20 aprill 2010

Kohalik koomiksibiennaal

Reedel, 16. aprillil toimus Eesti esimene Koomiksibiennaal. Pretensioonika nimega ettevõtmine leidis aset Kultuuritehases Polymer, mis paikneb Tallinna linnas Taksopargi ristmikult pisut Balti jaama suunas ja mis on tegelikult üks üsna hirmus koht.

Endine tootmishoone on tänapäeval üsna räpane, ruumide põrandad näiteks kaetud tõsise tolmukihiga, mille alt värvi nägemiseks tuli saapaga mõnda aega kraapida. Kogu muu keskkond, toolid sealhulgas, oli üsna samasugune - tolmune postsovjeetlik laga, mis dekoreeritud mõne loomingulise värvilaiguga seinal. Maja põlisasukatest kuluuritegijaid ei paistnud see aga üldse häirivat, supp kees ja kuuldavasti pakuti üritusele saabunud välismaa koomiksiinimestele korduvalt erinevaid narkootikume, neis tolle kultuuritehase tegelikus otstarbes mitmesuunalisi oletusi esile kutsudes. Hm, ehk võiks korravalvurid ühes asjatundliku koeraga sealt kunagi läbi põigata?...

Aga biennaal avati, seintele oli kleebitud ja riputatud hulgaliselt (reeglina) kohalikke koomikseid, aknalaudadel lebas autorite promokladesid, rahvast oli küll ja veel ning jagati ka sündmuse puhuks ilmutatud väikest sinist kunagise "Rock Summeri" bukleti moodi retrolikku trükist.

Ajakiri iseenesest on üsna kurvameelse ilmega. Aga nalja lugedes igatahes saab, sest kohati on selles leiduv inglise keel kirjutatud puhtas Borati dialektis.

Peale avamist toimus kaootiline suhtlemine ja seintel leiduva uurimine. Organiseeritud ettevõtmistest toimus veel maja teises otsas vestlus, milles arutati kodumaise koomiksi hetkeseisu ja võimalikke arenguteid. Arutlejate seas oli lisaks kohalikele aktivistidele veel külalised Leedust, Lätist St. Peterburist ja Soomest.

Pildil: Mari Laaniste, Andreas Trossek, Sandra Jõgeva, Joskaude Pakalkaite (Leedu), Ekaterina Dresvyanina (St. Peterburg), Elisabeth Salmin

Pildil: Sandra Jõgeva, Joskaude Pakalkaite, Ekaterina Dresvyanina, Elisabeth Salmin, David Schilter (Läti), Joonas Sildre

Rahvast, keda asi huvitavat paistis, oli isegi üllatavalt palju. Loodetavasti midagi siiski ka tahapoole kostus, sest kõrvalruumis piinas mingi seltskond just samal ajal instrumente ja tegi kõik endast oleneva, et kõnelust summutada.

Kokkuvõttes - iseenesest huvitav ja tänuväärt ettevõtmine, kohtasin seal mitut tüki aega nägemata tuttavat, seegi juba hea. Loodetavasti toimub midagi samalaadset ka tulevikus, küll ehk tiba viisakamas kohas ja vähem kaootilises vormis. Igatahes paistab, et koomiksiteemalist saginat tuleb juba sel aastal veelgi, novembris näiteks koguni kaks näitust. Ja Facebookis on nüüd ka asjakohane grupp!

Veel pühapäeva õhtul avastasin, et mantel on tagant biennaaliga koos...

Lisaks: fotosid mujalt

Kommentaare ei ole: