Brereton

Peaaegu ei usuks, et ma seda kirjutan, aga tõepoolest - mõni kunstnik on koomiksite tegemiseks lihtsalt liiga hea. Või täpsemalt - liiga realistlik. Maitse asi, muidugi, aga minule küll selliselt joonistatud kraam ei taha istuda. Reeglina kaasneb fotorealismiga isikupäratu steriilsus ja staatilisus ning kõik see muudab pildiloo lihtsalt igavaks. On staar-autoreid, kes seesugusest läbi maalitud stiilist teinud oma kaubamärgi, Alex Ross näiteks, aga enamasti on tulemuseks küll lihtsalt suur igavus.

Dan Brereton (1965) on ka üks maaliv kunstnik. Olen põgusalt tema "The Nocturnals" sarja lapanud, aga lugema see ei kutsunud. Asi on ilmselt minus - kuna see ei ole stiil, mida ise osata tahaks, siis ehk ma lihtsalt ei viitsi alateadlikult sellisesse ka süveneda. Samal ajal meeldivad mulle tema plakatlikud kaanekujundused ja muidu pildid isegi väga. Need on ilmselgelt omanäolised, äratuntavad, stiilsed ja mitmes mõttes uurimist väärt.

Mul oli varasemast tema üks mustvalge sketchbook, mis signeeritud (ei mäletagi täpselt, kust sain, ilmselt Ebayst; esimesel pildil paremal). Nüüd siis ilmus (kolmekuise edasilükkumisega) temalt juba korralikum paarisaja leheküljega artbook. Sellest valmis ka väike ports signeeringu ja sketšiga eksemplare, just seesuguse ma "oma" koomiksipoest tellisingi. Signeering on raamatusse kleebitud lisalehel, raamat ise oli kiletatud ja läks maksma eeltellimuse allahindlust arvestades ligikaudu sama palju kui tavalise kaanehind, igatahes mitte märkimisväärselt rohkem.

Raamat on kokkuvõte kunstniku senisest umbes 23-aastasest karjäärist. Siin on nii Marveli kui DC tegelasi, tema enda koomiksisarja illustratsioone, igasugu muid tellimustöid ja ilmselgelt enda lõbuks tehtud asju. Päris palju pilte on enamal või vähemal määral seotud horroržanri ja Halloweeni-pühaga, tegelikult võikski tema stiili nimetada "apiilikaks horror-pin-up'iks". On ka erandeid, ülal näiteks versioon Watchmeni kambast, allpool aga Mathilda kultusfilmist "Leon".

Breretonil, kes juba pisikesest peale suur kollifänn, on väga äratuntav maalimisstiil ja stammtüpaaž. Tema naised on reeglina kaetud retrolikult tugeva kuuekümnendate make-upiga, mis sobib ideaalselt kõiksugu seksikate nõidade, Frankensteini pruutide ja Vampirellade kujutamiseks. Suure meela suuga tüüpnägu meenutab seejuures mitmeid Itaalia kinotähti, Sophia Loren on tihti ikka väga tema kangelannade sarnane. See tähendab, vastupidi. Naljakas on muidugi see, et oma elukaaslaseks on Brereton valinud ka just täpselt sedasorti naise, kusjuures oma pilte joonistas ta juba tükk aega enne tutvumist.

Arvestades, et väidetavalt jäi sellest raamatust samapalju pilte välja kui sisse mahtus ja seda, et teiste seesuguste koomiksimeeste raamatud kipuvad olema paksemad (Marko Djurdjević ja Adam Hughes), oleks võinud ju seegi veidi mahukam olla. Aga hea niigi, täitsa kobe tükk teine.