Moodsad meistrid

Tänaseks oma paberkujul ilmumise lõpetanud "The Comics Journal", kallutatud, kuid ingliskeelse maailma kõige tõsisemaltvõetavam koomiksiajakiri, meeldis mulle üsna tugevalt. Nende aastate jooksul, mis mina seda tellisin, jõudis ajakirja välisilme muutuda klamberköitega kehvast pruunikale paberile trükitud fänziinist paarisentimeetrise paksusega raamatu moodi üllitiseks, mille lõppu paks patakas unustusehõlma vajunud vintage koomiksiribasid ära trükitud. Jah, ilmumishetkeks olid tavaliselt kõik uudised, arvustused ja analüüsid juba aegunud, kuid see polnudki peamine.

Põhiline, mis jäi alati samaks, oli igas numbris leidunud mitmekümne-leheküljeline intervjuu mõne tuntud tegijaga. Neis võeti intervjuuvormis üksipulgi läbi kogu peakangelase karjäär, trükkides sinna kõrvale ära nii autori helgeid hetki kui kujunemisaastatest pärit komprat. Vanadest numbritest leiab ka takkajärgi päris huvitavaid asju ja autoreid, aastakäikudel on igatahes täiesti arvestatav õigus kusagil ära pakituna edasi eksisteerida.

Tegelikult oli kunagi olemas ka teine seesuguseid pikki intervjuusid pakkuv ajakiri - "Comic Book Artist". Sellega on mu kokkupuuted väga põgusad, kuid asjalik paistis olnud seegi. Igatahes on mõlema ajakirja Mike Mignola numbrid kahepeale kokku siiani parim ülevaade mehe karjäärist, seda isegi vaatamata möödunud pikkadele aastatele ja vahepeal toimunule. CBA-s on ka detailne nimekiri praktiliselt kõigest, mida MM tolleks hetkeks joonistanud oli, nii koomiksivihikutest kui kaanepiltidest, lisades juurde veel kogu Hellboy teemalise kraami posteritest tulemasinani.

Igatahes kahju, et TCJ on nüüdseks ainult digitaalseks võrguväljaandeks muutunud. On küll plaan asi harvailmuva raamatuna ka paberil taastada, aga need ei tule ilmselt enam sedavõrd huvitavad.

Pikad ja põhjalikud intervjuud koomiksitegijatega ei ole aga tegelikult kuhugile kadunud. Kirjastus TwoMorrows, seesama, mis tegi ka eelmainitud ajakirja CBA, annab muu värgi kõrval välja ka sarja Modern Masters. Iga raamat on pühendatud ühele koomiksikunstnikule, kokku on selliseid ilmunud nüüdseks täpselt veerandsada ja need on kõik ka saadaval. Ainult üks neist, mis nimekirjades figureerib - Darwyn Cooke - on salapärasel põhjusel haihtunud.

Minul on sellest sarjast kolm raamatut. Palju rohkemat tegelikult ei oskakski tahta, kuna enamus kajastatud autoreid on põhiliselt ametis trikoomutantide vorpimisega. Aga need kolm on küll päris head. Loen ise praegu äsja postkasti laekunud Guy Davise oma ja olen saanud teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks seda, et tal on tõsine pungitaust ja karjääri algusaegadel kandis ta ka oma peakuplil vastavat oranži harja, ehmatades nii näiteks Stan Sakai ikka üdini ära; või siis seda, kuivõrd on ta stiil tegelikult aastatega muutunud ja arenenud. Suurem osa raamatust on veel ees, nii et huvitavat jagub veel küllaga.