Lõpuks, peale mitmekuist edasilükkamist, ilmus USA-s Tardi Adèle-sarja esimene raamat, kaks klassikalist koomiksialbumit ühtede kaante vahel. Üleeile sain selle endalegi ja eile lugesin neist esimese läbi.Tegelikult aga on selle raamatuga seotud üks lugu, mis sai alguse väga kaua aega tagasi...
Nõukogude aja lapsena oli mingitki koomiksiinfot leida päris keeruline. Midagi siiski läbi raudeesriide tilkus, aga see on pikem ja hoopis teine lugu. Üks kohti, kus võis kohata välismaiseid koomikseid, olid meil müüdavad välismaa ajalehed. Loomulikult olid nad punaste parteide omad, parim seesugune soomlaste "Kansan Uutiset". Eriti veel aga tolle ajalehe laupäevane väljalase "Viikkolehti", paks, värviline ja meie oma aneemilise ajakirjanduse kõrval üliinformatiivne ajaleht. (Sealt leidis näiteks põhjaliku järgmise kvartali Soome telekanalite mängufilmide kava, mis oli tollal ikka väga väärt eelteave.) Sealtsamast lugesin ka esimest korda Angoulême festivalist. Minu kodulinnakese raudteejaama leheputkasse tuli seda lehte täpselt kaks eksemplari (kui tuli), ja imekombel sain ma tihtipeale ühe neist endale.
Ühesõnaga, selles nädalalehes ilmus ka koomikseid. Läbi numbrite jooksid leheküljesuurused sarjad, kus tegelasteks kodumaa koloriitsed kujud, toimuv samas aga täielik fantaasia - natsid, ürgmetsad, Sampo jne. Aga ilmus ka tõlkesarju. Üks, mida mäletan, oli mustvalge viikingilugu, teine aga tõeline prantsuse ulmekas sauruste planeedile maandunud tegelastest, mille muljetavaldavat stiili sai ikka kõvasti ja hädiselt järgi ahvitud. Ja vot, nüüd jõuangi Tardini. Kõige viimase "Viikolehti", mille sain, tagakaanel algas nimelt seriaalina koomiks nimega "Adele ja hirviö". Lehes oli ka lugu autorist, mis küttis minusuguse algaja koomiksifriigi huvi üsna üles.
Aga jah, see leht jäi mulle viimaseks, rohkem seda meie kanti vist ei toodud. Kuna koomiksi esimesel leheküljel ei ole ühtegi inimest, ainult kooruv saurusemuna, jäi uue kiidetud autori tegelik stiil mulle pikkadeks aastateks painavaks saladuseks. Seniks, kuni minuni jõudis soomekeelne ülevaade "Sarjakuva, rakastettuni". (Ilmselt kuulsin tolle tõeliselt asjaliku raamatu olemasolust Radiomafia koomiksirubriigis.) Tardi raamatut ennast lugesin aga alles nüüd, detsembris 2010. Olid ikka ajad...
Mida ma siis koomiksiromaanist "Pterror Over Paris" arvan? Ausalt öeldes, ma ei tea. Raamat on väga kvaliteetne, paber on matt ja väga mõnus lugeda, formaat on ameeriklastele ebatüüpiliselt originaaliga samas suuruses ja seega on kunstniku peened sulejooned ja tekstuurid perfektselt prinditud. Vormistus on seega viis pluss.Sisuga on segasemad lood. Mulle tundub, et esimese raamatuga ei saagi peategelase Adèle Blanc-Sec'i olemusele veel eriti pihta - kes ta siis õieti on, mingi seikleja, kriminaal, uuriv ajakirjanik või spioon? Tegelasi on samuti väga palju ja kõik see kisub kokku üsna keeruliseks supiks, võta või paber kõrvale ja kirjuta välja nimekiri, kes on kes.
Põhimõtteliselt käivitab selle loo pterosauruse koorumine Pariisi ajaloolises loodusmuuseumis. Too tiivuline elukas lendab Pariisis ringi, hirmutab ja tapab inimesi, paneb politsei askeldama ja meelitab kohale pearahakütte. Samal ajal on aga Adèle mässitud ka mingisse rööviafääri, mis loo kulgedes muutub aina olulisemaks ja lõpuks ongi too tiibur juba üsna kõrvaline olevus.
Seega - et sarjale adekvaatne hinnang anda, tuleb sellest rohkem raamatuid lugeda. Nende samade kaante vahel on veel lugu Eiffeli Torni deemonist, ehk muudab see pildi pisut selgemaks. Niipalju on igatahes klaar, et tegu on sajandialguse Pariisi kandis toimuvate lugudega, milles parasjagu tõeliselt vanamoodsat seikluslikkust ja isegi näpuotsaga aurupunki.
Huvitav on see, et kunagi 10 filmi lavastamisega piirduda lubanud Luc Besson tegi oma seni viimase kinotüki "Les aventures extraordinaires d'Adèle Blanc-Sec" just nimelt paari Adèle albumi järgi, üheks neist just seesama sauruselugu. Ma ei julge seda filmi Bessoni paremikku lugeda, nii sisult kui visuaalialt on tal paremat kraami. Samas on tegu lustaka indianajonesliku seiklusega, mida ei tasu oma grotesksuses ülearu tõsiselt võtta - kõik nähtav on tegelikult BD visuaaliale väga sarnane. Filmi teine pool, kus peaosalisteks Egiptuse elustunud muumiad, on küll tublisti tüütum kui esimene, aga nüüd, raamatut lugenuna, ei jää mul muud üle kui filmile takkajärgi siiski mõned plusspunktid juurde lisada. Ma ei tea, kas Adèle tegelaskuju taustadetailid, mis filmis näha (õde näiteks), on pärit mõnest muust raamatust või ei, kuid tegelikult saab temast filmi vaadates oluliselt paremini sotti kui sarja esimesest albumist. Louise Bourgoin on muidugi ka oluliselt kuumem ja vaimukam kui Tardi joonistus, aga näiteks raamatus sauruse sündi ja meelt kontrollinud hull teadlane on samuti filmis tegelikult tüki paremini viimistletud tegelane.
Seega - klassikaline koomiks, mis segasevõitu ning sellel põhinev kerglane film, mis samas kohati nagu isegi sisukam. Mine võta siis kinni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar