Vahel on ilmselt päris raske olla Mignola... Loobud suurfirmadele töötamast ja joonistad omaenda koomiksi punasest sinikraelisest Põrguelukast. Too saab populaarseks ja tehakse filmideks ja arvutimängudeks. See, ühes kõikvõimalike tränikauplejate ettepanekutega võtab lõpuks nii palju aega ära, et koomiksite joonistamiseks enam eriti ei jäägi... Ja ega vist väga viitsi ka, sest raha tuleb niigi.
Lood aga pulbitsevad sees ja fännid muudkui nõuavad uut. Nii tulebki perfektsionistist autoril leida kaastöölisi, kes osa kirjutamis- ja joonistamistööd enda kanda võtaks. Peale mitmeid eksisamme asub B.P.R.D.-sarja joonistama Guy Davis, kes on tõeliselt geniaalne leid. Ta on ülimalt kiire ja tema Mignola omast hoopis erinev skisofreeniline stiil on horrori-elementidega fantaasialoo jaoks sama ideaalne. Ka kirjutaja John Arcudi toob Mignola skriptidesse juurde just selle inimsuhete osa, milles leiutaja ise kõige tugevam pole, nii et kogu spin-off seriaal toimib nagu hästitimmitud aurumasin.
Vahel peab aga ka Davis hinge tagasi tõmbama ja nii täidavad pause teisedki kunstnikud. Teiste seas Brasiilia kaksikud Gabriel Bá ja Fábio Moon, kes joonistavad büroo algusaegadesse paigutva loo "1947". Lugu algab üllatavalt - adekvaatselt ropendava vene sõduriga - ja on vormistatud kahe kunstniku eri stiilide koostöös väga toimivaks tervikuks. Tegelikult toob Mooni pintslijoon ja nõiduslik ballitemaatika siin meelde Bulgakovi "Meistri ja Margarita", ta võiks väga vabalt tolle eepose adaptsiooni joonistada.
Aga alati nii hästi ei lähe. Hellboy kõrvaltegelasest pajatava "Witchfinderi" kunstnik Ben Stenbeck on igav, puine ja isikupäratu Mignola kloon. Just selline, keda Hellboy lugude kallale lasta ei tasuks. Aga lastakse, kusjuures ta joonistab tulevikus veelgi asju, täpsemalt ühe Metsiku Lääne loo. Veel imelikum on aga koomiksiklassik Richard Corben, kellel on pehmelt öeldes suuri probleeme elementaarse anatoomiaga. Mnjah, eks meist igaüks tahaks, et isiklik noorpõlveiidol meie loomingule oma jälje jätaks, aga kardetavasti oleks neid lugusid saanud ka hoopis paremini ära vormistada. Sama häda käes kannatab ka Mignola vana semu P. Craig Russell, kelle art deco-lik stiil kohe mitte kuidagi Hellboy gootiliku maailmaga ei haaku.
"Hellboy" uuemates lugudes on Mignola asemel peakunstnikuks siiski mees, kelle isiklik stiil on Mignola mõjudega õnneks üsna edukalt sõlmunud - Duncan Fegredo. Tema joonistada ongi Hellboy põhilugu, kuni Mignola viimaseks peatükiks jälle joonistamise ohjad enda kätte võtab. Fegredo on oma stiilis üsna kindel ja suudab Mignola kujundatud tegelased väga edukalt enda omaks joonistada, lisades detailirohkuse, mida Mignola ilmselt ei suudakski teha, vähemalt mõistlikes ajaraamides mitte.
Õnneks aga tilgub viimasel ajal üle tüki aja ka Mignola enda joonistatud koomikseid. Kümnendas kogumikus on üks selline lugu, uus kõva köitega "The Amazing Screw-On Head and Other Curious Objects" koosneb aga kogu täiega tema enda kraamist. Põhilised on siin kaks auhinnatud lugu, kogumikule nime andnud lugu president Lincolni eriagendist ja tollal seitsmeaastase tütre väljamõeldud "The Magician and the Snake". (Katie Mignolast sai sel moel kõigi aegade noorim Eisneri auhinna laureaat.) Lisaks veel mõned, üks neist varasema pikem ümberjoonistus ja paar päris uut. Peale selle lisavad raamatule mahtu vanadel fotodel põhinevad pin-up portreed, mis värvimata kujul juba sketchbookidest tuttavad. Ja lõpuks veel mõned leheküljed väga skulpturaalseid visandeid. Päris asjalik raamat, kuigi visuaalne pool on tegelikult sisukam kui näiteks raamatu lõpuloo olematu narratiiv. Aga vinge atmosfäär on sealgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar