Sünnipäevakaart!

Hand made birthday card!

Aga mina sain eile (päeva jagu ette) sünnipäevakaardi, mis puhas käsitöö! Sees on isegi luuletus, milles riimid süsteemis ab-ab-cc... :-) Ja kaanel prillidega Hellboy, käes skalpelli otsa torgatud pisike Libahunt ja särgil BPRD logo, milles mõõga asemel skulptuuritööriist.

Päris vinge! Suured tänud, Elina ja Joonas!

Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid...

1993. aasta varakevadel haaras semu Heiki Terras härjal sarvist, võttis ennast animatsioonistuudiost töölt lahti ja asus joonistama oma isiklikku koomiksialbumit. Tahtmine korralik koomiksiraamat teha oli tal juba mõnda aega ja just siis sai ka aeg selleks igat pidi küpseks. Takkajärgi muidugi ei oska öelda, kas ikka sai - tegemist oli ju esimese krooniaastaga. Mistahes raamatu tegemine oli tollal üpris hullumeelne ettevõtmine - inimesed olid vaesed, raamatuid tegelikult üldse suurt keegi ei ostnud ning uskumatud pangalaenu-protsendid pluss igasugune toetusrahade puudumine ei olnud ka isekirjastamiseks just soodne keskkond. Tegelikult oligi tollane Eesti Vabariik üsna teistmoodi paik kui praegune - Vene väed olid veel sees, parlamendis tegid nalja hoopis teise nimega parteid ning poliitika- ja seltskonnaelu kubisesid kõiksugu veidratest laigulistest fruktidest. Samas oli elu võrreldes tänapäevaga muinasjutuliselt odav ja kokkuanimeeritud finantsid võimaldasid need kuud rahuldavalt üle elada.

Vaatamata kõigele eelmainitule joonistas Heiki oma albumi ikkagi umbes kolme kuuga valmis. 46 A2 formaadis lehekülge, värvitud akrüülidega ning kontuuritud tuši ja nii rapi kui pintsliga. Seega oli maht juba algusest planeeritud tüüpilise Prantsuse BD albumi mõõtudes. Ikka selleks, et oleks nagu päris... :-) Jutumullide tekstid olid eraldi paberitel, lisaks veel esi- ja tagakaane elemendid. Tegemist oli arvutieelse ajaga ja seetõttu käis kogu trükiettevalmistus trükikojas ja fotograafiliste imenippide abil. Olid ikka ajad...

Koomiksist endast ka paar sõna. Ma ei julge öelda, kuivõrd oli see lugu Asterixist inspireeritud, kuigi paralleelid prantsuse ajaloolise seikluskomöödiaga on loomulikult ilmsed. Võib vabalt olla, et esimesed albumid sattusid meie kätte kui raamatu idee oli juba olemas... Samas ei leiutanud ka Uderzo-Goscinny jalgratast, karikatuursete tegelaskujudega ajaloolisi pildilugusid tehti enne ja tehakse ka tulevikus. Jutustada eestlaste ajaloost ja madinatest erinevate kallalekippujatega lustakas võtmes, põimides sinna sekka ka paroodiaid ajaloolistele isikutele - see on ju üsna ilmne ja elementaarne võte. Just selline oli ka Heiki raamat, just selline oleks saanud ka selle loo järjeosa kui see oleks teoks saanud... Või siis ka minu enda sarnane koomiks. Aga viimase osas on isegi hea, et ei saanud. Mida see ikka oleks muutnud...

Ugandi meeste tagakaanelt:
Kuigi raamat räägib 900 aasta tagustest sündmustest, tunneme ära ka Eestimaa lähiminevikku ja tänapäeva, sekka tuntud-teatud tegelasi nii meilt kui mujalt, kõike seda vürtsitavad kunagi Tarbatu linnuse kohale ehitatud Jurjevi linna ümber põimuvad intriigid, mis viivad meile ka täna nii oodatud lõpplahenduseni - võõrvägede lahkumiseni Eesti pinnalt. Lõbusat lugemist kogu perele!

Raamatu valmis trükkimine ja levitamine olid veel täiesti omaette ooperid, kuna asjast on juba päris palju aega möödas, siis polegi enam suurt midagi meeles. Igatahes raamat ilmus ja sai üheks vähestest iseseisvusaja algusaegade koomiksi-kuriositeetidest. Ilmselt on ta tänaseks ka üsna haruldane, vaevalt, et neid antikvariaatidesse just väga palju satub...

Ehk oleks see väärt uut ja tänapäevast trükki? Suurte originaalide skännimine muidugi oleks üsna kõva pähkel, aga värvide mõttes olid need igatahes trükki jõudnust tüki säravamad.

Ausalt öeldes oleks need originaalid täiesti seda väärt, et neid mõnel koomiksinäitusel eksponeerida. Ma usun, et originaalid on autoril kindlapeale alles.

PS: Kui keegi peaks imestama, miks on fotol kaks erinevat raamatut - rohelise kaanega on tavaline poevariant, valgega on proovitrükk, mida tehti minu teada ainult 10 eksemplari. Antud koopias on sees ka autori signatuur!...

Seened / Mushrooms

Kunagi viskasin nalja, et proovin kõik tulevased joonistajate blogi teemad tibipiltidena lahendada... Esimene mõte oli küll hoopis teha mingi vitraažilaadne ruudukujuline seenepuntrapilt, milles brushpenijoonega eraldatud alad kaleidoskoopselt värvilised. Siis aga tuli mõte mingit seenekostüümi joonistada. Ja nii see läks, jälle mingi tibi.

Pilt on otseselt mõjutatud Russell Pattersoni piltide raamatust, vanadest ajakirjakaantest ja sõdadevahelise aja välisilmest. Ma ei ole kunagi osanud kostüüme joonistada, seekord tuli midagi isegi vist välja. Fiktiivse naisteajakirja nimi - Seenemann - on pärit elukaaslase lapsepõlve totralt tegelaskujult ja ühtlasi tekitab seoseid Haussmanniga, mehega, kes lõi uue Pariisi. Pariis aga seostub üldse igasuguste asjade ja vooludega.

Meie kutsa

Kolm koomiksit üksikule saarele

My 3 comic books to take to desert island.

Huvitav tegelikult, milliseid koomikseid loevad ja hindavad eesti inimesed? Mõni päev tagasi tuli mulle selline küsimus pähe, ja, löö või maha, mina sellele vastata ei oska. Ka kohtumisel soome koomiksiõpetajaga heitsin selle küsimuse õhku, aga mitte ükski kohalolnu ei kippunud oma lemmikuid paljastama. Kas tõesti on kohalik koomiksihuvi suures osas pigem puhtalt teoreetiline? Raamatuid keegi ei osta ega loe, teatakse Erniet ja Miki Hiirt ja Pesakonda ja kõik? Aga ikkagi nagu huvitab miskipärast see koomiksivärk?

Mõtlesin siis, et tegelikult võiks selle küsimuse Facebooki "Eesti koomiksis" esitada, ehk viitsiks mõni 184-st inimesest midagi vastata, ehk saaks niiviisi midagi huvitavat ja üllatavat teada. Et küsimus veidi piltlikum saaks, mõtlesin selle vormistada kui

"Millised kolm koomiksit võtaksid muude ja vajalikumate asjade kõrval kaasa üksikule saarele?"

Et aga ka mul endal sellele küsimusele vastus olemas oleks, mõtlesin pisut... ja jõudsin järeldusele, et minu kolm raamatut oleks just need, mis üleval pildil näha.

Hellboy Library Edition Volume 2, autor Mike Mignola
Mignola ja tema põhiteos on üks mu alalisi lemmikuid. Kompositsioon, meeleolu, valguse ja varju kasutamine, stilisatsioon, mulle kui kuju-huvilisele veel tema joonistuste närviajav kolmemõõtmelisus - kõik see tagab, et tema asju võib uuesti ja uuesti üle lehitseda. Antud kogumik sisaldab lühemaid Hellboy lugusid, nende seas on ka Saint Augusti huntide peatükk ja legendaarne The Corpse.

Billy Brouillard - Le don de trouble vue, autor Guillaume Bianco
Olen sellest raamatust juba pikemalt kirjutanud, seepärast lühidalt - superstiil, täpselt minu maitsele kohane must huumor ja superilus raamat.

Tout l'univers de Dupuy-Berberian
Ka neist meestest olen ma siin kirjutanud, mis pole ju ime, kuna tegu ühtede mu absoluutsete lemmikutega. Tegu siis nn. "ligne claire" tüüpi kunstnikega ja kui tavaliselt läheb seesugune joonistusstiil steriilseks, siis nende puhul mitte. Põhjuseks muidugi ülielegantne pintslijoon. See raamat siin ei ole tegelikult koomiks, hoopis nende illustratsioonide kopsakas kogumik. "Monsieur Jeani" raamatutest oleks ju võinud ka ühe valida, seda enam, et uutes prantsuse köidetes on igas kaks raamatut koos. Lehitsemiseks ja inspiratsiooniks on aga see siin ilmselt parem pika aja kaaslane. Sest jutt ju üksikust saarest, kui ma ei eksi.

Aga sinna saarele tuleb igatahes brush pen ja pihutäis (tindi)padruneid ka kaasa võtta!

Soome-Eesti koomiksivestlus

Reedel, 27. augustil kell 17-19 toimus Harju tänava nurgal Soome Instituudis kohtumine koomiksiõpetaja Anna Sailamaaga. Arvasin, et tegu tuleb mingil kujul loenguga sellest, kuidas teha koomikseid või siis kuidas koomiksite tegemist õpetada. Tegelikult aga kujunes paaritunnisest vabas vormis (kuigi suures osas ühepoolsest) vestlusest ülevaade Soome koomiksiseltskonna Kuti Kuti tegemistest, nende ateljeest, ajalehest ja muust tegevusest.

Anna Sailamaa, Kuti ja kohvikannud

Ühesõnaga, sai kerge pildi sellest, kuidas seltskond Soome kunstkoomiksitegijaid on oma jõud ühendanud, et midagi korda saata. Eestis jääbki tegelikult eelkõige puudu just nimelt tegijatevahelisest sünergiast, sellest, kus eri kunstnikud ja kirjutajad vastastikku üksteist inspireerima ja innustama asuks. Samalaadne kunstnikerühmitus kuluks meilegi ära, seda enam, et maailmas on mitmeid kohti, kust oma tegevuse finantseerimiseks oleks võimalik finantse küsida. Üheskoos on seda igatahes tõhusam teha.

Igatahes olevat Eesti koomiksitegijad ja huvilised Helsinkisse sattudes ka nende ateljeesse oodatud.

Moodsad meistrid

Tänaseks oma paberkujul ilmumise lõpetanud "The Comics Journal", kallutatud, kuid ingliskeelse maailma kõige tõsisemaltvõetavam koomiksiajakiri, meeldis mulle üsna tugevalt. Nende aastate jooksul, mis mina seda tellisin, jõudis ajakirja välisilme muutuda klamberköitega kehvast pruunikale paberile trükitud fänziinist paarisentimeetrise paksusega raamatu moodi üllitiseks, mille lõppu paks patakas unustusehõlma vajunud vintage koomiksiribasid ära trükitud. Jah, ilmumishetkeks olid tavaliselt kõik uudised, arvustused ja analüüsid juba aegunud, kuid see polnudki peamine.

Põhiline, mis jäi alati samaks, oli igas numbris leidunud mitmekümne-leheküljeline intervjuu mõne tuntud tegijaga. Neis võeti intervjuuvormis üksipulgi läbi kogu peakangelase karjäär, trükkides sinna kõrvale ära nii autori helgeid hetki kui kujunemisaastatest pärit komprat. Vanadest numbritest leiab ka takkajärgi päris huvitavaid asju ja autoreid, aastakäikudel on igatahes täiesti arvestatav õigus kusagil ära pakituna edasi eksisteerida.

Tegelikult oli kunagi olemas ka teine seesuguseid pikki intervjuusid pakkuv ajakiri - "Comic Book Artist". Sellega on mu kokkupuuted väga põgusad, kuid asjalik paistis olnud seegi. Igatahes on mõlema ajakirja Mike Mignola numbrid kahepeale kokku siiani parim ülevaade mehe karjäärist, seda isegi vaatamata möödunud pikkadele aastatele ja vahepeal toimunule. CBA-s on ka detailne nimekiri praktiliselt kõigest, mida MM tolleks hetkeks joonistanud oli, nii koomiksivihikutest kui kaanepiltidest, lisades juurde veel kogu Hellboy teemalise kraami posteritest tulemasinani.

Igatahes kahju, et TCJ on nüüdseks ainult digitaalseks võrguväljaandeks muutunud. On küll plaan asi harvailmuva raamatuna ka paberil taastada, aga need ei tule ilmselt enam sedavõrd huvitavad.

Pikad ja põhjalikud intervjuud koomiksitegijatega ei ole aga tegelikult kuhugile kadunud. Kirjastus TwoMorrows, seesama, mis tegi ka eelmainitud ajakirja CBA, annab muu värgi kõrval välja ka sarja Modern Masters. Iga raamat on pühendatud ühele koomiksikunstnikule, kokku on selliseid ilmunud nüüdseks täpselt veerandsada ja need on kõik ka saadaval. Ainult üks neist, mis nimekirjades figureerib - Darwyn Cooke - on salapärasel põhjusel haihtunud.

Minul on sellest sarjast kolm raamatut. Palju rohkemat tegelikult ei oskakski tahta, kuna enamus kajastatud autoreid on põhiliselt ametis trikoomutantide vorpimisega. Aga need kolm on küll päris head. Loen ise praegu äsja postkasti laekunud Guy Davise oma ja olen saanud teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks seda, et tal on tõsine pungitaust ja karjääri algusaegadel kandis ta ka oma peakuplil vastavat oranži harja, ehmatades nii näiteks Stan Sakai ikka üdini ära; või siis seda, kuivõrd on ta stiil tegelikult aastatega muutunud ja arenenud. Suurem osa raamatust on veel ees, nii et huvitavat jagub veel küllaga.

Õunapommid

Õunad aiast, tainas poest, maitseainesegu - suhkur, vanillisuhkur, pruun suhkur, kaneel, jahvatatud ingver, muskaatpähkel, kardemon ja vanilliseemned - koduse koka kokku segatud. Tulemuseks tohutu detonatsioonivõimega õunapommid!

Puust mänguasjad

Kukk aidalukul

Kui ma olin lasteaiaealine põnn, tegi vanaema mulle paar arhailist talulapse mänguasja. Kõige kõvem oli tegelikult veel aiatagusest kännust tehtud päkapikumaja, millel sipelgatest uuristatud uks, puuliistudest aknad ja katuseks tõeliselt hiiglaslik tael (?), kasekäsna moodi puutüvel kasvav seen. Toda pole enam ammu olemas, ei ole ilmselt ka sellest fotosid. Üks talupoeglik puukukk jäi aga täna mulle ema kodutalu aidas silma, võtsin teise välja ja klõpsisin aidaukse lukul mõned pildid.

Ma ei usu, et need arhailised etnolelud mind kuidagi skulptuurihuvi poole tõukasid. Ei kujutagi tegelt ette, mis võiks seda teha või kuidas seesugune huvi võiks geenides kajastuda, aga tahtmine plastiliinist igasugu asju teha oli tegelikult mul juba päris väikesest peale olemas. Mäletan ilmselt kusagilt 3.-4. eluaastast mingit istuvat plastiliinist elevanti... Rääkimata siis kõiksugu hilisematest multika- ja raamatutegelastest. Kuigi mingit sellesuunalist õpetust polnud väikelinnas võimalik saada, oli ümbruskonnas siiski mitu inimest, kes oskasid plastiliinist muljetavaldavaid asju teha, pisikesest kauboi-koldist piraatide ja purjelaevadeni, klassivendade hulgas levinud robustseid kindluse- ja sõdurivärke (ja sinna juurde kuulunud pürotehnikat) mainimata.

Mnjah, oleksin pärinenud Tallinnast, oleksin ilmselt jõudnud mõnda kunstiringi ja saanud üsna kiirelt selgust, kas mul ehk oleks mingisugune kaasasündinud skulptuurisoon... Seda aga ei toimunud ja nii ma siis tegelesin pool elu hoopis teise teemaga ja nikerdan nüüd iseenda rahulduseks vahel midagi teha.

Mis aga veel eeskujudesse puutub, siis mäletan siiani kerget šokki kui nägin oma vanaema õe noorpõlvejoonistusi. Need polnud küll mitte kunstiteosed, pigem illustratsioonid, aga akvarellidega tehtud pilt pitsriietes beebist oli näiteks niivõrd detailne, et sovjeediaegsete vahenditega poleks mul olnud isegi võimalik midagi samasugust saavutada.

Kalamaja kook

Mõnus mustikakook, retsept perekond Sildretelt, söömine siitpoolt.

Ordi müüs mulle teadlikult vigase kõvaketta

Eelmise aasta alguses tuli mulle huvitav mõte - äkki ostaks koos uue toiteplokiga oma arvutile ka ühe 500GB-se lisaketta. Ostsingi. Ordist. Nagu ju korralik koht. Ketas töötaski rõõmsalt kuni selle juulini, kui enam ei XP ega bios teda tunda ei tahtnud.

Ja mis siis selgus? Tolle ketta partii oli nimelt vigase firmware'iga, mis mingi aja kasutamise pärast selle garanteeritult "telliseks" muudab. Ehk - Ordi müüs mulle ketta, millest teadis raudselt juba ette, et ühel ootamatul hetkel seda arvuti jaoks enam lihtsalt olemas pole. Selleteemaline trall oli nimelt riistvarafoorumites tolleks hetkeks juba tükk aega käinud... Aga mina sellistes kohtades ei hängi.

Complaints flood Seagate over hard drive problems
Seagate Barracuda 7200.11 drives failing
Seagate 7200.11 Drive Failures - Official Answer from Seagate

The problem is a most pleasant one, instead of presenting issues that you can recognize and fix, the drive simply stops working one day and you can't do anything anymore about it. If at the time of shutdown the internal drive journal has the magic number of 320 entries in it, when you power on the computer again the drive will be dead.

Tõele au andes kehtib mul veel garantii ja Ordi oli vähemalt telefonis valmis ketta välja vahetama. Info, mis seal peal, neid aga ei huvita, ja seda kettalt kätte saada nad ei oskavat ka. Taastamine olevat minu enda mure ja minema mulle maksma vähemalt paari tuhande kanti. Kus või mis, ma teada ei saanud.

Ok, ostsin siis netist COM-pordi vidina, tinutasin vajalikud juhtmed ja tegin selle ketta elustamise netijuhendite põhjal täna ise ära. Hetkel liiguvad failid teisele kettale varjule. Aga ketta lähen vahetan ikkagi ära. Kuigi oleks ju ka väga huvitav teada, mida arvab asjast Tarbijakaitse...

ketas ja reanimeerimisriistad

17. august - viisin nüüdseks tühja ketta Ordisse, on lootust, et ehk saan selle asemele uue. SEDA ketast ma igatahes enam kasutama ei hakka. Samas, NÜÜD ketas ju jälle täiesti töötab, iseasi, millise ajahetkeni ja mida Ordi üldse peale oma "teste" asjast arvab. Eks saan paari päeva jooksul kuulda... Igatahes seda ma tean, et erinevalt andmete taastamisest ketast igakülgselt testida nad endi sõnul oskavat.
25. august - vaikus...
27. august - avastasin eelmisel õhtul netist, et asi peaks lahendatud olema, läksin siis kohale ja sain asemele HP kõvaketta. Saaga on lõppenud! Ja ei läinudki rohkem kui ligi paar kuud. Ja kes tegi põhitöö? Eks ikka mina ise. Nüüd võiks peaaegu et samasuguste kõvaketaste re-animeerimist raha eest teistelegi teha.

Cipollino

Main character from Italian children's book by Gianni Rodari for drawing jam. The book wasn't as red as my image, although it was very popular in USSR. Even the animated cartoon was made.

And - children's media in Soviet Union wasn't that political anyway. It may have looked this way from outside, but it wasn't. Most of the animated cartoons were about animals or fairy tales or just based on children's books. The overall feel was much more humane and chill than in American cartoons, but not as sticky-sweet as Disney. More like British animated series I saw from Finnish TV - stories and not fragmented violent humour like most of the American stuff.

One example - Sojuzmultfilm made "Mowgli" about the same time as Disney made "The Jungle Book". Russian version is SO much better - epic, dangerous, stylistic. Disney is just a couple of songs and ten minutes of schizoid elephants pretending to be soldiers.

Part 1 here: youtube

More Indiana Jones