Filmiaasta 2010 - Pahn ja pettumused

My personal list of worst and most disappointing films from 2010.

Tegelikult on asi nii, et ma ei ole paljusid selle aasta ilmselgelt halvemaid filme näinudki. "Cop Out", "Eat Pray Love", "Sex and the City 2" - kõik nägemata. Aga ega mu halbade filmide tabel ei olegi ainult rämpsunimekiri, siin on ka filmid, mis on lihtsalt pettumused või siis kaugelt üle hinnatud. Viimastest alustangi.

Never Let Me Go
Aasta kõige suurema ja pretensioonikama saasta peaauhinna võtab vaieldamatult just see film. Oluline pole see, et ühes peaosas on näitleja, keda ma tõeliselt jälestan - Andrew Garfield, see film on lihtsalt üdini sitt. Miks aga kõiksugu high brow kriitikud seda kiidavad... on mulle sügavalt arusaamatu. Siin loos puudub igasugune loogika ja terve mõistus, seda ei korva ka aeglane ja silmipunnitavalt sügav näitlemine.

Kusagil moodsal Inglismaal on lastekodu, mis on justkui sõjajärgsesse aega kinni jäänud. Lapsed ei julge krundilt lahkuda, elavad oma halli ebalapselikult letargilist elu ja naudivad katkist kräppi, mida neile aeg-ajalt leludeks tuuakse. Kui siis peaosalistele selgub, et neid hoitakse sisuliselt vangis lihtsalt selleks, et kusagil oma täisverelist elu elaval originaalil oleks varuosi võtta, ei tekita see neis vähimatki protesti või küsimusi. Ei vähimatki enese-alalhoiu-instinkti. Nad on igati valmis oma elu ja organid tundmatu inimese heaks loovutama ja ise seejuures kõrvad piinarikkalt pea alla panema, hetkekski küsimata, miks on nemad inimestena kehvemad ja vähem "päris" kui nood teised. Teevad seejuures ainult kurba nägu, räägivad hästi aeglaselt ja on üldiselt asjaga umbes täpselt sama rahul kui keegi ütleks, et nad peavad täna õhtul praekartulite asemel kevadrulle sööma.

No mis kuradi iba see on?!? Mis kuradi stoori? Kus on protestivaim? Kes saab siukest paska tõsiselt võtta?!? Aga võetakse, kiidetakse ja tehakse nägu, et tegu on mingi eriliselt sügava kunstiga. Selle asemel, et vaadata miljon korda paremaid filme, mis praktiliselt samal teemal tehtud - "Gattaca" ja "The Island". Kunst, my ass.

Muuseas, ma pole mitte kunagi ei enne ega hiljem näinud kinoala inimesi screeningult lahkumas, et selle pläma vahtimise asemel minna ja oma palgatööd edasi teha.

The Social Network
David Fincheri "Sotsiaalvõrgustik" ei ole muidugi halb film, aga kindlasti on ta üks aasta haibitumaid. Pea igas nähtud paremustabelis on ta kui mitte esimeseks asetatud, siis eesotsas igatahes. Selge see, et Facebook on üks hetke märksõnu, aga on's see film nüüd ikka tõepoolest nii hea ja ajastut defineeriv? Ma ikka väga tõsiselt kahtlen, kas paari aasta pärast sellest sama suurejooneliselt arvatakse kui täna.

Mina isiklikult arvan, et Mark Zuckerbergi elust tehtud BBC dokumentaal oleks veelgi palju põnevam vaadata. Nagu juba korduvalt tõestatud, on tõestisündinud elu tihtipeale huvitavam kui stsenaristi poolt "parandatud" variant, seda enam, et filmi aluseks olnud raamat põhineb ju kõigest kõrvalseisjate muljetel. Ja kui tõde ongi igavam kui draama siin filmis, siis seda enam pole see muinaslugu nii paljut tähelepanu väärt.

Tron: Legacy
See on siis see teine aasta suurtest kinohaipidest. Ma ei tea, kui paljudele on Disney originaalne 1982. aasta film oluline. Mulle mitte, kuigi loomulikult tean ja hindan ma selle osa arvutigraafika ja kinoefektide arenguloos. Seetõttu ei lähe mulle ka tegelikult üldse korda järjefilm, seda enam, et siin polegi midagi, mis korda võiks minna. Tegelased on sisutühjad, igavad ja üldse mitte coolid, pigem näevad siin kõik välja nagu Linnar Priimägi. Digitaalne "polaarekspresslik" laibamiimikaga Jeff Bridges on aga sedavõrd halb, et paneb tõsiselt imestama, et peale Benjamin Buttonit julgeb üldse keegi veel sellise marionetiga välja tulla.

Visuaalia on ju omapärane, aga isegi 3D prillidega vaatamine ei andnud sellele sisult lamedale sinimaailmale mitte midagi juurde. Looja ja tema Poeg, kes peab maailma päästma ja ära lunastama - tuleb ju tuttav ette, peaks ju jõulufilmiks sobima nagu rusikas silmaauku? Aga ei sobi, lisaks näeb ka hiigelplakat linnapildis välja nagu oleks sellel hiiglaslik Pepsi-Koola pudel. I-i-i-gav.

Sellest, et Daft Punk teeb talutava retroliku soundtracki, on nagu heaks filmiks veidi vähe. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga palju aega oma elust arvuti taga istunud, et uskuda, et Norton Commander võiks mu kusagile emaplaadile imeda.

Alice In Wonderland
Kui algus, lõpp ja peaosaline Mia Wasikowska välja arvata, siis oli see üks väga-väga igav veiderdamine. Arvutimaailm oli üdini tehislik, kogu lugu ise ettekuulutuse ja raudrüüs tibiga nagu mõnest Narnia loost maha kopeeritud. Üldiselt on mind visuaaliaga väga kerge ära osta, aga see film oli nii igav, et kinos vajus mitmel korral silm kinni.

Päikesest rammestunud 2 (Утомленные солнцем 2)
Uskumatu film. Nikita Mihhalkov on oma suurusehullustuses kunagisele õnnestumisele kahte massiivset järge mätsides püüdnud imiteerida kõiki ja kõike, mida imiteerida annab, Spielbergist Peter Jacksonini ja Jeunet'st Elem Klimovini. Isegi muusika on plagiaat. Tulemuseks on täielik segapudru, kus üks tegevusliin pürib ajaloolisele realismile, teine on farss, kolmas draama ja neljas mingi muinasjutt. Kui see liitmistehe ära teha, saamegi tulemuseks väljendi "naeruväärselt pretensioonikas pudru".

Positiivse poole pealt meenub ehmatava väljanägemisega Stalin ja temaga seotud stseenid, kõik muu, eriti üks pommiplahvatus ja karjapoisihüpe üle aia, toovad vägisi ninna kõrbehaisu ja silme ette lõkke, milles põleb päris suur hulk kellegi teise raha.
(Venekeelne arvustus, mida tasuks lugeda.)

The Expendables
Sylvester Stallone on aktsiooni alal tipplavastaja, tema viimane "Rambo" on pea täiuslik žanrifilm. Miks aga see musklimeeste "klassikokkutulek" on sedavõrd tühi ja mõttetu, nagu ta on... Polnud ju lihtsalt lugu, mida rääkida ega ka erilist indu, et vähemalt nägu teha nagu asi kellegile üldse korda läheks. Mõni cameo oli aga lihtsalt piinlik.

The Last Airbender
Mul on tunne, et see film võiks edukalt kandideerida maailma kõige tuimema lastefilmi auhinnale. Olen lugenud, et mõni "Avatari" animesarja fänn vihkab seda kinokäkki kogu hingest, ja õige ka. M. Night Shyamalan on ennast juba ammu oma kujuteldava kinoruumi nurka vangi värvinud. Kas ta sealt kunagi pääseb, mina ei tea, aga ma ei usu, et keegi temast ja ta ühe triki filmidest ka kunagi erilist puudust tunneks. See aga, kui emotsioonivaba suudab "Viimne peerupainutaja", nagu seda filmi kutsutakse, olla, on lausa fenomenaalne. Filmi lõpus olev viide juba järgmises kinoloos jätkuvale seiklusele mõjub nagu eriti õel iroonia.

Grown Ups
Just täpselt nüüd, kus neid ridu toksin, juhtusin ühelt eesti kanalilt nägema katket varasemast Adam Sandleri filmist, kus ta, keel suust väljas, mõmises arusaamatult ja kookospähklitest bikiinides Russell Brand püüdis teda tõlkida. Film suureks kasvanud lapsepõlvesõpradest ei olnud päris nii valus kui "Bedtime Stories", aga ega palju ei puudunud. Selle Ameerika huumorivärdja edu on mulle ikka tõeline mõistatus.

Get Him To The Greek
"Forgetting Sarah Marshall" on üks mu lemmikkomöödiaid. Eriti just seetõttu on mul tõsiselt kahju, et rockstaar Aldous Snow sekeldustega spin-off on palju kehvem ega sobi ka varase filmiga eriti sisult kokku. Abiks ei ole Jonah Hilli osalemine kahes eri rollis, aga peamine on siiski suhteliselt kehvake stsenaarium. Mnjah, oleks võinud ju tulla päris kõva asi, aga tuli miski, mida teist korda küll vaadata ei viitsi.

The Twilight Saga: Eclipse
Mis sest ikka kommenteerida, see on ju selge, et see saaga on üks igavene hiina piin. Samas, soundtrackid on neil filmidel ju tõepoolest päris huvitavad - Metric, Band of Horses, Bat for Lashes, Beck jne.

Ongi kõik. Eks näeb, mis järgmisel aastal saab...