Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid...

1993. aasta varakevadel haaras semu Heiki Terras härjal sarvist, võttis ennast animatsioonistuudiost töölt lahti ja asus joonistama oma isiklikku koomiksialbumit. Tahtmine korralik koomiksiraamat teha oli tal juba mõnda aega ja just siis sai ka aeg selleks igat pidi küpseks. Takkajärgi muidugi ei oska öelda, kas ikka sai - tegemist oli ju esimese krooniaastaga. Mistahes raamatu tegemine oli tollal üpris hullumeelne ettevõtmine - inimesed olid vaesed, raamatuid tegelikult üldse suurt keegi ei ostnud ning uskumatud pangalaenu-protsendid pluss igasugune toetusrahade puudumine ei olnud ka isekirjastamiseks just soodne keskkond. Tegelikult oligi tollane Eesti Vabariik üsna teistmoodi paik kui praegune - Vene väed olid veel sees, parlamendis tegid nalja hoopis teise nimega parteid ning poliitika- ja seltskonnaelu kubisesid kõiksugu veidratest laigulistest fruktidest. Samas oli elu võrreldes tänapäevaga muinasjutuliselt odav ja kokkuanimeeritud finantsid võimaldasid need kuud rahuldavalt üle elada.

Vaatamata kõigele eelmainitule joonistas Heiki oma albumi ikkagi umbes kolme kuuga valmis. 46 A2 formaadis lehekülge, värvitud akrüülidega ning kontuuritud tuši ja nii rapi kui pintsliga. Seega oli maht juba algusest planeeritud tüüpilise Prantsuse BD albumi mõõtudes. Ikka selleks, et oleks nagu päris... :-) Jutumullide tekstid olid eraldi paberitel, lisaks veel esi- ja tagakaane elemendid. Tegemist oli arvutieelse ajaga ja seetõttu käis kogu trükiettevalmistus trükikojas ja fotograafiliste imenippide abil. Olid ikka ajad...

Koomiksist endast ka paar sõna. Ma ei julge öelda, kuivõrd oli see lugu Asterixist inspireeritud, kuigi paralleelid prantsuse ajaloolise seikluskomöödiaga on loomulikult ilmsed. Võib vabalt olla, et esimesed albumid sattusid meie kätte kui raamatu idee oli juba olemas... Samas ei leiutanud ka Uderzo-Goscinny jalgratast, karikatuursete tegelaskujudega ajaloolisi pildilugusid tehti enne ja tehakse ka tulevikus. Jutustada eestlaste ajaloost ja madinatest erinevate kallalekippujatega lustakas võtmes, põimides sinna sekka ka paroodiaid ajaloolistele isikutele - see on ju üsna ilmne ja elementaarne võte. Just selline oli ka Heiki raamat, just selline oleks saanud ka selle loo järjeosa kui see oleks teoks saanud... Või siis ka minu enda sarnane koomiks. Aga viimase osas on isegi hea, et ei saanud. Mida see ikka oleks muutnud...

Ugandi meeste tagakaanelt:
Kuigi raamat räägib 900 aasta tagustest sündmustest, tunneme ära ka Eestimaa lähiminevikku ja tänapäeva, sekka tuntud-teatud tegelasi nii meilt kui mujalt, kõike seda vürtsitavad kunagi Tarbatu linnuse kohale ehitatud Jurjevi linna ümber põimuvad intriigid, mis viivad meile ka täna nii oodatud lõpplahenduseni - võõrvägede lahkumiseni Eesti pinnalt. Lõbusat lugemist kogu perele!

Raamatu valmis trükkimine ja levitamine olid veel täiesti omaette ooperid, kuna asjast on juba päris palju aega möödas, siis polegi enam suurt midagi meeles. Igatahes raamat ilmus ja sai üheks vähestest iseseisvusaja algusaegade koomiksi-kuriositeetidest. Ilmselt on ta tänaseks ka üsna haruldane, vaevalt, et neid antikvariaatidesse just väga palju satub...

Ehk oleks see väärt uut ja tänapäevast trükki? Suurte originaalide skännimine muidugi oleks üsna kõva pähkel, aga värvide mõttes olid need igatahes trükki jõudnust tüki säravamad.

Ausalt öeldes oleks need originaalid täiesti seda väärt, et neid mõnel koomiksinäitusel eksponeerida. Ma usun, et originaalid on autoril kindlapeale alles.

PS: Kui keegi peaks imestama, miks on fotol kaks erinevat raamatut - rohelise kaanega on tavaline poevariant, valgega on proovitrükk, mida tehti minu teada ainult 10 eksemplari. Antud koopias on sees ka autori signatuur!...