Filmiaasta 2010 - Pahn ja pettumused

My personal list of worst and most disappointing films from 2010.

Tegelikult on asi nii, et ma ei ole paljusid selle aasta ilmselgelt halvemaid filme näinudki. "Cop Out", "Eat Pray Love", "Sex and the City 2" - kõik nägemata. Aga ega mu halbade filmide tabel ei olegi ainult rämpsunimekiri, siin on ka filmid, mis on lihtsalt pettumused või siis kaugelt üle hinnatud. Viimastest alustangi.

Never Let Me Go
Aasta kõige suurema ja pretensioonikama saasta peaauhinna võtab vaieldamatult just see film. Oluline pole see, et ühes peaosas on näitleja, keda ma tõeliselt jälestan - Andrew Garfield, see film on lihtsalt üdini sitt. Miks aga kõiksugu high brow kriitikud seda kiidavad... on mulle sügavalt arusaamatu. Siin loos puudub igasugune loogika ja terve mõistus, seda ei korva ka aeglane ja silmipunnitavalt sügav näitlemine.

Kusagil moodsal Inglismaal on lastekodu, mis on justkui sõjajärgsesse aega kinni jäänud. Lapsed ei julge krundilt lahkuda, elavad oma halli ebalapselikult letargilist elu ja naudivad katkist kräppi, mida neile aeg-ajalt leludeks tuuakse. Kui siis peaosalistele selgub, et neid hoitakse sisuliselt vangis lihtsalt selleks, et kusagil oma täisverelist elu elaval originaalil oleks varuosi võtta, ei tekita see neis vähimatki protesti või küsimusi. Ei vähimatki enese-alalhoiu-instinkti. Nad on igati valmis oma elu ja organid tundmatu inimese heaks loovutama ja ise seejuures kõrvad piinarikkalt pea alla panema, hetkekski küsimata, miks on nemad inimestena kehvemad ja vähem "päris" kui nood teised. Teevad seejuures ainult kurba nägu, räägivad hästi aeglaselt ja on üldiselt asjaga umbes täpselt sama rahul kui keegi ütleks, et nad peavad täna õhtul praekartulite asemel kevadrulle sööma.

No mis kuradi iba see on?!? Mis kuradi stoori? Kus on protestivaim? Kes saab siukest paska tõsiselt võtta?!? Aga võetakse, kiidetakse ja tehakse nägu, et tegu on mingi eriliselt sügava kunstiga. Selle asemel, et vaadata miljon korda paremaid filme, mis praktiliselt samal teemal tehtud - "Gattaca" ja "The Island". Kunst, my ass.

Muuseas, ma pole mitte kunagi ei enne ega hiljem näinud kinoala inimesi screeningult lahkumas, et selle pläma vahtimise asemel minna ja oma palgatööd edasi teha.

The Social Network
David Fincheri "Sotsiaalvõrgustik" ei ole muidugi halb film, aga kindlasti on ta üks aasta haibitumaid. Pea igas nähtud paremustabelis on ta kui mitte esimeseks asetatud, siis eesotsas igatahes. Selge see, et Facebook on üks hetke märksõnu, aga on's see film nüüd ikka tõepoolest nii hea ja ajastut defineeriv? Ma ikka väga tõsiselt kahtlen, kas paari aasta pärast sellest sama suurejooneliselt arvatakse kui täna.

Mina isiklikult arvan, et Mark Zuckerbergi elust tehtud BBC dokumentaal oleks veelgi palju põnevam vaadata. Nagu juba korduvalt tõestatud, on tõestisündinud elu tihtipeale huvitavam kui stsenaristi poolt "parandatud" variant, seda enam, et filmi aluseks olnud raamat põhineb ju kõigest kõrvalseisjate muljetel. Ja kui tõde ongi igavam kui draama siin filmis, siis seda enam pole see muinaslugu nii paljut tähelepanu väärt.

Tron: Legacy
See on siis see teine aasta suurtest kinohaipidest. Ma ei tea, kui paljudele on Disney originaalne 1982. aasta film oluline. Mulle mitte, kuigi loomulikult tean ja hindan ma selle osa arvutigraafika ja kinoefektide arenguloos. Seetõttu ei lähe mulle ka tegelikult üldse korda järjefilm, seda enam, et siin polegi midagi, mis korda võiks minna. Tegelased on sisutühjad, igavad ja üldse mitte coolid, pigem näevad siin kõik välja nagu Linnar Priimägi. Digitaalne "polaarekspresslik" laibamiimikaga Jeff Bridges on aga sedavõrd halb, et paneb tõsiselt imestama, et peale Benjamin Buttonit julgeb üldse keegi veel sellise marionetiga välja tulla.

Visuaalia on ju omapärane, aga isegi 3D prillidega vaatamine ei andnud sellele sisult lamedale sinimaailmale mitte midagi juurde. Looja ja tema Poeg, kes peab maailma päästma ja ära lunastama - tuleb ju tuttav ette, peaks ju jõulufilmiks sobima nagu rusikas silmaauku? Aga ei sobi, lisaks näeb ka hiigelplakat linnapildis välja nagu oleks sellel hiiglaslik Pepsi-Koola pudel. I-i-i-gav.

Sellest, et Daft Punk teeb talutava retroliku soundtracki, on nagu heaks filmiks veidi vähe. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga palju aega oma elust arvuti taga istunud, et uskuda, et Norton Commander võiks mu kusagile emaplaadile imeda.

Alice In Wonderland
Kui algus, lõpp ja peaosaline Mia Wasikowska välja arvata, siis oli see üks väga-väga igav veiderdamine. Arvutimaailm oli üdini tehislik, kogu lugu ise ettekuulutuse ja raudrüüs tibiga nagu mõnest Narnia loost maha kopeeritud. Üldiselt on mind visuaaliaga väga kerge ära osta, aga see film oli nii igav, et kinos vajus mitmel korral silm kinni.

Päikesest rammestunud 2 (Утомленные солнцем 2)
Uskumatu film. Nikita Mihhalkov on oma suurusehullustuses kunagisele õnnestumisele kahte massiivset järge mätsides püüdnud imiteerida kõiki ja kõike, mida imiteerida annab, Spielbergist Peter Jacksonini ja Jeunet'st Elem Klimovini. Isegi muusika on plagiaat. Tulemuseks on täielik segapudru, kus üks tegevusliin pürib ajaloolisele realismile, teine on farss, kolmas draama ja neljas mingi muinasjutt. Kui see liitmistehe ära teha, saamegi tulemuseks väljendi "naeruväärselt pretensioonikas pudru".

Positiivse poole pealt meenub ehmatava väljanägemisega Stalin ja temaga seotud stseenid, kõik muu, eriti üks pommiplahvatus ja karjapoisihüpe üle aia, toovad vägisi ninna kõrbehaisu ja silme ette lõkke, milles põleb päris suur hulk kellegi teise raha.
(Venekeelne arvustus, mida tasuks lugeda.)

The Expendables
Sylvester Stallone on aktsiooni alal tipplavastaja, tema viimane "Rambo" on pea täiuslik žanrifilm. Miks aga see musklimeeste "klassikokkutulek" on sedavõrd tühi ja mõttetu, nagu ta on... Polnud ju lihtsalt lugu, mida rääkida ega ka erilist indu, et vähemalt nägu teha nagu asi kellegile üldse korda läheks. Mõni cameo oli aga lihtsalt piinlik.

The Last Airbender
Mul on tunne, et see film võiks edukalt kandideerida maailma kõige tuimema lastefilmi auhinnale. Olen lugenud, et mõni "Avatari" animesarja fänn vihkab seda kinokäkki kogu hingest, ja õige ka. M. Night Shyamalan on ennast juba ammu oma kujuteldava kinoruumi nurka vangi värvinud. Kas ta sealt kunagi pääseb, mina ei tea, aga ma ei usu, et keegi temast ja ta ühe triki filmidest ka kunagi erilist puudust tunneks. See aga, kui emotsioonivaba suudab "Viimne peerupainutaja", nagu seda filmi kutsutakse, olla, on lausa fenomenaalne. Filmi lõpus olev viide juba järgmises kinoloos jätkuvale seiklusele mõjub nagu eriti õel iroonia.

Grown Ups
Just täpselt nüüd, kus neid ridu toksin, juhtusin ühelt eesti kanalilt nägema katket varasemast Adam Sandleri filmist, kus ta, keel suust väljas, mõmises arusaamatult ja kookospähklitest bikiinides Russell Brand püüdis teda tõlkida. Film suureks kasvanud lapsepõlvesõpradest ei olnud päris nii valus kui "Bedtime Stories", aga ega palju ei puudunud. Selle Ameerika huumorivärdja edu on mulle ikka tõeline mõistatus.

Get Him To The Greek
"Forgetting Sarah Marshall" on üks mu lemmikkomöödiaid. Eriti just seetõttu on mul tõsiselt kahju, et rockstaar Aldous Snow sekeldustega spin-off on palju kehvem ega sobi ka varase filmiga eriti sisult kokku. Abiks ei ole Jonah Hilli osalemine kahes eri rollis, aga peamine on siiski suhteliselt kehvake stsenaarium. Mnjah, oleks võinud ju tulla päris kõva asi, aga tuli miski, mida teist korda küll vaadata ei viitsi.

The Twilight Saga: Eclipse
Mis sest ikka kommenteerida, see on ju selge, et see saaga on üks igavene hiina piin. Samas, soundtrackid on neil filmidel ju tõepoolest päris huvitavad - Metric, Band of Horses, Bat for Lashes, Beck jne.

Ongi kõik. Eks näeb, mis järgmisel aastal saab...

Another punk

Billy, Doll, Niimura ja härrasmeeste klubi

Last books of 2010 arrived today from BDNet - Sky Doll 10th Anniversary Collection, third Billy Brouillard book , a Green Manor collection with sketchbook section and JM Ken Niimura artbook. This was a really good year for cool books! I actually hope that the next one will be slower.

Just sobivalt enne jõuluaega sain paki aasta 2010 viimaste raamatutega, Pariisi koomiksipoest BDNet, kus isegi korduvalt kohal käidud. Sellega on isiklikul raamatuaastal joon all ja olen peaaegu valmis lubama, et enne uut ma enam midagi ei osta.

Selles kvartetis on paremik prantslaste jõulueelsest raamatuplahvatusest - "Sky Doll" sarja 10. aastapäeva kogumik, milles koomiksitele lisaks ka homage-piltide sektsioon; kolmas "Billy Brouillard" raamat, kus ka jõuludega pistmist, aga mis siiski ei ole ainult hooajaline raamat; britilike joonistatud kriminovellide kogumik "Green Manor", mille lõpus ka visandiosa ja mis näeb välja nagu oleks ilmunud saja aasta eest; ja lõpuks hispaania-jaapani verd JM Ken Niimura väike artbook. Mõningaid pilte sellest nägin juba aasta eest Helsinkis, kust ta selle raamatu koostamise plaanidest mulle rääkis, nüüd on see siis ilmunud ja sama mõnus kui arvata võis.

Nüüd tuleks võtta aeg maha ja asuda kogu seda kraami "läbi töötama"... Igatahes oli lõppev 2010 ilmselt minu elu parim raamatuaasta - huvitavaid asju ilmus isegi eestikeelsena, aga nii USA-s kui Prantsusmaal tuli välja ikka uskumatult ilusaid ja sisukaid asju. Ma tegelikult isegi loodan, et järgmine aasta oleks tunduvalt verevaesem, elu oleks tüki lihtsam. Ja odavam... Sest kui püüad asjaga kursis olla, tead, mis ilmub ja ka seda, et nii mõnigi asi on saadaval ainult piiratud aja, siis on väga raske oma lemmikautorite asjadest küüsi eemal hoida.

Hellboy The Corpse bust - 13

Just to show off another angle of the original sculpt...

Pinal

Kuna mul polnudki mingit mugavat varianti peale kilekoti pihutäie markerite ja muude kirjapulkade ühest asukohast teise transportimiseks, mõtlesin, et võiks ju mingisuguse kobedama pinali osta. Põhilised joonisriistad - täitepliiatsid, brush pen jne - on kotis markeripakis, aga sinna mahub max viis asja. Pinali ostmine aga polegi niisama lihtne - tehakse neid loomulikult peamiselt koolilastele mõeldes, mistõttu pole nad ei sisult ega mahult just optimaalsed.
Ka Ebays ringi vaadates jõudsin järeldusele, et sealgi on saadaval täpselt üks kobe sort kolmes eri värvitoonis, kõik muu on jama. Ostsingi selle siis ära ja täna jõudis ta Koreast kohale. Mahutab päris palju ja välimusel pole ka viga. Mina olen rahul.

Punktibi

Veel üks Joonistajate blogi pilt. Mõtlesin alul joonistada mingi pastellvärvides chibi-punkari, et oleks kontrast neetide, harjade ja ninnunännu-värvide vahel, lõpuks tuli aga jälle lihtsalt mingisugune tibi. Nagu poosist paistab, oli plaanis talle ka paela otsa rott joonistada, aga see ei tahtnud kuidagi samas stiilis ja kõndivana välja tulla. Ma ei tea, ehk proovin kunagi veel mingit tšintšillat ja kui too peaks õnnestuma, siis lisan siia juurde. [Ja nagu pildist näha, samal hilisõhtul nii juhtuski.]

Tahtsin siin detailides brushpeniga kohati võimalikult peent joont saavutada, tuli isegi välja. Lisaks on see pilt jälle värvide ja heledavõitu kontuuri katsetus. Tegel't on see tegelasevisand ka päris hea tõestus, kui palju ma ise sellele blogile joonistades arenenud ja juurde õppinud olen. Poosis ja joones on ilma erilise ponnistuseta isegi mingi Belgia BD-lik tunne sees... See on ikka hoopis teine tase kui mu esimesed pildid, mõnda neist ei taha enam eriti vaadatagi, joonista või uuesti. Tegelikult ma arvangi, et üks järgmisi teemasid saab olema "Vana pilt paremaks".


Ja siin on veel 1200x1200 pikselise pildina üks elusuuruses detail; lihtsalt, et näidata, kui konarlik näeb tegelikult välja skännitud ja puhastatud ühe värvi kontuur:

Brereton

Peaaegu ei usuks, et ma seda kirjutan, aga tõepoolest - mõni kunstnik on koomiksite tegemiseks lihtsalt liiga hea. Või täpsemalt - liiga realistlik. Maitse asi, muidugi, aga minule küll selliselt joonistatud kraam ei taha istuda. Reeglina kaasneb fotorealismiga isikupäratu steriilsus ja staatilisus ning kõik see muudab pildiloo lihtsalt igavaks. On staar-autoreid, kes seesugusest läbi maalitud stiilist teinud oma kaubamärgi, Alex Ross näiteks, aga enamasti on tulemuseks küll lihtsalt suur igavus.

Dan Brereton (1965) on ka üks maaliv kunstnik. Olen põgusalt tema "The Nocturnals" sarja lapanud, aga lugema see ei kutsunud. Asi on ilmselt minus - kuna see ei ole stiil, mida ise osata tahaks, siis ehk ma lihtsalt ei viitsi alateadlikult sellisesse ka süveneda. Samal ajal meeldivad mulle tema plakatlikud kaanekujundused ja muidu pildid isegi väga. Need on ilmselgelt omanäolised, äratuntavad, stiilsed ja mitmes mõttes uurimist väärt.

Mul oli varasemast tema üks mustvalge sketchbook, mis signeeritud (ei mäletagi täpselt, kust sain, ilmselt Ebayst; esimesel pildil paremal). Nüüd siis ilmus (kolmekuise edasilükkumisega) temalt juba korralikum paarisaja leheküljega artbook. Sellest valmis ka väike ports signeeringu ja sketšiga eksemplare, just seesuguse ma "oma" koomiksipoest tellisingi. Signeering on raamatusse kleebitud lisalehel, raamat ise oli kiletatud ja läks maksma eeltellimuse allahindlust arvestades ligikaudu sama palju kui tavalise kaanehind, igatahes mitte märkimisväärselt rohkem.

Raamat on kokkuvõte kunstniku senisest umbes 23-aastasest karjäärist. Siin on nii Marveli kui DC tegelasi, tema enda koomiksisarja illustratsioone, igasugu muid tellimustöid ja ilmselgelt enda lõbuks tehtud asju. Päris palju pilte on enamal või vähemal määral seotud horroržanri ja Halloweeni-pühaga, tegelikult võikski tema stiili nimetada "apiilikaks horror-pin-up'iks". On ka erandeid, ülal näiteks versioon Watchmeni kambast, allpool aga Mathilda kultusfilmist "Leon".

Breretonil, kes juba pisikesest peale suur kollifänn, on väga äratuntav maalimisstiil ja stammtüpaaž. Tema naised on reeglina kaetud retrolikult tugeva kuuekümnendate make-upiga, mis sobib ideaalselt kõiksugu seksikate nõidade, Frankensteini pruutide ja Vampirellade kujutamiseks. Suure meela suuga tüüpnägu meenutab seejuures mitmeid Itaalia kinotähti, Sophia Loren on tihti ikka väga tema kangelannade sarnane. See tähendab, vastupidi. Naljakas on muidugi see, et oma elukaaslaseks on Brereton valinud ka just täpselt sedasorti naise, kusjuures oma pilte joonistas ta juba tükk aega enne tutvumist.

Arvestades, et väidetavalt jäi sellest raamatust samapalju pilte välja kui sisse mahtus ja seda, et teiste seesuguste koomiksimeeste raamatud kipuvad olema paksemad (Marko Djurdjević ja Adam Hughes), oleks võinud ju seegi veidi mahukam olla. Aga hea niigi, täitsa kobe tükk teine.

Detsembrikuine koosjoonistamine

Drawing together on snowy Sunday...

Saime 12. detsembril, mis pühapäev, "Joonistajad koos" blogi rahvaga jälle Kalamajas kokku, et juttu puhuda ja tiba üheskoos joonistada. Kuigi Meelis ei saanud lõpuks ikkagi meiega ühineda, oli kohal rohkem inimesi kui kunagi varem - tervelt seitse. Kuue inimese sünniaastad olid seejuures varasemad kui 2010 ja nemad - Elina, Joonas, Anni, Gerda, Mattias ja Ivar - kokkusaamist laua ja paberi taga nautisidki. Sõime piparkooke ja muidu kooki, jõime teed, kohvi ja glögi ning saime vatramise kõrval ka pisut mahti joonistada.

Proovisime taas 5+5 minutiga kiireid ühise teemaga pildikesi paberile panna. Kui aga aus olla, siis seekord üsna rahulikult ega püüdnudki rangelt kellast kinni pidada. Siiski sai igaüks mitu pilti paberile, nii et ka joonistamise osas võib õhtu õnnestunuks lugeda.

Igatahes on senised koosjoonistamised olnud ühed üsna hubased ettevõtmised, loodetavasti toimub neid edaspidigi. Praegu sai järgmiseks kuupäevaks sihikule võetud 2. jaanuar, eks näeb, kas sellest midagi ka välja peaks tulema või on aastavahetus oma atraktsioonide ja kohustustega veel liialt lähedane.

Adele ja elukas

Lõpuks, peale mitmekuist edasilükkamist, ilmus USA-s Tardi Adèle-sarja esimene raamat, kaks klassikalist koomiksialbumit ühtede kaante vahel. Üleeile sain selle endalegi ja eile lugesin neist esimese läbi.

Tegelikult aga on selle raamatuga seotud üks lugu, mis sai alguse väga kaua aega tagasi...

Nõukogude aja lapsena oli mingitki koomiksiinfot leida päris keeruline. Midagi siiski läbi raudeesriide tilkus, aga see on pikem ja hoopis teine lugu. Üks kohti, kus võis kohata välismaiseid koomikseid, olid meil müüdavad välismaa ajalehed. Loomulikult olid nad punaste parteide omad, parim seesugune soomlaste "Kansan Uutiset". Eriti veel aga tolle ajalehe laupäevane väljalase "Viikkolehti", paks, värviline ja meie oma aneemilise ajakirjanduse kõrval üliinformatiivne ajaleht. (Sealt leidis näiteks põhjaliku järgmise kvartali Soome telekanalite mängufilmide kava, mis oli tollal ikka väga väärt eelteave.) Sealtsamast lugesin ka esimest korda Angoulême festivalist. Minu kodulinnakese raudteejaama leheputkasse tuli seda lehte täpselt kaks eksemplari (kui tuli), ja imekombel sain ma tihtipeale ühe neist endale.

Ühesõnaga, selles nädalalehes ilmus ka koomikseid. Läbi numbrite jooksid leheküljesuurused sarjad, kus tegelasteks kodumaa koloriitsed kujud, toimuv samas aga täielik fantaasia - natsid, ürgmetsad, Sampo jne. Aga ilmus ka tõlkesarju. Üks, mida mäletan, oli mustvalge viikingilugu, teine aga tõeline prantsuse ulmekas sauruste planeedile maandunud tegelastest, mille muljetavaldavat stiili sai ikka kõvasti ja hädiselt järgi ahvitud. Ja vot, nüüd jõuangi Tardini. Kõige viimase "Viikolehti", mille sain, tagakaanel algas nimelt seriaalina koomiks nimega "Adele ja hirviö". Lehes oli ka lugu autorist, mis küttis minusuguse algaja koomiksifriigi huvi üsna üles.

Aga jah, see leht jäi mulle viimaseks, rohkem seda meie kanti vist ei toodud. Kuna koomiksi esimesel leheküljel ei ole ühtegi inimest, ainult kooruv saurusemuna, jäi uue kiidetud autori tegelik stiil mulle pikkadeks aastateks painavaks saladuseks. Seniks, kuni minuni jõudis soomekeelne ülevaade "Sarjakuva, rakastettuni". (Ilmselt kuulsin tolle tõeliselt asjaliku raamatu olemasolust Radiomafia koomiksirubriigis.) Tardi raamatut ennast lugesin aga alles nüüd, detsembris 2010. Olid ikka ajad...

Mida ma siis koomiksiromaanist "Pterror Over Paris" arvan? Ausalt öeldes, ma ei tea. Raamat on väga kvaliteetne, paber on matt ja väga mõnus lugeda, formaat on ameeriklastele ebatüüpiliselt originaaliga samas suuruses ja seega on kunstniku peened sulejooned ja tekstuurid perfektselt prinditud. Vormistus on seega viis pluss.

Sisuga on segasemad lood. Mulle tundub, et esimese raamatuga ei saagi peategelase Adèle Blanc-Sec'i olemusele veel eriti pihta - kes ta siis õieti on, mingi seikleja, kriminaal, uuriv ajakirjanik või spioon? Tegelasi on samuti väga palju ja kõik see kisub kokku üsna keeruliseks supiks, võta või paber kõrvale ja kirjuta välja nimekiri, kes on kes.

Sama koht, Muséum National D'Histoire Naturelle, mai 2009

Põhimõtteliselt käivitab selle loo pterosauruse koorumine Pariisi ajaloolises loodusmuuseumis. Too tiivuline elukas lendab Pariisis ringi, hirmutab ja tapab inimesi, paneb politsei askeldama ja meelitab kohale pearahakütte. Samal ajal on aga Adèle mässitud ka mingisse rööviafääri, mis loo kulgedes muutub aina olulisemaks ja lõpuks ongi too tiibur juba üsna kõrvaline olevus.

Seega - et sarjale adekvaatne hinnang anda, tuleb sellest rohkem raamatuid lugeda. Nende samade kaante vahel on veel lugu Eiffeli Torni deemonist, ehk muudab see pildi pisut selgemaks. Niipalju on igatahes klaar, et tegu on sajandialguse Pariisi kandis toimuvate lugudega, milles parasjagu tõeliselt vanamoodsat seikluslikkust ja isegi näpuotsaga aurupunki.

Huvitav on see, et kunagi 10 filmi lavastamisega piirduda lubanud Luc Besson tegi oma seni viimase kinotüki "Les aventures extraordinaires d'Adèle Blanc-Sec" just nimelt paari Adèle albumi järgi, üheks neist just seesama sauruselugu. Ma ei julge seda filmi Bessoni paremikku lugeda, nii sisult kui visuaalialt on tal paremat kraami. Samas on tegu lustaka indianajonesliku seiklusega, mida ei tasu oma grotesksuses ülearu tõsiselt võtta - kõik nähtav on tegelikult BD visuaaliale väga sarnane. Filmi teine pool, kus peaosalisteks Egiptuse elustunud muumiad, on küll tublisti tüütum kui esimene, aga nüüd, raamatut lugenuna, ei jää mul muud üle kui filmile takkajärgi siiski mõned plusspunktid juurde lisada. Ma ei tea, kas Adèle tegelaskuju taustadetailid, mis filmis näha (õde näiteks), on pärit mõnest muust raamatust või ei, kuid tegelikult saab temast filmi vaadates oluliselt paremini sotti kui sarja esimesest albumist. Louise Bourgoin on muidugi ka oluliselt kuumem ja vaimukam kui Tardi joonistus, aga näiteks raamatus sauruse sündi ja meelt kontrollinud hull teadlane on samuti filmis tegelikult tüki paremini viimistletud tegelane.

Seega - klassikaline koomiks, mis segasevõitu ning sellel põhinev kerglane film, mis samas kohati nagu isegi sisukam. Mine võta siis kinni.

Musketärid

Hellboy The Corpse bust - 12

Just one new photo. Ok, small "stone" on left is also new, bigger than the original and more balanced. Picture is taken with the natural light from the window.

There WILL be new body for the Corpse! Head is OK.

Hi-Fructose Box 2

Hi-Fructose Collected Edition 2 Box Set is one absolutely beautiful book!!! Issues 5-8 of the magazine as a hardcover book, plus poster, prints and stickers. It's even bigger than the first box was. And its full of amazing, amazing artwork from (will insert some names here).

Miki