt tean ühte foorumit, aga sealt selgub, et kuigi materjalivalik lai ja annetki piisavalt, tegeletakse ainult ja ainult imepisikeste kasakate, indiaanlaste ja muidu sõdalaste nikerdamisega. Kusjuures see Venemaa küsimus on veel eriti mõistatuslik. Miks Venes popskulptuure ei tehta? Neil on ju küll ja veel nii ajaloolisi isikuid kui meediategelasi, kellest oleks ideaalne selliseid pisikesi kujusid ja büste teha, ja ma ei mõtle siinkohal Stalinit-Leninit. Viktor Tsoi, Vladimir Võssotski, Stirlitz, laulvad musketärid, lõpmatud multikategelased, minupärast või Brat - vene-nõukogude massikultuur lausa kubiseb kultuslikest tegelastest, keda, kujutan ette, nii mõnigi kodanik sooviks endale kasvõi DVD riiuli kaunistuseks. Ka rikkaid kliente oleks ju piisavalt, kes 1:4 mastaabis Alla Pugatšova kasvõi kulda laseks valada.
Kujusid aga pole. Miks? Kas asi on ainult selle taga, et materjal on kallis ja miniatuur võtab vähem savi? Teadmised? Oskused? Huvi? Ma ei tea. Minu jaoks on see müstika...
Eestis on seis ilmselt üsna analoogne Skandinaaviaga - sarnaste huvidega inimesed ehitavad võimalikult adekvaatseid militaarmudeleid ega tunne huvi figuraalsema värgi vastu. Või siis lihtsalt ei osata nullist alates skulptuuri kokku mätsida - kui piisavalt teadmisi, huvi, analüüsivõimet ja püsivust, saab ju mudeli ikka kokku. Ma ei alahinda mudeliehitajate tööd - ka seal on võimalik paljut päris nullist ise teha - aga orgaaniline objekt on teistmoodi teema ja eeldab teatud kaasasündinud oskusi, mida ilmselt päris igaüks ei saagi omandada.
Samas leiaks ju ka Eesti ajaloost ja kultusfilmidest teglasi, keda kujutada - Kuperjanov ja Laidonär kasvõi. Või siis filmidest pärit reliikviaga jantijad, mägihotelli tulnukad või Salomon ja Vesipruul. Või kasvõi naksitrallid. Või Metsatöllud. Või minupärast Ines ja Lenna.
Aga miskipärast ma arvan, et eestimaised garage kitid jäävadki olemata. Mõne kuju võiks ju isegi kunagi teha kui huvitavamad asjad tehtud. Kas aga leiaks põhjust ka vormidga mässata ja paljundada... kahtlen sügavalt. Ma ei usu, et Eestis leiduks inimesi, kes oleks valmis koopiate eest turuhinda maksma. Ja nii ongi ainus variant elada oma elu rahvusvahelise "skene" osana, saada sealt vastukaja ja soovi korral ka kliente ning mitte vaevata oma pead sellega, mis ja kas ka kodumaal toimub. Aga tegelikult nii ongi hea rahulik...
:-)
(PS: Täiesti omaette teema on digitaalskulptuur. Sellega tegelejaid leiaks vast ka Eestist ja 3D printerite tormiline areng näitab, et ilmselt on ka KG hobi peagi osaliselt digitaalne. Samas, kui ikka päris kuju teha ei oska, siis ei tee ka ZBrushis midagi erilist ära, selles olen ma küll päris kindel.)
Minimalistlik maailm
Kaheksandal mail, mis laupäev, toimus Lauluväljakul "Minimaailm 2010", mudelirahva kokkutulek.
Kui väljak ise oli kevadiselt inimtühi, mõned jalutajad välja arvatud, siis kaare taga kihas ootamatult rahvarohke elu. Vähemalt mina olin küll üllatunud. Ruum oli täis laudu, need omakorda kõikvõimalikke sõiduvahendeid autodest-laevadest kopterite ja lennukiteni. Lisaks veel võitlusrobotid, arvutimängud ja laste ehitatud asjandused, paari poe ja vabaajakeskuse esindused.
Lettidelt leidis nii valmis lelu-mudeleid, ise monteeritud-värvitud detailitäpseid makette kui sõiduvahendeid, milles mootor sees ja mis seetõttu suutelised maas, vees, rööpail ja õhus vahemaid läbima.
Rongid muutsid kiirust, sõitsid edasi-tagasi ja isegi süütasid tulesid...
On see ehk Lemmenlaiva, kunagine "Love Boat" telesarjalaev? Logo korstnal tunduks nagu tuttav...
Militaarmasinatele lisaks oli näha ka näpuotsatäis figuure. Mitte küll originaalskulptuure, vaid muude mudelite moel poest ostetud, kokku pandud, värvitud ja alusele sobitatud sõdalasi.
Olen kindel, et mitte ainult svamm tahvliserval, vaid ka kriit on ehtne. Ja see püüdlik-konarlik kiri on omamoodi nunnu.
Need vist päris aurumasinad? Huvitav, kas kusagil ka kodu, milles perenaise meelehärmiks suur ja sobiv rööbastee?...
Õues tegi bensiinimootoriga 1:5 masin sõitu nii et mururibad lendasid. Mingil ajahetkel lendles ka kopter.
Üles oli rivistatud neli väga muljetavaldavat purjelaeva vaat et viktoriaanlikes klaaskastides, kolm neist mahtus ka sellele fotole.
Ja muidugi tankid-lennukid, mis plastikosadest ise kokku ehitatud ning värvi ja vajadusel mikroskoopilise mudaga kaetud.
Nagu näha, ei saa karbist leitud tükkidega alati hakkama, tuleb teha ka vorme ja valada koopiaid.
Päris huvitav üritus igatahes, arvata võib, et sealt sai nakkuse nii mõnigi uudistaja ja järgmisel korral on üritus veelgi esinduslikum.
(Suure hulga asjaosaliste endi klõpsitud pilte leiab siit.)
Kui väljak ise oli kevadiselt inimtühi, mõned jalutajad välja arvatud, siis kaare taga kihas ootamatult rahvarohke elu. Vähemalt mina olin küll üllatunud. Ruum oli täis laudu, need omakorda kõikvõimalikke sõiduvahendeid autodest-laevadest kopterite ja lennukiteni. Lisaks veel võitlusrobotid, arvutimängud ja laste ehitatud asjandused, paari poe ja vabaajakeskuse esindused.Lettidelt leidis nii valmis lelu-mudeleid, ise monteeritud-värvitud detailitäpseid makette kui sõiduvahendeid, milles mootor sees ja mis seetõttu suutelised maas, vees, rööpail ja õhus vahemaid läbima.
Rongid muutsid kiirust, sõitsid edasi-tagasi ja isegi süütasid tulesid...
On see ehk Lemmenlaiva, kunagine "Love Boat" telesarjalaev? Logo korstnal tunduks nagu tuttav...
Militaarmasinatele lisaks oli näha ka näpuotsatäis figuure. Mitte küll originaalskulptuure, vaid muude mudelite moel poest ostetud, kokku pandud, värvitud ja alusele sobitatud sõdalasi.
Olen kindel, et mitte ainult svamm tahvliserval, vaid ka kriit on ehtne. Ja see püüdlik-konarlik kiri on omamoodi nunnu.
Need vist päris aurumasinad? Huvitav, kas kusagil ka kodu, milles perenaise meelehärmiks suur ja sobiv rööbastee?...
Õues tegi bensiinimootoriga 1:5 masin sõitu nii et mururibad lendasid. Mingil ajahetkel lendles ka kopter.
Üles oli rivistatud neli väga muljetavaldavat purjelaeva vaat et viktoriaanlikes klaaskastides, kolm neist mahtus ka sellele fotole.
Ja muidugi tankid-lennukid, mis plastikosadest ise kokku ehitatud ning värvi ja vajadusel mikroskoopilise mudaga kaetud.
Nagu näha, ei saa karbist leitud tükkidega alati hakkama, tuleb teha ka vorme ja valada koopiaid.
Päris huvitav üritus igatahes, arvata võib, et sealt sai nakkuse nii mõnigi uudistaja ja järgmisel korral on üritus veelgi esinduslikum.(Suure hulga asjaosaliste endi klõpsitud pilte leiab siit.)
03 mai 2010
02 mai 2010
HQ - 6
Vaatasin paari päeva eest oma poolikuna tolmuvat Harley Quinni kuju. Jah, eks ta ole, Bruce Timmi pilt on cool küll, aga tegelikult ei toimi see poos kolmemõõtmelisena päris nii nagu vaja. Juba revolver peaks olema suunatud rohkem üles, rääkimata siis veel pildi veidrast puusajoonest või mitmeti mõistetavast jalgade asendist.Ühesõnaga - võtsin oma minidrelli ja lõikasin jalad kolmest kohast läbi, et poosi paremaks korrigeerida. Ühtlasi sain korda ka lõikamise algseks põhjuseks oleva probleemi - kuju aluseks peaks tegelikult saama mängukaardid ja jalad lihtsalt ei mahuks hästi neile ära. Nüüd on toetuspunktide vahe 8 cm, 2 vähem kui enne ja asi peaks olema korras. Vaja lihtsalt veidi Aves'iga möksida ja puuduv ära lappida...
Harley's pose on original Bruce Timm artwork wasn't working in 3D as well as I was hoping. So, with a fresh view to it, I cut through the legs in 3 places and changed the pose to my own liking. Looks better now. Also, now it fits to the playing card I hope to use as a base.
30 aprill 2010
25 aprill 2010
Eesti koomiks Facebookis
Facebookis on nüüd eesti koomiksiteemaline grupp - Eesti koomiks. Siiani sellist gruppi seal ei olnud, peale biennaali tegin ma seesuguse vajalikkusest korduvalt juttu ja kuna nõustujaid ja kaasalööjaid paistis olevat, tegingi eile hilisõhtul seesuguse ära.Seega - kõik, keda asi huvitab või kellel on midagi huvitavat jagada, astuge ligi! Mida rohkem seal infoga lehvitajaid on, seda parem!
We started a new Estonian Comics-themed Facebook group, as there just wasn't one. Now there is - Eesti koomiks!
22 aprill 2010
Abe Sapien - torso
Wow, said I when I removed mu Abe Sapien statue from the protecting plastic bag, as it looks better than I thought.
It's weird to look all the postings here with the Abe-flag, as it doesn't look much like on those old photos. No head, no belt, no pants, just rough body. No textures, j It looks like I could pull this one off after all... Actually, it will probably turn out better than Ilsa and Hellboy. Better = more like comic book version.
I was thinking that maybe I should try this one in ZBrush, but it looks like it will turn out ok in clay too.
It's weird to look all the postings here with the Abe-flag, as it doesn't look much like on those old photos. No head, no belt, no pants, just rough body. No textures, j It looks like I could pull this one off after all... Actually, it will probably turn out better than Ilsa and Hellboy. Better = more like comic book version.I was thinking that maybe I should try this one in ZBrush, but it looks like it will turn out ok in clay too.
20 aprill 2010
Kohalik koomiksibiennaal
Reedel, 16. aprillil toimus Eesti esimene Koomiksibiennaal. Pretensioonika nimega ettevõtmine leidis aset Kultuuritehases Polymer, mis paikneb Tallinna linnas Taksopargi ristmikult pisut Balti jaama suunas ja mis on tegelikult üks üsna hirmus koht.
Endine tootmishoone on tänapäeval üsna räpane, ruumide põrandad näiteks kaetud tõsise tolmukihiga, mille alt värvi nägemiseks tuli saapaga mõnda aega kraapida. Kogu muu keskkond, toolid sealhulgas, oli üsna samasugune - tolmune postsovjeetlik laga, mis dekoreeritud mõne loomingulise värvilaiguga seinal. Maja põlisasukatest kuluuritegijaid ei paistnud see aga üldse häirivat, supp kees ja kuuldavasti pakuti üritusele saabunud välismaa koomiksiinimestele korduvalt erinevaid narkootikume, neis tolle kultuuritehase tegelikus otstarbes mitmesuunalisi oletusi esile kutsudes. Hm, ehk võiks korravalvurid ühes asjatundliku koeraga sealt kunagi läbi põigata?...
Aga biennaal avati, seintele oli kleebitud ja riputatud hulgaliselt (reeglina) kohalikke koomikseid, aknalaudadel lebas autorite promokladesid, rahvast oli küll ja veel ning jagati ka sündmuse puhuks ilmutatud väikest sinist kunagise "Rock Summeri" bukleti moodi retrolikku trükist.
Ajakiri iseenesest on üsna kurvameelse ilmega. Aga nalja lugedes igatahes saab, sest kohati on selles leiduv inglise keel kirjutatud puhtas Borati dialektis.
Peale avamist toimus kaootiline suhtlemine ja seintel leiduva uurimine. Organiseeritud ettevõtmistest toimus veel maja teises otsas vestlus, milles arutati kodumaise koomiksi hetkeseisu ja võimalikke arenguteid. Arutlejate seas oli lisaks kohalikele aktivistidele veel külalised Leedust, Lätist St. Peterburist ja Soomest.
Pildil: Mari Laaniste, Andreas Trossek, Sandra Jõgeva, Joskaude Pakalkaite (Leedu), Ekaterina Dresvyanina (St. Peterburg), Elisabeth Salmin
Pildil: Sandra Jõgeva, Joskaude Pakalkaite, Ekaterina Dresvyanina, Elisabeth Salmin, David Schilter (Läti), Joonas Sildre
Rahvast, keda asi huvitavat paistis, oli isegi üllatavalt palju. Loodetavasti midagi siiski ka tahapoole kostus, sest kõrvalruumis piinas mingi seltskond just samal ajal instrumente ja tegi kõik endast oleneva, et kõnelust summutada.
Kokkuvõttes - iseenesest huvitav ja tänuväärt ettevõtmine, kohtasin seal mitut tüki aega nägemata tuttavat, seegi juba hea. Loodetavasti toimub midagi samalaadset ka tulevikus, küll ehk tiba viisakamas kohas ja vähem kaootilises vormis. Igatahes paistab, et koomiksiteemalist saginat tuleb juba sel aastal veelgi, novembris näiteks koguni kaks näitust. Ja Facebookis on nüüd ka asjakohane grupp!
Veel pühapäeva õhtul avastasin, et mantel on tagant biennaaliga koos...
Lisaks: fotosid mujalt
Endine tootmishoone on tänapäeval üsna räpane, ruumide põrandad näiteks kaetud tõsise tolmukihiga, mille alt värvi nägemiseks tuli saapaga mõnda aega kraapida. Kogu muu keskkond, toolid sealhulgas, oli üsna samasugune - tolmune postsovjeetlik laga, mis dekoreeritud mõne loomingulise värvilaiguga seinal. Maja põlisasukatest kuluuritegijaid ei paistnud see aga üldse häirivat, supp kees ja kuuldavasti pakuti üritusele saabunud välismaa koomiksiinimestele korduvalt erinevaid narkootikume, neis tolle kultuuritehase tegelikus otstarbes mitmesuunalisi oletusi esile kutsudes. Hm, ehk võiks korravalvurid ühes asjatundliku koeraga sealt kunagi läbi põigata?...
Aga biennaal avati, seintele oli kleebitud ja riputatud hulgaliselt (reeglina) kohalikke koomikseid, aknalaudadel lebas autorite promokladesid, rahvast oli küll ja veel ning jagati ka sündmuse puhuks ilmutatud väikest sinist kunagise "Rock Summeri" bukleti moodi retrolikku trükist.
Ajakiri iseenesest on üsna kurvameelse ilmega. Aga nalja lugedes igatahes saab, sest kohati on selles leiduv inglise keel kirjutatud puhtas Borati dialektis.
Peale avamist toimus kaootiline suhtlemine ja seintel leiduva uurimine. Organiseeritud ettevõtmistest toimus veel maja teises otsas vestlus, milles arutati kodumaise koomiksi hetkeseisu ja võimalikke arenguteid. Arutlejate seas oli lisaks kohalikele aktivistidele veel külalised Leedust, Lätist St. Peterburist ja Soomest.
Pildil: Mari Laaniste, Andreas Trossek, Sandra Jõgeva, Joskaude Pakalkaite (Leedu), Ekaterina Dresvyanina (St. Peterburg), Elisabeth Salmin
Pildil: Sandra Jõgeva, Joskaude Pakalkaite, Ekaterina Dresvyanina, Elisabeth Salmin, David Schilter (Läti), Joonas SildreRahvast, keda asi huvitavat paistis, oli isegi üllatavalt palju. Loodetavasti midagi siiski ka tahapoole kostus, sest kõrvalruumis piinas mingi seltskond just samal ajal instrumente ja tegi kõik endast oleneva, et kõnelust summutada.
Kokkuvõttes - iseenesest huvitav ja tänuväärt ettevõtmine, kohtasin seal mitut tüki aega nägemata tuttavat, seegi juba hea. Loodetavasti toimub midagi samalaadset ka tulevikus, küll ehk tiba viisakamas kohas ja vähem kaootilises vormis. Igatahes paistab, et koomiksiteemalist saginat tuleb juba sel aastal veelgi, novembris näiteks koguni kaks näitust. Ja Facebookis on nüüd ka asjakohane grupp!Veel pühapäeva õhtul avastasin, et mantel on tagant biennaaliga koos...
Lisaks: fotosid mujalt
14 aprill 2010
12 aprill 2010
09 aprill 2010
"Kuidas taltsutada lohet" sakib täiega, aga ainult eestikeelsena
Saw "How to Train Your Dragon" today and didn't like the Estonian dub.
Kurat, eestikeelne "How to Train Your Dragon" ehk "Kuidas taltsutada lohet" on ikka üks väga imelik pudulojus. Tegelikult hakkab asi juba sellest peale, et ameeriklaste süüdimatu ja pidev tapmisejutt kõlab lastefilmis üldse väga kohatult, maakeeles seda enam. Lisaks on eesti keelde dubleeritud treilerid reeglina täiesti õudsad ja pigem peletavad, kahjuks on HtTYD kui film suures osas just samasugune. Tõlge on väga kohmakas. "Sisse tagasi!" karjub vana viiking. Mis kuradi "Sisse tagasi"?!? "Kao tuppa!". Algusots on üldse kogu täiega üks arusaamatu pudru. Mõne tegelase diktsioon on nii halb, et enamusest jutust ei saa lihtsalt aru (Fishlegs). Tõlgitud nimed, nii kohad, inimesed kui draakoniliigid kantakse ette nii segaselt, et mitte midagi ei saa aru ega jää meelde. Kohati on tunne, nagu vaataks vale filmi heliriba. Ainuke helgem punkt on kunstjäsemetega vana viiking Gobber, mina ei tea, kes tema saarte kandi murdes häält tegi. Astrid on ka enam-vähem ok. Kõik teised kas kõlavad juba tämbrilt valesti või peksavad segast ja ebasuupärast teksti, mis ei lähe tegelikult ka eriti sünkrooni.
Ehk oleks pidanud hoopis vene versiooni vaatama?...
Õnneks on ka stseene kus keegi mitte midagi ei räägi. Film ise on päris hea ja paari ootamatu detailiga, draakonite animatsioon on kohati täiesti super; Sanders ja Marlet kunstnikena pooljumalad, aga kahjuks ei saa sellest kõigest päriselt sotti enne kui Blu-ray ilmunud.
(Lihtsalt selgituseks: tegu oli siis mu aasta 2010 oodatuima filmiga.)
Kurat, eestikeelne "How to Train Your Dragon" ehk "Kuidas taltsutada lohet" on ikka üks väga imelik pudulojus. Tegelikult hakkab asi juba sellest peale, et ameeriklaste süüdimatu ja pidev tapmisejutt kõlab lastefilmis üldse väga kohatult, maakeeles seda enam. Lisaks on eesti keelde dubleeritud treilerid reeglina täiesti õudsad ja pigem peletavad, kahjuks on HtTYD kui film suures osas just samasugune. Tõlge on väga kohmakas. "Sisse tagasi!" karjub vana viiking. Mis kuradi "Sisse tagasi"?!? "Kao tuppa!". Algusots on üldse kogu täiega üks arusaamatu pudru. Mõne tegelase diktsioon on nii halb, et enamusest jutust ei saa lihtsalt aru (Fishlegs). Tõlgitud nimed, nii kohad, inimesed kui draakoniliigid kantakse ette nii segaselt, et mitte midagi ei saa aru ega jää meelde. Kohati on tunne, nagu vaataks vale filmi heliriba. Ainuke helgem punkt on kunstjäsemetega vana viiking Gobber, mina ei tea, kes tema saarte kandi murdes häält tegi. Astrid on ka enam-vähem ok. Kõik teised kas kõlavad juba tämbrilt valesti või peksavad segast ja ebasuupärast teksti, mis ei lähe tegelikult ka eriti sünkrooni.Ehk oleks pidanud hoopis vene versiooni vaatama?...
Õnneks on ka stseene kus keegi mitte midagi ei räägi. Film ise on päris hea ja paari ootamatu detailiga, draakonite animatsioon on kohati täiesti super; Sanders ja Marlet kunstnikena pooljumalad, aga kahjuks ei saa sellest kõigest päriselt sotti enne kui Blu-ray ilmunud.
(Lihtsalt selgituseks: tegu oli siis mu aasta 2010 oodatuima filmiga.)
08 aprill 2010
01 aprill 2010
Guillaume Bianco print
Peale pikki ponnistusi ja postiteenuste valmistatud piinu sain märtsi viimasel päeval lõpuks kätte jaanuaris ostetud Guillaume Bianco 30x40 cm prindi #199/250. (Bianco supervingetest raamatutest olen korduvalt kirjutanud.) Fotolt see ei paista, aga paber on matt ja teksturaalne ning lisaks on purpurne raam pressitud pisut kõrgemaks kui pildiosa. Päris ilus, tüki ilusam kui lootsin ja lisaks ka meeldivalt morbiidne! Asus mu seinal Mignola, Berni Wrightsoni ja Claire Wendlingi kõrvale (ja hetkel Barbucci/Canepa asemele). Mis võiks olla sobivam asi lihavõtte-eelsel ajal seinale riputada kui pilt tapetud tibudega!
Hellboy Breda 2010
Paari päeva eest leidsin postkastist ümbriku, milles järjekordne signeeritud Hellboy haruldus - 6. ja 7. märtsil 2010 Hollandis Bredas toimunud koomiksifestivali puhuks välja antud koomiks. Sisuks on sel USA koomiksi mõõtu ja koos kaantega 36 leheküljesel ingliskeelsel (!) koomiksil kolm varem nähtud lugu - The Ghoul, Dr. Carp's Experiment ja The Penanggalan.Seega, sisult ei midagi erilist, asja haruldus on paberis, tiraažis ja muidugi spetsiaalses kaanepildis. Seesama tehti tegelikult ka prindina, mis kleebitud suureformaadilisse ja umbes 100 eksemplaris trükitud Hollandi koomiksialbumisse.
Tellimine:
Postitused (Atom)
