Puust mänguasjad

Kukk aidalukul

Kui ma olin lasteaiaealine põnn, tegi vanaema mulle paar arhailist talulapse mänguasja. Kõige kõvem oli tegelikult veel aiatagusest kännust tehtud päkapikumaja, millel sipelgatest uuristatud uks, puuliistudest aknad ja katuseks tõeliselt hiiglaslik tael (?), kasekäsna moodi puutüvel kasvav seen. Toda pole enam ammu olemas, ei ole ilmselt ka sellest fotosid. Üks talupoeglik puukukk jäi aga täna mulle ema kodutalu aidas silma, võtsin teise välja ja klõpsisin aidaukse lukul mõned pildid.

Ma ei usu, et need arhailised etnolelud mind kuidagi skulptuurihuvi poole tõukasid. Ei kujutagi tegelt ette, mis võiks seda teha või kuidas seesugune huvi võiks geenides kajastuda, aga tahtmine plastiliinist igasugu asju teha oli tegelikult mul juba päris väikesest peale olemas. Mäletan ilmselt kusagilt 3.-4. eluaastast mingit istuvat plastiliinist elevanti... Rääkimata siis kõiksugu hilisematest multika- ja raamatutegelastest. Kuigi mingit sellesuunalist õpetust polnud väikelinnas võimalik saada, oli ümbruskonnas siiski mitu inimest, kes oskasid plastiliinist muljetavaldavaid asju teha, pisikesest kauboi-koldist piraatide ja purjelaevadeni, klassivendade hulgas levinud robustseid kindluse- ja sõdurivärke (ja sinna juurde kuulunud pürotehnikat) mainimata.

Mnjah, oleksin pärinenud Tallinnast, oleksin ilmselt jõudnud mõnda kunstiringi ja saanud üsna kiirelt selgust, kas mul ehk oleks mingisugune kaasasündinud skulptuurisoon... Seda aga ei toimunud ja nii ma siis tegelesin pool elu hoopis teise teemaga ja nikerdan nüüd iseenda rahulduseks vahel midagi teha.

Mis aga veel eeskujudesse puutub, siis mäletan siiani kerget šokki kui nägin oma vanaema õe noorpõlvejoonistusi. Need polnud küll mitte kunstiteosed, pigem illustratsioonid, aga akvarellidega tehtud pilt pitsriietes beebist oli näiteks niivõrd detailne, et sovjeediaegsete vahenditega poleks mul olnud isegi võimalik midagi samasugust saavutada.