Seoses Minimaailmaga paar otselinki ja selgitavat sõna "garage kit"-hobi kohta.
Esmalt põgus ülevaade sellest, mis on miniskulptuurid ja kuidas need ilma tekivad. Ehk siis otselink mu varem kirja pandud tekstile.
Teiseks, illustratsiooniks ilmselt parim kuju, millega mina seni hakkama olen saanud - Libahunt. Sellest kujust pajatavad postitused on siin, tehtud takkajärgi, sest toda kuju torkides mul veel blogi polnud. Kui jõuan kvaliteetse koopia valamiseni ja värvimiseni, tuleb postitusi kindlasti juurde. (See on muidugi ka kuju, mida võiks värvida väga mitmes eri värviskeemis.)
Libahunt, kuju alusel kasvavad muuseas sinililled...Ja kolmandaks - Eesti.
Ausalt öeldes ei huvita mind eriti ei see, kas ja kust (veel) Eestis vajalikke materjale saaks, ega ka see, kas keegi üleüldse on siinmail sarnase hobiga tegelenud. (Tean, et olemas on nii dinosauruste-skulptor kui tinasõduri-tegijaid, aga see on ilmselt kõik.) Pigem huvitavad mind veidi "filosoofilisemad" probleemid.
Miks on "popskulptuuriga" (termin peagi ilmuva USA raamatu nimest) pusijaid Põhjalas nii vähe? Tean ühte tegijat Rootsist, töötas muuseas mõnda aega Wetas, aga temagi on digitaalseks muutunud ja tegeleb pigem tööga kui kujuhobiga. Soome hobimessi fotodel olen näinud küll ka paari kujukese pilti, aga need pole just eriti muljetavaldavad.
Venemaalt tean ühte foorumit, aga sealt selgub, et kuigi materjalivalik lai ja annetki piisavalt, tegeletakse ainult ja ainult imepisikeste kasakate, indiaanlaste ja muidu sõdalaste nikerdamisega. Kusjuures see Venemaa küsimus on veel eriti mõistatuslik. Miks Venes popskulptuure ei tehta? Neil on ju küll ja veel nii ajaloolisi isikuid kui meediategelasi, kellest oleks ideaalne selliseid pisikesi kujusid ja büste teha, ja ma ei mõtle siinkohal Stalinit-Leninit. Viktor Tsoi, Vladimir Võssotski, Stirlitz, laulvad musketärid, lõpmatud multikategelased, minupärast või Brat - vene-nõukogude massikultuur lausa kubiseb kultuslikest tegelastest, keda, kujutan ette, nii mõnigi kodanik sooviks endale kasvõi DVD riiuli kaunistuseks. Ka rikkaid kliente oleks ju piisavalt, kes 1:4 mastaabis Alla Pugatšova kasvõi kulda laseks valada.
Kujusid aga pole. Miks? Kas asi on ainult selle taga, et materjal on kallis ja miniatuur võtab vähem savi? Teadmised? Oskused? Huvi? Ma ei tea. Minu jaoks on see müstika...
Eestis on seis ilmselt üsna analoogne Skandinaaviaga - sarnaste huvidega inimesed ehitavad võimalikult adekvaatseid militaarmudeleid ega tunne huvi figuraalsema värgi vastu. Või siis lihtsalt ei osata nullist alates skulptuuri kokku mätsida - kui piisavalt teadmisi, huvi, analüüsivõimet ja püsivust, saab ju mudeli ikka kokku. Ma ei alahinda mudeliehitajate tööd - ka seal on võimalik paljut päris nullist ise teha - aga orgaaniline objekt on teistmoodi teema ja eeldab teatud kaasasündinud oskusi, mida ilmselt päris igaüks ei saagi omandada.
Samas leiaks ju ka Eesti ajaloost ja kultusfilmidest teglasi, keda kujutada - Kuperjanov ja Laidonär kasvõi. Või siis filmidest pärit reliikviaga jantijad, mägihotelli tulnukad või Salomon ja Vesipruul. Või kasvõi naksitrallid. Või Metsatöllud. Või minupärast Ines ja Lenna.
Aga miskipärast ma arvan, et eestimaised garage kitid jäävadki olemata. Mõne kuju võiks ju isegi kunagi teha kui huvitavamad asjad tehtud. Kas aga leiaks põhjust ka vormidga mässata ja paljundada... kahtlen sügavalt. Ma ei usu, et Eestis leiduks inimesi, kes oleks valmis koopiate eest turuhinda maksma. Ja nii ongi ainus variant elada oma elu rahvusvahelise "skene" osana, saada sealt vastukaja ja soovi korral ka kliente ning mitte vaevata oma pead sellega, mis ja kas ka kodumaal toimub. Aga tegelikult nii ongi hea rahulik...
:-)
(PS: Täiesti omaette teema on digitaalskulptuur. Sellega tegelejaid leiaks vast ka Eestist ja 3D printerite tormiline areng näitab, et ilmselt on ka KG hobi peagi osaliselt digitaalne. Samas, kui ikka päris kuju teha ei oska, siis ei tee ka ZBrushis midagi erilist ära, selles olen ma küll päris kindel.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar